Skip to main content

Juba alates 20. sajandi esimestest kümnenditest kuni 21. sajandi esimese kümnendini on jalgratastel olnud eriline osa rahvaluule kogumises. Võib lausa väita, et ilma nende kahe veereva rattata oleks meie pärimuskogud tunduvalt vaesemad, sest jalgsi poleks paljudesse kohtadesse lihtsalt jõutud. Sellest asjaolust ei ole siiani spetsiaalselt kirjutatud, see on olnud nii loomulik ja praktiline osa rahvaluulekogujate jaoks välitööl.

Tekst: Eda Kalmre, vanemteadur, Eesti kirjandusmuuseum     

Fotod: Eesti rahvaluule arhiiv

Tartus Vanemuise tänav number 42 on üks roosat värvi maja, kus hoitakse eesti rahvale hindamatut varandust. See maja on Eesti kirjandusmuuseum.

Õigupoolest ei olegi see muuseum, vaid arhiivide ühendus, kus asub Eesti kultuurilooline arhiiv, mis sisaldab kirjanike käsikirju ja isiklikke arhiive, ajaloolisi fotosid isikutest, kohtadest ja sündmustest, seltsitegevusest, alates 1990. aastatest kogutud eestlaste elulugusid. Siin on arhiivraamatukogu (ehk siis säilitusraamatukogu), kus hoitakse kõiki eesti keeles ja Eesti kohta ilmunud raamatuid ning ajakirjandust aegade algusest kuni tänapäevani välja.

Kolmas arhiiv, millest edaspidi täpsemalt juttu tuleb, on siin majas olnud oma asutamisest, 1927. aastast peale. See on Eesti rahvaluule arhiiv (ERA). Siin on maailma suurim eesti folkloori kogu ning uhkusega nentides ja siinseid lehekülgi, heli- ja videolindistusi ning fotosid ühe miljoni inimese vahel jagades võib öelda, et see on üks suurimaid ühe inimese kohta kogutud lehekülgede (lindistuste jm) arvuga rahvaluulekogusid maailmas.

Tõnu Viedemann läheb rattaga vanavaramatkale peale pommidega harjutust 1934. aastal.

Foto: ERA, Foto 136

Siinsed kõige vanemad üles kirjutatud rahvalaulud ja -jutud, vanasõnad, usunditeated ja kombekirjeldused ulatuvad 19. sajandi esimesse poolde ning on tehtud baltisakslastest estofiilide ja esimeste eestlastest haritlaste poolt.

Üldrahvaliku rahvaluule kogumise aktsiooni algatas Jakob Hurt ärkamisajal, 1880.–1890. aastatel, kui kutsus eesti rahvast üles kirja panema oma pärimust. Kõik kogud koondas ühtseks arhiiviks aga alles Oskar Loorits 1927. aastal. Sellest ajast alates on arhiivi kogud täienenud mitte ainult vabatahtlike, vaid ka professionaalsete kogujate, folkloristide kogumistöö tulemusel. ERA on ammendamatu varasalv kirjanikele (nagu näiteks Andrus Kivirähk), tänapäeva rahvamuusikutele ja ansamblitele, siin peituvad näiteks Veljo Tormise kooriloomingu lätted ja eeskujud. Siit saavad andmeid hiiekohtade, koduloo- ja ajaloouurijad ning paljud teised niisama huvilised.

Richard Viidebaum (hilisemalt Viidalepp) kogumise teekonna algul, mais 1930 Türil.

Foto: Richard Viidebaum, ERA

Arhiivi nägu ei ole ainult minevikku suunatud, praegu kogutakse siia näiteks Ukraina sõja teemalisi meeme (vaata Facebookis Ukraina meemid) ja alles lõppes üle-eestiline kogumisvõistlus „Muusika minu elus“. Siin tehakse ka teadust, kirjandusmuuseumi folkloristid koostavad raamatuid ja teevad uurimusi. Tänapäeva arhiivi kogudest saab esmase ülevaate ilma arhiivi füüsiliselt kohale minemata, sest siinsed vanemad kogud on leitavad kirjandusmuuseumi andmebaasist Kivike ning siin majas koostatud temaatilised andmebaasid ja kõigile kättesaadavad digiraamatud võib leida aadressil https://folklore.ee.

Miks aga kõigest sellest kirjutada ühes jalgrattaajakirjas?

Aga sellepärast, et juba alates 20. sajandi esimestest kümnenditest kuni 21. sajandi esimese kümnendini on jalgratastel olnud eriline osa rahvaluule kogumises. Võib lausa väita, et ilma nende kahe veereva rattata oleks meie pärimuskogud tunduvalt vaesemad, sest jalgsi poleks paljudesse kohtadesse lihtsalt jõutud.

Sellest asjaolust ei ole siiani spetsiaalselt kirjutatud, see on olnud nii loomulik ja praktiline osa rahvaluulekogujate jaoks välitööl. Ka folkloristide välitööde päevikutest leiab selle kohta vähe viiteid ning fotosidki jalgratastel folkloristidest pole arhiivi fotokogust suurt leida.

Rudolf Põldmäe oma tavalises kogumisvarustuses, Kihelkonna 1958.

Foto: Ellen Veskisaar, ERA, Foto 3387

Eriti vähe on neid 1920.‒1930. aastatest. Sellel on mitu täiesti arusaadavat põhjust. Esiteks see, et sel ajal oli täiesti tavapärane, et külasid mööda rännati üksinda, harvem kahekesi. Teiseks olid nii jalgratas kui fotoaparaat asjad, mida sel ajal arhiivi poolt kogumistööle palgatud vaesel tudengil ei pruukinud olla.

Üks ilmekamaid ja väheseid fotosid sellest ajast on ülesvõte hilisemast tuntud folkloristist Richard Viidebaumist (hilisemalt Viidalepp). Foto on tema enda tehtud, aegsäritusega, 1930. aastal kogumismatkal Türil.

Võib oletada, et kaabu, mantli, portfelli ning kalli jalgrattaga (jalgratas maksis tollal vähemalt hea lehma raha!) noor haritlasest mees võis tollases külas ja taluelamises päris võõrana mõjuda. Võõristusest ning raskustest inimestega kontakti saamisel ja öömaja leidmisel külas annavad aimu Richard Viidalepa kogumispäevikud.

Nende põhjal on rändteater Vaba Vanker teinud lavastuse „Richard ja Anna. Lugu ajast ja armastusest“, loodetavasti mängitakse seda veel ka selle aasta suvel. Jalgratas on selle loo rekvisiitide hulgas kõige olulisemal kohal. Tegelikult polnud asjalood külainimestega kontakti saamise ja võõristusega siiski ületamatud, sest tudengitena oma tööd ERAs alustanud Richard Viidalepp, Rudolf Põldmäe ja Herbert Tampere ja teisedki olid ise maalt pärit ning oli päris tavapärane, et pärimuse kogumist alustati oma koduümbrusest.

Rahvaluule kogumine oli 19. sajandi lõpus ning möödunud sajandi algupoolel üks eestlaseks olemise viise ning populaarne paljude tavaliste inimeste seas. Pärimust on kogunud ka mitmed hiljem tuntud kirjanikud ja kunstnikud.

Kuulsatest sportlastest on seda teinud näiteks maadleja Georg Lurich. Erakordne on tuntud maadleja ja sporditegelase Tõnu Viedemanni (1871‒1955, hilisemalt Tõnu Võimula) panus. Ta alustas pärimuse kogumist Jakob Hurda üleskutsel 19. sajandi lõpul ning tema pea poole sajandi jooksul kirja pandud üle 2500 lehekülje on kogutud Kose, Keila ja Jõhvi kihelkonnast ja mujalt. Nagu fotolt näha, oli jalgratas selles töös tema heaks abimeheks.

Eesti Vabariigi sõjaeelsest ajast pole ka täpselt teada, kuivõrd ja kas naistest kogujad, tavaliselt siis selleks tööks värvatud tudengid, välitöödel jalgratast kasutasid. Mõne üksiku kaudse viite selle kohta 1930. aastate kogumispäevikutest siiski leiab.

Rühm rahvaluulekogujaid Valjalas 1995. aastal. Vasakult: Kadri Peebo, Ell Vahtramäe, Mall Hiiemäe, Tuuli Otsus, Astrid Tuisk.

Foto: Karin Ribenis, ERA, VF 241

Tollase folkloristi ainsad töövahendid olid hea pliiats, märkmik ja mälu, sest kuuldud laul või jutt tuli kohe meelde jätta ja käsitsi üles kirjutada. Arhiivile materjali üle andes tuli see küsitluse ajal tehtud mustand veel korra korrektselt ümber kirjutada. Niimoodi materjali mitu korda justkui endast läbi lastes jäi see ka kogujale mällu.

Viiekümnendate aastate keskpaigast muutus kogumismatkade korraldus ning üksinda või paarikaupa kogumise kõrval hakkasid toimuma rohkete osavõtjatega välitööd, mida folkloristid ise uhkelt ekspeditsioonideks kutsusid.

Selle kirjutise valmimise eel vestlesin välitöödest oma kolleegi Mall Hiiemäega, kes olid lahkelt nõus mälestusi jagama. Mall Hiiemäe osales välitöödel 1964. aastast, minu enda rahvaluulekoguja ja -uurija tee algas 1986. aastal minu kodukihelkonnas Võnnus.

Arhiiv korraldaski igal suvel niisugused tavaliselt kuu aega vältavad välitööd kusagile Eestimaa endise kihelkonna aladele. Mindi kas mai alguses või juuni alguses, viimasel juhul oldi kohapeal ka jaanipäeval, et jäädvustada kohalikke jaanitulekombeid.

ERA materjali üks organiseerimise printsiip on kihelkondlik jaotus ja enne kogumisretke tehti põhjalik eeltöö, mis sellest piirkonnast juba olemas ning mida tuleks täpsustada ja juurde koguda. Välitöödele viis Tartust teaduste akadeemia buss, kuhu pakiti kogu eluks vajalik kraam: madratsid, tekid, priimused ja muidugi jalgrattad. Paljudel olid need isiklikud, aga sellel ajal oli ka muuseumil juba kolm-neli jalgratast. Mall Hiiemäe mäletab, et nende pikaks välitööks sättimisega oli alati probleem, et kas ventiil peab, kummid terved ja kett püsib, sest see ei olnud nagu kellegi otsene kohustus, aga vigase jalgrattaga kuskile metsavahele jäädes olid ikka püsti hädas.

Korteris oldi tavaliselt koolimajades, pastoraatides ja internaatides, poest ja küla pealt osteti toidukraami ja süüa tehti kordamööda, sageli tuli magada otse põrandal. Kohapealne kulgemine toimus muidugi jalgratastel. Piirkonnad ja külad jagati omavahel ära. Kuna nõukaajal korralikke kaarte ei olnud, kasutati tihti eestiaegseid kaarte koguteosest „Eestimaa“.

1950.‒1960. aastatel oli bussi võimalik saada ainult väga eriliste sõitude puhuks, näiteks kui kuskil oli mõni väärt pillimees või lauluoskaja, keda oli vaja lindistada. 1970.‒1980. aastatel oli buss juba sagedamini välitöödel osalejate kasutuses, sellega veeti seltskond hommikul mööda kihelkonda laiali. Ikka nii, et bussiga said kuskile teeotsa ja sealt edasi pidid jalgrattaga kulgema. Õhtul korjati kogujad koos ratastega uuesti bussi peale. Ometi võis ka nii päeva jooksul rattal läbitud kilomeetrite hulk ulatuda 20 kuni 50ni. Folkloristide füüsiline vorm pidi seega olema päris korralik.

Mingeid GPSe muidugi ei olnud ja vahel püüdsid kuskilt otse lõigata, aga tee osutus rattaga läbimatuks ja lõpuks tuli rasket ratast seljas kanda. Vahel võisid ka niimoodi väärt materjali otsides ja seigeldes kaugele sattuda ning ööseks mitte oma ööbimispaika jõudagi.

Mall Hiiemäe mäletab mitut ööbimist heinaküünis: „Järva-Madiselt sõitsin Kose kihelkonda välja. Seal oli üks kuulus laulik Anette Raagul, kes teadis regivärssi. Tagasi tulles võttis üks veoautojuht mu peale. See üks ots oli üle 20 kilomeetri. Olid tühjad heinaküünid, tõstsid oma jalgratta ka sisse ja ööbisid seal. Mul on üks pilt tollest korrast, joonistasin selle veel pliiatsiga üles, et kuidas küüni ukselt paistsid udus kaks hobust. Pärast tulid nad veel küüni juurde uudistama, et kes siin on.“

On teada, et jalgrattad ja külakoerad ei sobi omavahel kohe kuidagi. Mall Hiiemäe mäletab, et suured õudkoerad tekkisid küladesse 1980. aastatel. Ise mäletan, et hoidsin jalgratta leistangiga koos ka maast korjatud malakat. Pilistvere välitööde ajal hoiatati meid, et üks suur koer oli seal just külanaise surnuks purenud.

Ühte ohtlikku olukorda mäletab ka Mall Hiiemäe: „Järvamaal olin välitöödel, sõitsin õhtul. Üks vanatädi oli oma suure koera lahti lasknud ja too oli seda terve päeva oodanud ja siis lõpuks sõitis üks jalgrattur mööda! Siis ta tõmbas mind jalgratta seljast maha, võttis oma suure suuga minu jalakannast kinni. Tema lõuad olid minu pea ja kaela kohal. Siis ma olin küll šokis, see jalg ei ole mul siiamaani päris hea. Verd ei olnud palju, sest ta võttis selle jala hammaste vahele. Ma ei mäleta, kas see tädi siis kutsus teda, või ta sai juba ise aru, et mina olen juba võidetud ja jooksis ära. Sel päeval ma jalgratta selga ei läinud. Läksin luugates tagasi.“

Loo autor Eda Kalmre ja kohalik kooliõpetaja Enno Kallaste Torgu õigeusu kiriku varemete juures, Jämaja välitööd 2001.

Foto: Taive Särg, ERA, VF 4445

Kui möödunud sajandi algupoolel olid folkloristi põhilised tööriistad paber ja pliiats, siis sajandi teisel poolel oli jalgratturite seljakott juba päris mahukas ja raske. Seal oli veel 1980. aastatel päris raske makk Uher ja kobakas fotoaparaat. Neid muidugi ei jätkunud kõigile kogujatele ja kasutati kordamööda, kui leiti mõni hea jutustaja, laulik või pillimees.

Jalgrattad muutusid 1990. aastatel kergemaks ja mugavamaks, ka tehnika täiustus, ning näiteks minu organiseeritud ühtedel suurematel uue aja välitöödel 2001. ja 2002. aastal Sõrve poolsaarel liiguti küll jalgratastega, aga salvestati juba minidiskidega ning fotografeerimiseks ja filmimiseks kasutati esimest korda digikaamerat.

See sajandi jagu väldanud aeg, kus jalgratas oli rahvaluulekogujate peamiseks abimeheks, on nüüdseks ümber saanud. Praeguseks on ka suurte folkloristlike välitööde aeg minevik. Kogutakse veel projektipõhiselt väiksema seltskonnaga väiksematel aladel ja liigutakse rohkem motoriseeritult. Paljud romantilised küladevahelised kruusateed on ka nüüdseks asfalteeritud ja suurematel maanteedel on rattaga vahel lausa ohtlik liikuda.

Aga kümnenditetagustest välitööpäevikutest leiab sissekandeid sellise töö toredatest emotsioonidest. Seda tunnet meenutan ka mina koos Mall Hiiemäega. See on vabaduse, kiiruse ja loodusega ühtesulamise tunne, kus vahelduvad väga armsad Eestimaa maastikud ja iga kohtumine külas ja kellegi kodus on kui väike novell.

See lugu ilmus esmalt ajakirja Ma Olen Jalgrattur mainumbris 2023 (nr 37).

Lisa kommentaar