Olles elanud mitmel pool maailmas ja kogenud erinevaid kultuure, mõtlen ikka aeg-ajalt tagasi Taanis veedetud ajale ja sellele, miks sealne ühiskond nii üksteist toetav ja sõbralik on. Ikka ja jälle jõuan oma peas sama arusaamani: see on tänu jalgratastele ja eriti just kastiratastele.
Kaspar Peek
Usun, et iga lugeja teab omast kogemusest või siis vähemalt kaassõitja kogemusest, kui lihtne on minna autoliikluses närvi. Suhtlus juhtide vahel puudub, keegi kihutab ja reastub ilma suunata, teine sõidab aeglaselt ja tundub segaduses – ometi sina ju tahad kiirelt sihtkohta jõuda. Kuna juhid on üksteisest metallkarpidega eraldatud, ei ole mingit suhtlust ega üksteisemõistmist.
Tihedas Kopenhaageni jalgrattaliikluses võib tekkida sama olukord, kuid erinevus on suur. Kui keegi on kohmetult ekslev või tundub põhjendamatult kiirustama, vaatab ta üle õla ja ütleb vabandust või isegi põhjendab oma käitumist. Mõlemad naeratame üksteist mõistes ja kogu frustratsioon on pühitud. Inimesed on ratta seljas heas mõistes haavatavad ja avatud ning sealt hakkab tekkima kogu ühiskonnas üksteisemõistmine ja usaldus.
Nii et kõik, kes kaaluvad rattaga igapäevast liiklemist – te tõesti muudate ka meie ühiskonda suure sammu paremuse poole.
Kastiratas kaotab piiranguid
Kui siit veel sammu edasi vaadata, siis kõige suuremad rattakasutajad on kastiratturid. Stsenaarium, kus keegi ütleb, et ta müüb oma auto maha ja ostab kastiratta asemele, on vägagi levinud.
Kõik, kes on üritanud oma elutegevusi ära ajada tavalise rattaga, saavad aru piirangutest: sa ei saa minna poodi ja lasteaeda lapse järele korraga. Või sa ei saa minna ostma rohkemat kui ühte ämbrit värvi ehituspoest. Kui aga soetada kastirattas, kaovad need piirangud ja vajadus auto omamise (või rentimise) järele kaob täielikult.
Meie praegusel koroonaajastul on inimestevahelist läbikäimist vähem, kuid kui liigun siiski Tallinnas ka talvel ringi, on inimesed väga üllatunud, kui kuulevad, et ma tulin kohale rattaga. Julgen öelda, et tõesti pole olnud ühtegi ilmaolu, mis oleks mu tegemisi rattaga peatanud. Isegi praeguse linnavalitsuse poliitika juures, kus elanikud peavad ise oma majaesiseid kõnniteid puhastama ja rattateed on puhastamisel autoteedega võrreldes prioriteet Z, saab siiski tegemised tehtud.
Tõsi, tuleb tunnistada, et kui jalakäijad veebruari algul sadanud suure koguse lund kinni tallusid ja see lõpuks omakorda sulaks läks, oleks läbitavus mitteelektrilise kastirattaga olnud pea et võimatu. Teisalt on väga kainestav tunda sidet loodusega, mida teisi transpordiliike kasutades ei ole võimalik tajuda. Kui olud on rasked, on ka liikumine natuke raske – värskendav mõte sellest, et meid ümbritsevaid olusid pole võimalik alati kontrollida.
Kastiratta mitu tüüpi
Rasketes oludes sõites olen ka tihti mõelnud erinevatele kastiratta tüüpidele. Kas näiteks kolmerattalise kastirattaga sõitmine võiks libedal ajal mugavam olla? Kas mu abikaasa saaks ka sellistes oludes sõidetud? Kui uurida erinevaid kastirattaid, joonistuvad ilusasti välja jooned, miks üht ratast eelistada teisele, ja on aru saada, miks neid tüüpe nii mitu on: esikastiga kaherattaline, tagakastiga kaherattaline, esikastiga kolmerattaline ja tagakastiga kolmerattaline.
Esikastiga kaherattaline ratas ehk Long Johni kastiratas on üks populaarseimaid lahendusi. Selle tüübi suurimaid ja selgeimaid eeliseid on kaks: sõidumõnu ja suur kaubaruum. Kuna kaks ratast on samal joonel nagu ka tavalistel jalgratastel, saab selle rattaga kurvides kallutada ja ebaühtlastel teedel kiiresti sõita ilma, et ratas loksuks küljelt küljele või oleks tunnet, et ratas läheb kergesti ümber.
Tagakastiga kaherattalised rattad ehk Long Taili kastirattad on Euroopas võrdlemisi vähelevinud, kuid laialdase populaarsusega USAs. Kuna sellel rattal puudub vajadus pööramismehhanismide järele ja lenks on ühendatud otse kahvliga, on selle ratta sõiduomadused kõige sarnasemad tavalise ratta omadega. Lisaks on seda tüüpi rattad võrdlemisi kompaktsed ja kerged ning neid on lihtne hoiustada.
Suurimaks miinuseks aga on see, et puudub ühetasandiline kaubaruum. See on sisuliselt ratas, millel on pikk pakiraam. See omakorda tähendab, et kogu kaup peab olema asetatud pakiraami kottidesse ning kaupa ei saa lihtsalt „kasti visata”. Samuti on tegemist võrdlemisi igava kogemusega lastele, kes istuvad sõitja taga ning neil puudub ettepoole vaade.
Kolmerattaline esikastiga ratas tundub olema praegu Eestis kõige populaarsem. Samuti on seda tüüpi rattad populaarsed väga hea rattataristuga riikides nagu Taani ja Holland, kus rattateed on laiad ja siledad.
Selle ratta suurimaks eeliseks on massiivne kast, kuhu mahub palju nii ruumilt kui massilt. Näiteks leiab Christiania toodangust isegi ratta, kuhu mahub lausa kuni kuus mudilast või isegi mitu täiskasvanut. Sellise rattaga sõidab ka teadupärast meie Tallinna rattalinnapea Peeter-Pärtel Pere.
Miinusteks võib tuua võrdlemisi ebastabiilse pööramise keskmistel ja suurematel kiirustel – kerge on tekkima tunne, et ratas võib kohe ümber minna. Seetõttu on sõidumõnu ja kiirus piiratud, kuid siledatel teedel on tegemist väga mugava lahendusega, mis on tihtipeale Taani ja Hollandi pereemade esmavalik.
Kolmerattalised tagakastiga rikša tüüpi rattad on üsna vähelevinud Euroopa tänavatel. Sellist lahendust tunnevad eestlased kindlasti Tallinna tänavatelt velotaksodena. Mujal olen selliseid rattaid näinud vaid kaubaveos kasutatavat tänu suurele pakiruumile, mis saab olla väga kõrge, kuna ei varja vaatevälja.
Lisaks eelnimetatutele esineb ka aina rohkem neljarattalisi kastirattaid, mida samuti kasutatakse ainult kaubaveoks.
Kuidas valida endale kastiratas?
Valikuid on üsna palju. Kuidas siis otsutada, milline ratas võiks sulle sobida? Soovitaksin mõelda kolmele asjale: kes rattast kasutaks? mida veetakse?
millistel teedel sõidetakse?
Eelkõige tuleks lähtuda ratta kasutajast. Kas ratast kasutaksid ainult sina ise või ka näiteks teised pere liikmed? Kui sina peal rattasõiduga on kasutaja – kas sõitja otsib sõidumõnu või ainult praktilisust? Seejärel tuleks mõelda, mida on plaanis rattaga vedada. Kas ainult igapäevaseid asju, nagu poe ostukott, trennikott ja muud väiksemad asjad, või on põhiline veetav „kaup” lapsed lasteaeda ja tagasi? Seejärel tasub mõelda, kui suur on igapäevane kilometraaž ja kas ratast kasutatakse aasta ringi või ainult suveperioodil. Samuti tasub mõelda, kas igapäevasele teele jääb halva teekattega teid või väga kitsaid kohti.
Kui need küsimused on läbi mõeldud, muutub valik üsna lihtsaks.
Kui ratas on ainult väiksema kauba, nagu seljakott, trennikott või igapäevased ostud, veoks ning eelistad ratast, mis on hea juhitavusega ning kiire, siis võiksid vaadata Omniumi stiilis rattaid, millel on väike ees asetsev pakiala, või kaaluda lihtsalt suurema, raamile kinnituva pakiraami ostu.
Kui veetavat kaupa on natuke rohkem või sooviksid viia lasteaeda või kooli üks-kaks väiksemat last ja kasutaja tunneb ennast rattaga sõites enesekindlalt ning soovib suuremat sõidumõnu, siis võiks sobida suurema pakialaga kaherattaline esikastiga ratas. Samuti sobib see lahendus kõige paremini künklikele teedele, kus kolmerattalised rattad kipuvad küljelt küljele loksuma.
Kolmerattalised esikastiga rattad sobivad suuremate laadungite veoks. Näiteks kui soov on terve perega sõitmas käia või kui soovitakse vedada teismeeas lapsi või rohkem kui kahte last korraga. Tegemist on väga praktilise lahendusega, mille miinuseks on see, et enamik kolmerattalisi rattaid ei kalluta. See tähendab, et kurvides ja halva teekatte korral või ebaühtlasel lumekünklikul talveteel tuleb kiirust kõvasti langetada. Samas talvise libeduse korral tasasel teel on see väga stabiilne sõiduvahend.
Kolmerattalisi tagakastiga või neljarattalisi kastirattaid kasutavad eelkõige ettevõtted, kes soovivad võimalikult suurt kogust kaupa ühe korraga vedada. Isiklikult pole ma ka väga entusiastlik kaherattaliste tagakastiga rataste suhtes, kuna lisanduvat pakiruumi on vähe ja see on jaotatud kahele poole tagaratast, mitte ühtse alana. Pakid tuleb alati kottidesse panna ning lastel on vaateväli piiratud ja sõit üsna igav.
Kastiratas ja Tallinn
Kõike seda Tallinna konteksti viies ütleksin, et elu kastirattaga on Tallinnas juba praegu tehtav.
Kuigi linnavõimud tunduvad siiani elama eelmises sajandis, planeerides kõike autode ümber, nägemata vajadust propageerida õnnelikumate ja tervemate inimeste hüvanguks kõndimist ja rattasõitu, usun, et meie taristu saab liikuda ainult ülesmäge ja tingimused paranevad lähiaastail kindlasti veelgi. Kogu ignorantsuse juures usun, et kui riigi tasandil ja ka omavalitsustes jätkub autode eelistamine, siis võime oodata lähitulevikus üleeuroopalisi miinimumnõudeid kergliikluse eelistamiseks ja autode maksustamiseks.
Tallinnas on juba praegu päris mugavaid liikumisvõimalusi: näiteks Peetrist Kristiinesse mööda Järvevana teed, Kalamajast linna mereäärt mööda, Pirita tee ja veel mõningad üsna mugava liikumise näited (kuigi jalakäijad ja ratturid tuleb üksteisest eraldada!).
Kastirataste kontekstis ja eriti kolmerattalistele ratastele mõeldes tähendab see praegu, et oma liikumistel tuleb tihti küll arvestada aja poolest mitte optimaalsete teekondadega. See tähendab, et eriti laste vedamiseks turvalisi teekondi valides tuleb teha ümbersõite selle asemel, et valida otseim tee.
Sellest hoolimata eelistan isiklikult iga ilmaga igal ajal lapsega sõites ratas valida. Kui autoga ummikus või ummikuta sõitmine tundub maha visatud ajana, siis rattaga tean ma, et lapsel on palju huvitavam, tal on palju laialdasem vaade taevasse ja külgedele kui autos. Samuti saan ma oma päevase minimaalse liikumisvajaduse täidetud ning tunnen end hästi ja stressivabalt pärast igat teekonda.
Rattaga sõitmine pole punktist A punkti B liikumine, vaid tegevus omaette. Lisaks sellele on rattaga liikumine vabastav veel teisel moel, mida olen juba autode puhul ära unustamas. Autoga või ka ühissõidukiga liikudes mõtleme alati ühele sihtkohale. Me läheme näiteks ühele kindlale mänguväljakule või kaubanduskeskusesse või kohvikusse.
Rattaga liikudes puudub parkimisvajaduse otsimise piirang. Terve linn on üks suur parkla ja tihti lapsega niisama sõites käime kaks-kolm mänguväljakut läbi, üks Kadriorus, teine Reidi teel, siis sõidame Kalamajja kohvikusse või Lennusadamasse laevu vaatama. Seejärel võime veel käia mõne tuttava juures ja siis läheme tagasi koju. Autoga sõites võtaks neli-viis korda parkimist nii palju aega, raha ja närve, et keegi ei tee seda vabatahtlikult.
Rattasõit muudab harjumusi
Kokkuvõtvalt usun, et iga inimene, kel füüsiliselt võimalik, võiks tõsiselt kaaluda jalgratta kasutamist vähemasti suveperioodil. Kindlasti on juba enamikul inimestest mõni sõber või tuttav, kellel on elektriratas või kastiratas. Küsige seda kasvõi üheks nädalavahetuseks laenuks. Proovige elada kasvõi paar päeva autota ja teha igapäevaseid asju. See pole kaugeltki võimatu ja rahulolu on garanteeritud.
Pole ilmaasjata öeldud, et terves kehas terve vaim. Ka väga väikese koormusega liikumine rattaga paneb keha tööle – evolutsiooniliselt oleme arenenud päevast päeva ringi kõndima, jahti pidama, marju korjama. Rattaga tööle ja tagasi sõitminegi aitab meie kehal tunda end natuke lähemal sellele, milleks oleme loodud, ja meie keha tänab meid selle eest ja püsib kaua tervena.
Samuti julgen lubada, et sinu harjumused ja arusaam ümbritsevast keskkonnast muutub. Kaob punktist A punkti B mõtlemine ja saad liikuda punktist A punkti B, külastades tee peale jäävaid poode, parke, randa ja lisada juurde veel punktid C, D, E ja F.
Mida rohkem inimesi ratastel, seda paremaks saab ka meie ühiskond, seda hoolivamad ja mõistvamad saame olema üksteise suhtes ning samuti hoiame enda tervist ja keskkonda.
See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur märtsi numbris 2022 (nr 31).
Fotod: hagenbikes.com
