Skip to main content

Kui käid internetis ringi, leiab huvitavat infot. Missugused on plaanid mujal maailmas. Šotimaa linn Glasgow ütles välja plaani luua 270 kilomeetri pikkune jalgrattateede võrgustik. Pariisis kavatsetakse rattateede arendamiseks kuue aasta jooksul eraldada 250 miljonit eurot ning muuta paljud koroonaajal tehtud pop-up-rattateed püsivateks. Barcelona tahab 2024. aastaks jõuda niikaugele, et linnas on kolmsada kilomeetrit rattateid. Iga nädal võib leida sellelaadseid uudiseid, mis ütlevad üht: Euroopa tahab muutuda rattarikkaks.

Tekst: Vahur Kalmre

Selle kõrval on põnev järele vaadata, mida kavandavad kaks Eesti suurimat linna, Tallinn ja Tartu. Äsja olnud kohalikel valimistel oli Tallinnas edukaim Keskerakond, Tartus Reformierakond. Vaataks, mida konkreetset – just konkreetset! – ütlevad nende kahe erakonna valimisprogrammid. Need peaksid ju üht-teist näitama.

Keskerakonna valimisplatvormist 2021 saab lugeda, et Tallinnas ehitatakse välja rattateede võrgustik, lähtutakse Tallinna rattastrateegiast ning kaasatakse parimaid kohalikke ja välismaiseid linnaruumi eksperte, uute teeprojektide puhul arvestatakse ratturite vajadustega ning luuakse neile sobiv linnaruum, mitmekordistatakse rattaparklate hulka, rajatakse koolide juurde rattaparklad jne. Konkreetseid arve (kui palju, millal) silma ei hakka.

Reformierakonna valimisprogrammist Tartus loeb välja, et senisest enam pööratakse tähelepanu jalgratturite ja jalakäijate turvalisusele – seda aitavad saavutada selgelt eraldatud teeosad. Jätkatakse kõikide linnaosade katmist kõnni- ja jalgrattateedega ning rajatakse kiired otseteed linnasüdamesse. Tuuakse juurde rendirattaid ja -punkte, samuti rajatakse katusega rattaparklaid kesklinna ja koolide juurde. Konkreetseid arve (kui palju, millal) silma ei hakka.

Nii jääb vägisi mulje, et kahe suure linna juhtijad näevad rattarikkuse juurdeloomisel rohkem evolutsioonilist teed (jätkame, pöörame enam tähelepanu, arvestame jätkuvalt, lähtume, rajame jne) kui revolutsiooni. Aga rattaliikluse areng Eestis vajaks just revolutsiooni!

Julgeid ja konkreetseid eesmärke (kui palju eraldi rattateid ja mis ajaks, ning just keerulistes kesklinnades), selget seisukohavõttu, et rattaliikluse arendamine on esmatähtis, otsust, et me enam ei tee lahendusi, mis ei arvesta Tallinnas rattastrateegiaga, või näiteks Tartus selget väljaütlemist, et järgneva nelja-viie aastaga ehitame eraldi rattateed Riia-Turu ristmikult mööda magistraale minema (muidugi, selle juures ei tohiks kohe meelest lasta, et rattatee vajab sügisese vihma ja lehtede langemisega seoses igahommikust puhastamist, äkki sellest peaks asi algamagi).

Küsin: mis meid selles takistab? Vastan: mitte midagi, kui saame aru, et ratturid vajavad linnas omaette ruumi ning selleks tuleb olemasolev ruum ümber jagada, et rattaliikluse arendamine on tulevikku vaatav, ning meil on selle tegemiseks rohkem otsustusjulgust.

Selle toimetaja looga algab värske ajakirja Ma Olen Jalgrattur number (30, november 2021)

Fotodel: Tour d’ÖÖ, fotod Rasaa Etten ja erakogu

Lisa kommentaar