Skip to main content

Riietunud eesootavaks rahvusvaheliseks reisiks just nii esinduslikult, nagu üks daam-rattur toona riietuma pidi (pikk seelik, korsett, kõrge krae, kübar), alustas Annie Londonderry 27. juunil 1894 Bostonist oma teekonda, võttes esmalt suuna New Yorgi kaudu Chicagole.

Tekst: Kalle Voolaid, Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Tänapäevase aktiivse elustiiliga harjunud ja pidevas liikumises olevatele inimestel, kel üks jalg veel siin, teine aga juba kusagil järgmises kohas, võib olla raske mõista, ent ometi on see nii – maailmas ringi reisimine oli kõigest veidi rohkem kui sadakond aastat tagasi meie esivanematele täiesti uus kogemus. Globaalse reisipalaviku sünni tõi üleilmselt edenenud elu neile kaasa alles 19. sajandi lõpukümnenditel.

Phileas Foggi nakkav eeskuju

Oma osa seesuguse rännukihu laias levikus oli 1872. aastal kuulsa prantslase Jules Verne’i sulest ilmavalgust näinud menukal seiklusromaanil „80 päevaga ümber maailma”, kus peategelased, inglise härrasmees Phileas Fogg ja tema ustav teener Passepartout, võtsid vastu väljakutse teha maakerale 80 päevaga ring peale ja saidki sellega hakkama, kasutades eesmärgile jõudmiseks kõiki meredel ja raudteedel liikumise moodsaid võimalusi ning muid tehnoloogilisi uuendusi.

Lugejad olid Verne’i teosest vaimustuses ja õige mitmed seiklusteotsijad proovisid Foggi tempu erinevatel viisidel ise korrata. Hakkaja USA naisajakirjanik Nellie Bly näiteks rändas ühistranspordi toel 1889. aastal ümber maailma koguni 72 päevaga ning avaldas oma reisikokkuvõtte edukalt müüdud ja ilmselgelt eelmainitud bestsellerist mõjutatud raamatus „72 päevaga ümber maailma”.

Kuid veelgi varem, juba aastail 1884–1886, oli inglise seikleja Thomas Stevens teinud teoks ümberilmaretke jalgrattal, kasutates selleks penny-farthing’it ehk toonasele ajale iseloomulikku suure esirattaga sõiduvahendit.

Tee kuulsusele

Usutavasti kannustas just eelkirjeldatud julesverne’ilik seiklusvaim tegutsema ka Riias sündinud, kuid lapsena USAsse kolinud ja Bostonis elanud ettevõtlikku naisterahvast, kel nimeks Annie Cohen Kopchovsky (1870–1947).

Olles oma elus näinud igasuguseid aegu, otsis see kolme lapse ema väsimatult (ning igati ameerikalikult) teed kuulsusele ja isiklike materiaalsete võimaluste otsustavale parandamisele ning uskus lõpuks olevat leidnud sobiva lahenduse – teoks tuleb teha globaalse mõõtmega jalgrattareis.

 

Aastal 1894 kuulutaski avalikkusele seni tundmatu Annie USA lehtedes, et on võtnud vastu väljakutse rännata 15 kuu jooksul jalgrattaga ümber maailma, mille eest pidi teda õnnestumise korral ootama 10 000 USD suurune autasu.

Kõik teekonnaks vajaminevad materiaalsed ja muud vahendid lubas tulevane kuulsus seejuures leida omal käel. Osutudes nupukaks turundajaks, jõudis ta peagi kokkuleppele oma esimese toetajaga, Londonderrys (New Hampshire) asunud ettevõttega, kus toodeti linnaga samanimelist mineraalvett.

Tänuks toetuse eest paigaldas ta oma ratta külge firma reklaamtahvli ning soostus kogu tee läbima Annie Londonderry nime all. Pikaks matkaks vajaliku sõiduvahendi hankis ta endale aga Columbia rattatehasest, kust anti tema käsutusse üpris raske, ligi 20 kilogrammi kaaluv ilma vabajooksuta naisteratas.

Teekond algab

Riietunud eesootavaks rahvusvaheliseks reisiks just nii esinduslikult, nagu üks daam-rattur toona riietuma pidi (pikk seelik, korsett, kõrge krae, kübar), alustas Annie 27. juunil 1894 Bostonist oma teekonda, võttes esmalt suuna New Yorgi kaudu Chicagole.

Paraku tuli suurte ootustega teele asunud seiklejal peagi seista silmitsi karmi tegelikkusega. Pedaalimiseks absoluutselt ebamugava riietuse, aga ka vähese sõidukogemuse ja kohmaka ratta koosmõjul ei saavutanud ta esialgu sugugi ootuspärast sõidukiirust: pooleteise tuhande kilomeetri läbimiseks kulutas ta ligi kolm kuud ning jõudis Chicagosse alles 24. septembril.

Õnneks ei lubanud kaasaelajate tugi kurnatud Annie’l sõitu katkestada. Kõige krooniks oli tema tegemistest kuuldud kohalikus Sterlingi rattatehases, kus sooviti vaprat naist tema suures ettevõtmises toetada uue rattaga.

Vastne Sterlingi ratas oli küll meeste raamiga, kuid varasemast siiski tubli kümme kilo kergem, mis oli pikka teekonda arvestades mõistagi oluline eelis. Ja mis ehk veelgi tähtsam: kuna meesterattal enam seelikuga sõita ei saanud, vahetas Annie ühe soojaga välja kogu oma riietuse. Edaspidi kandis ta 19. sajandi lõpuaastate naisterahva kohta lausa väljakutsuvalt uljana mõjunud, ent vägagi mugavaid rattasõiduriideid, mille oluliseks osaks olid püksid.

Maailmareis

Uurinud kaarti ja ilmastikuandmeid, tegi Annie Chicagos ühtlasi marsruudimuudatuse ning loobus lähenevate külmade eel läbi Ameerika mandri San Franciscosse sõitmisest. Selle asemel siirdus ta tagasi New Yorki ning suundus laevaga üle Atlandi Prantsusmaale Le Havre’i.

Sealtmaalt ei kulgenudki suur osa Annie teekonnast enam õigupoolest rattal, vaid koos rattaga, kasutades edasijõudmiseks rongide ja laevade abi. Säärase valiku juures julgustas teda tõsiasi, et väljakutse tingimusi esialgu kokku leppides polnud kusagil tulnud selgelt jutuks, kui palju tuleb tal oma retkel just ratta seljas viibida.

Nii sujus edasine näiliselt üpris ladusalt – tema teele jäid Pariis, Marseille, Aleksandria, Colombo, Singapur, Saigon, Hongkong, Šanghai, Nagasaki, Kobe, Yokohama. Enamasti tuli Annie sadamates rattaga ka maale ning tegi lähikonnas lühemaid retki, unustamata seejuures oma ettevõtmist reklaamida.

Kodumaale jõudis Annie uuesti 23. märtsil 1895, kui maabus San Franciscos. Ees ootas tõehetk, sest eesmärgi saavutamiseks tuli tal liikuda heas tempos ja septembri lõpuks Bostonisse jõuda.

Läbi Los Angelese Denverisse ja sealt Chicago poole kulgedes näitas Annie end nüüd üsna oskusliku ratturina ja veetis ratta seljas pikki sõidutunde, ehkki vahepeal tuli halbade teeolude tõttu taas rongi abi kasutada. Ja sedasi saigi ta kõigi kriitikute kurvastuseks oma väljakutsega ette nähtud aja piires hakkama: ta jõudis 12. septembril Chicagosse ning 24. septembril kodusesse Bostonisse. Ring sai täis, maakera oli end Riia tüdruku ees võidetuks tunnistanud!

Järelkajad

Saabus Annie aeg. Ta oli oma eesmärgi täitnud, võis nautida teenitud aupaistet ja sisse kasseerida autasu. Temast sai kuulsus, ta avaldas ajakirjanduses reisiülevaateid ning kolis kodusest Bostonist perega peagi suurde New Yorki, vastu uutele seiklustele.

Lisaks isiklikule eduloole sai jalgrattaga Anniest aga eeskuju teistelegi. Olemata seda kunagi endale päriselt eesmärgiks seadnud, kujunes temast ometigi ootamatult käilakuju, kes julgustas õrnemat sugu osa saama 1890. aastate massilisest rattabuumist.

Ta kuulutas ette uue ajastu, uute naiste saabumist. Enesekindlate, ilma meesteta hakkama saavate naiste saabumist. Enam ei pidanud naised koduseinte vahel kui vangis elama, vaid võisid oma kaherattaliste sõpradega ringi liikuda, moodsaid ja senisest vabamaid rattariideid kanda, suhelda ja tutvusi luua.

Ettevõtlik Annie

Reisiraha hankimiseks müütas Annie teekonna jooksul ennast kujutavaid postkaarte ja märke, turustas reklaamipinda oma ratta küljes ning astus üles avalike esinemistega, hoidmata seejuures fantaasiat vaka all. Nii olla ta end kord esitlenud kui rikast pärijannat, kord kui Harvardi tudengit või mõjuka senaatori sugulast. Lisaks olid tema repertuaaris seiklusrohked pajatused tiigrijahist Indias, vanglasse sattumisest Jaapanis ja veel muudki põnevat. Turundamistöös Annie abilisi ei vajanud.

See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 21 (märts 2020)

Põhjalikumalt süveneda soovijatele: Annie Kopchovsky elu ja tegemised on kaante vahele pandud Peter Zheutlini raamatus „Around the World on Two Wheels: Annie Londonderry’s Extraordinary Ride“ (Citadel Press / Kensington 2007)

Lisa kommentaar