Aksel Nõmmela vaatab tagasi oma viiele profiaastale

Aksel Nõmmela (26) on profiratturina olnud maksimalist. Ta ka ise tunnistab seda. On seda öelnud varem ja noogutab ka nüüd.

Tekst: Vahur Kalmre

KUI TEMAGA 2018. AASTA lõpus ajakirjaloo tarvis rääkisin, ütles ta, et kui järgmisel või ülejärgmisel aastal kõrgema taseme lepingut ei saaks, siis lõpetaks ta rattasõidu ära. Sealsamas loos ütleb ta veel: „Mulle meeldib kõike teha kogu südamega. Kui ma midagi teen, siis mitte poolikult, vaid täie rauaga. Olin juba kolm aastat kontinentaalmeeskonnas, teist aastat ka väljas U23 vanuseklassist. Minu eesmärk rattaspordis on alati olnud sõita kõige kõrgema taseme sõite. Ma annan iga päev endast kõik nii treeningul kui ka võistlustel, kuid lõpuks võistlen ikka profimaailma mõttes keskmise tasemega võistlustel. See ei ole minu ambitsioon.“

Nõmmela on ka öelnud, et profimaailma kontinentaaltiimid on tema arvates poolprofid, profitiimid algavad prokontinentaalmeeskondadest.

Toona oli ta just lõpetanud oma parima hooaja kontinentaaltiimis BEAT (see jääbki paljuski parimaks, tuleb nüüd nentida) ning astubki sammu kõrgemale. Tema uueks meeskonnaks saab Belgia prokontinentaaltiim Wallonie Bruxelles. Võidusõidud lähevad kohe raskemaks, kalendrisse tulevad niisugused sõidud nagu E3 BinckBank Classic, Driedaagse Brugge – De Panne ME, Tro-Bro Léon, 4 Jours de Dunkerque, Pariis–Tours jt.

Nüüd, 2021. aasta aprillis räägime Nõmmelaga uuesti, paraku minoorsemas toonis. Eelmise aasta järel ta enam profilepingut ei saanud ning on seega karjääri lõpetamas. „Aga Eestis võistlen ikka,“ ütleb ta päris lõpus.

AGA ALGAS SEE PROFIRATTURI teekond 2016. aastal, kui Aksel Nõmmela hakkas sõitma Luksemburgi meeskonnas Leopard Pro Cycling. Oli elevil, kui meenutab nüüd seda algust.

„Ootasin elevusega rahvusvahelisi sõite,“ räägib ta. „Olime küll osalenud Eesti koondisega, ja ka Saint-Etienne’i amatöörklubiga, siin-seal UCI sõitudel, kuid mitte tervet hooaega. Leopardiga tuli väga korralik, vaid UCI sõitudest koosnev kalender, ma isegi lootsin, et väiksematel võidusõitudel saan mõne hea tulemuse. Ka tahtsin suurematel sõitudel ennast näidata ja sõita koos meestega, keda olin seni vaid telekast näinud ja neile alt üles vaadanud. Ootasin põnevusega, et saan oma tiimi liidreid aidata, ja ka ise areneda.“

Tegelikult saab Nõmmela elevus ka üsna kiiresti väikest viisi tasutud. Juba ühel esimestest võidusõitudest, Energiewacht Ronde van Drenthel (1.1, 197 km), saab ta kohe üheksanda koha kahekümnesest pundist, kes teistelt eest ära sõitis. „Ei oodanud, et kohe nii kiiresti see tuleb. Sain õigesse äraminekusse. See oli tõesti äge tulemus, eks ma muidugi pidin olema õigel ajal õiges kohas,“ meenutab ta.

Nii hakkabki tema profikarjäär edenema. Esimesel aastal veel UCI sõitudel poodiumikohti ei tule (ühel Hollandis peetud tuuril on ta siiski noorte arvestuses teine), aga aasta lõpul ütleb Nõmmela rattaajakirjale, et „tahtsin olla nii heal tasemel, et vähemalt suudan kõik võistlused lõpetada ning võistlustel, mis mulle rajaprofiililt sobivad, ikkagi ka tulemuse peale kaasa rääkida, olla kõrgema kategooria sõitudel konkurentsivõimeline“.

Sel aastal osaleb Nõmmela veel U23 vanuseklassi võistlustel ning aasta lõpus ootavad teda ees maailmameistrivõistlused.

Tegelikult näitab Eesti proff juba nondel tiitlivõistlustel just oma olemust rattasõitjana: ta on hea rattavalitseja ja finišiheitluses ka osav kohaleidja – öeldakse ka, et „nihverdaja“ –, kuid jõulisest sprindikiirusest jääb tugevamate sprinterite vastu lõpumeetritel vajaka.

Sellise kirjelduse peale ütleb Nõmmela „jah“ ka nüüd, viis aastat hiljem, kui on paljude sõitude võrra targem ja kogenum, on saanud sprintida palju tugevamate vastu kui sel esimesel aastal. Nüüd ta ütleb konkreetselt: ta on sprinteri tüüpi puncher’lik võidusõitja.

Aga 2016. aasta maailmameistrivõistluste U23 grupisõidus spurdib Nõmmela 8. kohale (võidab Kristoffer Halvorsen, teise koha saab nüüd väga tuntud sprinter Pascal Ackermann, üheteistkümnendaks aga tuleb näiteks 2019. aastal maailmameistriks saav Mads Pedersen). Pilte sellest finišist, aga ka tulevasest Euroopa meistrivõistluste finišist 2017. aastal juba päris „hullude“ sprinterite vastu (7. koht) saab vaadata, kui keerata lehte.

KUI VAADATA MÕNINGAID arve, siis on Aksel Nõmmela karjääririda profiratturina niisugune: 2016. aastal UCI võidusõitudel esikuuiku kohti kaks, poodiumikohti veel mitte; 2017. aastal esikuuikusse kümme korda, poodiumile kolm (ka esimene võit); 2018. aastal on need kaks arvu aga juba 11 ja neli (teise kategooria võistluse võit ja esimese kategooria ühepäevasõidul Antwerp Port Epic 2. koht) …

Jätame selle rea siin katki, sest igal juhul on põhjust rääkida aastast 2018, mida rattur ise peab oma karjääris parimaks. Kui nüüd tagasi vaadata. „Kõige parem vorm, mida ma sain võistlustel ka realiseerida, oli mul tolle aasta augusti lõpul ja septembri algul,“ ütleb Nõmmela nüüd. Just siis tuleb see Antwerpi sõidu teine koht, aga esikuuikusse jõuab ta ka mitmel muul esimese kategooria ühepäevasõidul.

„Tulemused tulid, jah,“ räägib Nõmmela. „Ma ei ütleks, et olin 2018. aastal parem kui hiljem 2019-2020, kuid vahe on selles, et 2018. aastal sain ma peaaegu kõik sõidud sõita enda tulemuse peale. Nii aga tekib ka võimalusi rohkem. Sain niimoodi ka paremini valmistuda nendeks võistlusteks, mis olid minu eesmärgid. See mängis päris suurt rolli. Nii head minekut, kui oli tolle aasta augustis-septembris, ma tegelikult järgmistel aastatel enam ei saavutanudki …“

„Minu eesmärk on kogu aeg olnud sõita profitiimis. Olen näinud kontinentaaltiimis olemist pigem arenguetapina, mitte et ma tahtnuksin seal suurema osa oma karjäärist olla.”

Aksel Nõmmela

Kuidas Nõmmela seda viimast lauset seletab, selleni veel jõuame. Enne aga tuleme korraks tagasi tema mõtte juurde, et profimaailm algab prokontinentaaltiimidest ja tema ambitsioon on kogu aeg olnud sõita kõrgema taseme sõite, ning ma küsin, kas hea 2018. aasta tekitas selles mõttes teatud kärsituse?

Nõmmela vastab: jah!

„Minu eesmärk on kogu aeg olnud sõita profitiimis. Olen näinud kontinentaaltiimis olemist pigem arenguetapina, mitte et ma tahtnuksin seal suurema osa oma karjäärist olla. Nägin, kui arvestatavad tulemused mul tol aastal olid, teadsin, et kui ma nüüd ka ei saa, siis millal veel. Ma ei olnud enam nii noor, olin ka teist aastat U23-st väljas. Olin saanud poodiumikohti, päris palju jõudnud esikümnesse … Paljudel võidusõitudel panin paljudele prokontinentaaltiimide liidritele pähe, kuigi neil oli palju abilisi, mina olin kas üksinda või siis koos meie tiimi Piotr Havikuga. Tundsin küll, et tase peaks olema piisav, et sõita profitiimis. Ja tõesti mõtlesin, et kui lepingut ei peaks tulema, siis mis oleks põhjus kontinentaaltiimis edasi istuda.“

Leping tulebki. 2019. aastal sõidab Nõmmela juba Belgia prokontinentaaltiimis Wallonie Bruxelles.

Kui nüüd seda rida, mis ülevalpool katkestatud sai, jätkata, siis … 2019. aastal tuleb Eesti profile esikuuiku kohti vaid kolm, poodiumile ta ei jõuagi. 2020. aastal, koroona-aastal, kui ka võistlusi on tunduvalt vähem, tuleb vaid üks kuues koht.

„Astusin küll sammu kõrgemale, kuid sellega läks sammu võrra kõrgemale ka võidusõitude tase,“ selgitab Nõmmela. „Juba selle pärast polnud reaalne, et numbriliselt nii palju esimesi kohti tulnuks. Ka see, et üsna harva sain olla tiimi liider, tihti pidin kedagi aitama, mitte enda tulemuse peale sõitma. Ka võistluskalendri ülesehitus oli hoopis teistsugune kui varasematel aastatel. Hästi tihe. Kaks kuud oli võistlus võistluse otsa, siis oli kuu aega pausi, ja peale seda uuesti. Hästi intensiivsed võistluste perioodid olid. Üldjoontes sain hakkama, aga keerulisem oli valmistuda mingiks konkreetseks võidusõiduks. Ja siis vahetus mul ka treener …“

NÜÜD RÄÄGIB AKSEL Nõmmela ära ka selle probleemi, kui treeneri – uus treener oli tiimi oma – treeninguidee ei kattu sportlase kogemusega. „Ma olen nüüd kindel, et me treenisime valesti, ja see mõjutas minu tulemusi,“ ütleb rattur.

„Tema eesmärk 2019. aastal oli suurendada minu üldist vastupidavust,“ aruleb Nõmmela nüüd. „Tema idee oli, et nii ma kannataksin paremini nüüd ees ootavad kõrgema tasemega võidusõidud ära. Talle tundus, et see koht minus vajaks arendamist. Idee kui sellisega võisin ma mingil määral nõustuda, kuid päriselus see nii mustvalgelt ei toiminud – kui hakkad ainult ühele küljele keskenduma, siis jäävad teised tagaplaanile. Ja vajuvad ära. Need teised, mis olid tegelikult minu tugevused. Minu aeroobne võimekus ei olnud paberil võibolla nii hea, kuid ma suutsin seda kompenseerida anaeroobse võimekusega, mis mul oli väga hea. Ma kannatasin mingid kohad ära ning oskusliku sõiduga oskasin võtmekohti leida ja neid heal positsioonil ära kasutada, nii et lõpuks sepistasin ikka hea tulemuse välja. See oli minu tugevus. Nüüd hakkasime tegema väga palju aeroobseid harjutusi, see aga mõjus negatiivselt minu anaeroobsele võimekusele, nii et lõpuks ei olnud ei liha ega kala. Kaotasin selle teravuse, mis mul varem oli. Ehk sain natuke paremaks üldises vastupidavuses, kui ma ei usu, et see mulle kokkuvõttes kasuks tuli: et ühe suvega saaks teha minust kui sprinteri tüüpi puncher’likust võidusõitjast mingi mägederonija …“

Treener arvas aga, et kuna Nõmmelal oli tiimiga kaheaastane leping, siis rattur ei peaks väga muretsema oma tulemuste pärast esimesel aastal. „Et ma võiks esimesel aastal arendada üldist vastupidavust ja siis teisel aastal lisaksime treeningutesse rohkem intensiivsust. Ja kokkuvõttes oleksin parem sõitja. Ideena see kõlab ju toredalt, aga päriselus nii ei toiminud. Vähemalt minu puhul,“ ütleb Nõmmela.

Siiski ei taha Nõmmela öelda, et 2019. aasta täiesti aia taha oleks läinud. Tuli mitmeid esikümne kohti. Lisaks toob ta näitena Dunkerque’i tuuri, kus oli kokkuvõttes 17., kuid suutis nn kuningannalikul etapil (5. etapp, 181 km) olla esimese pundiga kaasas ja alles lõputõusul jäi sellest veidi maha.

Või siis aasta lõpus Pariis–Toursi sõidu, kus tuli lõpuks 25. koht. „Teisele kruusalõigule läksin viiendal positsioonil, tunne oli hea, aga siis läks kumm. Pidin ootama, sain jooksu vahetatud, lõpuks suutsin sõita teise punti,“ kirjeldab ta.

Nüüd arvab Nõmmela küll, et ta oleks pidanud ise ka midagi nende treeningumuudatuste kohta ütlema, kuid „see on tagantjärele tarkus“.

MILLAL TREENIDA, MILLEKS treenida, millal tulevad võistlused, mis võidusõidud – koroona-aastal on teadmatust profimaailmas palju. „Rääkisin siis treenerile, et sel aastal on mul tulemust vaja, et uut lepingut saada, seega peame rohkem keskenduma anaeroobsele treeningule,“ ütleb Nõmmela.

Nii ka tehti. „Vahepeal ei osanud ma justkui oma keha kuulata ja mingitel hetkedel järele anda. Kuklas oli kogu aeg mõte, et lepingut pole, pean täiega panema, et endast maksimum välja pigistada,“ räägib rattur. „Kui lockdown algas, oli Belgias niisugune idee, et niikaua kui kõike veel kinni pandud ei ole, teeksime trenni. Öeldi, et kui oleme kõva põhja alla teinud, siis ei pea hiljem niipalju pukil rassima. Ma olin Eestis ja olin veendunud, et siin õues liikumist päris ära ei keelata. Seda ei juhtunudki.“

Nõmmela räägib, et ka selles teadmatus olukorras – selle asemel, et väike puhkus lubada – öeldi neile, et tuleb trenni edasi teha. „Kõik olime talvel korralikult trenni teinud, ei ole nii, et see tase paari nädalaga ära kaoks. Korraks saaks aju puhata ja stressist välja tulla.“

Selle asemel tuli aga Nõmmelal Eestis üksi viie-kuue tunniseid trenne teha, kuigi ta ütleb, et sellised maratontrennid pole talle kunagi istunud. Rohkem on ta nautinud just intensiivsemaid trenne.

„Eriti veel ei meeldi pikad trennid siis, kui olen üksi. Ja külma ilmaga. Veel Tallinnas, kus ma olen kõik teed ära proovinud. Hakkasin siis tegema nii, et trenni lõpus läksin rongile ja sõitsin tagasi Tallinna või sõitsin kuhugi rongiga ja tuli rattaga tagasi. Nii sain vähegi kaugemale. Eks see käis ka ajude peale, miks ma pean üksinda neid maratonitrenne tegema, kui oleksin võinud võtta väikese puhkuse.“

Kui saadi teada, et ilmselt hakkavad augustis võistlused uuesti pihta, suurendati ka trennide intensiivsust, et nendeks valmis olla. Selle internsiivse perioodi kohta ütleb Nõmmela nüüd, et ilmselt treenis ta juba siis üle. „Ei osanud õigel ajal tagasi tõmmata,“ ütleb ta. Juulis järgnes veel tiimi laager, kus korraldati ka võistluse simulatsioone – lausa katsevõistlusi –, et otsustada, kes mis võistlusele sõitma pannakse.

Esimestel võistlustel pärast lockdown’i tundis Nõmmela ennast veel päris hästi, Dwars door het Hagelandil (1.Pro, 80 km) tuli 13. koht. Ka sellele järgenud Ungari tuuril sai ta esimesel etapil kaheksanda koha, sealt edasi „hakkas enesetunne alla minema,“ ütleb ta nüüd.

„Võistlusi oli palju üksteise järel, puhata enam ei saanud. Vorm läks muudkui sujuvalt allapoole. Järjest tundsin, et seda minekut, mis varem, enam ei olnud.“ Viimastel võidusõitudel, mis olid väga kõrge tasemega (Gent-Wevelgem in Flander Field, Scheldeprijs), tulid kohad juba kaugemates kümnetes.

NII SAI SEE KUMMALINE aasta otsa. Aksel Nõmmelale enam selles tiimis lepingut ei pakutud. „Lõpuks tiimi mänedžer rääkis, et sponsor nõuab temalt tiimi rohkem belglasi ja kuigi ta on nõus, et minu tase on hea, siis selleks, et ta saaks välismaalase võtta, peaks minu tase oleme selgelt parem kui Belgia poistel. Seda taset aga ei olnud ma talle näidanud. Mul polnud 2020. aastal sellist tulemust, et oleks talle saanud näpuga näidata, et vaata … Kehv olukord igati.“

„Sel hetkel mõtlesin, et vaatame, mis tuleb. Mõtlesin, et kui tõesti tahan areneda, siis ei saagi kogu aeg teha ühtemoodi, kuigi mulle varasem süsteem sobis. Äkki arenen, kui proovime teise nurga alt läheneda. Pole see nii, nagu harjunud olen, aga see on teistmoodi. Proovime siis teistmoodi. Tagantjärele targana võin öelda, et ei sobinud,“ võtab Nõmmela selle teema kokku. Ja siis tuli koroona-aasta 2020 …

Seega tuleb Aksel Nõmmelal ikkagi teha kokkuvõtte: kui lähedale ta oma maksimumile selle viie aastaga – kolm kontinentaaltiimis ja kaks prokontinetaalis – jõudis? Ta ütleb, et üsnagi lähedale.

„Muidugi oleks ehk saanud veel areneda,“ mõtiskleb ta. „Treenisin 2019. aastal natuke valesti, aga see areng polnud ka enam nii märgatav, kui oli olnud 2018. aastani. Kindlasti oleks saanud targemini ettevalmistust üles ehitada, kuidas vormi ajastada õigeks ajaks. See ei tulnud mul lõpuni päris hästi välja.“

Maksimalistina aga ei näinud Nõmmela seda teed, et otsib uuesti endale mõne madalama, kontinentaaltiimi. „Sellise sammu ainus point oleks olnud, kui pürgiks sealt uuesti profitiimi. Selleks aga oleks pidanud saama tiimi, kus ma oleksin liider ja kus oleks mulle ka sobilik kalender. Lõpuks ma saan sel aastal ju ka 27 ja selles vanuses – ja eestlasena – on see üsna keeruline. Muidugi mitte võimatu. Meil endalgi on ju näide olemas. Martin Laas oli pärast Delkot kaks aastat väikeses tiimis Illuminate ja nüüd on Boras. Kõik on võimalik, aga ma tundsin, et mina seda teed uuesti käia ei taha. Edasi püüan teha midagi muud.“

NII JÕUAMEGI UUESTI selle juurde, et Nõmmela on olnud kogu aeg edasi mineja. Maksimalist, kes on nõudnud endalt ja teistelt. Tahtnud kogu aeg edasi liikuda ja liikunudki. Viis aastat profimaailmas.

Sel aastal on Aksel Nõmmela teinud vaikselt ikka trenni. „Olen käinud jooksmas, jõusaalis, vahel rattaga sõitmas, talvel suusatamas. Olen võtnud rahulikult ja mõelnud, mida edasi teha …“

Aga muuseas, ta on soetanud ka endale uue maanteeratta. Varsti pidi kätte saama.

 

See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 27 (mai 2021).