Esimeste eestlastena osalesid Mathias Väärsi ja Siim Toomik Euroopa pikimal jalgrattavõistlusel NorthCape4000, mille trass läbis ka Eestit. 185 osalejaga võistluse start anti Itaalias Arco linnakeses ja teel nelja kontrollpunkti läbides tuli jõuda Euroopa põhjaranniku tippu Nordkappi, kuhu väntas 110 võistlejat.
Tekst: Tiina Rekand, fotod: erakogu
Mathias Väärsi sai 31. koha, milleks sõitis 4482 kilomeetrit 14 päeva 19 tunni ja 15 minutiga. Siim Toomik saavutas 69. koha, läbides NorthCape4000 aga 17 päeva 10 tunni ja 30 minutiga. Eriline on see, et Toomik läks osa teed starti ja tagasi rattaga ehk sõitis kokku 7170 kilomeetrit 30 päevaga.
Kõige kiiremini jõudis Nordkappi prantslane Steven Le Hyaric. Tal kulus üle 4000 kilomeetri väntamiseks kümme päeva, üheksa tundi ja 25 minutit. Kümne päevaga jõudis Euroopa põhjatippu teinegi prantslane Bruno De Rambuteau. Ta kaotas kaasmaalasele ligi viis tundi. Kolmanda ja neljandana jõudsid Nordkappi 12 päeva ja ühe tunniga taanlased Martin Temmen ja Bjorn Holdzapfel.
NorthCape4000 on erakordne katsumus, sest üritustel on alati rõhk sõnal unsupported ehk väline abi on keelatud, kõigega peab ise hakkama saama.
Nii oli neljandat korda toimuva NorthCape4000 reeglites rõhutatud, et sõitjal on keelatud igasugune tugi ja kindlasti ei tohi sõita auto tuules. Samuti pole soovitatav sõita öösel ning eraldi on nimetatud, et pikalt väntamine paljude päevade jooksul piisavalt puhkamata võib põhjustada hallutsinatsioone ja vähendada ohutunnet.
Pärast sõitu muljetades meenutavad Siim ja Mathias, et väsimuse kuhjudes hakkas koordinatsioon vähenema küll, 350 kilomeetri peal tuli deliiriumitunne ja mäest laskumisel hakkasid käed ära vajuma. Nii tuli pidureid peal hoida, et oleks tegevust ja ei jääks rattal päris tukkuma.
Eellood
Juba sellisele pikale sõidule registreerimine eeldab teatud ohutunde vähenemist. Siim meenutab, et seitsme tuhande kilomeetri ja NorthCape4000 eellugu oli 31. detsembril 2020. „Õhtul kella kümneks oli joodud kaks pokaali šampanjat ning nii ma ennast ära registreerisingi. Vaata, kuhu alkoholism inimese viia võib. Põhja, täitsa põhja! Kaugemale põhja maanteerattaga enam vist ei saa.“
Mathias Väärsi räägib, et tal varem maanteerattaga suuri kokkupuuteid polnud: ei olnud võistlusel käinud ega ühtegi võistlust algusest lõpuni vaadanud. Möödunud aasta detsembris pani Mathias end NorthCape4000 sõidule kirja ja aastaid fixed gear’i rattaga sõitnud mees vahetas gravel’i-ratta sel kevadel maanteeratta vastu.
„Ma polnud kordagi käinud mägedes sõitmas, selle tõttu oli ka see uus kogemus,“ kirjeldab Mathias, kes on sõpradega korraldanud Eestis 24 tunni sõite ja kaks aastat tagasi osalenud Soomes 24 tunni sõidul.
Nüüdiskunsti magistrikraadi omandav Mathias näeb ülipikka rattasõitu ka kunsti kontekstis. „Enda jaoks olen leidnud, et pikamaasõidud on populaarsed, kuna see on üleliigsest infomürast eemaldumine. Oled kogu aeg telefonis ja igal pool on ekraanid, pikamaasõidul on aga meditatiivne kogemus, spordiüritus, mis kaldub performance-kunsti poole,“ põhjendab ta.
Eesmärgid ja ööbimiskohad
Siiski olid meestel NorthCape4000 osas eesmärgid ja kogemused väga erinevad. Kui Mathias soovis võimalikult kiiresti rada läbida, siis Siim võttis rahulikult, sest sõitis enne võistlust Varssavist rattaga Itaaliasse ja pärast Nordkapi vallutamist veel suurema ringiga Oulusse. „Ma isegi ei oska vastata, kuidas tuli see mõte nii palju sõita, aga kui juba nii pikk reis teha, siis ega vahet pole, kas vändata neli-viis tuhat kilomeetrit või seitse tuhat. Kui juba pikk reis ette võtta, siis ikka täiega. Samuti pole kindel, et lähen kunagi sinna kanti tagasi rattaga sõitma,“ arvab Siim.
NorthCape4000 sõidu rada oli võistlejatele ette antud ning teel tuli läbida neli nii-öelda väravat: Balaton, Kraków, Riia ja Rovaniemis jõuluvana kontor.
„Teisel päeval sain aru, et on liiga palav sõita, ja siis ma päeval pigem magasin ja öösel sõitsin,” kirjeldab oma taktikat Mathias, kes päevas läbis keskmiselt 302 kilomeetrit, mõned päevad tulid üldse üle 400 kilomeetri. Mees tõmbas öösel selga helkurtraksid, pani koos kogu varustusega 17 kilo kaaluval velol tuled vilkuma ja nautis öist rahulikku liiklust. „Kuigi plaan oli sõita 350 kilomeetrit päevas, juhtus ikka, et nendel öödel, mis veetsin hotellides, oli uni hea ja aega kulus rohkem muudele asjadele kui sõitmisele,“ räägib Mathias. Siiski ööbis ta palju õues, ainult kahe-kolme päeva tagant otsis elektriga ööbimiskoha, et vajalikku tehnikat laadida.
Heaks varjualuseks väljas ööbimisel olid bussipeatused, kuhu ta tõmbas laiali madratsi, ning Lõuna-Euroopas kasutas magamiskoti asemel õhemat sulejopet, mis osutus kasulikuks ka Slovakkias mäest laskumisel. Juba esimesel ööl avastas Mathias, et madrats ei pea õhku, iga natukese aja tagant tuli täis puhuda. Pärast seda ta ei hakanud öösiti enam madratsit kasutama, mingi hetk kadus see üldse ratta pealt.
„Lätis oli ebamugav, enne Riiat bussipeatuse pingil magamiseks panin villased sokid tagumiku alla pehmenduseks,“ kirjeldab Mahtias. Kui ta üheksandal päeval Eestisse jõudis, siis sai uue madratsi ja korraliku magamiskoti, sest ees ootas külm põhi. Sellest hoolimata magas ta lageda taeva all veel pärast finišeerimist Nordkapis ja Alta lennujaama ees enne kojulendu.
Ka Siimul oli ööbimiskohtadega seiklusi, nii kauples ta end Poolas ühe restorani diivanile ja Lätis lubas üks lahke talumees oma saunas puhata. Siim planeeris päevas sõita keskmiselt 250 kilomeetrit, miinimum tuli aga 210 ja mõni päev läks ikka 300-kilomeetriseks. „See oli juba liiga palju ja tuim sõitmine,” hindab Siim, kes tsiteeris Tõnu Õnnepalu, et inimene kõigub ikka igavuse ja valu vahel. Oma valust, vahel igavusest, kuid peamiselt põnevatest ja ootamatutest hetkedest ja vaadetest tegi Siim Stravas väga meeleolukaid kokkuvõtteid, mis sõidu edenedes läksid aina meeleolukamaks. „Uneaja arvelt oli see kirjutamine ja telefonis enam-vähem ühe sõrmega toksimine,“ muigab ta.
- päev, Northcape’i 7. päev
#nullenergiakeha või pigem keha on justkui must auk, kuhu kogu söödud toit ja jook imenduvad ning jalgadesse ei jõua miskit.
- päev, Northcape’i 13. päev
Mida süüa, mida juua? Bensuka hotdog põleb ereda, kuid kustuva leegiga. Seda kütet jätkub 15 kilomeetriks. Siis on vaikne vindumine.
Söögivarud
Sööki, õigemini energiat, kulus meestel palju. Siim kasutas väikest seljakotti, mille ostis enda sõnul paar korda päevas Väike-Maarja kõige väiksema toidupoe jagu sööki täis, lisaks juua. Loosi läksid ühel päeval Soomes näiteks lõhepasta, smuuti, jogurt, lõbusad viineripoisid, mis keeratud Emmentali juustu viilu sisse, hapukurk, pudel Fantat ja kohe oli tunda, kuidas uus jõud tärkas. Väikses kotis rattaraamil hoidis Siim krõbistamiseks ka pähkleid, aga kord, kui tuli iseenda nalja peale naerma hakates kurku läinud pähklit pool päeva välja köhida, loobus ta sellest snäkist.
Mathiasel oli toit rattakottidesse pakitud. Tal kujunesid päevaseks valikuks küpsised, saiakesed, šokolaad, kommid, banaan, midagi soolast, lisaks vesi ja kokakoola, mõnikord ka alkoholivaba õlu.
Samas tuli meestel ette olukordi, mil varud olid otsas ja midagi silmapiiril polnud. Itaalias pidi arvestama, et tanklates on siesta päeval, Põhja-Soomes aga oli palju asustamata maad. Nii tuli Mathiasel Soomes vändata sada kilomeetrit, et hommikusööki saada. Kui lõpuks kohale jõudis, siis oli nälg nii suur, et ostis poe pea tühjaks. Siimul hakkas Soomes vändates ühel hetkel jook lõppema.
- päev, Northcape’i 15. päev
Viimased sada ja järgmised sada pole peale huntide ulgumise ja põõsast piiluvate rebaste miskit. Ei julge kinni ka pidada, et kraavist vett võtta. Lõpuks saan ühe motomatkaja käest pool pudelit limpsi ja selle küttega läheb järgmised paarkümmend kilomeetrit. Kuid kus janu kõige suurem, seal külmkapp õige ligidal. Tee ääres majake, astun sisse, pannakse tugitooli istuma, antakse kohvi ja küpsist, sööme saia ning vaatame olümpiamängude ratsutamist. Tuleb välja, et olümpiamängud on käimas. Ei tea, kes võitis olümpimängud? Ja kuidas Uku Suvistel seal läks, kas sai ta finaali? Muust elust peale tuhmhalli maantee ei tea viimased nädalad miskit.
Varustuse valik
Mõlemad mehed päris söögikohtades einestamas tihti ei käinud, sest liialt palju aega oleks läinud ootamisele, mil sööki valmistatakse. Mathias meenutab, et kord sõi pitsat, aga seda ka seetõttu, et Oulus pidi ootama, kuni ta rattal jooksu vahetati.
Tehnilisi probleeme meestel õnneks palju ei olnud. Mathiasel purunes jooks august läbi sõitmisel Soomes, kui sõita oli jäänud veel 900 kilomeetrit, ja 300 kilomeetrit tuli sobiva rattapoe puudumise tõttu läbida katkise jooksuga. Siimul oli Riia lähistel probleeme pedaaliga, Eestis vahetas ta rattal rehvid, pani uue keti ja kasseti ning uued piduriklotsid, samuti võttis uued joogipudelid, sest „vanadesse oli tekkinud juba omaette floora ja fauna, pudelites võis kohata juba igasuguseid olendeid, võimalik, et ka mõned uued seni tundmata liigid“.
Oulus aga sai Siim tagarehvi knopka, mis ainsaks rehvipurunemiseks jäigi. Meestel kaasas olevad varud olid minimaalsed: kaks siserehvi, kuuskantide komplekt, pump. Siimul oli lisaks ketiõli, Mathiasel piduriklotsid ja käiguvahetaja kõrv, sest kogemus on näidanud, et spetsiifilist varujuppi võib olla raske leida.
Ka riietus oli meestel minimaalne: Siimul oli seljas üks vorm, mida Eestis pesi, ning lisaks pakkis siis kaasa soojemad ja vihma eest kaitsvad riided. Mathiasel oli üks rattasärk, kaks paari pükse, mõned erinevad kihid ja vihmapüksid, mis toimisid hästi Soomes, kus oli vihmane päev kitsast teed kihutavate rekadega jagades.
- päev, Northcape’i 9. päev
Päeva tarkusetera nr 1. „Kes läheb rattariietega magama, on hommikul sõiduks kohe valmis.“
Tarkusetera nr 2. „Hakkame varem peale, jõuab rohkem teha.“
Tarkusetera nr 3. „See aeg, kui laisad pesevad, jõuab virk juba 10 km sõita.“
#higiliikur
Riskid ja füüsis
Teekonnal läbitud riikidest olid meestel ülimalt erinevad muljed. Kui Siim meenutas, et Ungaris olid kohutavad teed, aga Poola jällegi meeldis nii teede kui ka sõbraliku liikluse poolest, siis Mathiasele Poolas vändata üldse ei meeldinud, Ungaris lootis ta Balatoni järve ujuma saada, aga seal olid igal pool aiad ees.
Üht ja sama mäge Sloveenias kogesid mehed äärmiselt erinevalt. „See oli üheksa kilomeetrit ja osad pikad järsud olid ikka nii, et tuli sinka-vonka sõita, et üles saaks,“ meenutab Mathias. Siimul omakorda on meeles rohkem laskumine, sest kurvid olid munakividega kaetud, mis aga Mathiast ei häirinud üldse, kuigi ta sõitis öösel.
- päev, Northcape’i 16. päev
Tänane rada oli esmapilgul lihtne, alguses pööre vasakule, siis 100 km otse, ringristmik ja veel 130 km otse. Pöörded läksid hästi, noh võib-olla oleks võinud rohkem painutada kurvis, et sekundi murdosa võita, kuid sirge osa oli keerulisem kui Poola külavaheteed oma varitsevate koeranähvitsatega. Põhimõtteliselt kogu tee oli põtru täis, hea, et otsa ei sõitnud. Alguses vaatad küll, et põder on suhteliselt loogiline loom − sarved on eespool ning saba tagapool. Kuid neil elukail pole mõistuseraasugi peas, täiesti arutuna hulguvad teedel ringi. Nii oligi sirge teelõik rohkem nagu slaalom põtrade vahel. Uskumatult palju on neid siin.
NorthCape4000 korraldajad rõhutasid, et võistlusel osalemine on kingitus endale, kuid arvestama peab riskide ja seiklusega, mida nii pikk teekond võib pakkuda. Tänavune Nordkapi vallutamine pühendati tagantjärele Ungaris õhtusel ajal liiklusõnnetuses hukkunud naisvõistlejale. „Kui olete otsustanud oma jalgrattaga unistusi ellu viia, peate olema veendunud selle maailma tegelikkuses ja riskides,“ avaldasid korraldajad oma sotsiaalmeedia kanalites.
Mathias meenutas, et just Soomes oli üks rajalõik kitsal teel rekadega jagada, Siim valis aga alternatiivse tee, mida korraldajad pakkusid hiljem. Kui Poolas olid rekajuhid viisakad, siis Eestis olid natuke õudsed ka palgiveoautod. Füüsiliselt poolelt valmistas meestele probleeme pidevast sadulas istumisest tekkiv hõõrdumine.
„Mul hõõrdumisvastane kreem ei aidanud, võtsin valuvaigistit, aga sellest tekkis lõunaajal jällegi suurem uni,“ oli Mathiasel mureks. Siimul kreem aitas, kuid ühel päeval olid püksid vihmast märjad, kreemi ei viitsinud otsida ja nii tuli järgmisel päeval viltu sadulas istuda, et end mitte rohkem ära hõõruda.
„Kuidas sul käed olid? Aerobar ikka säästab käsi,“ arutleb Mathias. „Esimesed viis päeva olid valusad, siis harjub ära,” muigab Siim, kelle rattale Aerobar ei mahugi.
Ka varvastele andis pidev rattakingade kandmine tunda: Mathiasel on väike varvas olnud pikalt pärast sõitu imelik, Siimul suurel varbal tuimus. Pärast sõitu pole mehed ka unerütmi tagasi saanud. Suurest väsimusest tuli üldse ette tihedamat ärkamist või isegi õudusunenägusid. Mathias meenutab, et ühes bussipeatuses ööbides nägi ta, kuidas keegi teda raputab, aga tema ei saa liigutada.
- päev, Northcape’i 17. päev
Enne äratust näen unes, et miski õudne peletis − mao keha, nelja jala, karvase saba ja krokodilli lõugadega − vaatab minu suunas ja tahab kallale karata. Väntan kõvemini, aga õudne elukas saab tagarattast kinni. Ehmatusega ärkan üles, vaatan aknast välja ja seal piilub põder tuppa. Võtan soki, viskan, sokk lendab vastu akent, aken jääb terveks, sokk puruneb kildudeks. Eks olidki juba kuu aega pesemata sokid. Võtan uued, pidulikuma päev sokid ja sõitma hakates kulub mitu tundi, et keha harjuks uute, puhaste sokkide lõhna ning teistsuguse sõiduasendiga.
Emotsioonid
Mõlemad mehed pedaalisid peamiselt omas tempos, kuid sattusid vahel harva ka kaasvõistlejatega koos sõitma. Mathiase sõnul juhtus tal pikematel sõidupäevadel seda, et neli-viis korda oli ühtede ja samade võistlejatega üksteisest möödumist. „Võistluse alguses võis tihti kedagi kohata, hiljem juba harvem. Mõnikord ilmus üldse järsku keegi kõrvale,“ meenutab Mathias. NorthCape4000 sõidul on lubatud tiimina koos sõita, mida olid šveitslased ka teinud.
Siimul oli Leedus tuulemurdjaks üks kohalik trenniringil olev rattur, kes andis veel pärast oma geelid ära. Samuti kohtasid mehed ergutajaid ja kaasasõitjaid kodumaal. Paikusel oli plakatitega väljas arvatavasti Eesti suurim NorthCape4000 kaasaelaja Merilin Tiits oma perega, Siimul oli kaasasõitja Raplas ning Mathiase vanemad ja sõbrad olid öösel kell kolm tee ääres tervitamas.
„Mul olid lähedased väga toetavad ja ilmselt üks põhjus, miks sellise asja ettevõtmine ka natuke normaalsus on, on see, et mõlemad mu vanemad on mitu korda 24 tunni jooksu rogaini teinud ja isa aastaid tagasi veteranide klassis selles isegi maailmameistriks tulnud,“ selgitab Mathias. „Isal tekkis nii suur hasart, et mõtles isegi osaleda,“ lisab ta.
Siim aga kohtas oma lähedaste seas imestust, üllatust, positiivset toetust, aga ka väikest annust arusaamatust, et miks ikka on keegi nõus nii pikalt rattaga sõitma. „Tegelikult on ju see rattaga ühest kohast teise sõitmine. Need emotsioonid, lood ja läbielamised on seda higi ning vaeva väärt,“ julgustab Siim.
- päev
Hommikul kaheksa paiku leban bensiinijaama tualeti põrandal, värisen kontrollimatult, justkui Sõle sotsiaalmaja narkar neljapäeva pealelõunal, kui viimasest doosist on juba neli tundi möödas. Püüan telefoni otsingusse sisestada „taxi to Alta″, kuid oli see külmunud näppudest või telefonist tingituna, trükkimine ei õnnestu, telefon libiseb värisevast käest ja jään põrandale edasi lebama. Minuti või paari möödudes tunnen, et Norra riigi naftamüügist saadud rahad on läinud õigesse kohta − peldiku põrandasse. Vaat kus pursuid, on teinud endale põrandakütte. Oh milline õndsus on lebada küttega põrandal ja tunda, kuis läbikülmunud keha soojeneb ning värin lakkab. Saan lõpuks riided vahetatud, võtan tassi kohvi, saiakese ning „taxi to Alta″ läheb meelest.
Viimati oli vihma enne Riiat, nii mõned tuhanded kilomeetrid tagasi, kuid tänane hommik algas vihma, tuule ja külma ilmaga. Nordkappi täie raha eest. Just seda, mida võis oodata.
Eilsest ka − pole isegi kindel, kumb emotsioonidest oli suurem, kas rõõm ja ülevus Northcape4000 lõpust või hirm ja äng, mis kogetud tunnelis. Tundub, et tunnel vist napilt, kuid selgelt võidab. Kokku oli tunneleid viimasel päeval pea 15 kilomeetri jagu, neist pikim ja hullem 6,8-kilomeetrine merealune mutiurg. Esmalt 3 kilomeetrit 9-10% kallakut alla, siis 800 meetrit tasast ning lõpuks 3 kilomeetrit 9-10% tõusu üles. Aga mitte see polnud hull. Pigem tunne, et oled tunnelis, kus ei paista ei tunneli lõppu ega rääkimata valgusest tunneli lõpus. Ainus, mis paistab, õigemini kuuldub, on rong, mis tagant tuleb. Alguses vaikne müha, siis müra ja lõpuks kõrvulukustav ragin ning tunne, et see tagant lähenev rong sõidab sulle otsa. Otsa muidugi keegi ei sõitnud, kuid iga tagant tuleva auto mürin peegeldus tunneli seintelt ja tekkis tunne, et siia autorataste alla tulebki jääda.
Külm, rõske, kohati konarlik ning ühes tunnelis oli ka pisut vähe valgust. Osad lambid olid katki ning kohati oli 40−50-meetrised pimedad lõigud. Kogemus oli nõnda hull, et täna käisin uuesti tunnelitepõrgu läbi. Kahe päeva peale ligi 30 kilomeetrit tunneleid.
Samadest tunnelitest sõitis Mathias läbi öösel, mil autosid oli vähem, kuid vastutulev tsikkel tundus kaja tõttu nagu tohutu suur reka. Reisil õppis Siim üldse juba hääle järgi tajuma, milline auto selja tagant tuleb ja kui kiiresti ning kui ohtlik võib olla.
Mis edasi?
Pärast Euroopa põhjapoolseima punkti vallutamist said mehed diplomi, väravate läbimise templikaardi, mille Mathias kaotas Poolas ära, ja au kanda sõidu sümbolitega nokamütsi. Lisaks muidugi rahulolutunde.
„Veider oli aga, et ei pidanud edasi liikuma. Sain rahulikult lennujaamas istuda ja ei pidanud edasi tormama,“ kirjeldab Mathias tunnet pärast Nordkappi jõudmist. „See oli nagu uus normaalsus, nüüd on vaja midagi järgmist.“
Järgmistest sõiduplaanidest meestel puudust pole. Siim plaanib viie aasta pärast töölt pensionile jääda ning siis vändates kontrollida, kas maakera on ümmargune. Mathiasel on aga sõpradega koos kavas lausa kolm erilist sõitu: Instagramis @panepanepaneee nime all järgmisel aastal sõita 1200 kilomeetrit ümber Eesti, MTBga pikem sõit, mille detailid pole paigas, ning lisaks juba tuntust kogunud 24 tunni sõit Pöörirando.
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur septembris 2021 (nr 29).
