Vaadakem kõigepealt neid kahte pilti. Nende vahe on üle kolmekümne aasta. Esimene on Kelme profimeeskonna postkaart aastast 1989, millel toonane uusproff Toomas Kirsipuu ehk Tom poseerib koos jalgrattaga Eddy Merckx. Teine pilt on tehtud nüüd, selle aasta augustis ning sellel on rattahuviline ja vanade jalgrataste taastaja Andres Lekko samuti rattaga Eddy Merckx.
Tekst: Vahur Kalmre
Nende kahe pildi ühendaja ongi Tom. See on Tommi omaaegne ratas, millega ta Kelme särgis võistles ning mille Andres Lekko on nüüd omaniku soovil taastanud. Ajaloolise tõe huvides tuleb muidugi kohe öelda, et see pole sama ratas, mis omaaegsel postkaardil (sellest räägime lõpupoole).
Tommi rattast Eddy Merckx tulebki seekord juttu.
ÜKS PÕHJUS, MIKS vanemaid jalgrattaid kogutakse, on see, et neil ratastel on oma lugu, ütles esimeses ajakirjaloos „Jalgrattad seinal“ (novembris 2019) Andres Lekko. Niisuguseid tippsõitjate lugudega rattaid Eestis paraku eriti palju ei ole. Erinevatel põhjustel – ka sellest on varasemates lugudes juttu olnud.
Ühed siiski on.
Need on Eesti esimeste rattaproffide Riho Suuna, Toomas Kirsipuu ja Arvi Tammesalu Merckxi-rattad. Kelme ajast. Kolmkümmend aastat tagasi. Neid lugusid kirjutades ning vanade võidusõidurataste taastamise ja kollektsioneerimise maailmas ringi uidates sai selgeks, kus on Suuna ja Tammesalu rattad (loe ajakirjast Ma Olen Jalgrattur novembris 2019 ja märtsis 2020). Kirsipuu ratta kohta oli küll olemas kontakt, kuid paraku ei õnnestunud kontakteeruda. Nüüd aga tuli ratas ise välja. Mis muud, kui Tallinna kohale, et ratast oma silmaga näha. Ja lugu ära rääkida.
Hull kiirus oli jah, stardist pandi kohe minema ja esimese tunniga 50 kilomeetrit oli täiesti normaalne.
Toomas Kirsipuu Kelme ajast (raamatus “Kolm Kirsipuud”)
ANDRES LEKKO VÕTAB MU hea meelega vastu. „See Kelme ratta mõte käis mul käsikäes mõttega teha endale jalgratas,“ alustab Lekko. „Mul oli kindel eesmärk teha endale kaks ratast: Riho Suuna 1985. aasta Rahutuuri ratas või õigemini selle koopia ning teine Riho Kelme aja ratas 1989. aastast. Kuna need rattad kannavad eri põlvkondade juppe, siis oli mõistlik, et teed selle ja teed tolle. Saad kaks väärikat ratast.“
Aasta 1985 Colnago sai Lekkol valmis, 1989. aasta Eddy Merckx jäi natuke tagaplaanile. Kaks neist olid küll Eestis kusagil olemas, aga täpset adressaati Lekkol ei olnud. Siis aga kuulis ta kellegi käest, et keegi oli viinud Toomas Kirsipuu Merckxi Tartusse töökotta, aga sealsel mehaanikul polevat vist aega puuduolevaid juppe otsida.
„Võtsin härjal sarvist kinni ja helistasin sellele kellegile, kelle ratas see oli, et äkki müüd ära. [Loo kirjutajale on omaniku nimi küll teada, aga las see jääda nii nagu mehed omavahel kokku leppisid.] Ta ütles loomulikult, et ei müü,“ räägib Lekko. „Siis aga tekkis teine variant, teeme siis nii, et ma teen ratta korda. Nii hakkaski asi veerema.“
Nii saigi Lekko enda kätte ratta, mille esimene omanik oli Toomas Kirsipuu Kelme ajal. Selle suve alguses sai ja augusti keskpaigaks oli ratas valmis. „Praegune omanik kavatseb selle seina peale panna. Ratas sai nüüd mukitud ja lakutud, nii et ta läheb enam-vähem õigena seina peale,“ ütleb Lekko.
Ta lisab veel, et kui kogu protsess läbi sai, siis ta enam väga ei tahtnudki endale Kelme ratast. „Minu neli aastat vanem Colnago tundub mulle tehniliselt kaugemal olev ratas, kui see neli aastat noorem Merckx. Ei ole mõtet hoida enda käes ühte ratast ja siis neli aastat nooremat, aga natuke kehvemat ratast. Kuulsin kunagi ka Riho [Riho Suun] käest lauset, et eks ta üks rauakas oli … Riho ei läinud käima, et oh, küll meil Kelmes olid ikka rattad … Nii sain hoopis võõra materjali peal ennast välja elada. Sel ja möödunud aastal olen kokku viie võõra ratta peal saanud ennast välja elada. Olen töö ära teinud ja omanik viib ratta koju. Kes paneb seinale, kes sõidab, see on juba nende otsustada.“
RAUAKAS VÕI MITTE, AGA nüüd on Tommi kunagine ratas Eddy Merckx valmis. Valmis ja eksponeeritav. Lekko ütleb, et tema kätte jõudis ratas sõidetavana, aga lipp lipi ja lapp lapi peal, nagu ta iseloomustab. „Seal oli kümmekond detaili, mis ei kuulunud ansamblisse, mis olid sinna ratta külge hiljem pandud ja mõneti ka sobimatud. Sõita oleks sellisena saanud, aga eksponeerida mitte.“
Lekko hakkab loetlema … Enne ütleb, et pooled asjad rattal olid valed. Ja lisab: need olid kõige olulisemad detailid.
„Kohe hakkab silma näiteks sadul. Kui sadul karjub „Ma olen siin vale!“, siis see jääb kohe silma,“ selgitab ta. „Teine oluline detail oli selle põlvkonna Campagnolo Delta pidurid. Kui need on sealt puudu, siis see hakkab kohe silma. Kui panin Facebooki pildid üles, siis esimene mehaanik, kes mulle kirjutas, ütles kohe, et kuule, siin on ju valed pidurid peal. Nii kaugele näha. Lenks oli vale mõõtu, pidurid siis, üks käiguvahetaja oli vale, jooksurummud olid valed, jooksupöiad olid vahetatud. Need muutused olid tehtud selleks, et oleks mugavam hooldada ja sõita, aga kollektsionääri rattale see ei klapi. Tegelikult olid pidurid välja vahetatud juba Tommi sõitmise ajal. Campagnolo Delta pidurid ei olnud kõige paremini õnnestunud insenerilahendused, aga disainilahendus on neil siiamaani kõva.“
Nüüd tulid mängu Lekko karbid, kus kõiki neid detalile leidus. „Kui näen kuskil vedelemas mõistliku hinnaga mind kõnetavaid rattajuppe – reeglina on see nii-öelda doonorratas, olgu või poolik või vigane –, siis ma olen nad ära ostnud,“ räägib Lekko. „Kui aega on, siis olen teinud jupid kohe puhtaks ja poleerinud ära, määrinud kõik määrimised ja pannud siis karpi seisma. Selle ratta doonoriks ostsin ka teise ratta, aga see oli veel must ja lahti võtmata, aega lihtsalt nappis. Nii oli mul varu juba olemas. Kui kusagil näen asja, mis maksab õiglast hinda, ja ma tean, et kellelgi Eestis võib mingeid komponente vaja minna, siis ma müün need rattad juppideks. Siis ei pea minema seda asja ostma eBayst mõne ameeriklase või austraallase käest, selle saab siit Eestist minu käest. Kui klient tõi nüüd selle Tommi ratta minu juurde, tegin nii-öelda raviplaani, panin eelarve kokku, mis midagi maksma läheb, pildid juurde – näe, siin on mul doonorratta peal need ja need jupid. Klient ütles, et tema usaldab mind, ja minu asi oli teha ratas nii autentseks kui võimalik. Aga ütlen kohe ära, et sada protsenti see ratas autentne pole.“
Lekko ütleb, et valesti on kaks … „pisiasja“, nagu ta lisab. Ta ütleb veel, et võimalik, et ka stem [lenksu hoidja] on vale, aga piltide järgi ei tuvasta, mis sama firma mudel ratta peal täpselt oli. „Pedaalid on valed ja tagumine rumm on vale,“ ütleb Lekko. „Selles ansamblis nad aga mängivad, ei karju silma.“
„Tundus mõistlik need jätta,“ selgitab Lekko. „Tagumine rumm oli peal, ja hakata seda mitmesaja euro eest vahetama päris täpseks, kui see ratas läheb seinale ja ta ei ole sajaprotsendilises autentsuses niikuinii, siis et eelarvet mitte lolliks punnitada, siis need detailid, mis ei karju, võib ka natuke blufiks jätta. Pedaalidega on jälle see lugu, et selle põlvkonna pedaalid on koledad ja, maksavad roppu raha ning kui need kaks asja omavahel kokku viia, ei olnud väga mõistlik neid välja vahetada.“
Nii saigi Lekko karpides olevate detailidega hakkama. Tegelikult ei saanud, ühte detaili Lekkol siiski ei olnud – esimest käiguvahetajat. Õnn aga soosis seekord taastajat, see detail oli nimelt rattal säilinud originaalina. Aga karpidest sai Lekko pidurid, tagumise käiguvahetaja, esimese rummu, pöiad, kummid, sadula, lenksu.
„Kõik, mis vaja oli. See on Campagnolo C-Recordi teine põlvkond aastaist 1986-1989. Teatud nihked pisiasjades on, kuid C-Recordi sari, mida Merckxi peal kasutati, on suhteliselt kaugelt tuvastatav, see erineb nii eelmisest kui ka järgmisest,“ selgitab Lekko.
NII ON SEE RATAS nüüd restaureeritud. 98-protsendilisena, nagu ütleb Andres Lekko. „Kaks protsenti jätame sinna teadaolevasse tagumisse rattarummu, küsimärgiga lenksuhoidjasse ja väntadesse ning ehk ka kummid ei ole päris need, millega Kelme ratturid sõitsid.“
98 protsendi kohta ütleb Lekko, et see on keskmine saavutus, väga hea oleks siis, kui klient oleks avaldanud soovi, et ta tahaks sajaprotsendilist autentsust.
„Siis aga oleks eelarve läinud kuue-seitsme tuhande euro kanti. Aga see poleks mõistlik olnud. Mitmel põhjusel. Siis oleks pidanud alustama Merckxi tehases Merckxi värvidega värvimisega, mitte siin töökojas ja põlve peal. Sealt algab see pihta.“ 98-protsendilise taastamise hinna kohta ütleb Lekko, et sellest ta ei räägi, aga see summa oli märkimisväärselt väiksem.
Autentsusest rääkides toob Lekko sisse veel ühe mõõtme: kas see on tolle ajastu Merckx või konkreetne Toomas Kirsipuu ratas. Nagu juba öeldud, vahetati mitmed detailid rattal välja juba sel ajal, kui Tom sellega võidu sõitis. Mõned olid kehvad, mõned ebamugavad, mõned läksid lihtsalt katki.
„Kui kellelgi on pilt Tommist näiteks Saaremaa tuuri stardis 1989. aastal, mil nad siin kelmelastena sõitsid, ja paneme sinna kõrvale selle nüüdse taastatud ratta, siis 98 ühikut leiame neil kattuvat. See on autentsuse mõõdupuu,“ ütleb Lekko.
Näiteks on sellel rattal vändad, mis on erinevatest aastatest, ja kumbki neist pole 1989. aastast. Samalaadne lugu on ka sadula või lenksuga. Seda selgitades kasutab Lekko sõna „tööhobune“ ja ütleb, et see ratas oli komplekteeritud konkreetse sõitja jaoks.
„Mingil põhjusel oli vaja väntasid vahetada, kas läks midagi katki või keerati keere maha, miks muidu sattusid sinna vändad eri aastatest,“ räägib Lekko. „Sadul, mille ma ratta pealt komisjoneerisin, oli Tommi pandud. Kas läks vana katki või tundus uus moodsam ja mugavam, aga Tom kui vana kindel Rollsi sadula tarvitaja, oli pannud sinna midagi muud. Nendest detailidest saad aru, et see oli tööhobune, ja tööhobusel pole oluline, et kuljused läigiksid, vaid ta peab olema hästi ergonoomiline. Ka lenks, mille välja vahetasin, oli minu arvates pandud Tommi poolt. See oli kriteeriumi lenks, millel on spetsiifiline kuju. Selle vahetasin välja, kuna ta ei olnud oma hoidjas õiget mõõtu ja see häiris silma. Kui teeme kollektsionääri ratast, siis peavad kõik seibid olema õiged. Võtad esimese rummu lahti ja tead täpselt, kus kohas koonuse peal on aasta number – kui on 89, siis seal peab 89 olema, ei tohi 86 olla … Kui võtad tagumise käiguvahetaja maha, siis spetsialist teab, kus on kood, mille järgi saad sünniaasta teada, see ei tohi minna valesti. Kuna siin aga oli tegu tööhobuse taastamisega, siis võivad need vasak ja parem vänt jääda erinevatesse aastatesse, see ei ole traagika. See on omaette võlu.“
Konkreetse Merckxi raami kohta ütleb Lekko, et see sai vaid puhtaks tehtud. Väga peksta polnud see saanud, kriiped-kraaped olid peal, aga see ei läinud teemaks, nagu Lekko sõnab. „Kõik jupid võtsin maha, pesin ja nii palju poleerisin ja andsin lisaläiget, kui kannatas. Siis komplekteerisin nende ja uute juppidega.“
Kui keeruline see kõik oli? Selle peale ütleb Lekko, et niivõrd, kuivõrd. Õppinud ja harjutanud mehaanikule ei ole see kuigivõrd keeruline. Muidugi tuleb siia lisada, et siis, kui sul on karpides vajalikud detailid juba kenasti olemas ja sa tead, mis kuhu peab minema.
Samas toob Lekko välja, et üks Delta pidur koosneb 98 detailist. „Millest ka mina suutsin ühe põrandale kukutada. Olen Delta pidureid puhastanud 15 komplekti, aga ka mina ei julge kahte pidurit korraga teha. Jätan alati ühe lahti, teine on spikriks, et mitte riskida nende seibikestega, mis kuhu käib.“
Niisugune lugu siis ühe jalgrattaga, millega Toomas Kirsipuu võistles 1989. aastal profiklubis Kelme ning mis nüüd on ajaloo tarvis taastatud ja säilitatud. Oot-oot, aga mis probleem siis selle paraadfotoga on, mis loo algul näha, ja milles seal küsimus …
FOTOL ON TOOMAS Kirsipuu, fotol on ratas Eddy Merckx. „Olin oma projekti lõpetamas, kui tekkis küsimus, mis sadul panna,“ räägib Andres Lekko. „Mul oli olemas mitu sadulat, milline neist panna. Hakkasin guugeldama ja nägin Kelme selle aja pilte ja ka meie meeste paraadfotosid. Sadula sain teada. Siis aga jäi silma, et pidurid on Tommi pildil rattal valetpidi. Enamik Eesti rattureid sõidab nii, et parema käe all on tagumine pidur ja vasaku käe alla esimene pidur. Ajaloost vaid Arvi Tammesalu, Aavo Pikkuus ja Jaanus Kuum sõitsid kindlasti teistpidi, aga see on vähemus. Enamikul ratturitel on niipidi, et parema käe all on tagumine pidur. Tommi paraadfotol on aga ratas, millel on teistpidi. Siis hakkasin vaatama, et ka kõrgus hästi ei sobi. Tundub, et Tommi on pildistatud suvalise rattaga, aga see ratas erineb natuke sellest, mida mina taastasin. Tundub, et see ratas, mida taastasin, on natuke vanem kui paraadfoto ratas. Näiteks pisike tehniline detail ‒ 1989. aasta Eddy Merckxi tagumise piduri tross jookseb raami seest, minu tehtul jookseb raamist väljaspool. Pakkuda võin, et nii oli viimati 1987. aasta mudelil. Mis iganes see põhjus oli, aga Tommi sõiduratas oli vanem kui paraadfoto ratas.“
Nüüd on ka see lugu räägitud. Uued lood teemal „Jalgrattad seinal“ aga ootavad juba järge.
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 24 (september 2020). See on kolmas lugu sarjast, mis räägib jalgrataste kollektsioneerimisest ja taastamisest.
