Sellel lool on justkui kolm osa. Esimene neist räägib meile, et Jaanus Kuum ja Tõnu Roosmäe olid ühe aasta poisid, mõlemad sündinud 1964. aastal. Jaanus oli Tallinna, Tõnu Tartu poiss. Kokku saadi rattavõistlustel, kuigi Kuum kaldus rohkem treki, Roosmäe aga maantee poole.
Tekst: Vahur Kalmre
Fotod: Maria Blower/Kuuma erakogu ja Vahur Kalmre
SELLE LOO TEGELASED on:
Jaanus Kuum, esimene eestlasest profirattur. Põgenes NSV Liidust 1984. aastal Norrasse ning sõitis seejärel mitmes profimeeskonnas (Toshiba, ADR, TVM, Subaru, viimati 1994. aastal meeskonnas Carrera Jeans – Tassoni). Sai 1989. aastal Tour de France’il kokkuvõttes 24. ja sama aasta Vueltal 14. koha. 1988. aasta Tour de France’il oli noorte arvestuses kolmas. Suri 1998. aastal.
Tõnu Roosmäe, endine tipprattur. Kuulus NSV Liidu koondisesse, võitis koos Oleg Ljadoviga 1983. aastal liidu meistrivõistlustel 50 kilomeetri paarissõidus kuldmedali. 15-kordne Eesti meister maanteesõidus. Nüüd firma Tempest omanik.
Meelis Remmel, vanade rataste kollektsioneerija ja taastaja. Vastutab Tempesti Elva tehases välismaise müügi eest.
Maria Blower / Maria Kuum, inglannast tipprattur, Jaanus Kuuma abikaasa. Osales Inglismaa koondises kahtedel olümpiamängudel: Los Angeleses 1984. aastal sai naiste grupisõidus 29. ja Souli mängudel 1988. aastal 6. koha. 1990. aastal sai Briti Ühenduse mängudel grupisõidus 12. koha. Elab Inglismaal.
Jaanus, jalgrattad aastast 1996.
„MUIDUGI OLEME KUUMAGA koos võistelnud,“ räägib Roosmäe. „Mitte väga palju, sest tema oli treki suunitlusega, mina aga maanteerattur. Oleme võistelnud trekil, kuigi seal vähem, sest maanteemehed osalesid vaid Eesti meistrivõistlustel Tallinna trekil. Maanteel rohkem, näiteks Tallinna GP-l, kevadisel Tallinna võidusõidul. Ja mujalgi. Treeningulaagrites me koos pole olnud, sest meie ettevalmistus oli erinev. Kui Kuum NSV Liidust lahkus, olin ma parajasti liidu koondises. Kutsuti kohe vaibale, kohal oli peatreener Viktor Kapitonov ja veel inimesi, keda nägupidi ei tundnudki. Uuriti siis, kuidas ma Kuuma tunnen, kui palju kokku olen puutunud, millal viimati kohtusime … Sain neile vastata, et kuna olen olnud viimased poolteist aastat liidu koondisega laagrites, siis polegi saanud kokku puutuda.“
Roosmäe räägib veel, et Kuumast sai tugev proff, ta oli justkui teenäitaja, tegelikult oli tol ajal Eestis mitmeid rattureid, kes võinuks samamoodi edukalt profina sõita. Aga aeg oli teistsugune. Samas said Eesti ratturid Kuuma käest edaspidi infot, mida ja kuidas profid treenivad ja võistlevad, näiteks Riho Suun suhtles temaga välismaal võistlemas käies mitmeid kordi.
„Minule oli see kindlasti emotsionaalne ost …“ ütleb Tõnu Roosmäe ja see lause juhatab sisse selle loo teise osa.
SELLES TEISES OSAS tuleb mängu Meelis Remmel, kes tunneb huvi vanade jalgrataste vastu, eriti nende, mis tehtud enne teist maailmasõda. Ühel päeval viis aastat tagasi läks Remmel töökaaslase Tõnu Roosmäe juurde ja ütles, et eBays on müügil kaks huvitavat ratast – Jaanus nimi. Vägev dokumentatsioon ka kaasas. Koos otsustati, et toovad need rattad Eestisse, ikkagi tükike Eesti rattaajalugu.
Muidugi teadsid mehed, mis ratas see Jaanus on. Pärast profikarjääri lõpetamist pidas Jaanus Kuum Ameerikas rattaäri ning Jaanus oligi tema toodang. Jaanuse nime all toodeti mitmeid erinevaid mudeleid, üks lastemudelitest oli näiteks Jaanus Elliott – nimeandjateks siis Jaanus Kuum, tema abikaasa Maria ja nende poeg Elliott …
Remmel oli lugenud paari Eestis ilmunud artiklit ning sealt aimu saanud, et sellised rattad on olemas olnud. „Guugeldasin natuke ja nägin, et 1990ndatel neid rattaid oli,“ räägib ta. „Arhiveeritud kuulutustest nägin, et neid on ka müüdud. Mudeleid oli kümmekond, tundus huvitav uudis ja siis – põmmdi! – sattusid kuulutuse peale, mida tavaline eBay ei näita. Osasid kuulutusi lihtsalt inimesed väljaspool Ameerikat ei näe, mul aga olid vastavad settingud olemas. Juhus oli mängus. Vaatasin pildi pealt, et seal on kaks ratast, ja et need on väga heas korras.“ Siis läkski Remmel Tõnu Roosmäe juurde …
Tõnu Roosmäe (vasakul) ja Meelis Remmel koos kahe Eestisse toodud Jaanusega (Jaanus Sedona), millega oli kaasas ka jalgrataste käsiraamat.
„Ostmine oli lihtne,“ ütleb Roosmäe. „Eestisse toomine aga oli paras seiklus.“
„Algul oli probleem sellega, et välismaised tahtjad ei saanud Ameerika eBays pakkumisi teha,“ räägib Meelis Remmel. „Võtsime eBayga ühendust ja selle lahendasime ära. Siis tekkis mure, kes rattad sealt Arizonast, kus Jaanus ja Maria Kuum oma äri ajasid ja kus neid kahte ratast nüüd müüdi, peale võtab. Eramurajooni kullerid eriti sõita ei taha ja see on ka päris kallis. Leidsime ühe huvitava kuju, kelle on oma liikurtöökoda – rattaparanduse töökoda liikuvas autos –, tema mäletas Jaanust ja nende poodi ning oli nõus meid aitama. Talle sai ka Jaanuse lugu tutvustatud, ta ei küsinud korraldamise eest ka palju raha ning lõpuks oli nõus oma kulu ja kirjadega viima rattad rekade terminaali ja üle andma. Nii liikusid siis rattad läbi terve Ameerika New Yorki ja sealt hakkasid vaikselt laevaga Eesti poole tiksuma.“
Kui rattad lõpuks Eestisse jõudsid ja siin kastist välja võeti, sai selgeks, et need rattad osteti 1997. aastal ning ostjad olid mees ja naine – muuseas, kohaliku Lamborghini esinduse omanikud –, kes läksid Kuumade poodi kohapeale ja need rattad endale hankisid. Eriti nad nendega ei sõitnudki, natuke selsamal suvel. Siis pakkisid rattad hoiukonteinerisse ja seal nad seisidki. Kuni nad need ühel hetkel eBaysse müüki panid.
Nii jõudsidki kaks Jaanust Eestisse, maksid kokku 300 dollarit, aga toomine maksis palju rohkem. Jaanus on tavakasutajale mõeldud linna- ja maastikuratas. Raamidel olevad numbrid on 41 ja 62, seega üsna seeria alguses tehtud rattad. „Maastikusõidu võimekusega ratas, aga mitte võistlusratas,“ ütleb Roosmäe.
„Nad valisid välja selle segmendi, et oleks kvaliteetratas taskukohase hinnaga,“ lisab Remmel. „Ratta raamid tehti näiteks Indoneesias, samas tehases, kus toona tehti Scotte. Arizonas on mägiratturite kogukond hästi suur, mägedes on rajad ja seal käiakse palju sõitmas. Kuumade tulek tekitas kohalikes rattamüüjates paraja tormi.“
NÜÜD OLEMEGI JÕUDNUD selle loo kolmanda osani. Et Eestisse toodud Jaanustel oleks rohkem lugu rääkida, võtsid Roosmäe ja Remmel ühendust Mariaga [nüüd Maria Porter], kes elab Inglismaal.
„Nende rataste müügidokumentidel, mis nüüd Eestis on, on all just Maria allkiri, seegi ärgitas temaga kontakti otsima,“ ütleb Tõnu Roosmäe.
Maria ja Jaanus Kuum 1990. aastal.
„Selle äri eestvedaja oli Maria,“ räägib Remmel. „Ta isa oli peenemate Itaalia rataste ja juppide maaletooja, Maria tundis rattaid läbi ja lõhki. Tekkis huvi saada lisainfot nende poe kohta. Äkki mõni lugu, mõni müügikataloog, sest see müügikataloog eksisteeris, aga on netist ammu ära kustunud. Näha, mis rattad seal veel olid – siis Maria vastas sellele kirjale, et väga imelik on vaadata praegu neid rattaid …“
Maria rääkis, et tutvus oma tulevase abikaasa Jaanusega 1985. aasta. Texase tuuril. Jaanus Kuum esindas toona Norra klubi ja oli samas kaasmaalastest erinev.
Kuuma vabasse maailma jõudmise lugu oli nii uskumatu ja huvitav. Ta oli teinud mitmeid varasemaid katseid, kuid otsustavatel hetkedel need ebaõnnestumist aimates katki jätnud. Taanis oli olukord teine – inglise keel oli iseõppimise teel mingil määral omandatud, telefonitsi oli Norras elava vanaisaga saadud ka kontakt. Nii kaduski Kuum läbi hotelli pesuruumi akna vabadusse. Lähedalasuva põõsa alla olid Soome ratturid jätnud vahetusriided ning sadamas ootas vanaisa, kes polnud poissi, eriti täiskasvanuna, varem näinudki. Kokkulepitud tundemärgina kandis Jaanus Kuum käes punast kilekotti … Jaanuse ja Maria abielu sõlmiti 1990. aastal Inglismaal, aasta hiljem sündis perre poisslaps Elliott Owen George Kuum.
Jaanuse profikarjääri katkemise järel oli neil Mariaga üsna mitmeid äriideid, jalgrattaasjandusega jätkamine tundus olemasolevatest valikutest kõige loogilisem. Nimelise kaubamärgi idee alglätteid ei ole vaja otsida kaugelt – Maria isa Oweni tellitud ja Maria mõõtudele valmistatud spetsiaalraamid kandsid alati nime Blower.
„Jaanusel oli südikust sõita ärisidemete loomise nimel kaugete maade jalgrattavabrikutesse,“ rääkis Maria. „Esialgu oli meil kindel kavatsus luua müügiga tegelev ettevõte Inglismaal, kuid kõikvõimalikud Euroliidu direktiivid ja tollitariifid muutsid kogu asjaajamise keerukaks ja kalliks. Seejärel kaalusime uue asukohana Floridat, aga mõistsime üsna pea, et sealseid inimesi lihtsalt ei huvita mägijalgratastega seonduv.“
Omamoodi murdepunktiks sai Las Vegases korraldatud Interbike’i jalgrattamess, millest võeti uustulnukana osa tagasihoidliku stendiga, ja mis kujunes Jaanus Bicycles kaubamärgi esmaesitluseks. Stendirattad saabusid aga miskipärast Phoenixisse ja nii tuli tootenäidiste kohaletoimetamiseks kasiinopealinna ette võtta ligi viiesajakilomeetrine autosõit.
Teele jäi Phoenixi äärelinn Scottsdale, mis võlus oma künkliku ja kohati mägise reljeefi, kuiva kliima ja aastaringse rattasõiduilmaga. „Seal oli kena. Las Vegast ümbritseva ja kuumaastikku meenutava Nevada kõrbega võrreldes tundus see vägagi sobiva paigana lapsele üleskasvamiseks,“ mainis Maria.
Ettevõtte loomine ja uue laohoone liisimine sujusid liigsete sekeldusteta, inimesed olid vägagi toetavad. Erandina toob Maria välja kohalikud jalgrattaärid, niiöelda vanad olijad, kellele noorte ja hakkamist täis konkurentide ilmumine suurt meelepaha valmistas. Kuna suured kaubandusketid polnud üksiku uue tooteseeria lisamisest oma valikusse huvitatud, tuli ise käised üles käärida ning igal võimalikul ja võimatul moel ennast reklaamida. Mariale meenub, kuidas jalgrataste transpordikastidest meisterdati kodukootud reklaamtahvleid ja viitasid, mis suunasid möödujaid nende rattapoodi külastama. Tänavanurkadele ja laternapostidele kinnitatud „mahereklaamist“ tuli teinekord üksjagu sekeldusi linnavõimudega, kuid algajate ettevõtjate entusiasmi ja tegutsemisindu ei kahandanud see vähimalgi määral.
Suisa vastupidi, müügitöösse kaasati ka uued ilmaimed, vastselt tekkinud internetipoed. Ostjail oli nüüdsest võimalus eelbroneeritud ratas otse kulleriga koju tellida, 1990ndate teises pooles oli seesugune ühtaegu nii agressiivne kui ka novaatorlik strateegia midagi väga uudset ja harjumatut isegi maast-madalast turumajanduses üleskasvatatud ameeriklastele. Sestap püüdsid konkureerivad vanakooli rattapoed tülikatele uustulnukatele kaikaid kodaratesse loopida. Kord visati sisse isegi nende kaupluslao vaateaken. Ja seda mitte lihtsalt kiviga, vaid hoopis lõhutud jalgrattaga …
Maria mäletab hästi aegu, kui naljaga pooleks võis öelda, et töönädalad venisid kümnepäevasteks. Jaanus tavatses kõik klientidele kohapeal üleantavad rattad ise kokku monteerida ja reguleerida, Maria tegeles samal ajal klientidega ning poeg Elliott kasvas jalgrataste ja nende pakendite vahel mängides. Tõeline perefirma.
Ostjatele avaldasid muljet poeomanike asjatundlikkus, saavutused rattaspordis ja peenelt kõlav võõrapärane aktsent. Väike Elliott oli niigi kõigi lemmik. Ratastele lisaks soetati neilt sageli ka kogu sõiduvarustus. Eurooplase pilgule ei ole tüüpiline ameeriklane ja puhtal lihasjõul liikuv kaherattaline just harjumuspärane ja enesestmõistetav kooslus. Maria meenutab Jaanuse poolt poe parkimisplatsil läbiviidud õppesõite, mida tihtilugu tuli alustada päris rohujuure tasandilt: jalgratta selga pääsemiseks tuleb ikka tingimata üks jalgadest üle raami tõsta …
Kõige värvikamate kundedena mäletab Maria lähedalasuvast reservaadist pärit põlisameeriklasi. Oli neil muuga nii hästi või halvasti, kui oli, aga rattad pidid olema parimad ja nägusaimad, mis poes pakkuda oli.
Ja tõesti, oli mille vahel valida: erineva hinnaklassiga klassikalised mägirattamudelid Sedona, Saguaro, Monsoon, Canyon ja Quest, lisaks topeltvedrustusega Cima ja Stealth. Olid ka lastele mõeldud kvaliteetmudelid – Elliott ja Jordan. Vähesel arvul müüdi ka kogu Jaanuse rattakollektsiooni tippmudelit – maanteeratast Equipe.
Peale Jaanuse ootamatut surma 1998. aastal valitses suur šokk. Mõne aja möödudes võttis Maria enda õlule suure koorma – kogu ühiselt rajatud perefirma. Ta soovis tõestust, eelkõige iseenesele, et nende ühine unistus elab edasi, et see on ikka veel võimalik.
Oli varustajaid, kes kuuldes Jaanuse lahkumisest, keerasid selja. Nende asemele leiti uued. Tuli palgata mehhaanik, hiljem veel ka müügiinimene. Kõigega saadi hakkama. Alles hilisemad tõsised tagasilöögid ühe internetikaubamajaga sundisid firmat uksi sulgema. „Isa keelitas mind juba varem tulema tagasi Inglismaale, pakkus isegi välja, et ehk sooviksin valmistuda Sydney olümpiaks,“ rääkis Maria. 2001. aastal naaseski Maria koos pojaga kodumaale.
LOOMULIKULT AITAS RATASTE ärile kaasa Jaanuse ja Maria taust kunagiste ägedate rattasõitjatena. Ja mitte ainult, ka Maria isa Owen Blower oli olnud kõva rattasportlane, ta oli ainus Briti rattur, kes on neli korda läbi sõitnud Rahutuuri (parima koha kokkuvõttes sai 1958. aastal, kui oli 12.), ning 1950ndate lõpus olnud ka proff tiimis Elswick Hopper. Hiljem oli ta kõvasti sõitnud veteranide võistlustel. Maria ja Jaanuse poeg Elliott Porter on samuti kõvasti ratast sõitnud, aastatel 2013‒2017 kuulus ta profitiimidesse Rapha Condor, Team3M ja Neon Velo.
Maria isa ja ema majas Inglismaal on neil isegi kodumuuseum, kus väljas paljud asjad, mis meenutavad isa, tütre Maria ja ka väimees Jaanuse sportlaskarjääri.
Nii said Meelis Remmel ja Tõnu Roosmäe teada, et seal Inglismaal olevas majamuuseumis on ka Jaanus Kuuma viimane võistlusratas Carrera, samuti Jaanuse erinevad tiimisärgid, ilusasti ära raamitud ja puha.
NII EI OLE SEE lugu veel sugugi lõppenud. Ameerikas tehtud Eesti rattaajalugu ehk kaks Jaanust on praegu Tõnu Roosmäe valduses. Mis nendest edasi saab, on veel lahtine. Ühe neist tahab ta endale jätta, kuid teine võib koha leida rattamuuseumis või mõne kollektsionääri käes. Ka arvab Tõnu Roosmäe, et Jaanus Kuuma viimane võistlusratas ja tema tiimisärgid võiksid Eestis näha olla, kas ja kuidas, seda otsustavad juba Maria ja Elliott Inglismaal. Kui on uudiseid, annavad nad teada.
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 25 (november 2020). See on neljas lugu sarjast, mis räägib jalgrataste kollektsioneerimisest ja taastamisest.
