Skip to main content

Simple Session, järjekorras juba kahekümne teine, käis sel aastal taas Põhjala tehases. Võistlesid 41 rulatajat ja 49 BMXi ratturit 28 riigist üle maailma.

Tekst: Vahur Kalmre

Rulavõistluse võitis ameeriklane Liam Pace rootslase Hampus Winbergi ja jaapanlase Toa Sasaki ees. Parima eestlasena sai Raul Urberg kvalifikatsioonis 24. koha (finaali said 15 parimat).

BMXi võit läks Austraaliasse, selle sai Boyd Hilder. Teise koha sai Saksamaa rattur Felix Prangenberg ja kolmanda Hispaania sõitja Courage Adams. Parim Eesti BMXi rattur Tauno Krüüts oli kvalifikatsioonis 17. (finaali sai ka BMXis 15 ratturit).

Oma võistlussõitu teeb Põhjala tehasesse ehitatud pargis mehhiklane Kevin Peraza, kes sai viienda koha. Foto: Merlin Czarnulla / Simple Session

Kuidas aga Sessionit kirjeldada? Teen tosin katset.

Esimene.

Kui aastaid peeti Simple Sessioni Saku suurhalli nii-öelda korralikes oludes – tavapärane spordihall ‒, kus tänavaspordile omast vabameelsust võis kohata vaid võistlejate istumiskohas või puhkeruumis, siis Põhjala tehas on üks vabameelsuse ja nii-öelda korratuse oaas. Võistlussaali jõudmiseks tuleb läbida natuke kahtlase välimusega koridore ja trepikodasid, vana tööstushoone annab ka võistluspargile kuidagi teistmoodi fluidumi. Koht ja tänavasport on Sessionil kokku saanud.

Teine.

Nad naeravad. Tundub, et kogu aeg naeravad. Naeravad enne ja pärast oma etteastet. Naeravad mõlemad, nii rulatajad kui ka BMXi kutid. Naeravad isegi siis, kui trikk parajasti välja ei tulnud. Isegi kukkudes ja püsti tõustes nad naeravad. Paistab, et neil on kuratlikult lõbus. Eriti naerab BMXi sõitja ameeriklane Reed Stark.

Reed Stark.

Foto: Merlin Czarnulla

Kolmas.

Session ei ole kunagi mahtunud võistlussaali ja sinna ehitatud parki ära. Session on nagu kultuuriinvasioon, mis imbub saalist väljapoole. Põhjala tehas on selleks muidugi hea koht, sest seal saab ka ümberringi olla ja sessionitada. Aga sellest kaugeltki ei piisa. Session on talvel käinud linnas hokit mängimas, sel aastal mindi ka Vabaduse väljakule, et hüpata üle tünnisauna, ja jämmiti Viru keskuse Hämariku treppidel. Mida nad veel välja mõtlevad …

Neljas.

Lihtsalt teadmiseks. Rula esikolmik: Liam Pace, 21-aastane; Hampus Winberg, 16-aastane; Toa Sasaki, 15-aastane. BMXi esikolmikusse jõudnud Boyd Hilder ja Courage Adams on 26-aastased, Felix Prangenberg 24-aastane.

Viies.

Kui paljudel muudel spordialadel vaadatakse konkurenti heal juhul tõsiselt ning konkurendi õnnestunud esituse järel ollakse pigem tõsiselt iseendas, et ise paremini teha, siis BMXi ja rulakutid ei varja oma rõõmu, kui konkurent ja sõber millegi ägedaga hakkama saab. Nad võivad selle puhul koguni külakuhja teha.

Kuues.

Olid ajad, eriti Sessioni algusaastatel, kui lätlased tõid meile BMXi kultuuri. Tartus tegid nad siis selliseid trikke – dirt jump üle auto, mäletad, Priit Rajalo! –, et võttis ahhetama. Nüüd on Sessionil võim ja vägi üle maailma kohale tulnud ekstreemsportlastel, nii et sel aastal pääses finaali vaid üks lätlane – rulataja Arturs Bogdanovics (sai lõpuks kaheksanda koha). Eestlased veel nii kõrgele ei jõua.

Seitsmes.

Sessioni kuulsatest pidudest ma igaks juhuks siia vahele ei kirjuta …

Kaheksas.

Kui mõnel spordialal saab särgi maharebimise eest vähemalt kollase kaardi, siis Sessionil lisab see vaid power’it. Ja mõnel mehel polegi särki seljas. Ja ühesugust särki neil sadakonnal sõitjal kohe kindlasti ei leia. Pükse – ehk siis kogu võistlusvormi – on üldse raske paari sõnaga kirjeldada. Selline vabadus on vägagi vabastav.

Üheksas.

Aga ei ole kahtlustki, selle vabaduse ja rõõmu taga on pingeline ja palju aega võttev sõitmine ja katsetamine. Trikki, mis pealtvaatajate rõõmuks tuleb välja loomulikult ja lihtsalt, on proovitud ilmselt sadu kordi. Vist isegi tuhat korda. Sa mõtled triki välja või näed teist seda tegemas, justkui elad selle trikiga, ebaõnnestud ja ebaõnnestud, lihvid ja lihvid … Ja siis teed ära. Kusagil Barcelonas või Los Angeleses. Ja siis tuled sellega Sessionile. Meie rõõmuks.

Kümnes.

Ma ei tea, kui tihti Tallinnasse tulnud rulatajad ja BMXi sõitjad muul ajal ja teistel võistlustel omavahel kokku puutuvad, kuid kohati ütleb nende olek siin, et vähemalt aasta otsa pole nad üksteist näinud (mõistetav, kui oled Austraaliast, Brasiiliast või USAst). See kokkusaamise ja koos run’imise rõõm on nii nähtav – nad ei varjagi seda ‒, et tundub, justkui oleks Session see, mis seda seltskonda ühendab. Nii võib vähemalt mõelda.

Üheteistkümnes.

Trikisõidu tegemine ja selle kajastamine on Sessionil üksteisele väga lähedal. Palju lähemal, kui paljudel spordialadel tavaks. Fotograafid ja videograafid ei ole kusagil nööri või piirde taga võistlust kajastamas, mitmed neist pääsevad päris püünele sõitjate vahele. Nii saab see vahetu meeleolu ja triki väljapaistvus veelgi nähtavamaks. Tegelikult on see rulasõidu ja BMXi loomulik osa, trikk pargis ja selle hilisem foto või video on mõlemad väga olulised. Vist isegi olemuslikult olulised.

Kaheteistkümnes.

Kui palju on Eestis ekstreemspordi harrastamiseks sisehalle, et kutid – ja ka tüdrukud – saaksid ohjeldamatult oma meelisharrastusega tegelda aasta ringi? See on küsimus linnapeadele, eriti Tartu omale.

 

See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur juuli numbris 2022 (nr 33).

Lisa kommentaar