Kui mainida sõna ekstreemsport, tuleb enamikule ilmselt pähe Kelly Sildaru või teismelised kohalikus skatepark’is. Selle looga aga tahaksin inspireerida grammike põlvkonda väikelaste vanemaid, inspireerida kõiki, kes on kunagi tegelenud ekstreemspordiga ning võibolla aeg-ajalt mõelnud, et äkki võiks uuesti proovida. Ma ise olin üks neist.
Tekst: Kaspar Peek
Kaks aastat tagasi langes kokku mitu asja: meie kodu kõrvale ehitati uus skatepark, Covid olid täies hoos ning ma sain värskelt isaks. Kõik see kokku tähendas, et Covidi tõttu ei saanud meeskonnaspordiga tegeleda, sport siseruumides oli samuti keelatud. Imiku kojutulek tähendas lisaks, et jäikasid ajaplokke õhtuks peale tööd planeerida oli võimatu. Aga kõik need piirangud ei kehtinud BMX-rattaga skatepark’i minekul ‒ ei ole ajalisi piiranguid ja broneeringuid, millal minna, ning nüüd oli park kohe maja kõrvalt võtta.
Siiski kahtlesin, kuna olin sadulast maas olnud üle kümne aasta ‒ äkki ma enam ei julge või ei oska … Et mitte teha liigset investeeringut, juhul kui midagi enam ei õnnestu, otsisin Facebooki gruppidest kasutatud rattaid ning oma õnneks leidsin ühe üsna korraliku ratta võrdlemisi soodsalt.
Kätte oli jõudmas sügis ning enne heade ilmade taandumist jõudsin käia kolm korda sõitmas. Väga hirmus polnudki, kuid kunagiste trikkide tegemisest oli asi kaugel. Siiski oli põnevust palju ja mõtlesin, et ilma erilisi trikke tegematagi on äge natuke ringi tuisata ja hüppamist nautida. Järgnes üks suvi, kus sai aeg-ajalt sõitmas käidud, oli tore ja vaikne progress.
Aga tõeliselt ägedaks läks sel suvel, kui kevadel oli meie väike tütar saanud kaheseks. Ta oli näinud mind sõitmas ning nüüd, oma kolmerattalise tõuksiga sõites, tahtis ka tema skatepark’i tulla. See muutis kõike. Nüüd polnud see enam minu hobi, millele graafikus tühje auke leida, vaid meie ühine tegemine.
Peagi nõudis väike Karolin skatepark’i iga päev. Nii me siis seal käisime, pea et iga õhtu peale tööd ning nädalavahetustel vahel isegi kolm korda päevas. Kuigi tõsine sõitmine oli koos käies natuke tagaplaanil, kasvas kogu aeg minu enesekindlus ja rattatunnetus ning maailma kõige ägedam oli vaadata kõrvalt tütre arengut. Kui suve algul ta rohkem kõndis mööda skatepark’i, lükates tõuksi enda ees, siis suve lõpuks sõitis ta erinevate obstaaklite peal ning veeres alla juba päris kõrgetest laskumistest.
Väikeste laste kõrval aktiivne püsida on väga keeruline, vanemad tahavad oma tõsist sporti teha ja lapsi viiakse oma trennidesse. Kuid selline koostegemine muutis täielikult meie pere dünaamikat. Ema sai oma aja, et vahel puhata, teinekord meile kaasa elama tulla või oma hobidega tegeleda ning meil oli alati tegevus, mida hea meelega teha saime.
Ja asi polnud ainult ajakasutuses, vaid ka sideme loomises. Vähemalt mulle on alati meeldinud inimestega ühiselt midagi teha. Laua ääres istuda ja juttu rääkida on vahel tore, kuid koos aktiivselt tegutseda on midagi muud. See loob teisel tasandil sideme. Lastega pole kunagi liiga vara hakata seda sidet ja usaldust ehitama – kes teab, võib-olla on skatepark’is käimine meid ühendamas veel 10‒20‒30 aastat.
Mis oli veel üllatav ‒ kui sõbralikud ja hästi kasvatatud on enamik tänapäeva lastest, kes käivad skatepark’is! Umbes 15 aastat tagasi algajana skatepark’i minek oli hirmus: kui natukenegi kellelegi ette jäid, said kohe sõimata. Olen isegi kuulnud, et mõnes kohas läks sellistest asjadest kähmluseks. See kõik tundub olema täielikult ajalukku jäänud. Tänapäeval ollakse 99 protsenti väga viisakad ja sõbralikud.
Suve progresseerudes hakkasime väisama ka teisi skatepark’e peale oma kodupargi Peetris. Väikse lapsena meeldis Karolinile eriti pumptrack’ide peal sõita. Nii käisime läbi väiksemaid skatepark’e ning pumptrack’id Mustamäel ja Tondirabas. Karolin oma tõukerattaga minu kastirattal – nii avastasime palju uut. Siiski hakkasin neil väljasõitudel aina rohkem tundma, et tahaks ka ise sõita. Peagi sai oma kastirattale lisatud kiirelt eemaldatav auto katuseraam ning nüüd saime juba parke avastades samuti koos sõita.
Rõõm on olnud märgata, et ma pole ka ainuke. Vahel on olnud näha teisi isasid BMXide või ruladega. Aga kõige suurem austus kuulub ühele isale, kelle liigutustest oli näha, et ta on ilmselt alles hiljuti võtnud hobiks koos pojaga trikitõuksidega sõitmise – noorena sellega mitte tegelenud sõitjale on see eriti kõva julgustükk.
Kui nullist alustajad julgevad kolmekümnendates algust teha, siis julged ka sina, kes oled võib-olla seda mõtet mitu korda veeretanud. Tule skatepark’i ja ehitad kindlasti oma lastega erilise sideme terveks eluks!
See lugu ilmus värskes ajakirjas Ma Olen Jalgrattur (nr 35, november 2022). Seal on veel vahvaid rattalugusid …
