Mujal sõit. Hullult pikk sõit Norras – see on Styrkeprøven

Nagu ikka, saab kõik alguse seltskonnast. Või kihlveost. Hullud asjad niimoodi lihtsalt algavad. Priit Salumäe sõlmib kihlveo – nüüd ta enam ei mäleta, mille peale – ja läheb sellepärast 1998. aastal esimest korda sõitma Styrkeprøvenile. „See andis mulle tõuke, et hakata rattaga sõitma,“ ütleb ta nüüd, kakskümmend aastat hiljem. Tauno Teras saab oma töökaaslaste seltskonnas teada, et on olemas Styrkeprøven, ja üksteist õhutades otsustatakse minna. Hullud …

Tekst: Vahur Kalmre

SEE EI OLE KAUGELTKI kirjanduslik liialdus, sest Norra rattasõit Styrkeprøven ongi pealtnäha hull sõit. Viis- ja poolsada kilomeetrit Trondheimist Oslosse. Viis- ja poolsada …

Selle sõidu samuti läbi teinud Virgo Neeme ütleb, et oli ikka räme pingutus. „Enne Styrkeprøvenit oli mul pikim sõit 220 kilomeetrit,“ räägib Neeme. „Sõidu keskel, kui läbitud oli 250 kilomeetrit, mõtlesin, et nüüd olen juba sõitnud 30 kilomeetrit rohkem, kuid üle poole maa on ikka veel minna …“

Niisuguseid mõtteid on Styrkeprøvenil aega mõelda küll ja küll: Salumäe on esimesel korral rajal üle 21 tunni, Teras oma esimesel katsel 2013. aastal rohkem kui 24 tundi. Aga nagu järeldate juba sõna „esimene“ kasutamisest, ei jäänud see esimene neil ainukeseks. Ja lõpuajadki tulevad järgmistel hoopis lühemad.

Siia tuleb kindlasti lisada, et neid eestlasi, kes Styrkeprøveni põhisõidu on söandanud ette võtta, väga palju pole olnud.

Kui küsin Styrkeprøveni korraldajatelt infot seal sõitnud eestlaste kohta, saadavad nad viimaste aastate kohta järgmised arvud: 2005 – 5, 2008 – 2, 2012 – 1, 2013 – 1, 2014 – 1, 2015 – 2, 2016 – 1, 2017 – 2. Isegi kui mõni eestlane neil kahe silma vahele on jäänud, on arvud ikkagi piisavalt kõnekad.

HAWAII EXPRESSI TURUNDUSJUHT ja rattaentusiast Priit Salumäe (51) on Styrkeprøvenit sõitnud lausa kolm korda. 1998. aastal oli aeg, nagu öeldud, üle 21 tunni, 2005. aastal 15:13 ja 2015. aastal 15:26. See viimane osalemine oli natuke teistmoodi kui varasemad, aga sellest hiljem.

Muidu on Styrkeprøven pigem meeskonnasõit. Registreerimisel saab valida endale grupi ja selles grupis sõidetakse – kui on jõudu vastu pidada – kogu distants.

Grupid on kas kolmekümnesed või kuuekümnesed – nii on kirjas selle aasta reeglites. Varem on gruppe olnud ka lausa sajaseid või enamgi. Start toimubki gruppide kaupa. Näiteks on selle aasta ajakavas kirjas, et esimene grupp stardib juba 15. juuni õhtul kell 22, viimane, 49. grupp aga saab minema alles järgmise päeva hommikul kell 8. Liitkem sinna need juba loos leitud sõidutunnid ja saamegi teada, kes alustab ööpimeduses, kes jõuab finišisse rattalampide valgel. Õnneks käib Styrkeprøven jaaniaja paiku, nii et ega see öö nii pime olegi …

Võistlus kulgeb klubide vahel, kümnenda sõitja järgi fikseeritakse klubi lõpuaeg. Styrkeprøvenil käinud eestlased räägivad, et Norras on hästi prestiižikas olla sel sõidul kümne parima klubi hulgas. Nii moodustabki nendes stardigruppides nii-öelda pea mõne klubi seltskond, kes siis määrab ka selle grupi tempo. Võõrad võivad neil külalislahkelt tuules sõita, kuid näiteks grupi ette tööd tegema võõraid – isegi kui neil jõudu on – üldjuhul ei lasta.

„Esimesel aastal ei olnud see eriti mõistlik ettevõtmine, vahepeal olin lausa üksinda keset ööd,“ mäletab Salumäe oma Styrkeprøveni-saaga algust. „Juba stardipaika sõites vaatasin maastikku ja mõtlesin, kuidas ma sellega küll hakkama saan. Siis ei tohtinud ka sõidu ajal autost keegi sulle midagi jagada, pidid kõik endaga kaasa võtma või siis kasutama toitlustuspunkte. Pealegi oli esimesel korral nii hull ilm, et viimased kümme tundi sadas. Kui aga olin esimesed kakssada kilomeetrit ära sõitnud, siis teadsin, et lõpetan. Aga jah, sealt mu rattasõiduharrastus mingil määral alguse sai.“

Järgmistel kordadel oli Salumäe sõit Styrkeprøvenil juba hoopis teisest puust. 2005. aastal mindi sõitma mitmekesi, pundis ka Virgo Neeme ja Margus Püvi. „Saime siis heasse gruppi, kes tegi korralikult tööd, nii tuli ka hoopis teisest klassist lõpuaeg,“ ütleb Salumäe. See hea grupp oli Norra Team Proteinfabrikken, kelle 22 sõitjaga Eesti kolmik ka finišisse Oslosse jõudis.

KUI AGA SALUMÄEL OLI see juba teine Styrkeprøven, siis meditsiinimööbli müügi projektijuhile ja klubi Tervisesport eestvedajale Virgo Neemele (46) esimene. Esimene aga on alati esimene. Jäi ju meelde, mida Neeme alguses ütles: räme pingutus …

Esimesed 180 kilomeetrit läheb Styrkeprøveni rada mäkke, edasi kulgeb 30–40 kilomeetrit üleval platool ning siis hakkab järjest allapoole tulema. Kuigi mäkke minev rada ei ole järsk, tõusuprotsent on neli kuni kuus, koguneb nii pika sõidu peale ikkagi 3600 tõusumeetrit.

Ka lisab Neeme, et kogemuse ta sai ja see ütleb, et talle nii pikk pingutus ilmselt ei sobi, tema naudib näiteks 300 kilomeetri pikkust Rootsi sõitu Vätternrundanit. „Kui Vätternrundani finišis oli kohe tunne, et siia tahaksin tagasi tulla, siis Styrkeprøveni kohta on siiani tunne, et ei tahaks tagasi minna.“

„Algul oli igav, lõpus oli raske,“ mäletab oma sõitu Virgo Neeme. „Grupis oli meil tugev meeskond, kes tegi tööd. Sõitsime nendega koos, harva, kui saime kinni pidada. Siis saime, kui klubi tegi oma peatuse kusagil parkimisplatsil, kus neid auto juba ootas. Võtsid nad seal siis süüa-juua ja vahetasid riideid. Ja jälle edasi. Minul oli kriis 300 kilomeetri kandis, korra lõi ka kõhu lahti. Lõpus oli nii raske, et Priit lükkas mind ühel tõusul pundile järgi. Nii kutu olin.“

KÜMME AASTAT HILJEM, aastal 2015 lähebki Priit Salumäe uuesti Styrkeprøvenile. Kutsub kaasa veel ettevõtja ja rattaharrastaja Jaan Raiveti (40). Nüüd aga on neil Styrkeprøvenil hoopis teine siht: esimest korda korraldatakse seal ka omaette mass-stardiga grupisõit, kus igaüks võistleb iseenda eest. Isegi auhinnad on välja pandud: esikoht 6000 eurot, teine koht 3000, kolmas 1500, edasi … edasi ei midagi.

„Algul öeldi, et paarsada maailma parimat harrastajat on kohal, panime end Raivetiga kiiresti kirja,“ räägib Salumäe. „Mingil hetkel aga hakati ümber registreerima, nii et kohapeal oli stardis ehk nelikümmend ratturit. Esimesed sada kilomeetrit tegid need nelikümmend omavahel karusselli, siis tehti ühine peatus. Rada on nii, et esimesed 200 kilomeetrit tõuseb ja siis 300 langeb. Kui sõidetud oli üle saja kilomeetri, said viis venda eest ära, mina jäin teise punti.“

Nii käis võistlus lõpuni. Lõpus jäi Salumäe ette kuus ratturit, tema lõpetas kuueliikmelises grupis, kellele kõigile anti üks aeg, 15:26.19, ja kõigile ka seitsmes koht.

• 

• 

Jaan Raivet jõudis Oslosse tund aega hiljem ajaga 16:21.37, temaga koos lõpetanud seitsmikule anti kõigile 18. koht. Kui arvutada, siis Raivetil oli keskmine kiirus 34 km/h, Salumäel 36 km/h. On ikka meeles, et Styrkeprøveni distants on üle viisaja kilomeetri.

„Sama aasta augustis käis proffide Norra tuur, kus ka Rein Taaramäe hästi sõitis ja kokkuvõttes võitiski. Vaatasin seda tuuri telekast,“ räägib Salumäe võrdluseks ühe loo. „Ühel etapil oli ees neli ratturit, üks neist tundus väga tuttava näoga. Hakkasin guugeldama, et kellega on tegu. Ja selgus, et seesama vend Audun Fløtten võitiski ära meie Styrkeprøveni grupisõidu. Siis sain aru, et mul läks Styrkeprøvenil ikka väga hästi. Eestis ei tule mul mõttessegi, et läheks Taaramäega grupisõidus kemplema.“

Styrkeprøvenit peab Salumäe piiride kompamiseks. „Kui seal on 1500 osavõtjat, siis näed, et see on tehtav. Niisugust tunnet, et katkestaks, ei ole tekkinud. Kus sa seal katkestadki, kui ei sõideta ju ringil, vaid pikalt Trondheimist Oslosse. Kui treeningutel oled sõitnud üle 5000 kilomeetri ja teinud vahetevahel sajakilomeetriseid otsi, siis on ka Styrkeprøven tehtav. Küsimus on pigem mentaalne, mitte füüsiline.“

NAGU ALGUSES ÖELDUD, tekkis Oslo lähedal telekommunikatsiooni valdkonnas tegutseval Tauno Terasel (33) seltskonnas mõte 2013. aastal Styrkeprøvenit proovida.

„Tollal oli mul töökaaslasi paljudest rahvustest, oli norrakaid, paar kreeklast, rumeenlasi. Seltskond oli lõbus. Üks norralane – pealtnäha mitte eriti sportlik –, kes oli Styrkeprøvenit läbinud pea iga kord alates aastast 1986, rääkis kord meile sellest sõidust. Üks rumeenlane haaras ideest kinni ja mina oma naiivsuses kiitsin takka: lähme, jah! Panime ennast kirja, kuigi ega me teadnud midagi sellest katsumusest, mis meid ees ootab,“ räägib Teras nüüd ning ütleb, et sellest kujunes paras seiklus ja elamus kogu eluks.

„Kui Vätternrundani finišis oli kohe tunne, et siia tahaksin tagasi tulla, siis Styrkeprøveni kohta on siiani tunne, et ei tahaks tagasi minna.“

Virgo Neeme

Mäletate, oma esimesel Styrkeprøvenil oli Tauno Teras rajal ei vähem ega rohkem kui 24 tundi, 50 minutit ja 43 sekundit. Terve ööpäev! Aga las ta ise räägib sellest seiklusest nüüd lähemalt.

„Et kogu ettevõtmist realistlikumaks teha, võtsime eesmärgiks sõit lihtsalt läbi teha ning mitte kavandada kindlat läbimise aega (sisimas lootsin 24 tunni sisse sõita). Ettevalmistuseks tegin enamasti kolme-neljatunniseid sõite. Tegin prooviks ka paar pikemat matkamist, et tunneks, mis juhtub, kui sadulas veeta kauem kui ainult neli-viis tundi. Pikim oli 170 kilomeetrit + 150 kilomeetrit järgmisel päeval juurde. Need pikad tunnid sadulas olid õpetlikud, muutsin selle alusel sadula kaldenurka ning sättisin muidu asendit rattal.

Oslost läksime kohale renditud autoga. Leidsime endale kaks tublit neidu võistluse ajal autoga tee ääres toeks olema (support team). Trondheimi läksime päev varem, et saaks stardinumbri, vajaliku lisatoidu ja joogi ning kuivad tagavarariided autosse pakkida ja ka muidu mentaalselt valmistuda. Start oli valitud ööseks, kuna siis jäi rohkem aega sõidu lõpetamiseks. Proovisime magada hostelis enne sõitu. Reaalselt sõba siiski silmale eriti ei saanud, kuna vaikselt hakkas närv sisse tulema.

Vahetult enne starti kleepisime viimaseid energiabatoone rattale, sättisin tulesid ratta külge (need on öösel startijatele kohustuslikud) ja üleüldiselt oli hektiline meeleolu, kuna ühtäkki oli start jube lähedal. Algas ka vihmasadu …

Starti jõudsime oma väikese seltskonnaga (mina, kreeklane, rumeenlane ja norralane) napilt. Kohe stardis saime näha ka esimesi kukkumisi vihmast libedaks läinud teel. Kuivast aluspesust oli rõõmu vaid paarisajaks esimeseks meetriks.

Sõit algas minu arvates tempokalt, aga liiga palju ma ei muretsenud, kuna oma seltskonnast olin ehk isegi kõige rohkem ettevalmistusega vaeva näinud. Esimene kiirem lõik juhatas mööda maanteed Trondheimist välja. Teed olid vaid osaliselt suletud ja öine aeg on teatavasti rekameeste lemmiktööaeg. Vaevalt me ratastega teel olles neile rõõmu valmistasime, aga vihmaga ei olnud ka nemad kõige meeldivamad möödujad.

Kui linnast välja jõudsime, algas tõus. Tõus oli lauge ja mitte eriti raske Norra mõistes. Eesti mõistes ehk keskmiselt raske. Oppdalis oli mul märjast ja külmast näpud nii kanged, et napilt suutsin pidureid kontrollida, vappekülm oli nii tugev, et kartsin ratast pooleks painutada. Toitlustuspunktis soojendasin end üles ning vahetasin riideid. Mõneks hetkeks oli sellest abi.

Vihm ega külm enne Dombåsi järele ei andnud ning laskumisel Dombåsi 60–70 km/h kihutades proovisin ainult oma külmavärinaid kontrolli all hoida. Dombåsist edasi jäi vihm järele ja ilm läks soojemaks. Olime alles vaid mina ja norralane, kuid tee peal leidus teisigi sõitjaid ning niiviisi sai ühe või teisega kombineerides koostööd tehtud. Kreeklane katkestas Dombåsis, rumeenlane jätkas individuaalselt, ta eelistas grupisõidus kogenematuse tõttu omaette sõita.

Teel Lillehammerisse oli tuul vastu ning jõudsime norralasega mitu madalseisu üle elada. Lillehammeri toidupunktis kosusime, norralane jättis sel aastal seal pooleli. Jätkasin üksi, kohtasin teisi sõitjaid ja kuna üks hollandlane, kellega varasematel lõikudel sai paar sõna juttu aetud, sattus samuti samal ajal üksi sõitma, siis leidsingi endale uue teekaaslase.

Hea oli, et leidsin, kuna ees ootas rida mentaalseid katsumusi ja mõte, et mille kuradi pärast ma seda teen, muutus üha tugevamaks. Aga nii me teineteist edasi aitasime, et kord oli üks meelt heitmas ja kord teine. Pean tunnistama, et viimased sada kilomeetrit Osloni oleks mul üksi vist veel viis tundi pikemalt läinud, aga hollandlane aitas moraali üleval hoida ning edasi liikuda.

Gjøvikis ühel väheke kiiremal grupil sabas hoides tundsin, et põlvedes hakkas valu tegema. Järgnevad kilomeetrid muutus valu hullemaks. Ilmselt üks hullemaid asju, mis juhtuda saab midagi füüsilist tehes, on see, kui kuskilt mingi lihas ära väsib ning siis vale asendi või tehnikaga väsimust kompenseerides edasi liigud. Põlvevalu kompenseerimiseks muutsin väntamist ning sain lisaks valusatele põlvedele ka valusad hüppeliigesed. Tagumikust ma ei hakka üldse rääkima, sest seda ei tundnud ma juba 150 kilomeetrit tagasi. Sarnaselt tagumikuga oli umbes samal ajal igasuguse puutetundlikkuse kaotanud ka minu meheau.

Siiski juba Gjøvikist edasi oli ka tee ääres paiknevate majade aedades kohalikke kaasa elamas ja midtsommer’it ehk Norra jaanipäeva tähistamas. Oslole lähemal läks asustus tihedamaks ja ka kaasaelajaid rohkemaks. See on üpris seletamatu, kui palju lisaenergiat selline hoogne lõbus kaasaelamine ja hõikamine annab. Tundub uskumatu, aga 50 kilomeetri lõik läheb pärast kahtkümmet tundi sadulas olles sellise heia-heia! saatel isegi üpris lõbusalt. Kuskil enne Eidsvolli leidus ka üks lõik, kus saime tunda väga tugevat külgtuult. Puud olid lookas ning moraalile see hästi ei mõjunud. Põlvevalult viis see siiski vahepeal mõtteid mujale.

Kõigi sõitjate rõõmuks on enne Oslosse jõudmist veel üks hea pikk, lauge ja kohutavalt igav tõus. Kuna see tõus on kiirteel, siis seal pole ka maju ega kaasaelajaid ning see tuleb lihtsalt ära kannatada. Kannatasime koos hollandlasega. Kui finišisse jõudsime, anti medal kaela ja jalad olid nii kanged, et ratta seljast mahatulemine oli raskendatud. Oli ka neid, kes lihtsalt ümber kukkusid, et ratast kätte saada.

Taastumiseks läks mul kaks-kolm nädalat. Kaks nädalat, et saaksin valutult trepist käia või potile istuda, sellest esimesel nädalal tõmbasin ennast käte abil trepikäsipuust üles ja toetasin ka enamiku keharaskusest kätele, et trepist alla minna. Istumine iseenesest polnud valulik, valus oli jalgadel, põlvedel. Hüppeliigesed olid sinised ka ca kaks nädalat. Ja meheau funktsioonid taastusid ka umbes kahe nädalaga. Ma ei eita, et ma olin väga mures viimase pärast. Öösiti higistasin ämbrite kaupa ligi kolm nädalat. Uni oli esimesel nädalal häiritud ja rahutu.

Aga kolme nädala pärast hakkas juba parem ning kuu aja pärast olin uuesti rattal ning kontoris rääkisime järgmise aasta Styrkeprøvenist. Mu kolleegidest, kellega alustasin, lõpetasime mina ja rumeenlane. Rumeenlane suutis rattal veeta hämmastavad 32 tundi.“

KAS EI OLE SEE JUTT vägagi kujukas. Et mismoodi on sõita oma esimesel Styrkeprøvenil. Et aga jutt kontoris uuesti Styrkeprøvenile minna polnud lihtsalt suusoojaks räägitud, tõestas järgmine aasta, kui Tauno Teras uuesti selle sõidu stardis oli. Ja aeg tuli lausa seitse tundi kiirem (17:13.54). See sunnib küsima, mida tegite teistmoodi kui esimesel aastal. Vastust võib muidugi aimata …

„Kõige suurem erinevus oli see, et startisin koos kohaliku rattaklubi tiimiga ja sõitsin nende koosseisus,“ räägib Teras. „Teine suurem erinevus oli see, et veetsin ratta seljas enne võistlust palju rohkem aega. Kogu transport linnas oli ainult jalgratas (ka talvel), lisaks trennid ja rattaklubiga koos harjutamine. Trenn rattaklubiga tähendas tihtipeale, et sõitsin rattaga kontorist otse linna teise otsa (25–30 km), seejärel treenisin koos klubiga (sõltuvalt trennist 60–80 km) ja sealt siis taas 20–25 kilomeetrit koju. Pikemad päevad olid veel tööpäeva lõpus julgelt üle saja kilomeetri (ning tuhat või enam tõusumeetrit) ja koju jõudsin sisuliselt sööma ja magama. Trenni struktuur oli grupisõidu harjutamine, tempointervallid, tõusud ja pikad sõidud (igaüks õnneks ikka erineval päeval). Ettevalmistuseks osalesime koos meeskonnaga ka mõnel ettevalmistusvõistlusel. Üks neist on kohalike seas kuulus Mjøsa Rundt, mis on ring ümber Mjøsa järve (265 km). See tundus isegi raskem kui Styrkeprøven ise. Seal oli mul ka paar nõrkusehetke, kus jõudsin veel vaid hammastega grupi saba tuulest kinni hoida. Finišis olin siiski koos grupiga.”

ESIMENE Styrkeprøven sõideti 1967. aastal, siis oli Trondheimis stardis 121 ratturit ja kõik nad ka lõpetasid. Sel aastal tuleb seega juba 52. Styrkeprøven.

Selle rattavõistluse asutaja oli Erik Gjems-Onstad (1922–2011), kunagine Norra jalgrattaföderatsiooni president. Gjems-Onstad oli teise maailmasõja ajal kuulus Norra vastupanuliikumise tegelane, hiljem ka poliitik. Ta oli pikkade rattasõitude ja ka jooksude fänn ning tema idee oligi rattasõit Trondheimist Oslosse. Paraku ei meeldinud tema idee alguses teistele rattaföderatsiooni juhtidele, nii et esimese võistluse korraldas Gjems-Onstad oma kulu ja kirjadega. Juba esimene võistlus õnnestus ja järgmisel aastal toetasid seda ka mitmed riiklikud organisatsioonid. Erik Gjems-Onstad sõitis ise Styrkeprøveni läbi viisteist korda.

See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 12 (mai 2018)

Rohkem infot: www.styrkeproven.no