Skip to main content

Kui öeldakse, et Pariis-Roubaix’ kuulus munakivivõidusõit on Põhja põrgu (Hell of the North), siis ei saa teisiti, kui küsida esimesena harrastajatelt, kes päev enne proffe sõidavad samal rajal ja samadel munakivlõikudel oma sõitu Pariis-Roubaix Challenge, et kas oli siis Põhja põrgu.

Tekst: Vahur Kalmre

OLI KÜLL, ÜTLEB kohe Rait Pallo, kes võttis ette pikima distantsi (172 km) ning sõitis selle läbi ligi kuue tunniga. „Ma ei kujutanud ette, et nii jubedalt raputab. Käed olid pärast sõitu valusad ja värisesid, nagu oleks … Parkinsoni tõbi kallal,“ ütleb Pallo.

145-kilomeetrise distantsi valinud Priit Tammisto ütleb, et talle ei olnud põrgu, kuid täpsustab kohe: sellepärast, et oli õnne, midagi ei juhtunud, ei kukkunud ja ratas jäi terveks. Aga siiski sai ta šoki, kui jõudis esimese munakivilõiguni, mis oli kohe ei miski muu kui kuulus Arenberg.

Ka Pear Väli läks sõitma 145 kilomeetri distantsi. Ka tema ütleb, et tänu kuivale ilmale see päris põrgu ei olnud, kuid lisab, et need munakivid olid ikka päris brutaalsed nii kehale kui ka rattale. Ja seda oli kokku ligi viis tundi, nii pikk oli Väli päev seal Põhja-Prantsusmaal Roubaix’ ümbruses.

Madis Ehastu, kes valis endale samuti 145-kilomeetrise distantsi, ütleb, et finišisse Roubaix’ velodroomile jõudes oli ta nii füüsiliselt kui ka vaimselt täiesti läbi. Rajal oli ta koos sõbraga kokku täpselt seitse tundi, reaalseks sõiduajaks kujunes umbes viis ja pool tundi.

RATTAHUVILISED TEAVAD muidugi, mis võistlus on Pariis-Roubaix. Hull sõit mööda munakive. Monument, mida sel aastal peeti 117. korda. Harrastajad proovivad seda sõitu päev enne proffe, kõik on neile peaaegu sama hull. Neil on valida kolme distantsi vahel. Kõige pikem on 172 kilomeetrit, kus on 28 munakivilõiku, kokku 55 kilomeetrit, ning 890 tõusumeetrit. Keskmine rada on 145 kilomeetri pikkune (18 munakivilõiku, kokku 33 kilomeetrit, tõusumeetreid 551) ning lühem, 70-kilomeetrine rada (7 munakivilõiku, kokku 9,5 kilomeetrit, tõusumeetreid 241). Kõikide distantside finiš on Roubaix’ tuttaval velodroomil. Sel aastal sõideti üheksas Pariis-Roubaix Challenge.

AKTSIASELTSI KAPITEL finantsdirektor Rait Pallo (44) ütleb, et läks Pariis-Roubaix Challenge’ile otsima emotsiooni ja seda ka sai. „Sada protsenti,“ kinnitab ta pärast oma esimest Challenge’it.

Pikal distantsil läbis ta kõik 28 munakivilõiku. Nagu profid! Järgmisel päeval vaatas telerist proffide sõitu hoopis teise pilguga. „See oli hoopis teine emotsioon kui varem,“ räägib Pallo. „Kõik oli enda sõidust meeles ja nii oli hästi põnev vaadata, mida profid ühel või teisel munakivilõigul tegid ja kuidas sõitsid. Augud teel tulid ka tuttavad ette.“

Ka sai Pallo nüüd ise proovida, kuidas toimib proffide õpetus, et munakivilõigule tuleb minna nii suure kiirusega kui võimalik. Toimis, sest just suurema kiirusega neid lõike sõites ei raputa nii hullusti. Aga raputas siiski.

„Eestis on ju ka munakiviteid, aga need Põhja-Prantsusmaa teed põldude vahel on ikka hulga hullemad,“ ütleb ta. „Kivide vahed on seal suuremad ja kivid ka ebaühtlased. Aga munakivid ei olnud sugugi ainuke asi, mis selle sõidu raskeks tegi. Oli lakkamatu tuul seal põldude vahel, koguni vastutuul. Kuigi ei sadanud – siis oleks ikka päris põrgu olnud –, oli ilm suhteliselt keeruline. Stardis hommikul kell seitse näitas termomeeter kaks külmakraadi (päike tõuseb piisavalt kõrgele, et soojendama hakata, alles üheksa-kümne paiku), finišis kaheksa soojakaardi. Jahe. Külm tuul. Käed on külmunud, varbad on külmunud. Tõeline challenge …“

Kuigi pikal distantsil on munakivilõike kolmandik (55 kilomeetrit), jäävad need muidugi kõige enam meelde. Kui oled telerist vaadanud seda kuulsat Arenbergi lõiku (2,4-kilomeetrine pikk sirge) ning nüüd oled ise sellel sirgel …

„Arenberg oli tõesti kõige-kõige,“ tuletab Pallo meelde. „Kuigi olime juba kümmekond munakivilõiku läbinud ja arvasin, et midagi juba tean neist, oli see ikka omaette klass. Seal oleks pidanud sõitma kaheamordilise rattaga, nii hull oli. Raske oli lenksust kinni hoida, see võis käest minema visata. Seisma ei tohtinud jääda, siis võis kivide vahele kinni jääda. Seal tuli see proffide õpetus, et munakivilõikudele tuleb minna hästi suure hooga, kõige iseloomulikumalt välja.“

Foto: Pariis-Roubaix Challenge

Need lõigud aga ei mõju mitte ainult kätele ja jalgadele, vaid ka rattale. Rait Pallo toob iseloomulikuna välja, et iga lõigu peal oli kolm kuni kümme ratturit, kes vahetasid rehve. „See oli õnnemäng, kui pääsesid sealt ilma rehvivahetuseta,“ ütleb ta. Tema aga pääses. Pallo kasutas sel sõidul 28seid rehve, aga nägi, et paljud sõitsid lausa cyclo-cross’i rataste ja 32ste rehvidega.

Ei saa neist munakivilõikidest üle ega ümber, kuigi Pallol on sellest challenge’ist rääkida muudki. Ta startis pikale distantsile kohe hommikul kell 7.15, et mitte liigsesse massi jääda. „Kuigi pika distantsi start on avatud kell 7‒9, tahtsin eespool olla, et oleks lahedam sõita. Need külateed on seal kohati vaid kahe ja poole meetri laiused, nii et mugavam on üksinda sõita, saab rohkem teed valida. Kuigi rajal tekkisid ka pundid, lõhkus iga munakivilõik pundi kohe ära ning pärast seda tuli uuesti hakata regrupeeruma.“

Pariis-Roubaix Challenge’il ei ole rada muuks liikluseks suletud – „Küladest läbi sõites pidi hästi tähelepanelik olema“ –, ka kohtub pikk distants viiel-kuuel korral raudteega. Ühel neist juhtus nii, et just sel hetkel, kui pundi eesotsas sõitev Pallo ülesõidukohani jõudis, hakkasid tulukesed vilkuma, raudteeputkast hüppas välja mees ning sulges ülesõidu. Pallo sai esimesena veel raudteest üle, kuid ülejäänud grupp jäi tõkkepuu taha.

Kindlasti soovitab Rait Pallo, kes ise on rattasõitu harrastanud juba kakskümmend aastat, seda sõitu sõitma minna. Nagu juba öeldud, emotsioon on garanteeritud. Kasvõi näiteks see pilt, et Arenbergi munakivilõigul pealtvaatajad harrastajatele veel väga palju kaasa ei elanud, kuid kogu ümbrus oli täis valgeid matkabusse. Pealtvaatajad olid juba kohal järgmise päeva proffide „Põhja põrguks“.

ENSTO ENSEKI turundus- ja müügijuht Priit Tammisto (61) ütleb, et tõenäosus, et Pariis-Roubaix Challenge’il mingi jama juhtub, on suurem kui see, et midagi ei juhtu. Nii võib ta ise küll rahul olla, temaga mingit jama ei juhtunud. Aga võis, sest 145-kilomeetrisel rajal ootas ees 18 munakivilõiku ning esimene neist ei olnud miski muu kui kuulus Arenberg ise.

„Munakivilõigud algasid, kui olime sõitnud 52 kilomeetrit, ja kohe olid teeääred täis rattureid, kes oma sõiduriista parandasid,“ kirjeldab Tammisto. „Põhiliselt olid kummi purunemised ja ratta purunemised.“

145-kilomeetrise raja algus ja lõpp oli Roubaix’s ning, nagu öeldud, algasid munakivilõigud kohe Arenbergiga. „Kui ma oleksin sattunud puhtjuhuslikult rattaga sinna, siis ma poleks seal sõitnud, sest see tee ei ole läbitav,“ ütleb Tammisto. „Ma sain šoki. Vana mees, ma kasutan ka optilisi prille, seega ei näe hästi. Kogu maailm hakkas äkki vibreerima, niisugust tunnet polnud ma kunagi varem tundnud. Hirmus tunne, puudub justkui pidepunkt, mille abil orienteeruda. Õnneks oli kuiv. Kui oleks sadanud, siis oleks küll põrgu olnud … Šokk oli hirmus, liialdamata. Mis pärast tuli, oli juba väga hea. Pärast Arenbergi tundus kolmetärnilõik (Arenbergi raskust näitab viis tärni), nagu asfaldil sõidaks. See tõstis tuju, sain aru, et on ikkagi võimalik see sõit läbi sõita.“

Foto: Pariis-Roubaix Challenge

Selline kirjeldus tekitab kohe teadagi millise küsimuse … Miks? „Sõber kutsus ja ütles, et miks mitte – peab ära proovima,“ vastab Tammisto kohe. „Läksin selleks, et vaadata, kas saan hakkama. Ja olen väga rahul. Ettevalmistus oli piisav, jõudsin lõpuni sõita. Muidu on ju nii, et viimased 30 kilomeetrit tavaliselt enam ei sõida, vaid lihtsalt veered lõpuni. Enne Roubaix’d olin sõitnud 1500 kilomeetrit, neist 1200 mägedes, nii et jõudsin küll.“

Küll aga tunnistab Tammisto, et see oli tema esimene ja viimane Roubaix’ – elus on ka midagi muud teha.

Tammisto rattaga midagi ei juhtunud, nii et tema raja äärde parandajate hulka ei sattunud. „Enne lõppu palvetasin pidevalt, et ratas vastu peaks. Tänan rattamehaanik Martin Jernitsat, kes ratta selleks sõiduks ette valmistas. See on väga suur asi.“

Just tehnika poolelt on Tammistol ka soovitus neile, kes tahavad Challenge’it kunagi proovima minna. „Kindlasti ei tohiks minna sõitma sisekummiga. Rehvi rõhk peaks aga olema nii madal kui vähegi võimalik, aga samas piisav, et läbi ei lööks. Palju oli tee ääres neid, kes olid sõitnud vastu kiviserva ning see oli sisekummi katki löönud. Seda juhtus tõesti palju. Minu rattal on vana raam, nii et sain alla panna 25sed rehvid. 28 oleks aga miinimum, 32 oleks seal sõites väga hea.“

Aga Priit Tammisto soovitab neile, kel see mõttes, igal juhul Pariis-Roubaix Challenge’ile minna. Mõned päevad hiljem vaatas Tammisto telerist üle ka proffide sõidu ning ütleb, et teler ei anna pooltki edasi seda, mis sellel rajal tegelikult toimub. „Vahe on pöörane,“ ütleb ta. Pariis-Roubaix’ rada saab tunnetada vaid seal sõites, mis siis, et Arenbergile jõudes tuleb kõigepealt šokk.

FIRMA LINNALEGENDID osanik Pear Väli (45) oligi see sõber, kes kutsus Priit Tammisto osalema. Loomulikult läks Väli ka ise sõitma. Ta ütleb, et veel aasta tagasi ta isegi ei mõelnud, et läheb Pariis-Roubaix’le, kuid nüüd oli seal.

„See sõit ei sobi sellistele harrastajatele, kel on nõrgad siselihased või nõrk ülakeha,“ arutleb ta nüüd, pärast sõitu. „Et sellel sõidul end hästi tunda, peab olema tugev lihaskond ja tugev ülakeha. Miks? Sellepärast, mida munakivid teevad, see on ikka päris brutaalne nii kehale kui ka rattale. Kasuks tuleb kindlasti mägirattasõit.“ Et oleks siingi kirjas, 145-kilomeetrisel distantsil oli 18 munakivilõiku.

Veel loetleb Väli üles neid asjaolusid, mis Pariis-Roubaix Challenge’i raskeks teevad. Kõigepealt ilm, keskmine temperatuur on seal viie kraadi ümber. Siis tuuled, mis on valdavalt kirdest ja loodest. „Meie ring käis päripäeva, nii et peaasjalikult oli kogu aeg kas vastu- või küljetuul,“ kinnitab ta. Muidugi munakivilõigud lagedate põldude vahel. „See on võitlus iseenda ja rattaga.“

Miks? Selle peale Väli arutleb: „Aeg-ajalt tuleb enda käest seda küsida. Küsida enne ja pärast sooritust, sest vastused on erinevad. Enne on kindlasti uudishimu. Pärast sõltuvalt sellest, kuidas läks. Mul oli rahulolu, väga meeldis, sest läks hästi, kuigi munakividel sõitmise kogemus puudus. Ise pidasin vastu, ratas pidas vastu, ratta seadistus oli õige.“

Nii on ka Pear Välil oma kogemuse pealt tulevastele Challenge’il osalejatele midagi soovitada. Kõigepealt ütleb ta hüüumärki kasutades: minna, igal juhul minna! Soovitused aga on järgmised: peab olema õige ratas, enne sõitu tuleb ratas lasta profil mehaanikul üle vaadata, riietuda tuleb soojalt – profid sõidavad lühikese vormiga, aga nemad on ka terasest ja betoonist –, sõita tuleks ilma sisekummita ja alla panna laiem rehv. Väli sõitis 32stega.

No, aga Arenberg … Ka Väli ütleb, et Arenbergi lõigule jõudes tabas teda šokk. „See oli päris ehmatav,“ ütleb ta. „Telepilt petab ja teeb selle lõigu läbimise kuidagi pehmemaks. Kohapeal on hoopis midagi muud, algul ei saa aru, kuidas seal on üldse võimalik sõita. Pead sõitma optimaalse ülekandega, sadulas istudes ja suruma kätega esiratast tee peale, et see leiaks õige koha. Kui oled tulnud endast kõike andma, siis pane silmad kinni ja muudkui vajuta. Nii ma tegingi. Mulle meeldib rattaga sõita, rattasõit on kui teraapia, sissevaade endasse. Võidu ma enam väga ei sõida, pigem meeldivad pikemad granfondo-laadsed sõidud. Pikk pingutus ja sellest tulenev nauding, mida saadki raskematelt sõitudelt.“

Et Pariis-Roubaix Challenge on raske sõit, seda ei maksa vist enam üle korrata. Kõik see ilm, rada, tuul ja munakivid seda ütlevadki. Väli arvates sobib Challenge – nagu üldse sealkandi kevadised klassikud – ratturitele kaalus 78‒82 kilo.

„Nendele on need ideaalsed sõidud. Minu kevadkaal on ca 79 kilo, niisuguse kaaluga on jõu ja vastupidavuse suhe, mida saad ratturina rakendada, ideaalne. Belgia eksproff Tom Boonen, kes on ju võitnud neli Pariis-Roubaix’ võidusõitu ja kolm Tour of Flandersit, kaalus 80 kilo. Ta oskas väga hästi munakividel sõita ning tema kaalu ja jõu suhe toimis niisugustel klassikutel väga hästi.“

Muuseas, kui on juba Pariis-Roubaix Challenge, siis on Tom Boonen ka isiklikult kohal. „Kui läksin päev enne sõitu oma numbrit ära tooma, nägingi teda. Ja sain aru, kui austatud ta Belgias ja rattakommuunis on. Tal olid kogu aeg ümber üle 50-aastased vanemad härrad, ilmselt endised rattaspordihuvilised. Tegid temaga pilti, julgemad patsutasid isegi põsele. Läksin sealt mööda – ma pole eriline selfimees, kuigi ilmselt oleks saanud temaga ka pilti teha – ja tajusin, kuivõrd oluline roll on rattaspordil Madalmaade kultuuris. Kuivõrd olulised on need võidusõidud seal.“

EUROOPA LIIDU JUURES oleva Eesti alalise esinduse atašee Madis Ehastu (34) käest küsis sõber Karlis millalgi märtsi keskel: „Pariis-Roubaix’d läheme sõitma?“ Miks mitte, vastas Ehastu. Järgmise päeva hommikuse töökoosoleku ajal registreeriski ta pikemalt mõtlemata ennast 145 kilomeetri distantsile.

Madis Ehastu pärast lõpetamist Roubaix’ velodroomil sõidu medaliga.

Foto: erakogu

„Olin Pariis-Roubaix’ sõidust varem kuulnud, korra-paar ka telekast näinud,“ muljetab Ehastu. „Või et Põhja põrgu, nagu seda kutsutakse. Sõidu hüüdnimi on tekkinud siiski hoopis teisel põhjusel. 1919, kui pärast nelja-aastast esimesest maailmasõjast tingitud pausi uuesti võistlema asuti, polnud Pariisi külje alt sõitu alustades võistlejad ja ajakirjanikud kindlad, mil määral tee Roubaix’sse on sõja järel säilinud. Esialgu suuri üllatusi ei paistnud, kuid põhjale lähenedes täitus õhk kanalisatsiooni, reovee ja mädaneva karja haisuga. Puid enam ei paistnud, mürsud olid maa muutnud kuumaastikuks ja kõikjal oli muda. Ajakirjanikud pidasid nähtut põrguks.“

145 kilomeetri distantsi start oli avatud kell 7–10, Ehastu koos sõbra Karlisega asus sõitma kell 7.20. Ratturid lasti teele iga kümne minuti tagant. Hommik oli külm. „Rajal saime tuttavaks jaapanlase Rioga ja enamiku rajast sõitsime kolmekesi,“ räägib Ehastu.

Esimene munakivilõik tuli 52. kilomeetril. Arenberg. Selle nime oleme neid muljeid lugedes juba pähe õppinud. Viis tärni.

„Napoleoni ajal laotud kitsas, suurte ja ebakorrapäraste kividega tee läheb läbi metsa,“ kirjeldab Ehastu. „Lugesin, et märjema ilmaga võib lõik olla nii ohtlik – mudane ja libe –, et amatööridele võidakse see osaliselt sulgeda. Olen ju rattaga munakiviteid sõitnud küll, Brüsselis leidub neid küllaga, kuid miski ei aita selleks teeks valmistuda. See kõik paistis nii uskumatu ja võttis isegi naeratama.“ See oli aga alles algus, ees ootas veel 17 munakivilõiku.

„Iga lõigu järel tegime lühikese peatuse, ootasime üksteist järele ja sättisime varustust,“ räägib Ehastu. „Lasime kõik rehve veidi tühjemaks ja sättisime sadulaid veidi madalamale. Õnneks keegi meist rehvi vahetama ei pidanud. Teeääred, eriti munakivilõikude alguses, olid rehvide kallal askeldavat rahvast täis.“

Ehastu annab veel teada, et sõitis ees 28ste ja taga 25ste rehvidega (suuremad ei mahtunud). „Tagantjärele mõeldes oleksin pidanud minema oma cyclo-rattaga, eelkõige laiemate rehvide pärast. Aga kokkuvõttes tõi see sõit palju positiivseid emotsioone.“ Madis Ehastu mõtleb juba järgmistele klassikutele.

KAKS PÄEVA HILJEM ilmuvad sõidu kodulehele järgmised laused. „Olete nüüd osa Pariisi-Roubaix’ legendist. Just nagu Philippe Gilbert, õnnestus teil kuulsad munakivisektorid taltsutada. Muidugi, käed ja jalad on munakividest endiselt valusad, kuid võite olla uhked selle erakordse finišijoone ületamise üle!“ Täpsustatake veel, et sel aastal oli lõpetajaid 6836.

See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur mainumbris 2019.

Lisa kommentaar