Rattasõidul Itaalia Dolomiitides osalemiseks peab õnne olema. Seekord neljal Eesti rattaharrastajal seda ka oli ning 1. juuli hommikul kell 6.30 said nad 9239 ratturi seas startida nõudlikule mägede rajale, kus sõidu käigus saab valida, kui pikka teekonda ette võtta ja kui palju tõusumeetreid tuleb.
Tekst: Tiina Rekand
„Nii võimast stardipauku pole mina varem näinud,“ meenutab avalikus sektoris IT-valdkonnas töötav Janar Tiits, kes abikaasa Merilini ja sõpradest abielupaari Ailen ja Siim Saksinguga 32. korda toimuval Maratona dles Dolomitesel Eesti tiimina Korralik Saavutus esimest korda osales.
Juba stardijoonele saamine on sellel rattasõidul sõna otseses mõttes loteriivõit. Kui 1987. aastal osales 175-kilomeetrisel võidusõidul 166 ratturit, siis 2004. aastaks tuli korraldajatel sisse seada 9000 ratturi limiit ja osalema said need, kellele naeratas loosiõnn. Tahtjate hulk on ajaga aina kasvanud, tänavu soovis rajale saada üle 32 400 ratturi. 1989. aastal tuli aga Maratona ära jätta, sest mägiteedel oli suur lumesadu.
„Panime end meeskonnana kirja, et ei tekiks olukorda, et üks saab peale ja teised mitte. Loosiratas või siis arvatavasti pigem asjaolu, et olime ainsad Eesti osalejad, oli meile helde,“ räägib avalikus sektoris töötav Merilin Tiits, kuidas rattasõidul osalemiseks valmistuti juba möödunud aasta sügisel. Kui uskuda korraldajate statistikat, siis on varem Maratona dles Dolomitese rajal vändanud rattur Eestist ainult kolmel korral – 2017, 2015 ja 2007. Nii tuli neljal sõbral osaleda novembris peetud loosimises ning detsembris selgus, et loterii on neid soosinud. Pärast seda oli aega aprilli alguseni, mil tuli päriselt sõidule registreeruda.
Puhkus meelitas rattasõidule
Õigupoolest tuli sõpruskonnal idee Maratona ette võtta varem. „Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest, et mullu suvel käisime perega Iseo järve ääres puhkamas ja tegime ühe väljasõidu ka Dolomiitidesse,“ räägib õigusvaldkonnas töötav Ailen Saksing, kes on praegu lapsehoolduspuhkusel. „Käisime Carezza järve ääres ja sõitsime läbi Passo Sella (2244 meetri kõrgusel asuv tipp). Et meile meeldis see, mida seal nägime, siis tuligi mõte sinna kanti ratastega sõitma minna.“
Tema abikaasa Siim oli aga varem kuulnud, et selline sõit toimub, ja nii lumepall veerema läkski. Merilin Tiits meenutab, et kui ta Siimuga 13 aastat tagasi Tartus õppides tuttavaks sai, siis juba toona käis praegu IT-valdkonnas töötav mees mingitel salapärastel rattavõistlustel. „Ja see maailm tundus põnev ja huvitav. Kui Janariga tutvusin, siis tuli välja, et ka tema on nendest võistlustest kuulnud, ja otsustasime, et peame järele proovima,“ lisab Merilin.
Nii läkski, et 2014. aastal käisid paarid koos Tour de France’i vaatamas. Muidugi olid kaasas ka jalgrattad. Lisaks autoreisile Euroopas sõitsid nad ise ratastega Prantsusmaal tuuri radadel ja Itaalias.
Kaks aastat hiljem rääkis Merilin aga Aileni ja Siimu ära, et osaleda L’Etape du Touril ja korrata autoreisi. „Asi päädis muidugi sellega, et mina olin see, kes ei osalenud, kuna juulis 2016 olin viimast tuuri lapseootel,“ meenutab Merilin.
Kogu aeg tõus ja laskumine
Nii jõuamegi selle aasta 1. juulisse – Itaalia, hallid kaljused kõrged Dolomiidid, hommik, kell on 5.10, juba on valge, aga päikest veel mägede tagant ei paista.
„Kui oma kodu rõdule läksin, valitses mõnus varahommikune vaikus, mäed ümberringi ja aeg-ajalt kostis, kuidas keegi meie majast mööda tirri lasi, laskudes ülevalpool olnud külast alla stardilinnakese poole,“ kirjeldab Merilin. Majast tuiskavad mööda valgetes maalrikombinesoonides jalgratturid. Stardis lendab soojendusvorm prügikasti. Helikopterid tiirutavad tuhandete ratturite pea kohal, stardipauk antakse helikopteri küljes rippuvast suurest ruuporit meenutavast agregaadist. Ja kõmakas on korralik.
Ailenil ja Merilinil tuleb seista kolmandas stardigrupis, kuhu on kõik 978 osalevat naist kokku pandud, umbes viis minutit, et siis vaikselt rajale asuda. Siim ja Janar saavad üle stardijoone alles 34 minutit pärast suurt pauku. Stardigruppide vahele jäetakse korralik vahe, et esimesel mäel liiga suurt ummikut ei tekiks. Kohe stardikoridoris on Ailenil ka võistluse kõige raskem hetk. „Mul jäi kett õnnetult raami vahele kinni.“ Õnneks leidub raja ääres abikäsi.
Maratona dles Dolomitesel on Siimule tema enda sõnul uudne see, et kogu aeg on tõus või laskumine. Kui L’Etape du Touri rajal on ka siledamat maad, siis Dolomiitides seda pole, rada käib ainult üles-alla. Keskmine rada, mille eestlased läbivad, on 106 kilomeetrit ja tõusumeetreid tuleb 3130. Suuremaid tõuse on rajal seitse, millest kuus on keskmiselt üle kuueprotsendilise kaldenurgaga. Viimane „maasikas“ Mür dl Giat on küll lühike – 350 meetrit –, kuid keskmiselt 13,1 protsenti.
Siimu sõnul olid sõiduks ettevalmistuse plaanid suured, kuid väikese beebi ja suurema lapse kõrvalt ei jõudnud ta koos abikaasa Aileniga enne niipalju trenni teha, kui oleks tahtnud. Kevadise Hawaii Expressi rattalaagriga Hispaanias ja sõitudega kodumaal kogunes Siimul kilomeetreid tuhande ringis. Aileni ettevalmistus koosnes lisaks rattalaagrile suures osas kärurallist, mõnest üksikust jõusaalitiirust ja plaanist vähemalt korra nädalas ratta selga saada. Iga nädal see ei õnnestunud, aga kilomeetreid kogunes pea kaks tuhat.
„Ettevalmistus Maratonaks oli minul väga kesine ja ma ei muretsenud ka selle pärast. Läksin Itaaliasse pigem perega puhkusele kui tulemust tegema. Kui teised käisid kevadel Hispaanias laagris, siis minu kõige pikemad trennid ja kõrguste läbimised olid kaks Estonian Cupi etappi,“ selgitab Janar, kes koos abikaasaga samuti pidi trenniks aega leidma muude tegemiste ja väikese lapse kõrvalt.
Merilin osales pärast rattalaagrit pikkadel sõitudel Eestis – Tartu–Tartu Gran Fondo, Kevadklassik – ja sõitis läbi mõne Estonian Cupi etapi, et saada raskemaid ja pikemaid trenne.
„Põhimõtteliselt keskendusin just võhmale, kuigi tagantjärele tarkusena oleksin selle asemel pidanud lisaks jõusaalis käima. Eks see talvise ettevalmistuse ja just jõu puudumine – ning mis seal salata, liigsed kilod – andis sealsel maastikul ka väga tunda. Sadulas tiksuda võib ju põhimõtteliselt lõputult, aga kui on vaja umbes kuus tundi tõuse võtta, siis oleks pisutki uhkemad lihased abiks küll,“ muigab Merilin, kel enne Maratonat kogunes natuke üle kahe tuhande kilomeetri ja treenimisel lähtus ta reeglist „ebakorrapärane, aga see-eest harv“.
Meeste seiklused rajal
Eesti tiimist läbib kõige kiiremini üles-alla kulgeva raja just Janar, aeg viis tundi ja 43 minutit, keskmine kiirus 18,5 km/h.
„Esimesel tõusul küll pidin mõned korrad jala maha panema, aga üldiselt oli sõita väga OK. Kaasvõistlejad olid sõbralikud ja viisakad. Ilmaga meil vedas ja eestlaste jaoks oli ilm isegi pigem liiga hea,“ muljetab Janar.
Hoolimata paarikümnest soojakraadist sõidavad paljud kohalikud ikkagi vestides ja varrukatega. „Võib-olla natukene jäi kripeldama, et oleks võinud ikkagi kolmest distantsist pikima teha, aga reaalselt olnuks selle kõige raskema mäe võtmine sellise olematu treenitusega piinlemine, ja eesmärk oli seda sõitu nautida,“ lisab Janar, kellele jääb silma hoopis keskmine osalejate jalgrataste turuväärtus. „Minu kuus-seitse aastat vana ratas oli selgelt kõige odavam nende Colnagode ja Pinarellode vahel.“
Siimul on rohkem seiklusi rajal, kus mägilinnadest läbisõidul elatakse ratturitele energiliselt kaasa, mitmes kohas laulavad ja mängivad piirkonnale iseloomulikke pille muusikud, teeninduspunktides kosutavad väsinud rattureid kohalikud koogikesed ja singisaiad.
Nimelt on Siimul sõidu kõige raskem ja moraali langetav hetk siis, kui kaks esimest tõusu on võetud, paljudest teistest ratturitest on ta mööda sõitnud ja järsku kuuleb imelikku häält. Taga sõitvad ratturid ütlevad, et tal on rehv tühi. „Milleks selline asi? Keset laskumist, kõik kihutavad mööda ja ma seal kuskil heina sees remondin ratast. Mul oli ainult väike lihtne käsipump, veeren mäest alla, seal on tehniline abi, saan õige rõhu sisse,“ kirjeldab Siim.
Jälle tuleb tal mööduda samadest inimestest ja oma sõidurütm tagasi saada. Rajal on laskumine ja 1875 meetri kõrgusel asuv tõus Passo Campolongo, mida tuleb läbida kaks korda.
„Teed on kohati päris kehvad ja mul viskab laskumisel joogipudeli hoidjast välja. Ilm on palav, juua on vaja, pean kinni. Pudel veereb mulle alla järele, saan kätte ja sõidan edasi,“ jutustab Siim seiklustest pudeliga, mis lendab veel teinegi kord välja. Seekord aga nii, et jääb püsima mehe jala ja rattaraami vahele. Kiirus on 40–50 km/h, Siim haarab pudeli ja surub tagasi hoidjasse. Olukord on ärev ja nõuab kiiret tegutsemist, sest kohe on järsk kurv ja vaja pidurdada.
„Kiire laskumine oli kõige kihvtim,“ meenutab Siim viimaselt laskumiselt lõiku, kus näeb pikalt ette ja pidurdama ei pea. Nii saab ta kiiruseks 81,5 km/h. „Vaatan, et stopp, aitab, peab vaatama, kuhu sõidad, et auku või midagi tee peal ees poleks.“
Finišijoone ületamisel küsitakse, kas ta soovib nokamütsi või kümmet eurot, mis on kiibi tagatisraha. „Olen väsinud, emotsionaalne, et tehtud, ja siis esitatakse asjalikke küsimusi,“ räägib Siim. Sõiduaeg tuleb viis tundi ja 59 minutit, keskmine kiirus 17,7 km/h. „Lõpus oli võimas tunne, jalg muidugi tühi. Soovisin saada alla kuue tunni, õnneks oligi 20 sekundit alla.“
Naiste seiklused rajal
Ailen uuris enne võistlust naiste eelmise aasta tulemusi ja võttis omale sihiks läbida rada kuue tunniga. Maastikul, kus „sageli tunne, et kogu see looduse ilu pole päris, et keegi on hoopis fototapeedi ette tõmmanud“, saab tal see eesmärk ületatud. Aeg 5:46, keskmine kiirus 18,4 km/h.
„Enne finišit oli selline korraliku tõusunurgaga lühem ja äkilisem Mür dl Giat. Kuna seal elati naissõitjatele väga elavalt kaasa, sai ikka pingutatud ka. Pärast seda tõusu finišisse veeredes tuli väike härdus peale. Saabki tehtud, uskumatu!“ kirjeldab Ailen, kes pisemate pausidega on rattavõistlustel käinud kümme aastat.
Ka Merilinile toovad hea tuju rajaäärsed ergutajad, kes naistele ikka eriti kaasa elavad. Ülekaalukalt meeldejäävaim on aga loodus ja vaated. „See on fantastiline, maaliline, kaunis, imeline.“
Merilini ootus on leida üles rühkimiseks oma mõnus rütm ja et käike jaguks. „Käike ei jagunud kohe üldse. Kadedusega vaatasin, kuidas mõned möödujad ilusasti kerisid, kui mina ainult kangutasin ja kangutasin ja kangutasin. Ma tean, et rajal raskeid hetki oli, kuna mäletan selgelt seda mõtet, et enne sünnitan veel viis last, kui siia tagasi tulen. Aga no need sõiduvalud ununevad kohe pärast finišijoont ja tagantjärele tundub see asi ikka pigem lihtne.“
Merilini sõnul sellisel sõidul katkestamise mõtteid eriti pole ja ega see oleks ka võimalik. Mitte mingit lihtsamat teed finišisse pole, ikka peab kokkuvõttes sama palju tõuse ja laskumisi võtma, kui juba selja taha jäänud või veel ees. Sõidu viimaste tõusude kandis satub Merilin pikalt sõitma lähestikku kahe Hollandist pärit naisega, kelle rattariietel kiri „Riding for War Child“.
„Siis mõtlesin küll, et no ei hädalda rohkem! Kõik on ju hästi, jalad liiguvad ja ainult puhas õnn, et mul on võimalik sellises kohas sellist ägedat sõitu teha.” Merilini keskmine kiirus on protokollis 13,6 km/h ja koguaeg tuleb 7:48, mille sees on ohtralt pause enese kosutamiseks ja ka kontrollkõnedeks, et uurida, kuidas läheb rattarajalt ema ootaval lapsel.
Unistusi jätkub
Kas seltskond järgmisel aastal uuesti Maratonale läheks, pole kindel. Siim Saksing ja Janar Tiits arvavad, et kunagi tahaks kõige pikema distantsi ehk 138 kilomeetrit, millel 4230 tõusumeetrit, teha küll.
„Tagasiteel Dolomiitidest sõitsime perega läbi Sloveenia ja kui seal leiaks mõne sobiva võistluse, siis võiks sinna minna, sest meile meeldis see, mida me seal nägime,“ räägib Ailen Saksing. Merilin Tiits unistab teha kunagi mõni sõit stiilis Trans Am Bike Race, Transcontinental Race või NorthCape4000. „Aga see on selline stiilis „lapsed on juba suuremad ja pean enne 50. eluaastat ära tegema“ unistus,“ ütleb ta.
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur septembris 2018 (nr 14).
