Skip to main content

Tour de France inspireerib. Paljud rattaseltskonnad sõidavad sel ajal ratastel Pariisi, et lõpetada koos tuuriga. Näiteks eestlased on oma sõitudele aastate jooksul pannud niisugused nimed nagu L’expedition du Tour de France või Tour2France. Neist on kirjutanud ka ajakiri Ma Olen Jalgrattur (juulis 2017). Rääkimata juba nendest rattaharrastajatest, kes matkivad üht Tour de France’i etappi l’Etape du Tour. Kui keerate lehekülgi, siis sellest on juttu ka selles ajakirjanumbris. Inspiratsiooni jagub.

Tekst: Vahur Kalmre

AGA EGAS inspiratsioonil piire ole. Õnneks. Romet Karu (32), Kölnis elav ja idufirmas töötav rattaharrastaja tuli ühel pimedal õhtul – nii ta ise ütleb – mõttele läbida sama pikk maa kui Tour de France hoopis … kastirattal. Olete ju näinud neid kastirattaid juba ka Eesti linnades. Aga nüüd … rohkem kui 3000 kilomeetrit. Hopaa!

„Mõte tuli tõesti ühel pimedal novembrikuu õhtul,“ räägib Karu. „Kui kuulsin, et Tour de France algab seekord Kopenhaagenis, lõi kohe pirni põlema. Tunnen Hagen Bikesi poisse ja tean, et Hagen alustas oma teekonda just Taanis. Mõtlesingi, kui tehtav selline sõit oleks, et alustaks koos Tour de France’iga Kopenhaagenist, teha sama pikk distants ja lõpetada Pariisis. Sama kilometraaž, aga mitte samad etapid.“

Karu kirjutas kohe ideest Hagen Bikesi eestvedajale Kaspar Peegile ja küsis, kas nad ehitavad talle kastijalgratta, millega ta siis Prantsusmaale läheks. „Kaspar ütles, et teeme ära. Nii lihtne oligi,“ ütleb Karu.

KUI LIHTNE siis? Hagen Bikes hakkas ratast ehitama, nad said kampa ka Shimano, kust saadi rattajupid. Ratas värviti Tour de France’i mägedekuninga särgi moodi mummuliseks – kuidas siis teistmoodi! – ja uhke ratas oligi valmis.

Kui üle kaaluti, siis kaalus ratas ca 20 kilogrammi ning kõiksugu varustust võttis Romet Karu kaasa ka ca 20 kilogrammi. Telk, magamisvarustus, mitu komplekti rattarõivaid, kuumalaine pärast ka päeviti viis liitrit vett ning rattaremondiks vajaliku. Seega 40-kilogrammise rattaga 3300 kilomeetrit. Tegelikult tuli 3200, ütleb Karu nüüd.

„Selliseid Tour de France’iga seotud sõite on Eesti rattaharrastajad ennegi teinud, see justkui kripeldas. Nalja pärast mõtlesin, et tavalise maanteerattaga on liiga lõbus, keeraks natuke pinget peale,“ räägib ta. „Tegelikult oli see minu esimene õige rattamatk nii, et kogu tavaar on kaasas. Olen küll palju sõitnud Alpides, aga sellist asja polnud varem ette võtnud.“

Nii lendas Karu Kopenhaagenisse, kus kastiratas teda juba ootas. Paraku sai ta ratast proovida ainult päev enne starti, nii et algus oli tema sõnul üsna kaootiline.

„Viimasel õhtul üritasin veel oma asendit sättida. Eks ma pabistasin, kuidas ma sellega hakkama saan,“ räägib ta. „Täislast oli ikkagi 40 kilogrammi ning ma pelgasin mägesid. Seepärast üritasin alguses kõvasti kilomeetreid teha. Põrutasin otsejoones lõuna poole, esimene sihtkoht oli kodulinn Köln, sinna jõudsin nelja päevaga. Siis lõin jala ära ning kuna oli veidike kehv olla ja käed tegid liiga, võtsin kolm päeva vabaks, et olukorda seedida. Siis panin edasi.“

KARU EESMÄRK ei olnud järgida täpselt Tour de France’i rada ja etappe. Start oli sama, finiš Pariisis sama, kilomeetreid sama palju, Alpides tahtis ta ka ära käia …

„Rohkem ma endale sihtmärke ei seadnud, ei tahtnud läbi kukkuda,“ räägib ta. „Nii sõitsingi kohe Alpidesse, ei hakanud sättima, kui palju ma tuuriga kokku satun. Juhtub, kuidas juhtub. Tour de France’i karavaniga koos olnuks väga raske tuuritada. Neil päevil, kui tuuriga kokku sattusin, pandi mulle näiteks sõidule stopp ette – nii palju teid panevad nad liikluseks lihtsalt kinni. Seega tahtsin kiiresti Alpidesse jõuda, et vaadata, kuidas ma seal üldse hakkama saan. Tasa ja targu, kõik tunde järgi. Kui ei jaksanud, panin telgi püsti … Aga need oma eesmärgid täitsin ära. Alpides sai päris palju mägesid vallutada ja lõpuks jõudsin Püreneedesse ka. Kilomeetreid tuli 3200, olen selle trip’iga väga rahul.“

Nii tegi Romet Karu justkui oma Tour de France’i (tegelikult siis Le Tour de Cargo’t).

Päris Tour de France’iga kohtus ta Kopenhaagenis, Alpides, kus alistas oma kastirattaga niisugused kuulsad tõusud nagu Col du Télégraphe, Col du Calibier ja Alpe d’Huez (proffide 11. ja 12. etapp), ning veel korra Püreneedes ja finišis Pariisis.

„Neid tõuse samal päeval proffidega sõita on võimatu. Eriti kui liigud nii aeglaselt, nagu kastirattaga,“ selgitab Karu. „Püreneedes kogesin, kui piisavalt vara alustada, siis ei ole probleeme. Tee pandi kinni neli-viis tundi enne pelotoni. Ootasin, kuni kogu karavan ja peloton ära lähevad, alles siis sain oma teekonda jätkata.“

Alpe d’Huezi otsa minema hakates arvas Karu, et täislastis – tuletame meelde, 40 kilogrammi – on see üsna raske. Nii jättis ta sel päeval lasti mäe jalamile. „Siis oli ikka täiesti lust minna, nautisin sajaga,“ ütleb ta.

Oli ju ka, mida nautida. Karu nautis pilti, mis mäkketõusul avanes, ning fännid nautisid Karu kastiratast.

„Kui mummulise rattaga Prantsusmaal sõita, siis see tõmbab veel ekstra tähelepanu,“ meenutab ta. „Kui Huezis olin keset seda möllu, siis kiigati korduvalt: mis asi see nüüd on … Neid reaktsioone oli huvitav jälgida. Oli kaks suhtumist, kui nähti niisugust ratast ja kuulati mu plaane. Need, kel ei olnud rattasõidutausta, ütlesid, et uskumatu, ei mahu pähe, kuidas saab sellise rattaga sõita 3000 kilomeetrit. Rattafanaatikud aga olid vaimustuses: kihvt ratas, kihvt plaan. Paljude inimestega sai juttu puhutud. Huez oli muidugi kõige … hullem. Pealtvaatajad on ammu kohal, pidu hakkab juba hommikul pihta. Kui pool päeva on läbi, on paljud purjakil ja pidu täies hoos. Rattafanaatikud – mina nende seas – ronivad mõni tund enne tuuri tulekut siis nende vahelt mäest üles. Hullumaja, täpselt nagu telerist nähtud. Aga läbi mahtusin kastirattaga ilusasti.“

MÄED ALPIDES ja Püreneedes olid aga vaid üks osa Romet Karu pikast rattasõidust. „Ratas pidas kenasti vastu,“ ütleb ta kohe. „Kõik töötas. Kõik asjad, mida rattalt nõudsin, töötasid. Ainult rehvidega ei vedanud, tubeless’idega oli tüütu tegeleda, ei pidanud nagu väga õhku, aga muidu oli ratas kihvt.“

Alguses võttis Karu sõitu tunde järgi, näiteks esimesel päeval sõitis kohe 150 kilomeetrit. „Täislastis sõites üritasin sõita nii, et mida vähem peatun, seda parem. 15-minutiline peatus kippus kohe lihtsalt minema pooletunniseks ja 45-minutiliseks ning päev oligi õhtul,“ selgitab ta.

Parema pildi kui kilomeetrid annab tema sõnul sõiduaeg. Päevad kujunesid kaheksa kuni kümne tunni pikkusteks; kui oli palju ronimist, tuli kilomeetreid saja ringis, pikimal päeval sõitis Karu aga 230 kilomeetrit. Ööbis ta valdavalt telgis, kui aga oli vaja riideid pesta või ka natuke taastuda, siis kasutas Airbnb võimalusi.

Kogu sõidu ajal, mis kestis kolm nädalat, oli vaid ühel päeval ilm kehv. Kui muidugi kuumalainet selle alla mitte panna. Kohe esimesel päeval sai Karu vihma ja tuult, aga „kuigi ilm oli sant ja terve päev sadas näkku, oli emotsioon nii tugev, et tuleb minna“, nagu ta selgitab.

„See on rohkem võitlus oma peaga, et kui pikk päev hakkab selja taha jõudma, siis kuidas veel kümme minutit sõita. Kümne minuti pärast on see aga unustatud, tunne on jälle parem ja lähed edasi,“ räägib Karu neist emotsioonidest, mida pikk rattasõit ja pingutus endas kätkevad.

Aga sellise sõidu juures on väga lihtne leida endale rattasõpru, lisab ta. „Hästi palju trehvasin ameeriklasi. Ühe inglasega ronisime koos Püreneedes mäest üles, tema muidugi hulga kergema matkarattaga. Elektrirataste buum oli tuntav. Kõik tahavad nautida mägedes Tour de France’i, aga paljudel ei ole fitness’i, et sinna rattaga minna. Nüüd aitavad elektrirattad inimesi mäe peale – seda oli tore vaadata. Aga ma trehvasin ka paari hulljulgega. Üks sõitis kõik tuuri etapid läbi ja lisaks veel transfeerid etappide vahel. Sõitis eraldistardi etapi, siis transfeeri, siis järgmise etapi, jälle transfeeri ja nii edasi – tema Tour de France tuli kokku 7000 kilomeetrit. Ühe mäe otsas temaga kohtusin.“

PARIISI, KUS Tour de France ja Le Tour de Cargo otsa said, saabumise kohta kasutab Romet Karu sõna tagasihoidlik.

„Olin lõpus üsna kutu, enne Püreneesid jõin mingit paha vett ja sain mingi kõhutõve. See võttis kõvasti energiat, nii et kui lõpuks Pariisi jõudsin, siis olin õnnelik, et läbi sai, et saan nüüd taastuma hakata,“ ütleb ta.

Ja lisab lõpuks, et ootab järgmisi pimedaid talveõhtuid, mil uued ideed pähe tulevad. Püreneed on väga ahvatlevad, annab ta tuleviku matkade kohta õrna vihje.

See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur septembris 2022 (nr 34).

Lisa kommentaar