Mis see tähendab, kui üks rattasõit reklaamib ennast lausega, et on maailma kõige raskem mägirattamaraton? Nii aga Sellaronda HERO ennast iseloomustab. See tähendab 86 kilomeetri pikkust sõitu 4500 tõusumeetriga Itaalia Dolomiitides. On ka veidike lühem rada: 60 kilomeetrit 3200 tõusumeetriga. See tähendab peaaegu püstloodis ronimisi, mis on kuus kuni kaksteist kilomeetrit pikad. See tähendab kiireid laskumisi, mis panevad nii ratturid kui ka rattad tõsiselt proovile.
Tekst: Vahur Kalmre
See tähendab „mägiratturite Ironmani“, ütleb rattaharrastaja Hanno Hansov samastades seda kõige raskema triatloniga. Tema osales HERO-l eelmisel aastal. See tähendab „ülimat pingutust, sõida sa siis esikohale või ole rajal 12 tundi“, lisab Risto Holm, kel on seljataga juba kolm HEROt.
HANNO HANSOV (35), KES töötab Fixuse hulgimüügi jalgrattaosakonna juhina, läks eelmisel aastal Sellaronda HERO-le esimest korda. Läks, sõitis ja lõpetas ajaga 8:39.14,4. Harrastusratturite klassis andis see 203. koha 545 startija seas. 86 kilomeetrit ja üle kaheksa tunni – see Ironmani võrdlus ütleb ju tegelikult kõik. Hansov toob veel võrdlusi: mis suusatajatele on Vasaloppet, on maastikuratturitele Sellaronda HERO – midagi väga erilist.
„See on väga raske sõit, pingutus on piiripealne,“ räägib ta. „Kõigile, olgu siis tipud, kes sõidavad koha peale, või harrastajad. Aga loodus on seal ilus, tunned, kui väike on tegelikult inimene selle suuruse kõrval. Lisaemotsiooni annab veel kogu melu sõidu ümber, mis teeb kõik lausa suursuguseks. Lisaks on kohal ka profimeeskonnad oma sõitjatega, mõni aasta tagasi peeti sellel rajal koguni maailmameistrivõistlusi.“
Ka sel korral sõidavad kusagil ees tippratturid, teiste hulgas meie Peeter Pruus. Tema saab protokolli ajaks – võtkem teadmiseks, kuid ärgem võrrelgem, sest meie jutt käib ikkagi harrastajatest – 4:49.31,9 ja 15. koha. Võidab Kolumbia rattur Leonardo Paez Leon Hector ajaga 4:28.45,1. Aga las nemad on juba läinud duši alla …
Tõusumeetreid on, nagu öeldud, 4500, kuid Hansovi sõnul teevad sõidu raskeks just tõusunurgad. Või nagu ta ütleb: neli korda tuleb sõita üles ja neli korda alla. „Kalded lähevad nii drastiliseks, et keeruline on üles sõita, esimene ratas hakkab üles tõusma,“ räägib ta.
Hanno Hansov sõitis Sellaronda HERO läbi kaheksa ja poole tunniga.
Foto: Sellaronda HERO
Seega siis neli korda üles … Esimese mäe, Dantercepiesi otsa tuleb minna kuus kilomeetrit (kõrguste vahe 1563–2300 meetrit), teise mäe tõus on pikk seitse kilomeetrit (Pralongià, 1568–2157 meetrit), kolmas tõus on juba üheksa kilomeetrit ja tõusta tuleb kõige madalamalt kõige kõrgemale (Sourass, 1400–2351 meetrit) ning neljas tõus on kõige pikem, 12 kilomeetrit (Passo Duron, 1400–2280 meetrit). Kokku seega 36 kilomeetrit. Tõuse on tegelikult veel, näiteks kolmanda ja neljanda mäe järel tuleb veel natuke väiksem tõus. Ja kõigi nende tõusude järel tuleb muidugi ka alla tulla. Kes niisugustes mägedes on rattaga sõitnud, hakkab ilmselt tasapisi aru saama, mis rada see Sellaronda on.
Teistele ütleb Hansov oma kogemusest: „Kõige raskem tõus tuleb kolmandal mäel, seal tuleb püstloodis üles minna kaks kolmandikku mäest. Minu eesmärk oli, et seisma ei tohi jääda, võimalikult palju maad tuleb üles sõita. Teistel tõusudel suutsin üles sõita, sellel kolmandal pidin siiski ratta seljast ka maha tulema ja püstloodis tõusu lõigu viimase osa jalgsi liikuma.
Tõusude kohta räägib Hansov veel, et esimene neist algab vahetult pärast starti. Teine tõus on kergem, kuid lõpus on tõsine järsak, ja siis tuleb kolmas … selle kohta ta kasutab sõna „elajatõus“. „See tundub lõputu: lähed ja lähed, endiselt lähed, ikka lähed ja lähed, otsa ei saa, lähed ja lähed. Üks osa mäest tuleb läbida jalgsi. Ei näinud ühtegi ratturit, kes oleks suutnud seda lõiku läbida sõites. Mäletan, kuidas proovisin astudes kingaotsasid mulla sisse taguda, et mitte tagasi libiseda. Õhk muutus hõredaks ning liikumine vaevaliseks. Tipus on natuke laugemat sõidetavat tõusu, kuid siis tuleb kohe otsa veel üks sein. Osa rattureid vaevles krampide ja kõhuhädadega, ise suutsin neid vältida. Liikusin hea enesetundega ja plaanipäraselt. Või teisiti kirjeldades: näed seda mäe tippu ja inimesi, kes seal ootavad. See tundub nii lähedal, sõidad ja sõidad, ei tule lähemale, samas aeg kellal tiksub kiiremini, kui ratturid liiguvad. Siis saadki aru, kui väike sa oled ja kui suured, võimsad ja ilusad need mäed su ümber on …“
Ka lisab Hansov, et tõusudel sõitis ta tõusvas joones, mis tähendas paljudest möödasõitu – „Seal ma kohalikele alla ei jäänud“ –, laskumistel seevastu läksid paljud temast mööda.
„HERO laskumised ei olnud väga tehnilised, pigem sellised lahtiste kividega kruusateedel serpentiinid, nii et küsimus oli kiiruses. Mina kaotasin seal just kiiruses, pimedates kurvides pidurdasin võrreldes teistega hoo liiga maha. Eksida saad vaid ühe korra – riskid on suured. Lisatud oli ka paar väga tehnilist lõiku, kus eelistasin jalgsi alla tulla. Laskumistel tajud ratta kiirendust, seda Eestis ei taju. Tunned pidurdustel ja kiirendustel, kuidas ratas läheb pingesse, see on tehniliselt midagi hoopis teistsugust kui siin Eestis. Laskumine sellistes mägedes nõuab harjutamist,“ selgitab ta.
Hanno Hansovi meelitas sellist mägirattasõitu – mäletate, Ironman! – proovima sakslane Markus Emmerich, kes elas mõned aastad Eestis ligi 15 aastat tagasi. Nad treenisid sel ajal koos, just Emmerich aitas Hansovit juuniorieas mägirattasõidu teooria koha pealt ning oli treeneriks. „Tema õpetas mind ning 2015. aastal kohtusime uuesti ja tegime koos kaks sõitu: mina käisin Austrias sõitmas KitzAlpBike’il ja tema tuli sügisel Tartu rattamaratonile. Markus oli Euroopas palju niisugustel sõitudel kõrgel tasemel osalenud ning tema soovitas, mida üks mägirattur võiks läbi proovida. Nii jõudsingi Sellarondale,“ räägib Hansov.
Hansov on mägirattaga sõitnud juba paarkümmend aastat, nii on loomulik, et Eesti võistluste kõrvale tahaks proovida midagi teistsugust. Seda teistsugust saabki Alpides või Dolomiitides.
„KitzAlpBike’il sain väga hea emotsiooni, järgmine huvi oligi HERO,“ räägib ta. „See on spordi teema: tuleb ennast proovile panna, kas saad hakkama … Kompad enda piire ning tasuks on emotsioon, mille sealt kaasa saad. Püstitad eesmärgi, saad hakkama – see on positiivne emotsioon, mis tekitab lausa eufoorilist tunnet. Kui lõpuks üle finišijoone tuled. Sõidu nimi HERO ütleb ju ära, kes sa oled, kui oled selle ära teinud. Enda jaoks.“
Muidugi soovitab Hansov mägirattaharrastajatel HERO-le sõitma minna, aga … piisava ettevalmistusega, nagu ta rõhutab. „Nendele, kes on mitu hooaega piisavalt sõitnud ja kogenud, soovitan küll. Esimeseks paariks mägirattamaratoni hooajaks see muidugi mõistlik ei ole, liiga kurnav organismile,“ ütleb ta. Enda kohta lisab ta, et sõitis Sellarondat väikese varuga, mitte maksimaalse pingutusega, nii et kui minna teist korda HERO-le, siis leiaks ta kohti ja võimalusi küll, kus enda aega parandada. Esimesel korral puudub kogemus, kui raskeks võib sõit kujuneda ning mis ees ootab. Oma võimeid üle hinnates võib sõit lõppeda katkestamisega. „Aga igal aastal seal siiski ei käiks, sest see on üsna äärmuslik pingutus,“ lisab Hansov. Ta ütleb, et tema läks HERO-le, et tuua oma rattasõitu uut emotsiooni ja kirkamaid värve. Ei ole kahtlust, et selline rattasõit seal Dolomiitides seda annab.
Enda eeliseks peab Hanno Hansov kindlasti seda, et on kakskümmend aastat järjepanu mägirattasõiduga tegelenud. Juunioride ajal tõsisemalt, nüüd aga kirgliku harrastajana. Seepärast ei arvagi ta, et valmistus HEROks kuidagi väga eriliselt. „Sõit on juunis, alustasin treeninguid novembris. Käisin regulaarselt suusatamas, jooksmas, tegin üldfüüsilisi ning kord nädalas pikemaid treeninguid. Aprilli keskpaigast hakkasin rattaga sõitma. Osalesin kahel Eesti maratonil, et mootor töötaks sisse. Peale Sellarondat puhkasin, rohkem ei võistelnud, treenisin. 20 aastaga on tekkinud teatav treenitus ning enesetunnetus, kui palju ja mida pean ettevalmistuseks tegema. Harrastusspordis sõltub tulemus paljugi ajast, mis on panustatud kvaliteetsetesse treeningutesse. Olen püüdnud hoida sporti tasakaalus muu eluga ning olla mitmekülgne.“
Ja nii ronis ta neljast mäest üles, laskus neljast mäest alla ja seda kõike rohkem kui kaheksas tundi sadulas olles. See oli Hanno Hansovi Sellaronda HERO.
KUNAGINE MÄESUUSATAJA RISTO HOLM (34), kes on elanud aastaid Norras Trondheimis ja töötab praegu seal rattaspordipoe Hank Sport müüjana, sattus 2015. aastal Sellaronda HERO-le juhuslikult.
Ta oli rattasõiduga tõsiselt alustanud alles 2013. aastal ning kaks aastat hiljem tekkis huvi minna kusagile välismaale sõitma. Internetis sattus ta leheküljele, kus olid kirjas paljud Euroopa rattasõidud, ning esimene, millele ta vajutas, oli Sellaronda HERO. Edasi luges ta muidugi lauset, et see on maailma raskeim maastikurattasõit, ning näpp oligi antud.
Nüüdseks on HERO võtnud Holmilt terve käe ehk ta on osalenud juba kolm korda. Esimesel aastal (2015) läbis ta 86-kilomeetrise raja ajaga 6:27.43,7, teisel korral aastal 2017 tuli ajaks 6:06.16,8 – ja üldjärjestuses 105. koht – ning kolmandal korral möödunud aastal 6:30.39,5.
„Kuna ma olin rattasõidus üsna algaja, polnud mul eelaimdust, mis see sõit täpselt on,“ räägib Holm. „2015. aastal peeti sel rajal ka maailmameistrivõistlused, nii et mõtlesin, et esindan seal siis Eestit … [Eesti esindamine lõppes proffide hulgas 122. kohaga.] Esimest mäge võis võrrelda kõige kõrgema mäega Trondheimis, seal ma kontrollisin olukorda. Teisel mäel sõitsin paljudest naistest mööda, ka nendest, kes sõitsid esikümnes. Naised sõidavad muidugi lühemal, 60-kilomeetrisel rajal. Enne teist tippu läksin mööda ka taanlannast Annika Langvadist, kes sõitis siis võidu peale. [Langvad sai teise koha ajaga 3:37.31,8.] See andis mulle kõvasti motivatsiooni juurde.“
Risto Holm on Sellaronda HERO-l jõudnud esimese mäe tippu.
Foto: Sellaronda HERO
„Teisel mäel, Pralongiàl, kus ma Langvadist mööda sõitsin, on selline mäeturi, kust saad mõlemale poole alla mägesid vaadata,“ kirjeldab Holm. „Roheline muru, võimsad mäed ja helikopter, mis tiirutab pea kohal – see on lihtsalt nii võimas ja sa ise oled nii väike nende võimsate mägede keskel.“
Ja siis ootas ees kolmas mägi, mille kohta, kui mäletate, ütles Hanno Hansov, et see on „elajatõus“. Enne seda aga tuli veel teisest mäest alla laskuda, ja laskumised pole Sellaronda HERO-l kergemad kui tõusud.
„Teine laskumine on keerulisem, kui pildi pealt näha,“ ütleb ka Risto Holm. „Kolmandal laskumisel tulevad paljud ratta pealt maha, kohati tuleb laskuda pooleteise meetri laiuses rennis, kuhu on kogunenud rusikasuuruseid kive. See on huvitav laskumine, kuid päris täie hooga sealt alla ei sõida.“ Aga enne laskumist tuleb ju ronida kolmas tõus – ligi tuhat tõusumeetrit ja kümmekond kilomeetrit – ning sellest on ka Holmil omad lood rääkida.
„Kõige järsem koht tuleb nelja-viie kilomeetri pärast, see on 2,5 kilomeetrit pikk ja keskmine tõusuprotsent on seal 18,“ räägib Holm. „See pole aga ainus raskus, seal on ka raske pinnas, suured kivid, keeruline sõita. Paljud tulid seal rattalt maha ja jalutasid kõik need kaks ja pool kilomeetrit, kuigi ka ratast lükata on seal keeruline. Tol aastal oli ka soe – üle 25 kraadi umbses metsas –, ning kuna mul kogemust polnud, siis sai vesi otsa. Tippu oli aga veel minna. Silmade ees hakkas mustaks minema ja võitlesin, et ära ei minestaks. Nagu sellest järsust kohast üles sain, oli vesi otsas, istusin siis maha ja seal olnud turistid andsid mulle juua.“
Neljanda mäe kohta ütleb Holm, et see on eelmistega võrreldes pikk ja lauge. „Jõuad tippu ja mõtled, et nüüd kulged lihtsalt finišini,“ räägib ta. „Kuid vale, viis kilomeetrit on alla, siis tuleb uus tõus, pool eelmise mäe pikkusest. Kui lõpuks 6:27ga lõppu jõudsin, alles siis tulid tunded kallima õla najal välja. Tollal polnud mul kogemust, polnud teadmisi raja kohta, polnud ka oma tiimi aitamas.“ Holm lisab, et toona seadis ta endale kolm eesmärki: esimene – sõita rada läbi 5:30ga, teine – 6:30ga ja kolmas – alla seitsme tunni. „Tabasin suhteliselt keskele.“
Holm ütleb ka, et oma kogemustest lähtuvalt rääkis ta peale sõitu korraldajatega, et kolmanda mäe otsas olid paljud veega hädas. „Palusin neil raskemate kohtade peale vett varuda ja tõesti, järgnevatel aastatel on vesi kolmanda mäe otsas olemas olnud.“
Järgmistel kordadel on Risto Holmil Sellaronda HERO läbimine juba mõnevõrra lihtsam olnud. Sama rada ja ka ilmaga on vedanud, nagu ta ütleb, kõikidel sõitudel on olnud ilus ilm. „2017. aastal ei pannud ma kolmandal tõusul kordagi jalga maha – see oli üks minu eesmärke tol aastal,“ ütleb ta iseloomustuseks, kuidas sõidu lihtsam – kogemuslikum kindlasti – olek väljendub.
„Juba sellise raja läbisõit on suur pingutus ehk nagu öeldakse nende kohta, kes neist mägedest üle on sõitnud – tough like a rock, sitke nagu kalju …“ räägib Holm. „See on tõestamine, et suudad selle raja läbi sõita, ja mitte ainult läbi sõita, vaid ka pingutades sõita. Paljud on ju rajal 10-11 tundi, nendele on see veel suurem pingutus. Ülimalt suur pingutus – sõidad sa siis esikoha peale või oled rajal tosin tundi. Muidugi, need, kes on rajal nii pikalt, nemad poole sellest maast jalutavad. Möödunud aastal käisime seal kolme tuttava norrakaga. Üks sai juba esimesel mäel krambid, kuid tuli ikkagi lõpuni – 11 tunniga. Kaks teist kutti – või mis kutid nad on, 45–50-aastased – sõitsid 10,5 tundi, aga läbi sõitsid. Finišis olid täiesti läbi, istusid muru peal ja ootasid, millal jõuaks jooma ja sööma minna. Hiljuti ütlesid, et sel aastal lähevad Alpidesse sõitma ja järgmisel aastal lähevad uuesti Sellarondale. Miks, ma ei tea. Ilmselt samal põhjusel, miks minagi käin.“
Mitte kordagi panna tõusul jalga maha. Sõita rada läbi pingutades. Olla valmis selleks, et varahommikul on stardis ainult 6–10 kraadi, mägedes, kus on päike, aga juba 20–25 kraadi … „On tähtis, et hommikul asju õigesti teed – sööd, riietud. Ja sõidad kaine peaga. Ei ole mingit põhjust minna esimesel mäel neljandasse pulsitsooni, kolmandas tuleks sõita. Planeerida täpselt, kus rajal sööd ja jood,“ toob Risto Holm välja mõningad kogemused oma sõitudest. Need on olnud tema kolm Sellaronda HEROt.
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 16 (märts 2019)
Foto: Sellaronda HERO
