Maastikurattur Caspar Austa, kellel oli tol aastal 16. aprillist 24. septembrini igal nädalavahetusel võistlus ning kes on Estonian Cupi rattamaratonide sarja viiekordne võitja, mõtleb kolmele asjale, mida maastikusõitude harrastajatele kõrva taha panna. Niimoodi kolmeks järgnev jutt on jagatudki. Lõpus tuleb siiski neljas osa ka.
Caspar Austa käest on varemgi maastikusõitude tarkust küsitud. Veebilehel terviserajad.ee õpetab Austa rattasõiduoskusi näitlejanna Elina Pähklimäele. Neid sõnu ja ka videoid lubasid terviseraja.ee tegijad siin lahkelt kasutada. Et nii mõnigi asi seal ja siin kordub, näitab seda, et õpetused ei ole vananenud: maastikurattasõitjad, kellele Eestis korraldatakse järjest enam rattamaratone, vajavad ikka ja jälle oskusi ja tarkust.
Ratas – mida peaks teadma enne sadulasse istumist
Nagu igal rattasõidul, peab sõiduasend paigas olema – sadula kõrgus, juhtraua kõrgus.
Paljud ei sõida õiges asendis – nii aga on metsa all liikuda tunduvalt raskem. Kui näiteks sadul on liiga kõrge, on väga raske laskuda. Sa ei suuda keha tööks vabaks lasta, aga keha on tegelikult pool amortisaatorit. Kui sadul on liiga kõrge, siis ei saagi keha tööle rakendada. Praegu aga pannakse juba rattapoes need asendid soovijatele paika, seal on kõik vajalikud mõõteriistad olemas. Kui vähegi võimalust, tuleks enne sõitu lasta teadjamal inimesel neid asju reguleerida.
Maastikusõidul on sadula ja lenksu kõrgus hästi oluline. Kui sul on niisugune väikese raamiga ratas ja sadul on enda järgi küll õigeks pandud, aga lenksu asend on liiga madal, tähendab see seda, et keharaskus on viidud ettepoole esiratta peale – nii aga on metsa all tunduvalt raskem sõita. Käed ja selg saavad nii palju rohkem koormust kui jalad. Metsa all on aga ratta peal istumine hästi oluline – kui kiiresti sa neid raputavaid juurikatega rajaosasid suudad läbida.
Kui vähegi võimalust, tuleks enne sõitu lasta teadjamal inimesel neid asju – sõiduasend, sadula kõrgus, juhtraua kõrgus – reguleerida.
Caspar Austa
Mõned panevad lenksu hästi madalale, et siis oleks justkui aerodünaamilisem sõita, aga see mängib rolli vaid üksikutel maratonidel – näiteks Tartu rattamaratonil –, mis on hästi kiired. Kui aga sõidad metsa all krossi, siis nii ei soovita teha just juhitavuse pärast. Kuna tavaharrastaja ei ole ratta seljas kõige osavam, tehakse niisuguse justkui aerodünaamilisema sõiduasendiga enda elu ainult raskemaks.
Foorumites käib kõva arutelu, mis rehviga maastikul sõita. Maanteel on lihtsam: paned kitsa rehvi alla, lööd selle täis ja lähed. Eesti rattamaratonide radadel ei ole väga erilist pinnast, sõidetakse küll asfaldil, kruusateedel ja metsas, aga niisugust 15-kilomeetrist laskumist kusagil kivide peal, seda ei ole. Nii ei maksa rehvivalikut üle dramatiseerida, nagu osa harrastajaid teeb – et igaks võistluseks pannakse alla eri rehv.
Mina sõidan terve hooaja ühe ja sama rehviga. Osa sõitjaid näiteks arvab, et muda sees peab rehv olema hästi mustriline. Tegelikult ei pea. Mustriline rehv ei päästa muda sees, pigem kakub pori veel rohkem enda külge kui kitsam ja vähema mustriga rehv. Kui sõidad sealt kohast läbi, siis sõidad, kui ei sõida, siis seda rasket rehvi kaasas vedada pole mõtet. Ja ega niisuguseid poriseid kohti Eesti maastikusõitudel nii väga olegi.
Maastikurattal kindlasti amort. Esimene või tagumine. Või mõlemad. Või üldse ei ole. Paljudele, kes on osavamad, meeldib sõita ilma amordita. Mina olen viimased aastad sõitnud uue lauf-tehnoloogiaga – see on ratta esihark, labade peal on liikuv osa ning see on hooldusvaba. Võrreldes tavalise amordiga on see peaaegu poole kergem.
Osa sõidab amordiga ja sõidavad ka tagumise amordiga – see oleneb rattast ja inimesest, kuidas kellelegi meeldib. Aga harilikult on Eesti rattamaratonid nii kiired ja esiotsa mehed sõidavad üldjuhul üldse ilma amortideta. Kui kruusateed ja siledamat pinnast on rohkem, pole mõtet neid amorte kaasas vedada. See on lisaraskus.
Tänapäeval sõidetakse ka ilma õhukummideta rehvidega – tubeless’idega, mis annavad juurde sõidumugavust. Paljud neid küll ei kasuta, sest need on tunduvalt kallimad, kuid paljud isegi ei tea, mis asi on tubeless-rehv. Arvavad, et rehvil on õhukumm, kuid tegelikult ei ole. See võimaldab ka tühjema rehviga sõita, nii et rehv ise on juba amortisaatori eest ega ole nii kivikõva all.
Tänapäeval on maastikuratastel ees vaid üks-kaks käiku, suurem ja väiksem. Seda rohkem aga on variante tagumise käiguvahetajaga. Käiguvahetamise teema ei ole paljudele harrastajatele käepärane – ei ole endale selgeks tehtud, kuidas rattaga sõites käike vahetada. Maanteel on see lihtne, seal ei ole nii hullu ronimist ja käiguvahetamise üleminekud ei ole nii suure astmega.
Kui maastikusõidul oled korraga täie jõuga pedaalide peal ja kui raputab ka ja kett rappub ning sa samal ajal vahetad käiku, on keti purunemine lihtne tulema. Seda juhtub maastikusõitudel hästi tihti. Käiguvahetus tuleb teha sujuvalt, mitte täie jõuga pedaale vajutades, pigem poolpehmelt vändates. Ka oma trennis kuulen, et see ragistamine käiguvahetamisel on ikka päris kõva.
Raginat aga ei tohiks üldse olla. Käigud peavad muidugi korras olema, ragin tekib ka siis, kui käigud ei hakka korralikult tööle. Käiguvahetus peab olema ka hästi kiire. Kui on laskumine ja kohe seejärel tuleb tõus, peab käiguvahetus olema kiire, et mitte minna raske ülekandega tõusu peale. Kui sa ei jõua käiku õigel ajal ära vahetada ja raske käik jääb sisse, peadki ratta seljast maha tulema ning jooksma. Pärast paljud imestavad, kuidas sina sellest tõusust üles said – tegelikult mängib metsas suurt rolli just käiguvahetus ja sõidutehnika.
Kiiver on alati oluline, et ei rappuks – metsa all sõites käib pea nagunii edasi-tagasi. Kiiver tuleb korralikult pähe panna ja rihmadega kinnitada.
Prillid võiksid ka olla, erinevate klaasidega. Ühed heledate klaasidega, teised tumedamatega – kui on porine ilm, siis kasutada näiteks valgete või kollaste klaasidega prille. Mina sõidan alati prillidega, sest midagi võib silma minna, hakka siis sõidu ajal silmi pühkima.
Kindad kindlasti, sest rappuvat lenksu on palju mugavam hoida kindaga kui palja käega. Paljas käsi läheb vihma ja poriga ka tunduvalt libedamaks.
Sõidukingad peaksid olema teised kui maanteel sõitmiseks – nimelt mustriliste taldadega, sest harrastajatel tuleb jooksulõike maratonidel päris palju. Paljud aga sõidavad maanteekingadega, millel on sile tald, nendega joosta eriti ei kannata.
Kui kokku võtta, siis viis tähtsaimat asja on sõiduasend, amort, rehvid, käiguvahetus ja pidurid. Aga ratta pool polegi harrastajatel nii väga probleemne, rohkem oleks vaja õpetada sõiduoskust.
Sõiduoskus – kuidas sõita erineval maastikurajal
Kui tuleb jutuks, et rajal oli ikka hull tõus, sealt ei ole võimalik üles sõita … Siis aga tuleb välja, et mina sõitsin üles. Nii on minu käest hästi palju küsitud: kuidas see võimalik on?
Õigupoolest ei ole sellel jõuga eriti palju pistmist, tähtsam on sõidutehnika. Oluline on ratta seljas istumine ja tõusutehnika. Mõni mõtleb, et sõidadki kogu sõidu sadulas ühe koha peal istudes, kuid see ei ole nii. Kui on teravam tõus, tuleb kerge käik sisse panna ja tulla istuma sadula otsa peale. Ja võimalikult palju kasutada ära pedaale pideva jõu ja veo tekitamisega. Kui siledama maa peal rohkem vajutatakse pedaalidele, siis tõusul tuleb pedaale ka tõmmata ülespoole. Vajutad ja samal ajal tõmbad, et oleks pidev vedu.
Paljud harrastajad teevad selle vea: tullakse sadulas püsti ning üritatakse raske käiguga mäest üles saada.
Caspar Austa
Paljud on rääkinud, et neil on hakanud tagumine ratas ringi käima. See tekibki selle pärast, et pedaalide peale ainult eest vajutatakse – tehakse terav vajutus pedaali peale. Tõusutehnikas ongi väga oluline, et kui jalg tuleb tagant üles, siis sa tõmbad ka, ja nii mõlema jalaga. Vajutad ja tõmbad. Nii ei teki seda olukorda, et tagumine ratas hakkab kraapima. Paljudel juhtub just nii: tagumine ratas hakkab kraapima, siis tõustakse sadulast püsti, see aga tekitab olukorra, kus pedaalile vajutatakse teravalt, ning ratas hakkabki ringi käima.
Paljud harrastajad teevad selle vea: tullakse sadulas püsti ning üritatakse raske käiguga mäest üles saada. Tagumine ratas tuleb hoopis maas hoida, tekitada pidev vedu ja nii ronib päris kõrgele.
Olen seda ka oma trennides Vooremäel läbi viinud. Mäletan, et kui esimene kord läksime, siis ehk kahekümnest inimesest kaks sõitsid mäest üles. Kui ma aga näitasin neile tehnika kätte ning järgmisel korral seda tõusu proovisime, sõitsid juba kahekümnest kaksteist üles. Inimene tuleb ja ütleb: ma ei jõua, see on nii ränk tõus … Kergem ülekanne ja õige istumine ning ronib päris kõrgele.
Kui on metsa vahel teravam tõusunukk, siis tulebki keharaskus tuua rohkem esiratta peale – keha etteviimine tähendab seda, et esiratas ei hakka maast üles tulema. Nii on mõlemad rattad kindlalt maas. Kui aga istud sadulas keskel või koguni tagapool, siis pole jõud esirattale nii tugev, lenks hakkab ringi käima ja tasakaal kaduma ning sa ei ronigi mäest üles.
Käiguvahetusest. Kui näed, et järsk tõus on ees, tuleb käiguvahetus enne tõusu ära teha. Mitte nii, et ronid raske käiguga poole tõusu peale, vajutades täiega jõudu pedaalidele, ja alles siis hakkad käike ragistama. See tuleb enne tõusu ära teha.
Kurvides on samamoodi: käik tuleb enne ära vahetada. Muidugi, kui rada ei tunne, võib tulla üllatusi, nii ei jõuagi õigel ajal käiku vahetada ning tulebki jooksulõik. Seega on raja tundmine suur pluss.
Laskumisoskus on ka tähtis. Paljud arvavad, et istud muudkui sadulas ja laskud, kuid keha tuleks hoopis enda heaks tööle panna. Sadulast tuleb püsti tõusta ja keha tahapoole viia – mida järsemaks laskumisnurk läheb, seda tahapoole keha viid. Püsti selle pärast, et nii paned ratta enda all ise käima.
Olen niisuguseid laskumisi sõitnud, et tagumik on nii taha viidud, nii et sadul jääb juba rinna alla. Tagumik on olnud isegi vastu tagumist rehvi. Ühtedel maailmameistrivõistlustel oli selline laskumine, et sealt ei sõidetud alla, vaid lausa kukkusid alla – siis oli tagumik just tagumise rehvi peal ning kuidagi sealt alla sain ja püsti jäin. Eesti maastikusõitudel õnneks niisuguseid asju ei tehta, läheks liiga ohtlikuks.
Aga üldjuhul jah: keha tahapoole ja sadulast püsti ning kindlasti kasutada mõlemat pidurit. Mida rohkem sa tagumiku tahapoole viid, seda rohkem saad mängida ka esipiduriga. Kui aga jääd sadulasse istuma ja keha pole piisavalt taga, on esimest pidurit kasutades lihtne üle pea käia. Maastikul kasutataksegi mõlemat pidurit, kuid ei pidurdata nii, et rattad lähevad blokki, vaid pidurdatakse sujuvalt. Ketaspiduritega on väga hea sujuvalt pidurdada.
Ka juurikatest üle sõites tuleks sadulast püsti tõusta ja hoida keha amortisaatorina. Nii saab neist pehmelt üle, mitte sadulas istudes ja põrgates.
Üldjuhul sõidetakse maastikumaratonidel suures grupis. Räägin alati seda, et ei tasu jälgida eessõitja tagaratast, pigem vaadata ettepoole, et aimata, mis tuleb. Kui vaatad ette, siis näed silmanurgast alati ka seda, mis sinu lähedal toimub. Alguses on seda julgust ehk raske omandada, kuid sinna eessõitja ratta poole pole mingit põhjust vaadata. Pigem pilk ettepoole, et näha, mis sealt tuleb – nii on lihtsam käiku vahetada, pidurdada, ohtu aimata.
Paljud sõidavad pea maas ja arvavad, et kui eessõitja pidurdab, siis olen ka mina selleks kohe valmis. Enamasti aga sellest ajast enam ei jätku, ohtu tuleb aimata varem. Kui näed, et keegi eespool jukerdab, siis oled ohuks valmis, kui aga eessõitja kahekümnesel tunnikiirusel midagi teeb, siis sul enam aega reageerida pole. Pigem ikka pilk ettepoole suunata, et näha, mis sind ees ootab.
Ka joogipudelit võttes ei ole vaja pudelit vaadata – seda saab näiteks maanteesõidul harjutada. Olen jälginud, et võttes joogipudelit enamik vaatab, kus see pudel on. Seda ei ole mõtet teha, pudeli võtmisel vaata ettepoole, võta lonks nii ära ja pane pudel tagasi.
Otsida tuleks ka õiget rada, see on väga oluline. Kruusateel ei pea sõitma keskel, kus on värskelt hööveldatud. Viljandi maratonil oli hea näide: höövel oli eelmisel päeval tee üle käinud, kõikjal oli lahtine liiv ning seal ratas lihtsalt ei veerenud, aga tee ääres oli 10–20-sentimeetrine riba, kus oli väga hea sõita. Sa pead kogu aeg otsima, kus sul parem sõita on.
Metsavaheteedel on samamoodi: ühes teeservas raputab rohkem kui teises. Paremat teed tuleb otsida kogu aeg, et endal sõitu kergemaks teha, mitte ei küta pea maas – niisugune käitumine on maastikusõidul väga tähtis.
Treening – kuidas treenida maastikusõiduks
Räägime harrastajatele, et ei ole vaja ainult metsa vahel sõita. Ettevalmistus peaks ikka käima rahuliku pulsiga maanteel sõites. Kui harrastaja sõidab maastikumaratoni neli tundi, siis nii pikk treening maastikul on isegi tippsõitjale päris karm. Minugi ettevalmistus käib enamjaolt maanteel, metsasõit ja tehnikaosa on võrdlemisi väike. Metsas käin üks-kaks korda nädalas, trenni teen aga kuus korda.
Põhirõhk peab ikka olema mahutreeningul maanteel. Rohkem sõita maanteel, kruusateel, metsateel, mitte aga üles-alla ronida. Tehnika õppimise trenn võiks olla korra nädalas ja see võiks olla lühike. Kümme tõusu, kümme laskumist – sellest piisab. Rattasport on ikkagi mahuala, nii tulekski rohkem teha mahutreeningut.
Rajal – kuidas käituda
See on väga oluline teema – kuidas rajal käituda. Saan aru, et adrenaliin on üleval ega kontrollita ennast piisavalt, kuid olen kuulnud neid lugusid, kuidas rajal karjutakse: kurat, sa ei mõista ikka sõita, tule nüüd eest ära ja anna mulle rada …
Kui eessõitjad, kes sõidavad ikkagi võidu peale, on omavahel viisakad ja suhtlevad üksteisega, miks ei võiks siis teha seda tagumised harrastajad, kes üldse võidu peale ei sõida.
Caspar Austa
Kui lõpetad sõidu kusagil 350. koha peal, kas on siis mõtet teiste peale nii karjuda ja sõimata. Möödasõitu saab ka viisakalt küsida. Eelmise aasta Rakke maratonil oli hea näide. Me sõitsime rajal valesti ning pidime tagant teistest uuesti mööda sõitma. Viisakalt küsisime, aga oli mõni nahaal, kes ei tahtnudki mööda lasta. Võistlus käib seal tagapool ikka päris kõva, konkurenti ei taheta isegi mööda lasta. Eelmisel aastal sõitsin ma liidrisärgis, aga ega selja taha ei vaadatud, kes see rada küsib. Kui tuli laiem koht ja ma mööda läksin, siis saadi aru ja isegi vabandati.
Samas mõtlen, kui sul on omasugune taga, miks sa teda mööda ei lase. Sa ei pea seisma jääma, et teda mööda lasta, kuid ära hakka ka takistama – et nimelt ei lase mööda. Sellist surumist Eesti maastikusõitudel tuleb ette, aga seda ei oleks küll vaja.
Ka omavahelist suhtlust peaks rajal palju enam olema. Ees grupis, kus sõidetakse võidu peale, käib samalaadne suhtlus. Ei ole nii, et kui tuleb näiteks kivi, siis sõidan hästi lähedalt mööda, et taganttulija ei märkaks – ikka hoiatatakse, kas on teel kivi või auk, tuleb järsk pööre vasakule või paremale. Kui eessõitjad, kes sõidavad ikkagi võidu peale, on omavahel viisakad ja suhtlevad üksteisega, miks ei võiks siis teha seda tagumised harrastajad, kes üldse võidu peale ei sõida.
Caspar Austa jutu kirjutas üles Vahur Kalmre. Foto: Tarmo Haud
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 2 (juuli 2016).
