Skip to main content

Mulle meeldib see lugu, millest lugesin veebilehelt Fast Company. Lugu räägib sellest, kuidas kolm sõpra nautisid ühes Berliini baaris õlut ning jõudsid ühel hetkel radikaalse ideeni: mis oleks, kui nende autokeskse linna keskosa muutuks autovabaks?

Tekst: Vahur Kalmre

Järgmise paari kuu jooksul rääkisid nad oma ideest siin-seal ning lõid lõpuks grupi Volksentscheid Berlin Autofrei (referendum „Berliin autovabaks”). Nende eesmärk on piirata autode hulka Ringbahni (ringrongiliin) sees. See ala on suurem kui Manhattan ning kui plaan õnnestub, on see suurim autovaba piirkond maailmas.

Grupp koostas uue seaduse ettepaneku, milles täpsustati, mis nende ettepanekuga muutub. Nagu ka teistes linnades, ei tähenda autovaba sõna otseses mõttes, et piirkonda autod enam üldse ei pääse, kuid eraautode kasutamine väheneks järsult. Lisaks ühistranspordile pääsevad ka edaspidi piirkonda päästeautod, prügiautod ja taksod ning ka kaubaautod, kuid enamik inimesi kõnnib, sõidab jalgratta või ühissõidukiga. Samas tehakse paljud kaubatarned juba nüüd Berliinis kastiratastega.

Oma ideed tutvustades rääkis Berliini grupp, et see puudutab nii vahetut keskkonda selles linnaosas kui ka keskkonda laiemalt. „See puudutab seda, kuidas me kõik tahame koos elada, hingata ja mängida,“ rääkisid nad. „Soovime, et inimesed saaksid magada avatud akendega ja lapsed saaksid taas tänaval mängida. Ja vanavanemad peaksid saama ohutult jalgrattaga sõita ning neil peaks olema palju pinke, kus istuda ja hinge tõmmata.“

Seejärel alustasid grupi liikmed – neid oli juba palju rohkem kui kolm – Berliinis oma idee toetuseks allkirjade kogumist, alla kirjutajaid tuli 50 000. Nüüd kaalub seda ideed linna juhtorgan, senat. Kui linn idee ikkagi tagasi lükkab, lubab grupp uuesti allkirju koguma hakata. Kui siis toetab ideed 175 000 inimest, läheb ettepanek 2023. aastal hääletusele ja kodanikud otsustavad, kas see peaks saama seaduseks.

Selline vahva lugu, mis sai alguse kolme sõbra ajaveetmisest …

Ja ma hakkasin mõtlema, kuidas meil Eestis mõjutavad inimesed linnavõimusid tegema otsuseid, mis muudaksid meie ruumi inimmõõtmelisemaks. See ei pea kohe olema kesklinna muutmine nii-öelda autovabaks – Tartu? Aga miks ka mitte! Sest kindlasti on ka teisi samme, mida astuda. Lõppevat talve silmas pidades näiteks rattaradade ja kõnniteede esmakiire lumekoristus või rattaradade tegemine, mis tõesti viiks linnas punktist A punkti B ilma katkemata. Või just suurtel magistraalidel autodelt maa laenamine, et siis jalgratastele oma rajad teha. Või …

Kus on meil kolme jõud? Ja kus on see baar, kus nad juba istuvad? Läheks ka ja võtaks ühe õlle …

See lugu ilmus rattaajakirja Ma Olen Jalgrattur värskes märtsinumbris (#31).

Foto: Gabriela Liivamägi / TBW       

Lisa kommentaar