See on igavene küsimus: kes oli enne, kas muna või kana? Seesama küsimus on pidevalt olnud üleval, kui räägitakse rattaliiklusest Eesti linnades. Kes oli enne, kas ratturid (kana) või rattaliikluseks mõeldud tingimused, eelkõige korralikud, et mitte öelda normaalsed (eraldi) rattateed (muna). Kes peaks olema enne?
Vahur Kalmre, rattaajakirja toimetaja
Võib vist juba öelda – arglikult, aga siiski –, et tasapisi on hakanud Eestis levima arusaam, et enne peaks olema normaalne rattaliikluse taristu, siis tulevad ka ratturid. Enne peab looma võimalused, siis tulevad ka kasutajad. Paistab, et kuhugi Tallinna punaste rattateede alla on samm-sammult kadumas mõtteviis, et kui linnaametnik näeb päevas vaid kahte ratturit, siis järelikult neid rohkem ei olegi, järelikult ei pea neile ka normaalseid liikumisvõimalusi linnas looma. „Kaks“ saavad ka ise hakkama … Kadumas, aga mitte veel kadunud.
„Kadumas, aga mitte veel kadunud” näiteid võib tuua Tartu linnast. Rattaringluse ägeda edendamise ning julgusega sel suvel teha pop-up-rattateed lausa linna tähtsaimale magistraalile Riia tänavale näitab Tartu, et on endale võtmas rattaliikluse edasiviija rolli.
Muna hakkab peale jääma? Abilinnapea ütleb ratturitele tänavatel ruumi juurde andmisest ajalehes rääkides, et taristu ümberehitamine peabki olema sammukese eespool, sest selle kaudu antakse signaale, milline on suund, kuhu soovitakse, et linnaliiklus areneks. Lahti seletatult tähendab see, et ratturite tee püütakse eraldada jalakäijatest ning et rattateedele võetakse – mitte igal kümnel juhul, pehmendab abilinnapea – ruum autode käest. Ratturitele hakatakse linnas rohkem tegema oma ohutumat ruumi, et neid veelgi enam tänavatele välja tuleks. Muna on enne …
Mis ei tähenda veel, et kana oleks kadunud või alla jäänud. Munitsipaalpoliitik viitab Facebookis Tartu linnaruumi arvamusuuringule ja järeldab: tartlane talvel rattaga ei liigu ja ei kavatse teha seda ka tulevikus, linnaruumi kujundamisel tuleb neid teadmisi arvestada.
Tüüpiline kana: kuna rattureid talvel sõitmas ei ole, siis neid polegi olemas ja järelikult ei pea nende heaks ka pingutama ehk rattateid hooldama. Muna mõtteviis oleks vastupidine: kõigepealt hooldame korralikult rattateid ning alles siis näeme, kas tartlane tahab talvel rattaga sõita või mitte. Kas see arvestus, millele munitsipaalpoliitik viitab, tähendab tõesti seda, et rattaradasid hooldatakse ka edaspidi nii viletsasti kui sel talvel Tartus. Kuuldavasti ka Tallinnas.
Uuringus on tõesti arvud, et küsitletutest vaid 17 protsenti kasutab Tartus talvel kergliiklusvahendeid ning 83 protsenti mitte. Millegipärast aga ei viita munitsipaalpoliitik oma postituses lausele, mis tuleb kohe nende protsentide järel järgmises lõigus: motiveeriks rohkem jalgrattaga liikuma talvisel ajal eelkõige see, kui jalgrattateed või kõnniteed oleksid paremini hooldatud. Kana ei ole tõesti kuhugi kadunud.
Illustratsioon: Artur Kuus
ME OLEME RATTALIIKLUSEGA linnades ikka veel päris lapsekingades. Kõik need rattaga liiklemise protsendid, mida mitmetes arengudokumentides on plaanina kirja pandud, eeldavad väga kõva tööd.
Näiteks Tartu rattaliikluse tegevuskavas 2020‒2040 on kirjas, et aastal 2018 oli rattaga liiklemise osakaal 8 protsenti, eesmärk aastaks 2030 on 17 protsenti ja aastaks 2040 koguni 26 protsenti. Tallinna rattastrateegiast 2018‒2027 – mis ju ikkagi kehtib? – saab lugeda, et rattasõidu osakaal peaks aastaks 2027 olema 11 protsenti.
Need Tartu ja Tallinna protsendid näitavad ju, et rattaga liiklejaid oodatakse juurde. On vaid pool rehkendust, kui teha olud paremaks ja ohutumaks neile, kes juba rattaga sõidavad. Teine pool rehkendust on see, et teha rattaga liiklemine linnades nii mõnusaks, et ratta selga istuksid need, kes seda veel ei tee.
Kõik see eeldab kõva tööd, aga ka mõtteviisi muutust. Nii olemegi tagasi selle mõtteavalduse alguses. Kes peaks olema enne, kas muna või kana? Kas selles on veel kahtlust …
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur mais 2022 (nr 32). Fotol Tour d’ÖÖ Tartus. Foto: Rasaa Etten / TBW
