Tõuksid, täpsemalt elektritõukerattad, on ka meie linnades tekitanud paraja segaduse. Nad on vallutamas – või juba vallutanud! – kõnniteed, küll sõidavad nad seal liiga kiiresti, küll teevad ohtlikke manöövreid, küll pargitakse neid, kuhu juhtub. Tagajärjeks on, et jalakäijad ei tunne ennast oma linnaruumis enam turvaliselt. Jalakäijad, kes me oleme kõik, ning seega kõige olulisemad.
Vahur Kalmre, rattaajakirja toimetaja
LINNAISAD JA -emad on ärevil ning hakanud tõsiselt kaaluma vastumeetmeid. On tehtud ettepanekuid piirata tõukerataste kiirust, keelata nende rentimine öösel, mõeldakse välja parkimiskeelde ning lõpuks ka trahve, kui ikkagi neid keelde ja piiranguid rikutakse. On isegi linnu ja linnajuhte mujal maailmas, kes arutlevad tõsimeeli tõukerataste täielikku keelamist. Nii on kõige lihtsam probleemi lahendada: keelame ära …
Paraku elule ja arengule vist kätt ette ei pane. Tõuksid on tulnud, et jääda. Ja ehk teevad just elektritõukerattad lõpuks selle, mis jalgratastel meil seni pole veel õnnestunud.
See on – ja seda on tegelikult rääkinud reglementeerimise ja suisa keelamise jutu kõrval ka mitmed linnaisad ja -emad – rattateede jõuline ja kiire areng, et tõuksidel oleks linnas oma ruum. See, kuhu nad ju tegelikult kuuluvadki – rattateedele. Niikaua aga, kui see ruum rattateede näol on vähene, süsteemitu (puudub rattateede võrk) ning kõik kergemad liiklejad on ühte patta pandud nii-öelda kergliiklusteedele, jäävad tõuksid tõenäoliselt kõnniteedele probleeme tekitama.
Ei ole selgemat seisukohta, kui väljendas üks Tallinna abilinnapeadest (aga samas rääkis ka keelamisest ja piiramisest): elektritõukeratta koht on rattateel. Ei ole selgemat seisukohta, kui vastas teine Tallinna abilinnapea (aga ikka rääkis ka keelamisest ja piiramisest): elektritõukerattad ei peaks tänavaruumi jagama hoopis rahulikuma liikumiskiirusega jalakäijatega, vaid samaväärsel kiirusel liikuvate jalgratastega.
Sõnades on asjad selged. Aga tegudes. Kas tõukside tulemisega on Tallinnas plahvatuslikult suurenenud rattateede tegemine? Ei näe, ütlevad rattaliikluse eest seisjad. Või mujal Eesti linnades? Samad sõnad.
MITMED NEIST rattaliikluse asjade teadjatest on aastaid rääkinud, et muutus meie linnades saab tulla siis, kui jalgrattureid on piisavalt palju. Piisavalt palju, et saadaks aru: ratturitele tuleks teha linnas omaette liikumisruum.
Jalgrattureid on juba päris palju. Kui Tartus viskas praegune linnavõim kaheteistkümnendal tunnil prügikasti oma enda idee suvisest pop-up-rattateest Riia tänaval, elava liiklusega magistraalil, siis korraldasid rattaentusiastid seal näitliku rattasõidu. Ikka selleks, et näidata: meid on piisavalt.
Sama eesmärki on kandnud ka Eesti linnades korraldatud Tour d’Ööd ja Tipptunnid: vaadake, meid on palju, ka meie tahame oma ruumi saada. Muidugi, võib teha ka nii, nagu hiljuti Iirimaa linnas Corkis, kus 72 alasti jalgratturit tegid ennast just niiviisi nähtavaks, et juhtida tähelepanu ratturite vähesele turvalisusele liikluses. Meid on palju ja me tahame olla nähtavad …
KUIDAS ON SEE seotud tõuksidega? Igaüks tahab linnaliikluses oma ruumi, seni aga on jalgratturitele aeg-ajalt osutatud, et nad võiksid sõita pigem autoteedel, sest kõnni- ja ka kergliiklusteedel on nad ohuks jalakäijatele.
Tõukerattaid sõiduteele aga ju saata ei saa, järelikult, kui nad ei sobi kõnniteedele – egas ei sobi küll! –, siis tulekski nad saata … rattateedele. Need rattateed aga tuleb meie linnadesse teha. Parem kiiremini kui aeglaselt. See ongi tõukside revolutsioon. Nad on tulnud jalgratastele appi ning koos teevad ehk (kiiremini) ära selle, mida rattad üksinda pole veel suutnud.
See kommentaar ilmub ajakirja Ma Olen Jalgrattur septembri numbris (34, 2022).
