See on palju kordi hullem, kui saada pilet mõne suure rock-staari kontserdile. Pead olema veel kärmem, sest Rootsis ümber Vätterni järve peetavale maailmakuulsale jalgrattasõidule tuleb ennast kirja panna mõne minutiga. Muidu ei pääsegi nende 23 000 hulka, keda rajale lastakse. Kui registreerimine on õnnestunud, saab hakata valmistuma öiseks või päevaseks sõiduks – oleneb, milline stardiaeg antakse. Husqvarna tiimi mehed Jaan Lusikas ja Jaanus Vahesalu sõitsid 2015. aastal Vätternrundani läbi öösel.
Tekst: Vahur Kalmre
Rootslased on Vätternrundani üle muidugi uhked. On ka põhjust, juba poolsada korda peetud 300-kilomeetrisele rattasõidule tuleb üle kahekümne tuhande osavõtja. Viimati oli osalejaid 47 riigist. On kokku arvutatud, et selle rattasõidu ajal suureneb stardi- ja finišilinna Motala elanikkond kolm korda. See on tõeline rattafestival, kuhu peale sõitjate tulevad kohale ka nende sugulased ja sõbrad.
Möödunud aastal oli Vätternrundani osalejate hulgas poolteistkümmend eestlast, nende hulgas ka Jaan Lusikas ja Jaanus Vahesalu. Enam-vähem sama palju eestlasi on sellel rattasõidul osalenud mitmel varasemalgi aastal.
Jaan Lusikale oli see sõit esimene, Vahesalule juba kolmas Vätternrundan.
Nagu see ikka juhtub, algas kõik Jaan Lusika jaoks juhuslikult. Ühel Husqvarna tööüritusel, kus ta OÜ Reginett juhatajana kohal viibis, hakkasid rootslased uhkustama oma kuulsa rattasõiduga. Asi läks niikaugele, et rootslased, soomlased ja eestlased leppisid omavahel lõpuks kokku, et teevad selle sõidu kaasa. Et oma silm oleks kuningas.
See aga ei olnudki nii lihtne. Kui Lusikas hakkas lähemalt uurima, kuidas Vätternrundanile minna, selgus, et konkurents on suur. Husqvarna Eesti tegevjuht Jaanus Vahesalu, kes seda juba teadis, võttis registreerimise enda peale ja ei jäänud magama. Husqvarna tiim, kuhu peale Lusika ja Vahesalu kuulus veel kuus liiget, sai kenasti kirja. Isegi stardiaeg anti, kell 20.06. See tähendab ju … jah, see tähendas öist sõitu.
Ette rutates: Jaanus Vahesalu jõudis ringilt ümber Vätterni järve tagasi finišilinna Motalasse kell 10.29, olles rajal neliteist tundi ja 23 minutit. Jaan Lusikal kulus vähem aega: tema jõudis finišisse kell 7.04, mis tähendab, et tema sõiduaeg oli kaks minutit vähem kui üksteist tundi.
Jaan Lusika Vätternrundan
Tema teekond Motalast Motalasse kestis, nagu öeldud, üksteist tundi (10:58). Ta startis kell 20.06 ja jõudis finišisse kell 7.04. Lusikas ütleb nüüd, et sellele sõidule minekul on tähtsad kolm asja: ratta ettevalmistus, kohalikud reeglid ning hotellikoht (pool aastat enne rattasõitu on kõik hotellid Motalast 60 kilomeetri raadiuses välja müüdud).
Muidugi on tähtsaid asju veel. Kahest neist räägivad ka ülejäänud, kellega Vätternrundanist juttu tegin. Esimene: rattal peavad olema põlevad tuled, sest paljudel tuleb sõita öötundidel, ning hoolimata jaaniajast on „kaljude vahel kottpime“, nagu ütleb Jaan Lusikas. Teine: peale sõitu ei tohi kuus tundi rooli istuda ja seda kontrollib politsei Motalast väljuvatel teedel väga teraselt. Seega peab gruppidel, kes kiirustavad lahkuma, olema oma autojuht.
Muidugi peab olema valmis igasuguseks ilmaks, seega on oluline riietus. Kuigi Jaan Lusikal oli 2015. aasta sõidul ideaalilähedane ilm, on varasematel aastatel sel ajal olnud ka vihma, tuult ja öökülmagi. Endine tipprattur Tõnu Roosmäe rääkis, et kui tema Vätternrundanil sõitis, oli nii külm, et ta sai kilejope seljast võtta alles finišis pildi tegemiseks.
„Väga palju määrab häälestus ja seltskond,“ võtab sõidu kokku Jaan Lusikas. „Just seltskonnavaim annab julguse see sõit ette võtta. Kui lähed esimest korda, siis on ju paras teadmatus, mis sind ees ootab. Esimene ärev moment oli siis, kui tuli oma stardimaterjalid välja võtta – muidu, nagu ka Tartu rattarallil, aga rahvast oli viis korda rohkem. Võite ette kujutada!“
Kõikjal on rattad, igal pool. Terve linn on rattaid täis, nii et täpselt pidi meelde jätma, kuhu oma ratta jätad. Seda hirmu ei ole, et keegi ratta ära võtaks, pigem see, et kuidas oma ratas ikka üles leida. Veel viimased ettevalmistused: mõõtjad juhtraua peale (käe peal on ohtlik!), parem telefon kaasa, et kuue tunniga tühjaks ei saaks, riietus – on korras, isegi järvelt puhuva tuule korral, ja et jalgadel külm ei hakkaks, kindlasti pikad püksid … Aitab küll valmistumisest … Ja siis on start – stardigrupid on 50–70-liikmelised ja nende vahel on kaheminutiline intervall. Vätternrundan on sinule alanud.
„See oli tõesti laulupeotunne, sest sõitsime pealtvaatajate spaleeri vahel,“ räägib Lusikas. „Kohati oli isegi naljakas tunne – ma teen ju rahvasporti, miks nii suur tähelepanu. Kõiki gruppe vedasid mootorratturid 10–15 kilomeetrit linnast välja, siis pöördusid nad tagasi. Edasi läksime juba gruppides. Lobisesime omavahel, rootslased, norrakad, hollandlased. Nooremad vedasid, meie loksusime grupi keskel. Ülev tunne oli, tahtsid seda teistega jagada. Aga vanemad käijad olid vait, õiged mehed, teadsid, mida teevad.“
Esimene probleem tuli kohe esimeses teeninduspunktis. Ja ka üllatus – keegi ei läinud rattaga toidulettide juurde, rattad jäeti parklasse. Ja siis algasidki rohelise vätternrundlase logistikaprobleemid – kus mu ratas on, kus teised kaaslased on … „Mina kaotasin kõik silmist,“ ütleb nüüd Jaan Lusikas.
Nii läkski ta sellest punktist üksinda edasi, viiskümmend kilomeetrit üksinda tööd tehes. Lõpuks saadi ikkagi omadega kokku – „Järgmises teeninduspunktis oli rõõm püüda mehi, kes sind püüavad“ –, ja kui sada kilomeetrit oli sõidetud, loojus päike Vätterni järve. Siis oldi juba vaid ratturid teel, esimesed viiskümmend kilomeetrit oli sõidetud aga õhtusest ajast hoolimata pealtvaatajate vahel – kaetud aialauad, tõrvikud, kaasaelamine … „See oli emotsioon, mis jäi saatma terveks sõiduks,“ mäletab Jaan Lusikas.
Järjest enam ja enam sai Eesti ratturitele selgeks, et ümberringi sõidavad oskustega ratturid. Hakkasid selgeks saama ka Vätternrundani reeglid: oota gruppi, ära sõida üksinda; anna öösel märku enda peale patsutamisega; mine ikka teeninduspunkti, sest enda kosutamine on ülioluline („90 protsenti keeras punktidesse sisse“). Kõik see kokku annab veel nüüdki osundada: sõidukultuur on ikka müstika, nagu ütleb Lusikas.
Kui pool sõidumaad – mitte võistlusmaad, sest Vätternrundanil saab igaüks küll aja kirja, kuid paremusjärjestusega lõpuprotokolli ei ole, oma aja saad teada internetist – sai läbi, sattus Lusikas väga vahvasse norrakate gruppi. Kolmkümmend ratturit, seeniorid, sõitsid kiiresti, distsipliin oli paigas, ühine riietus, kiirus üle 30 km/h ja … eestlased võeti sõbralikult saba peale. „Nendega koos sõita oli tõesti suur au,“ teeb Jaan Lusikas kokkuvõtte.
Jaanus Vahesalu Vätternrundan
Tema teekond juba kolmandal Vätternrundanil kestis neliteist ja pool tundi (14:23). Ta startis kell 20.06 ja jõudis finišisse kell 10.29. Jaanus Vahesalu on plaaninud sõita läbi vähemalt viis Vätternrundanit, nendele sõitjatele on mõeldud eriline medal. Muuseas, 2016. aasta sõiduks on mõlemad, nii Lusikas kui ka Vahesalu, ennast muidugi kirja pannud ning nüüd ootab neid ees päevane sõit (stardiaeg anti kell 4.48).
„Tegelikult sai asi alguse Toomas Luhatsi blogist,“ räägib Jaanus Vahesalu. „Tema sõitis Vätternrundani koos Priit Salumäega läbi 2010. aastal ja kirjutas sellest oma blogis. Lugesin seda ja elasin kaasa, sealt tekkis mõte. Sealt sain ka infot, kuidas end registreerida, mõne minutiga on registreerimisel maksimumarv täis.“
Esimene grupp stardib reedel kell 19.30, viimane laupäeva hommikul kell 5.30. Viimastel aastatel on Vätternrundanile tahtnud tulla järjest enam tippsõitjaid, kes on valmis sõitma alla üheksa tunni, ning nüüd on neile eraldi stardiajad laupäeval kell 9. Viimati oli neid 720. Veel võiks siia lisada, et Vätternrundanile pääsevad vähemalt 18-aastased rattasõitjad ning osavõtumaks on 1350 Rootsi krooni.
„Algul sada kilomeetrit on tee ääres inimesed vaatamas, pärast Jönköpingut aga on vaikus, siis on vaid ratturid,“ selgitab Vahesalu. „Metsa vahel on pilkane pimedus, kuid asulaid on väga palju. Minule on ilm pakkunud igasuguseid variante. Esimesel korral oli tugev tuul: sada kilomeetrit vastu, 150 kilomeetrit tagant ja viimased viiskümmend kilomeetrit jälle vastu. Teisel aastal saime vihma. Öösel on ka päris jahe: kui päeval on 19-20 kraadi, siis öösel alla kümne. See tähendab, et korralik riietus peab kaasas olema.“
Muidugi on selliseks sõiduks vaja päris korralikku ettevalmistust. Aga või selleks alati mahti on.
Esimesel korral alustas Jaanus Vahesalu märtsikuust teadlikult valmistumist, tegi kontrollsõidu Tartu rattarallil. „Esimesel korral oli väljakutse Vätternrundan läbi sõita.“ Teisel aastal läks ettevalmistus veelgi tõhusamaks, ettevalmistuslaager Mallorcal lubas hiljem Vätternrundani läbi sõita 45 minutit kiiremini. Kolmas … „Kolmas kord oli ekstreemseim, sest kilomeetreid oli enne kogutud vaid napilt üle kahesaja.“
„See ei olnud mõnus, seda ei taha enam,“ tunnistab Vahesalu nüüd. „Algul läks küll 60–70 kilomeetrit hea hooga, kuid siis hakkas teiste tempo mulle üle jõu käima. Kakssada kilomeetrit tulin üksinda, uni tuli peale, silmad hakkasid kinni vajuma – muutusin teistele ohtlikuks. 70 kilomeetrit enne lõppu olin kindel, et katkestan. Võtsin teeninduspunktis ratta põõsast, seisatasin katkestajate telgi ees … tegin kaks kohvi ja sõitsin edasi. Kolm tundi olin kauem teel kui aasta varem.“
Kolm korda Vätternrundanil käimist annab võimaluse küsida Jaanus Vahesalult ka õpetussõnu sellele sõidule minekuks ja seal olekuks.
Siin need on: see ei saa olla viimase hetke mõte, peab olema piisavalt aega ettevalmistuseks; liialt kergekäeliselt ei tohiks suhtuda enne kilomeetrite kogumisele (Vahesalu enda kolmas kord!); karta ei ole midagi, kõik ratturid on hästi viisakad; ratas peab olema töökorras; riietus – vastavalt ilmale, pigem rohkem kui vähem; toitu ja jooki peaks kaasa võtma; arvestada tuleb teistega, lollusi ei ole mõtet grupis sõites tegema hakata, Vätternrundanil sõitjate sõiduoskus on kadestamist väärt.
Võikski nüüd plaani võtta!
Lars-Åke Åkermani Vätternrundan
Tema on üks neist kolmest, kes osalenud kõigil viiekümnel Vätternrundanil. Teised on Nils Dåverhög ja Stig Johansson. Åkerman (74) sõitis 2015. aasta Vätternrundani läbi 16 tunniga (16:07), mis oli palju kiirem aeg kui aasta varem. Siis oli Åkerman rajal üle 19 tunni.
„Täna oli tõesti kena sõit,” ütles Åkerman finišis Rootsi ajakirjandusele. „Nüüd ma olen seda teinud – osalenud kõikidel sõitudel algusest peale. Esimesed kakskümmend kilomeetrit olid suhteliselt valutud, kuid siis hakkas haige põlv tunda andma. Aga ma tulin rahulikult lõpuni. Ehk tulen järgmisel aastal uuesti. Oleks küll hea lõpetada 50 korra peal, kuid mulle nii meeldib jalgrattaga sõita.”
Tõnu Roosmäe Vätternrundan
Kunagine tipprattur, nüüd AS Tempesti omanik Tõnu Roosmäe käis Vätternrundanil 2010. aastal. Tema sõit kestis alla üheksa tunni (8:51). Ta startis kell 2.10 ja jõudis finišisse kell 11.01. Esimesed sada kilomeetrit sõitis Roosmäe suures grupis, siis peale esimest teeninduspunkti veeres üksinda, kuni tulid kaks rootslast, kelle tempo näis Roosmäele sobivat. Nii ta neile taha haakiski.
„Algul tahtsid nad mind maha jätta, kuid ma tulin ikka ja jälle neile järele. Vahe oli suur, nemad olid „kolmeliitrised diislid“, mina vaid „1,2ne bensiin“, võrdleb Roosmäe nüüd. „Aga viimasel sajal kilomeetril hakkasin ka tööd tegema.“
Igaüks valib Vätternrundanil oma tempo ja püüab sellega pika maa läbi sõita. Roosmäegi ütleb, et kogu aeg sõitsid nad gruppidest mööda, kuid sellist sõelumist nagu Tartu rattarallil Vätternrundanil ei ole. Mõistagi mõjutab ka raja pikkus, 120-kilomeetrine rattaralli ei ole see, mis 300-kilomeetrine ümber järve sõit. Nii ei saa Rootsis gruppides kokku erineva klassi sõitjad.
Finišis tundis Roosmäe sügavat rahulolutunnet: „Täiesti selline eneseületuse tunne oli.“
Ja veel kord rõhutab Roosmäe tempo valikut. „Tuleb valida endale õige tempo ja kui see hakkab üle jõu käima, siis tuleks rahulikult oodata järgmist gruppi.“ Kui nii sõita, siis tulebki finišis see tõeliselt hea rahulolutunne.
Toomas Luhatsi Vätternrundan
- aastal kirjutas Toomas Luhats oma blogis pärast Vätternrundani läbimist, mis kestis talle kaksteist tundi (12:05, start kell 19.42, finiš kell 7.47):
„Riietusime autos. Alussärk, rattapüksid, pikad rattapüksid, rattajakk – windstopper, rattamüts, kiiver, prillid, sokid, kingad selga ja jalga. Rattajaki taskusse kolm geeli, tagavarakumm, vihmajakk, kolm salvrätikut igaks petteks, rattale külge kaks pudelit kange energiajoogiga, juba olid küljes lambid – millest viimasel hetkel selgus, et Priidu [Priit Salumäe, Hawaii Expressi turundusjuht] tagumine lamp ei töötanud, mistap ka väike lisanärvipinge, sest polnud päris selge, kas starti lubatakse või mitte. Meie stardigrupi number oli 333 ning jõudsime õigel ajal starti. Tulega löömaks ei läinud, seega täpselt kell 19.42 võeti meie eest nöör. Start! /… /
Kui sõidetud sai 60 km, ütles Priit, et näed, veel viis korda sama palju sõita. Aga esimesed 100 km olidki päris mõnusad, ilm oli päikeseline, pealtvaatajaid oli palju, need innustasid vägevalt ja hea oli sõita. Depood ehk peatuspunktid olid umbes iga 40 km järel. Esimesse depoosse ja viimasesse depoosse me ei keeranudki, teistest käisime läbi ja tankisime oma joogipudeleid ja ennast. Peamiselt banaani, hapukurgi, magusate saiakeste, tee, energiajoogi, veega. /… /
120 km kandis läks minul isiklikult raskeks. Enne seda oli olnud just mõnus sisetingimustes depoo, aga oli pimenemas ja sealt edasi läks ainult keerulisemaks. Isegi ütleme: 150 km oli võimalik veel nautida sõitu, kõik see, mis pärast tuli, oli julm. Minu jaoks vähemalt. Kui pimedaks läks, siis hakkas kohe ka sadama. Ratas oli muidugi kõva, pidas kogu valule kenasti vastu. /… /
Vihmajakid olime mõlemad juba ammu selga pannud, tuled ratastel põlesid ja sõitsime edasi, nüüd juba pikalt põhja suunal. Sigaraske oli. 200 km sai sõidetud – põlved juba valutasid natukene, peamiselt sõitsin Priidu tuules, aga kasutasin ta abi ka tõusudel – selge oli see, et hakkan väsima, ning midagi tuli ette võtta, et mitte 15 km/h kulgeda. Kui kiiruseni juba jõudsime, siis meie keskmine kiirus oli kogu distantsi vältel 27,3 km/h – tippkiirus 63,2 km/h. Peale ühte peatust sattusime kokku kahe kogenud ratturiga, kes sõitsid Bianchi ratastega – istusime nende taha, seal oli veel 5-6 meest, ning peagi oli selge, et see oli ülimalt hea otsus. /… /
Viimane, 280. km depoo läks mööda, sõitsime edasi, nüüd tekkis juba mingi sportlik viha – nii vähe on jäänud, sõitsime ja vajutasime edasi. 15 km lõpuni, 10 km lõpuni, kuus km lõpuni – tee ääres oli mehi, kellel kumm oli katki läinud. Viis km ja kaks km enne lõppu – milline nöök see võis olla: kaks km ja sa pead läbikülmununa kukkuma veel kummi vahetama. Meil oli Priiduga õnne. Läbi olime külmunud küll, aga vaatamata sellele pidasid rattad, kummid ja mehed ise vastu.“
Nüüd, aastaid hiljem ütleb AS Telia Eesti hankejuht Toomas Luhats, et kõige tugevama mulje jättis sellel sõidul sõprus. „On kindel, et üksi ei oleks seda sõitu lõpuni teinud, koos Priiduga andsime üksteisele indu ja jõudu juurde,“ vastab Luhats. „Muidugi on see uhke, et teed 300-kilomeetrise tiiru ja tuled 12 tunniga ära. Aga minu jaoks ei olnud selles faktis midagi märkimisväärset. Täna on meeles see: käisin sõbraga sõitmas ja tegime Vätternrundani koos lõpuni. Ma usun, et see on mingi teetähis, mis jääb elu lõpuni meelde. Sõprade retk Rootsis.“
Nüüdki mäletab Luhats neidsamu asju, mida vahetult pärast sõitu: kuni 120. kilomeetrini väga ilus – õhtune päikeseloojangus Rootsimaa ja teede ääres inimesed, 120. kilomeetril läks raskeks, 160.–280. kilomeetrini oli juba puhas kannatamine, siis edasi sportlik viha ja selgus, et tuleme lõpuni.
Kui nõu anda, siis … „Korralikult peab trenni tegema enne ja puhanud peab olema. Mütsiga lööma minna ei tasu, see on siiski üks igavene raske katsumus. Samas, kui vähegi tekib tunne, et tahaks läbi sõita, siis igal juhul tuld. Kogu see melu, mille sisse satud, tasub kogemist. Kui mingil põhjusel on inimeses tekkinud segadus, kui palju vastupidavust ja jõudu sinu sees on – siis tasub järele proovida. Tulemused võivad üllatada.“
- aasta Vätternrundan
Vätternrundani veebileht annab teada, et selleks aastaks on sõidule ennast kirja pannud 22 eestlast.
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 1 (mai 2016)
Foto: Micke Fransson / Vätternrundan
