Skip to main content

Need jutud on räägitud Kütiorus, kus augusti keskel peeti downhill’i ehk mäestlaskumise Eesti meistrivõistlused. Et see oli ühtlasi Balti karikavõistluste etapp, siis olid kohal ka lätlased. Üle seitsmekümne ratturi, nagu ütles korraldaja Juho Mattus (ka ise sõitja, sest tuli korraldamise ja kommenteerimise vahel eliidiklassis lõpuks neljandaks Armin Pilve, Robert Johansoni ja lätlase Armands Marcenkovsi järel).

Tekst: Vahur Kalmre

Fotod: Juri Vsivtsev, Kütiorg

Mattus ütleb, et kui kokku arvata kõik downhill’i harrastavad ratturid Eestis, kes sõidavad niisama, käivad trennides ning veel need, kes võistlevad, siis saab neid sadakond. Sportlastena downhill’i harrastajaid saab aga kokku vähem kui kahel käel sõrmi. Seega alla kümne. Euroopa karikasarjas, kus Eesti sõitjad kaasa löövad, on sel aastal käinud Armin Pilv, Juho Mattus, Robert Johanson, Mark Peterson ja Riko Mäeuibo ning Hendrik Kirsipuu ja Dmitri Tereväinen. Peterson ja Mäeuibo võistlevad veel U17 klassis, ülejäänud eliidi hulgas.

Kui küsida, miks alla kümne, siis nimetab Juho Mattus vähemalt kolme põhjust. Esiteks, kui teed Eestis trenni ja lähed välismaale mägedesse, siis seal on rajad hoopis pikemad ja raskemad, langused palju suuremad. Teiseks, kui mõelda kulu peale, siis korraliku downhill’i-ratta maksumus algab 8000 eurost, ning kui kokku arvata kogu varustus (kiiver, kehakaitse, riided, rehvid jne, jne), siis läheb aastas varustuse peale 14 000 ‒ 15 000 eurot. Kolmandaks, lisaks varustusele veel reisimise kulud. „Me oleme varustuse poolest justkui väikesed tsiklimehed, aga ilma mootorita,“ ütleb Mattus.

Aga Kütiorgu tagasi. Päike paistis ja oli palav. Mitte ainult ilm, vaid ka võistlus. Nii mõnegi ratturi – paistis, et eriti noorte ja eriti lätlaste – sõiduvahend lendas pärast finišit hooga kaugemale, ju oli rajal miskit läinud viltu. Emotsioon paistis igatahes välja. Minutipikkune rada polnud suutnud kogu emotsiooni ning adrenaliini ära kulutada. Just seda sõna adrenaliin kasutasid jutuajamises ka kõik kaheksa Eesti downhill’i-sõitjat. Siin nad on.

Juho Mattus (31), tegelenud downhill’iga 13 aastat

„Esimese ratta, millega mäest alla sõita, sain 18. sünnipäevaks. Minul läks niimoodi, et kohe esimesena saingi päris-päris downhill’i-ratta – sellise, millega võiks ka praegu sõita.

Kõik algas sellest, et üks tuttav andis mulle DVD, millel oli downhill’i kui elustiili film, see rääkis sellest, kuidas sõitjad kasvavad üles tehes rattaradu ja korraldades üritusi. Seal oli ka osake seda, kuidas poisid teevad maailmas kõvasid tulemusi, kas siis maailmakarikaetappidel või eriüritustel, nagu Red Bull Hardline ja muud.

Sattusin sellest sellisesse konditsiooni, kus nägin, et mingit muud spordiala ma oma elus enam teha ei taha, tahan hakata rattaga sõitma ‒ varasemad spordialad ei andnud sellist emotsiooni kui rattasõit. Nüüd on see arenenud ka selle ala eestvedamiseks Eestis. Vean Eesti koondist, üritan motiveerida noori ja korraldada üritusi.

Kui rääkida downhill’i-sõidust, siis sellega on huvitav lugu. Tavaliselt tunnen paarkümmend minutit enne starti, kuidas sees hakkab vaikselt keerama. Pulss ei ole enam tavaline, mõtlen sõidu peale, kõige peale, mis halvasti võib minna. Kui downhill’is kukud, siis ongi halvasti. Kui aga käib stardipauk – meil stardis on piiksud, mis loevad sekundeid, piiks-piiks-piiks ja siis käib selline tiditit-heli –, siis on äkki vabadusetunne. Kogu stress on kadunud, on adrenaliin ja fun, esimestes kurvides kerib sellise tunde üles ja siis hakkad sõitu nautima.

Peale stardisignaali suuremat pinget ei teki, pigem tuleb siis pingelangus. Nüüd on see käes, et pead sõitma. Selleks oled treeninud, ning tead täpselt, mida tegema pead. Aga enne starti 20 minutit on raske aeg.

Meil Eestis on kõige pikemad rajad sinna ühe minuti kanti, välismaal on neli minutit ja isegi 4.30. Nood rajad pakuvad väga palju erinevaid sektoreid, väga palju erinevas suuruses langusi, hüppeid, juurikaid, kive. Kurvis mõlema rehvi pidamise ääre peal sõitmine on see tunne, miks selle alaga tegeleme. Kütiorus oleme teinud kaks rada. Üks on järskude kohtadega ja veidi aeglasem, teine aga kiire, kiirete kurvidega, et julgeksid kallutada ja usaldada rehve, et leiaksid kohad, kus on pidamist ja kus ei ole.

Oma elu parima tulemuse sõitsin sel aastal Norras Vossis, kui sain Euroopa karikaetapil eliidi hulgas üheksanda koha. Muidu on aga meeldejäävamad olnud ikka maailmameistrivõistlused. Esimene neist oli 2014. aastal Norras Hafjellis. Sain sealt päris tugeva emotsiooni, nägin esimest korda suure ürituse korraldamist, samuti rada – kuidas tehakse suurel mäel rajad.

Maailma tipust oleme küll veel väga kaugel, kuigi esimene Euroopa meister on nüüd meil olemas. [Riko Mäeuibo tuli sel aastal Euroopa meistriks U15 vanuseklassis.] Rikol on veel neli aastat minna, et kõigepealt saaks vanuse poolest maailma tippudega ühes stardis olla. Robert Johansonil, kes sõidab eliidi hulgas, on raskusi jõuda maailmakarikaetappide kvalifikatsioonis 80 parima hulka, et saada finaalidesse.

Oleme üsna kaugel ja peamine põhjus on selles, et meil pole mägesid. Eestis on vaid kolm sõidukohta: Vooremägi Tartu lähedal, Kütiorg ja Kiviõli. Kui mõelda profiili peale, siis Kütiorg on ju org, Kiviõli on kokku lükatud tuhamägi ja Vooremäel on ka lühike rada. Maailma mõttes siin trenni teha ei saa. Johanson veetis selle talve Prantsusmaal, tegi seal trenni ja tulemustes oli seda kohe näha: esimesel Euroopa karikaetapil jõudis ta esikümne piirile … [Robert Johanson sai Lošinji etapil 11. koha.]“

Kenth Lusenberg (19), tegelenud downhill’iga neli aastat

„See on üks väga lõbus spordiala, adrenaliinirikas ja väga peresõbralik. Kommuun on meil väga tore. Spordialana on see kindlasti veidi ohtlik, aga saab hakkama. Tavaline adrenaliini jahtimine.

Kõhus on liblikad, kui üleval stardiks valmistun – kaks päeva on enne trenni tehtud ja nüüd pead ühe korraga tegema oma kõige parema sõidu, et hea ajaga alla jõuda. Emotsioonid on kõrged, süda lööb võbisema ja pinge on peal. Tead ju, et sul on ainult üks võimalus teha hea sõit.

Oma seni parima koha sain Kiviõlis eelmise aasta Eesti meistrivõistlustel, kui võitsin juunioride hulgas. Seda tahtsin saada. Sel aastal sõidan juba eliidiklassis, Balti sarja esimesel etapil olin kolmas.“

Armin Pilv (23), tegelenud downhill’iga 11 aastat

„Lihtsalt äge on. Adrenaliini saab. Ekstreemsport, lihtsalt adrenaliin, kogu aeg on äge. Kunagi ei tea, mis igal järgneval sekundil ette tuleb.

Kuna mägi on meil siin Kütiorus nii väike, saab hoo ainult korraks üles. Kõige keerukam on jälle hoo maha saamine. Välismaal, kus rajad on palju pikemad, on hoog kogu aeg üleval, aga siin saad hoo korraks üles, tahaks sõita selle hooga edasi, aga kui tahame vähegi pikema raja teha, siis peame hoo korraks kinni pidama. See ehk ongi kõige keerulisem võrreldes välismaaga.

Minu kõige ägedam võistlus on olnud maailmameistrivõistlused kaks aastat tagasi ja sellest aastast Euroopa karikasari, kus kaasa lööme. Maailmameistrivõistlustel on esiteks kõva konkurents, teiseks see, et võistlus oli mudaga, mis tegi sõidu raskemaks ja ehk päästis ka meie tulemust. See oligi äge kogemus. Sel aastal olin Euroopa karikasarjas Norras Vossis kaheksas. [Kaheksas oli Armin Pilv ka Lošinjis peetud etapil.]

Vahe muu maailma sõitjatega tuleb sellest, et nemad elavad mäe peal rohkem kui meie. Mõned neist lausa väikesest peale. Kui meie sinna läheme, ja pikalt me seal olla ei saa, siis meil võtab kiirusega harjumine ja elementide läbimine selle kiirusega nii palju aega, et kui selle lõpuks kätte saame, on juba natuke hilja ja ei ole saanud võistlusele keskenduda niipalju. Seal ei pea elama, aga pead olema rohkem kohapeal küll. Ka ettevalmistusperioodil. Füüsilist ettevalmistust saab teha ka siin Eestis, aga rattasõidu tunnid tuleb ikka teha seal, kus on mäed – mulle meeldib näiteks Austrias. Me ei saa võrrelda seda kiirust, mis on seal, ja seda, mis on siin.“

Robert Johanson (20), tegelenud downhill’iga kaheksa aastat

Downhill on kõvasti adrenaliinirohke ja pingeline sport, kus alati peab endast maksimumi andma ja üsna piiri peal sõitma, kui tahad kiiresti sõita. Seda on hea võrrelda ralliga, peab sõitma üle oma võimete, kuid samal ajal püsti jääma ja rajal püsima.

Mina alustasin Pirita metsast. Olen Piritalt pärit ja väikesena metsa vahel ringi sõites sattusin kokku Juho [Mattus] ja teiste vanemate poistega, kes mulle seda ala tutvustasid. Sealt selle pisiku sain.

Kui stardipauk käib, siis on pinge suur. Pinge ja adrenaliin on kaks peamist asja, mis kehas ringi käivad. Peab üritama rahulikuks jääda, sest pinge all ei tule sõidud enamasti hästi välja. Näiteks siin Kütiorus on ühel rajal hästi palju s-kurve, aeglasemaid ja tehnilisi kurve, kus mängib hästi suurt rolli, kui suure kiirusega neist välja saad. Kuna meil Eestis on ülilühikesed rajad, siis iga väiksemgi viga toob suure ajakaotuse. Eriti neile, kes siin kiiremad poisid on. See on suhteliselt sekundi sees sõit kõigil.

Kindlasti oli üks põnevamaid võistlusi minu jaoks 2018. aasta noorte mitteametlikud maailmameistrivõistlused, kus ma sain teise koha. Siis veel 2020. aasta maailmameistrivõistlused Leogangis Austrias, kui finaali sõites lund sadas ja oli kaks kraadi sooja. [Johanson sai seal juunioride klassis 30. koha.] Üks selline, mida poleks oodanudki, oli 2017. aasta Euroopa karikasarja sõit Saksamaal Willingenis – minu meelest oli see alles minu teine võistlus välismaal –, kui tulin kolmandaks. Need on olnud kolm meeldejäävamat võistlust.

Kõige suurem vahe maailma ja Euroopa tippudega tuleb ratta peal veedetud ajast. Nemad saavad seal iga päev suurtest mägedest rattaga alla sõita. Mida rohkem ratta peal aega veedad, seda mõnusamalt ennast ratta peal tunned ja seda kiiremini oled võimeline sõitma. Just sealt tuleb kõige suurem vahe.

Tahaks ikka maailma tippu jõuda. Eesmärk on saada kusagile profitiimi ja siis maailma ja Euroopa tippudega võidu sõita.“

Mark Peterson (15), downhill’iga tegelemisel läheb teine aasta

Downhill pakub adrenaliini. Mulle meeldivad ka hüpped ja just õhus risti hüpata. Kogu rada on ohtlik, aga kõige ohtlikumad kohad on minu meelest märjad juured. Seal ei tohi pidurdada ning tuleb võimalikult palju neist üle tõmmata.

Kõik välismaa võistlused on olnud väga põnevad. Kohad on mul juunioride klassis olnud kusagil viieteistkümnenda ümber, viimasel korral Norras Vossis olin seitsmes. See sõit läks päris hästi, ühes kohas ei tulnud kõige paremini välja, seal läks paar sekundit kaotsi. Aga kuna ma sõitsin katkise näpuluuga, siis läks päris hästi. Eesmärk on tippu saada – pääseda maailmameistrivõistlustele ja seal hästi sõita.“

Riko Mäeuibo (14), tegelenud downhill’iga kolm aastat

„Olin internetist näinud, et on olemas selline ala. Uurisin natuke, et tahaksin ise ka proovida. Armin Pilv leidis mulle ratta ja siis saingi siia Kütiorgu proovima tulla. Esimene võistlus läks normaalselt, minu mäletamist mööda kukkusin, aga sain palju trenni teha. Näha, kuidas see sõitmine üldse käib. Kohe hakkas meeldima, sest emotsioon on vinge ja adrenaliin päris laes.

Sel suvel tulin Sloveenias Mariboris U15 klassis Euroopa meistriks. Ei oleks uskunud, et selline asi võiks juhtuda, aga olin enne saanud kuu aega mägedes trenni teha. Erinevate mägede peal ja erinevatel võistlustel. Ka peale Euroopa meistrivõistlusi oli hoog päris hea, Norras Vossis võitsin kvalifikatsiooni ära, aga finaalis kukkusin ja olin 15. [Semmeringi etapil sai Mäeuibo U17 klassis 11. koha.]

Eesmärk on peale saada maailmakarikaetappidele ja maailmameistrivõistlustele. Ja seal anda endast parim.“

Hendrik Kirsipuu (28), tegelenud downhill’iga juba 11 aastat

„Kõige ägedam on ehk olnud esimesel korral maailmameistrivõistlustel käimine, Norras Hafjellis 2014. aastal. Juho Mattusega koos käisime. Kogemusi ei olnud, füüsiliselt ka vormis ei olnud, aga hea silmiavav kogemus oli. [Kirsipuu sai seal 85. koha, Mattus oli 86.]

Mina sattusin downhill’i juurde jalgrattafoorumi kaudu. Tegelesin jalgpalli ja korvpalli ning kõige muuga, aga rattad on alati meeldinud. Nii otsisin endale jalgratast ja üks mees, Kristjan Sepp, soovitas, et võiksin downhill’i proovida. Nii see läks. See on ala, mille juurde olen jäänud. Varem hüppasin alalt alale, aga downhill oli esimene, mis sai hingelähedaseks – adrenaliinirohke ala kivide, juurte, kurvide ja hüpetega.

Olen alati öelnud, et downhill’i tuleb sõita targalt. Sellest üheteistkümnest aastast, mis olen selle alaga tegelenud, olen targalt sõitnud ehk kolm aastat. Targalt sõitmine on peamine, mis downhill’is vajalik. Targalt sõitmine tähendab seda, et alati ei pea igas kohas olema kiirem, et olla kiire. Kõiki hüppeid ei pea hüppama kaugele ja kõiki sektoreid ei pea paugutama mõistuseta. Kasvõi siin Kütioru rajal, vahel on mõnes kohas aeglasem kokkuvõttes kiirem. Aga noorena ei mõtle selle peale, noorena tahad võimalikult kaugele hüpata, et publikul oleks äge, et endal oleks äge. See aga võitu ei too.

Ma ei ütleks, et vahe muu maailma sõitjatega tuleb mägedest, et neil on mäed ja meil ei ole. Pigem on meil probleem selles, et puudub riiklik tugisüsteem. Kõik asjad, mida teeme, peame tegema oma raha eest. Eestis toetatakse riiklikult ju paljuski jalgpalli, korvpalli, laskesuusatamist …

Näiteks teha kasvõi ametlik downhill’i tiim, et meil oleksid tugiisikud, kes aitavad. Kui pead võistlustel ikka kõik ise tegema, siis see väsitab. Mõtled küll, et ei väsita, aga väsitab. Pead kulutama aega söögi muretsemisele ja tegemisele, ratta ja riiete pesemisele, ratta kordategemisele. Kui on mudane ilm ja treeningud lõpevad kell kuus, jõuad tuppa ikka kell üheksa-kümme. Kui ratta ära pesed, pead seda ka hooldama, muidu jääb kõik kinni. Tugisüsteem oleks kõige olulisem. Ei ütleks, et mägesid on vaja, tugisüsteemi on vaja.

Olen juba nii vana, et minu eesmärk on pigem lõbutseda, nautida, niisama sõita. Eestis muidugi meistriks saada, aga välismaal pigem nautida. Olen viimastel aastatel aru saanud, et pean korralikult trenni tegema, et mitte vaevelda. Olgem ausad, sõita me oskame kõik, aga välismaal on kolme-neljaminutilised rajad ja need nõuavad kõva füüsilist ettevalmistust. Talvel tuleb kõvasti ja korralikult trenni teha. Järjepidevalt. Siis tunned esimesel võistlusel, et hea on.“

 Daniel Veškov (16), tegelenud downhill’iga neli aastat 

„Enne sõitsin kõvasti motokrossi, aga see tüütas ära. Tahtsin kogu aeg hakata mägirattaga sõitma. Downhill’is tuleb rajal leida õige trajektoor ja niimoodi rada ilusasti ja kiirelt läbi sõita. Rajal olles ma eriti ei mõtle, kuidas sõidan, katsun lihtsalt läbi sõita.

Eelmisel aastal käisin näiteks sõitmas Austrias Leogangis, seal oli palju õppimist. Nüüd lähen sinna pärast Eesti meistrivõistlusi tagasi. Nende piiridega, mida kartsin Eestis teha, sain just seal hakkama – järsud allaminekud, kurvid, seal veel lisaks kivid ja juured. Vaatasin, kuidas kõvemad kutid neid läbisid, ja proovisin järele teha. Niimoodi üritangi heaks saada.“

See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur septembri numbris 2022 (nr 34).

Lisa kommentaar