Skip to main content

Endine tipprattur Toomas Kirsipuu paneb palve peale mõelda Tartu rattaralli keskmikele ning nende sõiduoskusele kirja üksteist märksõna. Ja ütleb kohe, et nende nõuannete ühine nimetaja on ohutus ja austus teiste ratturite vastu. Järgnev ongi Tommi – nagu teda kogu aeg rattamaailmas kutsutud – jutt.

Rattarallile tuleb seltskond, kes pole noorena jalgrattatrennis käinud, kuid on hiljem avastanud endale rattasõidu ja sealt edasi veel ka maanteesõidu. Jõudu on neil piisavalt, et rattarallil grupis püsida. Asja must pool on aga see, et kui kukutakse, juhtub see üldjuhul lihtsate vigade tõttu, mille peale ei osata eriti mõeldagi.

Esimene asi on ohutusnõuded, millest peaks alati kinni pidama, teine aga see, et grupis sõites pead kogu aeg mõtlema teiste peale – ära tee midagi sellist, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Kuigi paljud niisugused asjad juhtuvad tahtmatult, mõtlemata. Kui hakatakse väsima, siis lähevad vead suuremaks. Just rattaralli lõpu poole, kui tuleb väike nälg ja kipub ligi väsimus, tulevad ka vead.

Juhtrauast kinni hoidmine

Kuldreegel on, et juhtraud ehk lenks peab ka ootamatu põrutuse peale käes püsima.

Arvestades, et sõidud kestavad kolm-neli tundi ja enamgi, peaks igaüks leidma endale sellise asendi, et lenks ilma erilise pingutuseta käes püsiks. Lihtne reegel on, et pöial peab alati teisel pool lenksu olema. Pidurilinkidest kinni hoidmine on mugav, kuid pisut ohtlikum asend. Igaüks peaks endale leidma sellise viisi, kuidas seda ohutult teha.

Foto: Tarmo Haud / Tartu Maraton

Siledal teel üksinda sõites pole suurt vahet, kuidas lenksust kinni hoida. Aga grupis on nähtavus alati piiratud ja ka kiirus tunduvalt suurem, tihtipeale ei näe ette peaaegu mitte midagi.

On mõni auk või kivi või teel väike lohk – sellest piisab, väike löök ja käsi lipsabki lenksu pealt ära. Kui aga käsi tuleb lenksu pealt ära, on reeglina tagajärjeks kontakt asfaldiga. Peab sõitma nii, et löögi korral ei lendaks käsi lahti. Tuleb kogu aeg mõelda sellele, et kui löök tuleb, jääb käsi lenksu peale pidama.

Isegi Fabian Cancellara ja teisedki väga kõvad profid on niimoodi kukkunud. Seda juhtub neil harva, aga ikka juhtub. Kas unustatakse korraks ära või näiteks vihmaga läheb lenks libedamaks. Kõik määrab. Sõidad millestki üle ja käsi tulebki lahti, kas sõidad siis kellelegi sisse või kukud ise – ja need on väga valusad kukkumised.

Alati on parem lenksust alt hoida … kui kõht lubab. Mõned ei saa lihtsalt alt hoides sõita, sest kõht jääb ette. Alt hoida on turvalisem, ka pidurid on lähemal.

Suuna sujuv muutmine

Sellega eksitakse grupis sõites tihti. Kui tahad parandada oma positsiooni grupis, tahad vahele trügida, siis seda tehes on kõige ohtlikumad just järsud suuna muutmised. Eriti kui on väike kogemus. Sinu taga sõitja saab selle ootamatu olukorraga veel ehk hakkama, aga suuna muutmisega on tavaliselt niimoodi, et kui grupis tuleb mingi jõnks sisse, siis see võimendub järjest tahapoole. Mida tahapoole, seda rohkem muutusele reageeritakse.

Kui on vahepeal keegi, kes pehmendab eestpoolt tulevat „poognat”, siis asi sumbub. Kui aga rattureid on tihedalt, siis mida kaugemale taha, seda suuremaks see „poogen” läheb ning siis on võimalus, et keegi täiesti süütu selle pärast kukub.

Olen ise olnud sellises olukorras, kus minu ees ja kõrval tehakse ootamatu jõnks, siis loed „kaks-kolm-neli″ ja kuuled, kuidas taga pannakse pauk. Nelja-viie sekundi pärast käib alles pauk. Aga see algas kusagil minu ümber.

Kogu aeg pead mõtlema oma sõidusuuna hoidmise peale, kas on ikka vaja seda järsult muuta või mitte. Isegi tippsõitjad jälgivad finišiheitluses, kui käib kõva poksimine, et kui vaba kohta ikka teiste vahel ei ole, siis julmalt sinna vahele ei sõideta. See on rattasõitjatel sisse kasvanud – alalhoiuinstinkt nii enda kui ka teiste suhtes.

Kui kavatsed grupis oma suunda muuta, peaks enne seda heitma kiire pilgu üle õla veendumaks, et kellelegi ette ei keera. Seega, kui on vaja suunda muuta, tuleb seda teha vaikselt ja sujuvalt, mitte järsult. Pead alati olema veendunud oma manöövri ohutuses.

Grupis ettepoole trügimine

Seda peab tegema austusega kaassõitjate vastu. Vältida tuleb järske suunamuutmisi, millest eespool juttu oli.

Väga ohtlik on kaassõitjast lähedalt mööduda, eriti kui liigud tema poole tagant. Teine sõitja ei pruugi märgata, et sa tagant lähened, ja kui siis peaksid veel kogemata tema küünarnukki või lenksu riivama, on see väga ootamatu, selleks ei olda valmis ja õnnetus pole kaugel. Ohutult saab grupi sees ettepoole liikuda vaid siis, kui selleks on piisavalt ruumi.

Sadulast püsti tõusmine

Kui tee juba tõuseb natuke, tõustakse sadulast püsti, ning siis tehakse suurim viga. Isegi need, kes sõidavad rattaga päris palju, teevad seda viga: tõustakse sadulast püsti ja siis lükatakse ratas taha.

Kui seda mõtlematult teha, liigub ratas sel hetkel kaks-kolmkümmend sentimeetrit tahapoole. Kui sõidetakse ühtlases tempos ja suhteliselt kompaktselt, siis on normaalne kaugus eessõitjast 10–20 sentimeetrit. Kui siis hooletult sadulast tõustakse, „varastatakse” ära see turvaline vahe tagasõitjaga. Mis edasi võib juhtuda, sõltub juba olukorrast ja kogemustest. Heal juhul ei juhtugi midagi, kuid halvemal juhul toimub see, millest eespool sujuva sõitmise juures juttu oli.

Kui on vaja sadulast tõusta, siis tuleb tõusta otse üles ja hakata vaikselt ettepoole liikuma, tegema seda sujuvalt. Seda on mõtet varem üksi sõites harjutada.

Tagasi- ja kõrvalevaatamine

See on väga ohtlik tegevus, mille pärast juhtub väga palju kukkumisi. Sellega on seotud mitu asja. Üks on see, et tagasi või kõrvale vaatamise ajal harilikult sõidusuund muutub. Kas ühele või teisele poole, aga suund muutub.

Selles veendumiseks võib üksi treenides proovida – tee ääres valge joone peal sõites ja siis tagasi vaadates saab enda võimetest selles osas hea ülevaate. Väga suure tõenäosusega sõidad võistluse käigus nii kellelegi rattasse. Teine asi on see, et sa ei kontrolli tagasi vaadates ees olevat olukorda. Seal võib just sel ajal midagi toimuda või olla mõni takistus. Tagasivaatamine on väga ohtlik tegevus rattasõidul.

Aga ikka vaadatakse – kes minu taga on, kas ma olen viimane, palju veel taga on tulijaid, kas saime eest ära …

Kui seda teha, siis peab see olema väga kiire pilk. Nii kiire, et sa ei võta isegi kätt lenksu küljest ära. Kui tahad pikemalt uurida, mis taga toimub, on alati võimalik kasutada kaaslase abi. Paned käe kõrvalsõitja õlale, siis püsib sõidusuund sama, ja vaatad rahulikult üle õla. Sa tajud nii, kus sa täpselt oled. See on tunduvalt turvalisem. Üldiselt aga ei peaks tagasi vaatama – see on ohtlik tegevus.

Joomine ja söömine

Sööma ja jooma muidugi sõidu ajal peab, aga iga selline olukord, kus võtad ühe käe lenksu pealt ära, on ohtlik. Sel juhul peab olema väga tähelepanelik.

Kui hakkad sööma ja jooma, siis pead leidma selleks sellise koha, kus näed ette. Seda ei tohi teha pimesi, teadmata, milline tee eespool on või mis toimub grupis.

Teine asi: pead jätma eessõitjaga vahe suuremaks, et vajaduse korral paremini reageerida. Kolmas, kui lased ühe käe lahti, et joogipudelit võtta, peaks teise käega lenksust keskelt kinni võtma. Kui jääd äärest kinni hoidma, jääb jõuõlg liiga pikaks ning kui just sel hetkel tuleb ette kivi või lohk või auk, võib isegi lenksu risti lüüa. Keskelt kinni hoides ei saa küll pidurdada, kuid kui grupis liigutakse ühtlaselt, ei olegi vaja pidurdada. Lased väikese vahe eessõitjaga sisse, võtad lenksust keskelt kinni ja toimetad oma asjad ära. Proovi üksi treenides konarlikul teel ühe käega sõita – veendud, et nii see on.

Veel üks ohtlik asi söömisel-joomisel on see, et kui hakkad pudelit otsima, siis vaatad alla. Ehkki see kestab lühikest aega, on grupis sõites üks-kaks sekundit väga pikk aeg. Kui hakkad pudelit võtma või tagasi panema, kaotad korraks kontakti eessõitjaga – see on sama, mis tagasivaatamise korral –, neid asju tuleb teha kindla peale.

Kui hakkad tagataskust süüa võtma, läheb olukord veel ohtlikumaks. Kui siis midagi juhtub, ei pruugi sa enam jõuda kätt taskust tagasi välja tõmmata. Veel ohtlikum, kui sõitja hakkab lausa kahe käega taskutest süüa võtma. Sellist asja ei tohiks grupis üldse teha.

Austa ka kaassõitjat, kes parajasti joob või sööb. Kui mõni sõitjatest on hakanud söömise või joomisega tegelema ja on jätnud enda ette vahe sisse – on nii-öelda abitus seisundis –, hoiab lenksust ühe käega, tähelepanu on hajutatud, siis tuleb temast sel ajal kaugemale hoida. Joomise-söömise ajaks plaanitud eesoleva pikivahe „varastamine“ on äärmiselt ohtlik ja inetu tegu.

Töötegemine ja vahetused

Ohutus ja austus on omavahel seotud. Kui rattarallil sõidab suur grupp, kus on neli-viiskümmend ratturit, siis tavaliselt on seal kümmekond sõitjat, kes on tugevamad ja veavad seda gruppi. Ülejäänud veerevad kaasa. Siis aga võib leiduda mõni, kes on „veel tugevam″ ning üritab eest ära sõita või minna ette tööd tegema. Reegel on, et grupp liigub täpselt nii kiiresti kui see seltskond, kes on motiveeritud ja jõuab tööd teha. Tuleb leida õige kiirus, mis sobib sellele seltskonnale. Neid on viis-kuus, võibolla kümmekond. Grupp ei hakka kiiremini liikuma, kui üks sõitja avastab endas ootamatult jõu, tõmbab hoo üles ja teeb kohe ees vahetuse. Grupp sellest kiiremini liikuma ei hakka, pigem ta kustutab nende ülejäänute energia ära.

Kes on selgelt tugevam, see kas veab ise pikemalt või sõidab eest ära. Grupis peab leidma õige tempo. Niisugune „paugutamine″ ei ole kellelegi hea, kiired tempomuutused hoopis pikendavad finišisse jõudmise aega.

Need, kes jõuavad ja soovivad vahetustega gruppi vedada, peaksid vahetusi tehes olema veendunud, et oma vahetuse lõppedes keeratakse ikka õigele poole.

See on oluline, kui tuul puhub otse vastu või on muutliku suunaga – vahel hoitakse eessõitjast paremale, vahel vasakule. Kindlustamaks seda, et nii-öelda valele poole ehk tagasõitja esirattasse ei keera, tuleb heita kiire pilk tagasi, kuid seda kindlasti mitte üle õla, vaid jalgade vahelt. Sealt on piisavalt hästi näha, kummal pool tagasõitja asub. Muutliku suunaga tuule korral pole kindlasti ka ülearu, kui teisel positsioonil sõitja hõikab vajadusest vahetusi teisele poolele tegema hakata (kui seni on kogu aeg vahetatud paremale, siis „Vaheta vasakule!” ei ole kindlasti ülearune hõige).

Sülitamine ja ninanuuskamine

See on puhtalt austuse küsimus. Pisiasi küll, kuid kui vähegi võimalik, siis tuleb seda teha nii, et tagumistele midagi tuulega päris näkku ei lendaks. Rattasõidus on tavaline, et väike aerosool on ikka õhus, kuid ka selle peale tuleb mõelda. Lähed grupi äärde, vaatad, et sinu tegu kedagi ei sega, ja teed oma asja ära. Või vaatad, kustpoolt on tuul, ja raiud siis oma asja nii kõvasti maha, et see teisi võimalikult vähe häirib.

Ohtude ennetamine

Grupis on palju rattureid ümberringi, nii et otse ette ei pruugi midagi eriti näha. Niimoodi sõites tasub alati iga paari-kolme sekundi järel pea kõrvale keerata ja vaadata, mis ees on. Selleks ei pea suunda muutma, lihtsalt natuke kallutad ennast ja näed paarkümmend meetrit ette.

Rattarallil pole see kunagi ülearune – kogu aeg pead jälgima, kus sa oled, iga natukese aja tagant vaatad, et su vaateväli ei piirduks vaid eessõitja seljaga. Nii on võimalik ohtude korral palju varem reageerida. Mida kaugemale ette näed, seda rohkem on aega reageerida.

Kui kiiresti sõidetakse, siis juhtub üldiselt vähem äpardusi. Oht tekib siis, kui grupp võtab hoo maha, jääb ratturite keeles „seisma″. Sel hetkel tekib igasuguseid liikumisi ja väga tihti juhtub just siis midagi. Kõik hingavad välja ja lasevad ennast korraks lõdvaks ning kui siis keegi kusagil eksib, võib tagajärjeks olla suurem kuhi ratastest ja ratturitest.

Takistustest ja aukudest märkuandmine

Rahulikus olukorras sõites on kohustuslik märku anda. Kui sõidad grupis esimesel kohal ja näed, et tuleb auk või midagi muud, siis on kohustus käega märku anda. Siis näitavad kõik järgnevad seda edasi, nii liigub info läbi grupi ja kõik on informeeritud. Rattaralli keskmike grupis peaks takistustest käega märkuandmine olema elementaarne kohustus.

Kui näiteks sõidetakse mööda teeäärt, kõik on asfaldi ääres üksteise taga, siis midagi suurt näha ei ole. Kui siis on tee äärde pandud näiteks ajutine liiklusmärk, ei pruugi teisel kohal ja sealt edasi sõitvad ratturid seda üldse näha. Kui vaatad pidevalt ka ise ringi, siis muidugi näed, aga vastasel juhul mitte. Nii võibki juhtuda, et esimene sõitja paneb sellest mööda, aga tema taga sõitev rattur põrkab märgiga õlgapidi kokku. On juhtunud.

Või seisavad autod tee ääres, eriti kui ratturid sõidavad paremalt puhuva tuule tõttu tee vasakul poolel. Kõik autod on pargitud normaalselt, aga üks on jätnud kaks ratast tee peale. Ratturid ei näe seda, nii et turvalisem on alati näidata, et tee peal on takistus. Iga rattur grupis peaks mõtlema selle peale, et ka tema taga sõitev rattur pääseks puhtalt läbi. Sama on igasuguste teekonaruste ja muude takistustega – näiteks ohutussaartega, kui sõit viib asulatest läbi –, sõitjad peavad alati mõtlema oma taga sõitvatele ratturitele.

Kõigi asjade puhul on nii, et ohud kasvavad läbitud kilomeetritega. Mida rohkem ära väsitakse, seda enam unustatakse. Algul on adrenaliini palju, siis võivad asjad juhtuda selle pärast, vahepeal on rahulikum aeg ning lõpupoole, kui hakkab tulema väsimus, lähevad ohud jälle suuremaks. Kõige parem on ju see, kui saad rattaralli läbi sõita, ilma et midagi hullu juhtuks. Ja et ka teistega ei juhtuks.

Positsioon rattal ohtlikus olukorras

Kui leiad ennast ohtlikus olukorras, näiteks kui ees pidurdatakse järsult, tee muutub ebatasaseks, satud ootamatult kruusa või lahtiste kivide peale, siis on väga kasulik nihutada keha ratta peal tahapoole. Nii püsib ratas lihtsamalt kontrolli alla ja kukkumisvõimalus on väiksem.

Toomas Kirsipuu jutu kirjutas üles Vahur Kalmre. See lugu ilmus esimest korda ajakirja Ma Olen Jalgrattur esimeses numbris, mais 2016. Foto: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Lisa kommentaar