Tour of Estonia 2023. Säästutuur

Küsimus on, kas hoida üleval unistust või leppida reaalsusega. Unistus on neljaetapiline Tour of Estonia, nüüdne reaalsus oli aga vaid kaks etappi. Tõsi, eelmisel aastal oli kolm etappi. Kõigepealt sõideti Tallinna lauluväljakul proloog, järgnevad kaks etappi olid tavapärased: esimene neist Tallinnast Tartusse, teine Tartu GP linnaringidel.

Tekst: Vahur Kalmre. Fotod: Adam Illingworth

Samasugune plaan oli ka veel selle aasta alguses, kuid lõpuks kahanes tuur ikkagi kaheetapiliseks (Tallinn–Tartu ja Tartu GP). Nii tulebki selle aasta Tour of Estoniat nimetada säästutuuriks. Neid säästukohti oli veel.

Oleme vist igal aastal Tour of Estonia järel rääkinud peakorraldaja Indrek Kelguga, et … Et kirjeldada tuuri, lugeda raha ning hoida unistust elus. Sama tegime ka sel aastal, et laiem avalikkus saaks aru, mismoodi seda Eesti rattaspordi esindusüritust tegelikult korraldatakse.

KELK ALUSTAB SELLEGA, et jaanuari algul oli plaan suhteliselt kindel, et meeste sõit (Tour of Estonia) tuleb kolmepäevane ning naiste sõit (Ladies Tour of Estonia) jääb sarnaseks eelmise, esimese korraga. „Tänu naiste tuurile oli meil kultuuriministeeriumi rahastus 11 000 võrra suurem kui eelmisel aastal,“ ütleb ta kohe.

Kui eelmisel aastal oli see summa 70 000 eurot, siis sel korral seega 81 000. Pärast liidame need ja teised summad kokku.

Tartu rahastus, mis eelmisel aastal oli 35 000, jäi samaks. „Samas tehti selline naljakas otsus, et tõmmati kriips vahele: meeste tuurile 21 000 ja naiste omale 14 000. Näiliselt anti küll naiste tuurile raha, aga tegelikult tõmmati meeste tuurilt sama summa maha. Nii et seoses naiste tuuriga me Tartu linnalt raha juurde ei saanud. Meie jaoks ei muutunud midagi, sest rahakott on ju lõpuks üks, kustkohast tuleb arveid maksta,“ räägib Kelk.

Kelk jätkab, et kui nad naiste tuuri ellu kutsusid, siis oli lootus, et see aitab natuke ka meeste tuuri. „Saame kogu nädalavahetust efektiivsemalt ära kasutada,“ selgitab ta seda lootust. „Nagu moodne on öelda, tõsta tootlikkust. Et ressursi kaasamine oleks lihtsam ja kogu nädalavahetus oleks veelgi paremini sisustatud. Et kõik see töö ja vaev, mis Tartus tänavate piiramisega tehakse, saaks veelgi efektiivsemalt ära kasutada.“

Rahanumbritest rääkides ütleb Kelk, et eelmisel aastal oli ainus lisatoetus naiste sõidule rattaliidu antud 5000 eurot ja rattaliidu presidendilt Raivo Rannalt isiklikult 5000 eurot, nii et kui otsekulud olid naiste sõidul 30 000, siis 20 000 ulatuses „edendasime Balti rattasporti oma vahenditest“, nagu peakorraldaja ütleb.

„Sellel aastal tuli täiendav tugi küll kultuuriministeeriumi poolt, aga kahjuks mitte Tartu linna poolt, kellelt samuti lootsime lisa. Oleme veel teinud taotluse rattaliidu poole, aga ka neil on keerulised ajad,“ lisab Kelk. Kui aga lugeda rattaliidu juhatuse maikuu protokolli, siis seal on sõnaselgelt öeldud, et „17. mail tuli EJLile taotlus Klubi Tartu Maratoni juhataja Indrek Kelgu poolt toetada Ladies Tour of Estoniat 10 000 euroga. Juhatus otsustas taotlust mitte rahuldada, kuna EJL eelarves ei ole selleks vajalikku ressurssi“.

Tallinna linnalt taotles Tour of Estonia korraldaja (ehk siis klubi Tartu Maraton) seekord 25 000 eurot, „selge indikatsiooniga, et hädavajalik miinimum on 20 000, et Tallinnas taas lisaetapp korraldada“, selgitab Kelk.

Tol hetkel oli veel plaanis proloog Tallinnas ikkagi korraldada. Kui tavaliselt on Tallinna rahaeraldised selged juba jaanuaris, siis sel aastal tulid need alles märtsis. Kui siis, pärast Tartu suusamaratoni pingelist korraldamist, tartlased uuesti kevadiste rattaürituste lainele läksid, selgus, et see on vaid 14 000.

Veel ei loobutud proloogimõttest, aga siis selgus ka, et Tallinna laululava oli selleks ajaks juba broneeritud. Nädalavahetusel pidi seal toimuma kontsert Ukraina toetuseks, aga broneering oli tehtud juba neljapäevast. Ka see ei olnud veel lõpp, sest Kelk mäletab, kui 2019. aastal valmistuti laululaval Metallica kontserdiks, siis sai samal ajal Tour of Estonia proloog ikka ära peetud. „Lauluväljak on nii suur, sinna annab asju mõistlikult ära mahutada küll ja küll,“ ütleb ta.

Lauluväljakuinimesed suhtlesid kontserdi korraldajatega, kes olid USA fondidega seotud usutegelased, kuid kokkuleppele ei saanud. Nii ei saanud ka tuuri korraldajad tegelikult lõplikult teada, kas lauluväljaku hinnad neile üldsegi jõukohased oleksid olnud. See variant lihtsalt langes ära.

Ka see ei pannud veel Tour of Estonia korraldajaid loobuma mõttest ikkagi teha kolmepäevane tuur (Tallinnalt saadud 14 000 oli olemas). Üles tõusis Indrek Kelgu ammune idee, et võiks sõita etapi Tallinnast Haapsallu.

Kui eelmisel aastal tuuri järel temaga rääkisime, siis ütles Kelk Tour of Estonia tulevikuvisiooni – ehk siis unistuse – välja nii: „See võiks olla niimoodi, et grand depart on alati Tallinnas, kas proloogi või eraldistardina. Edasi sõidetakse kolm korralikku grupisõidupäeva. Viimane etapp võiks olla alati Tartus – nii-öelda queen stage –, aga keskmised kaks etappi vahelduksid aastati. Mitte otse Tallinnast Tartusse, vaid läbiks ka teisi paiku Eestis. Mul on paariks aastaks neid marsruute juba tagataskus olemas, oleks vaid võimalust nendega tööle asuda.“

Nüüd hakkas see olude sunnil ja väikese sammuna justkui tööle, Tallinna–Haapsalu etapina.

„Võtsime ühendust kohaliku rattaaktiiviga Paralepa jalgrattaklubist, et mida nad arvavad,“ räägib Kelk. „Kas nende poolt oleks korralduslikku tuge ja abi ka raja väljatöötamisel. Seal oldi hästi entusiastlikud. Oli juba koos päris asjalik plaan, kuidas Haapsalus finišeerida. Nad võtsid enda peale ka rääkimise kohaliku võimuga, ka linnavalitsus oli asjast huvitatud. Lootsime kiirkorras sealt ka finantstuge küsida, aga poole aasta pealt on seda eelarveliselt asutuselt keeruline saada.“

Kombati maad ka ettevõtjate juures, et saada juurde 15 000 ‒ 20 000 eurot, mis oleks vaja olnud, et etapp korralikult teha. Peeti läbirääkimisi veel ühe toetajaga, kuid aprilli lõpus oli selge, et need sel korral ei õnnestu. Siis oligi selge, et kolmepäevast Tour of Estoniat teha ei õnnestu. Siis hakkas ka selgeks saama, et tänavune tuur tuleb … säästutuur.

„Midagi suuremat ette võtta oleks olnud enesetapp,“ räägib Kelk nüüd. „Kuna eelmisel aastal olime tuuriga 50 000 miinuses – seda koos naiste sõiduga –, siis oli klubi nõukogu selge seisukoht, et seda ei tohi enam juhtuda. Sellist miinusprojekti ei saa olla, eriti tippspordi poole pealt, mis ei ole otseselt Tartu Maratoni põhikirjalise tegevuse prioriteet. Me ei tohiks edaspidi lubada selliseid kahjumeid, see viib meid ühe hetkel pankrotti, ning sellise teadmise pealt tegimegi valusa otsuse, et niisuguste rahanumbritega pole võimalik kolmandat päeva korraldada.“

NÜÜD TULIGI HAKATA kokku hoidma. Tegelikult oli hakatud kokku hoidma juba palju varem. Teleülekande kriipsutasid korraldajad maha juba pärast eelmise aasta tuuri ning see puudutas ka näiteks Tartu suusamaratoni.

„See, et teleülekannet ei tule, oli selge juba aasta tagasi. Kui oleks saanud lisavahendeid konkreetselt ülekande tegemiseks, siis oleks proovinud, aga neid ei tulnud,“ selgitab Kelk. „Tegelikult oleme kogu aeg teleülekannet – ka suusamaratonilt – teinud oma kulu ja kirjadega, seda illusiooni, et seda maksab ERR või riik, pole olnud. Paremal juhul on ERR maksnud kümme protsenti kulust.“

Siia vahele võib vist küll öelda – ehk isegi hüüda! ‒, et Tour of Estonia „otseülekande“ tase ei tohiks nüüd küll enam olla ajaleheveebis jooksev tekstiblogi à la „13:27 – suur grupp on taaskord kokku saanud, aga rünnakuid tuleb paremalt ja vasakult …“. Aga mis teha, parem siiski selline, kui üldse mitte.

Mindi ka Tour of Estonial osalevate meeskondade kallale. Kui eelmisel aastal oli joonel 21 meeskonda 140 ratturiga, nende hulgas ka üks WorldTouri tiim, Tanel Kangerti Team BikeExchange – Jayco, ning kaks prokontinentaaltiimi, siis sel aastal ütlesid korraldajad, et üle 16 meeskonna vastu ei võta. „Sportlasi, keda majutame ja toitlustame, ei tohi olla üle 110 ratturi. Pluss veel teenindav personal, nii et kokku 170 inimest. Naiste poole pealt veel koos teenindava personaliga 70‒80 inimest. Seega kokku 250 inimest,“ loetleb Kelk.

Kokku tähendas see ka, et selle aasta Tour of Estonial prokontinentaaltiime ei olnud, ainult kontinentaaltiimid ja rahvuskoondised.

„Väga mujalt polnudki kokku tõmmata, just majutus ja toitlustus on see osa, kus inimeste arvu vähenemisega väheneb ka kulu tuntavalt,“ räägib peakorraldaja. „Turvalisuse pealt koonerdada ei saa, pigem turvakulud kasvavad aasta-aastalt. Näiteks enne koroonat toetasid tuuri Tallinna-Tartu etappi erinevad teehooldajad sellega, et oma piirkonnas paigaldasid oma kulu ja kirjadega liikluskorralduse märke. Praeguseks neil seda võimekust enam ei ole, nii ei saa nad ka meile enam tuge pakkuda. Peame pöörduma firmade poole, kes selles vallas tegutsevad, aga neil pole motivatsiooni seda tasuta teha. Peame maksma ning meie kulud jälle kasvavad. Rääkimata sellest, et näiteks raja julgestajate tunnihind tõuseb igal aastal 20 protsenti.“

Ei tea, kas on siia mõtet pikemalt kirjutada, et Tartus ei olnud finišis sel aastal enam nii-öelda vipiala. Kokkuhoid seegi.

KUI NÜÜD KOKKU liita, siis tuli Tour of Estonia korraldamiseks toetusi riigilt ning Tartult ja Tallinnalt 130 000 eurot.

Lisaks veel mõned eratoetajad, kellest Kelk toob eraldi välja Raivo Ranna oma firmade kaudu – „Müts maha tema ees, põhimõtteliselt on ta aidanud oma ettevõtetega asja elus hoida,“ ütleb Kelk ‒, nii et kokku tuleb tulu 153 000 eurot. „Planeeritud eelarve oli suurusjärgus 149 000 eurot, 4000 jätsime ettenägematute kulude katteks. Aga eelmisel aastal saime laksu – tulu oli 146 000, kulu 201 000,“ selgitab Kelk.

Kui nüüd tuletada meelde varasemaid lugusid Tour of Estonia rahaasjadest, siis on peakorraldaja ikka rääkinud, et korraliku tuuri korral oleks ühe võistluspäeva eelarve 100 000 eurot. Nüüd oli kaheks päevaks vaid 153 000 …

Kelk selgitab: „Praegu tuleb, jah, 75 000 eurot päev, aga mis hinnaga see tehtud on. Me tegime looma moodi tööd. Oma töötajatega ja pereliikmed kaasas panime Tartu linna vahel aedu üles ning pühapäeval võtsime need sama seltskonnaga maha, et hoida kokku tuhat eurot, mis oleks olnud selle kulu väljastpoolt tellides. Finišiehituse brigaad pidi pooled ööd linna vahel aedu paigaldama, sest meil ei olnud vahendeid teha eri brigaade. See on haige töö, mis hinnaga saavutatakse sellised kulud. Arvan, et maailmas ei toimu mitte ükski UCI sõit sellise rahastusega ja samas sellise kõrge kvaliteediga kui Tour of Estonia. Kui tiimide arvu ei tõstaks ja meil oleks 25 000 per päev raha rohkem, saaksime inimlikult korraldada – teised teeksid ja meie korraldaksime, mitte ei jookseks aedade, lippude ja liiklusmärkidega mööda rada ringi. Või ei kataks võidusõidu käigus mõnel ristmikul ka reguleerija rolli, nagu me naiste tuuril koos Riho Räimega tegime. Aga nii hoidsime jälle kaks reguleerijat kokku.“

Kui veel rahast rääkida, siis ütleb Kelk nii, et 100 000 per päev oleks korralduse jaoks OK, aga kui tahaksime rohkem mänguruumi meelitada siia võistlema prokontinentaal- või isegi mõnda WordTouri tiimi, siis võiks päeva hind olla 120 000 ‒ 130 000. See teeks Tour of Estoniast veel arvestatavama võidusõidu ning laseks unistusel – mäletate, neljapäevane tuur – lähemale tulla.

KUIDAS SEDA LÄHEMALE tuua, on järgmine küsimus. Ehk nagu peakorraldaja Indrek Kelk sõnastab: kuidas punni tagant minema saada.

Selge see, et mingis mõttes punni taga Tour of Estonia praegu on. Toimub igal aastal, võidusõit ise on ju äge, pealtvaatajaid on Tartus Lossi ja Vanemuise tänava tõusudel päris palju, Eesti ratturitel on raske võita, sest konkurendid on kõvad, aga arengut tuuril tervikuna justkui ei ole. On isegi teatud taandareng, kui seda aastat vaadata.

„Paljuski on asi selles, kuidas tuuri korraldatakse ja kes korraldab,“ selgitab Kelk. „Korraldab klubi Tartu Maraton, kelle põhitegevusala on rahvaspordiürituste korraldamine. Profisõit kutsuti ju kunagi ellu rattarallile reklaami tegemiseks ja selle propageerimiseks. Selles mõttes on ta meie põhikirjale väga lähedane ja seotud – õige, et seda korraldame ‒, kuid meil ei jätku ressurssi panustada tuuri nii palju kui vajaks. Ja seetõttu asi justkui vindub. Siit kännu tagant on vaja minema saada.“

Oleks vaja inimest, arvab Kelk, kes vähemalt kuus kuud aastas oleks suuteline tegelema ainult Tour of Estoniaga (ja naiste sõiduga ka). Otsida rahastust, ka erasektorist, mis praegu puudu jääb.

„Kui suudaksime erasektorist kaasata sama palju raha kui riiklikust sektorist … See aga ei ole kerge, erasektori sporditoetamine on Eestis võrreldes 10‒15 aasta taguse ajaga hästi alla käinud. Usun, et kui suudaksime selle inimese tööle võtta, siis olukord paraneks,“ arvab Kelk.

MTÜna nagu klubi Tartu Maraton on tippvõistluse korraldamine Kelgu meelest võimalik, kuid see eeldab enam rahalisi ressursse.

„Viimased aastad on olnud keerulised,“ räägib ta. „Rahvaspordiürituste osaliste arv on langenud – nüüd küll ronib jälle tasakesi ülespoole ‒, nii ei anna rahvaspordiüritused piisavalt sissetulekut, et suudaksime ise sellist tippspordiüritust teha. Oleme seda teinud kogu aeg, kuid meist keegi pole selle kümne aasta jooksul lisatasu saanud. Põhipalga eest, mis tuleb ikkagi rahvaspordiürituste rahast, pusime tuuri lisaks teha.“

Juba eelmisel aastal tõi Kelk muust maailmast näitena Ungari tuuri. Aastaid oli see tuur isegi väiksem kui Tour of Estonia, tiksus kontinentaaltiimide ja rahvuskoondiste tuurina, kuni saadi aru, et riigi nähtavaks tegemisel on selline rattavõistlus oluline. Nii alustati koostööd suure rattavõistluste korraldaja A.S.O-ga ning sel aastal osales viiepäevasel Tour de Hongriel üheksa WorldTouri tiimi, üheksa prokontinentaalmeeskonda, oli teleülekanne Eurospordis … Ja eelarve on kaks-kolm miljonit, nagu pakub Kelk.

Jälle rahast … Kui oleks neljapäevane tuur ja iga päev maksaks 100 000, siis riigi soov ennast selle kaudu nähtavaks teha tähendaks, et tuleks panustada tuuri ca 200 000. Nii arvab Indrek Kelk. Sel aastal oli see panus teatavasti 81 000. „Sellega lõppeks selline vinduv, ei ela ega sure olek. Väga suurelt upgrade’ida selle eest veel ei saaks,“ ütleb ta.

NIIPALJU SEEKORD Tour of Estoniast ja selle korraldamisest. Tegelikult rääkisime peakorraldajaga veel pikemalt ja mitmest muust küljest, mis korraldamist mõjutavad (EASi toetustest, üldse praegusest suurte spordiürituste toetuste süsteemist Eestis, näiteks üritustega kaasneva turismitulu maksudest tulenevast toetusest jne). Seega teema kindlasti jätkub.

Ühest asjast aga rääkis Indrek Kelk ilma küsimiseta.

„Tartul kui Euroopa kultuuripealinnal on küll suured loosungid, kuid ei suusamaratonile ega ka linnas toimuvatele linnamaratonile, rattarallile või Tour of Estoniale seal kohta ette ei nähtud, et ka meid jõuliselt sellesse kultuurimängu kaasata. Meid kasutatakse kommunikatsioonis – linn toetab meid ja ütleb, mida ja kuidas me kultuuripealinna peame näitama ja see on loomulik ‒, aga lootsime ikka, et suured spordiüritused paistavad kultuuripealinnas rohkem välja. Kui Tallinn oli kultuuripealinn, oli Tallinna maraton sellesse kaasatud ja sai just sealt tuule tiibadesse. Sport Tartu kultuuripealinna minapilti ei ole suurt mahtunud, ammugi veel meie olemasolevad üritused. On öeldud, et kultuuripealinn peab sünnitama midagi uut. Minu meelest on suur raiskamine teha ühekordne suur asi ja jätta see hiljem sinnapaika. Kui sünnib midagi suurt ja püsivat, siis küll, aga kui tehakse lihtsalt tulevärki, mida aasta pärast ei mäleta keegi … Juba olemasolevad üritused võiksid kultuuripealinna toel hoogu juurde saada, olgu siis vaimukultuur või kehakultuur.“

Mida kirjutada kokkuvõtteks?

1. Tour of Estonial on potentsiaali kasvada niisuguseks rattavõistluseks, mida vaatab kogu Euroopa (Eurospordis). Selleks peaks riik (valitsus) ning Tartu ja Tallinn seda mõistma ja oma toetust suurendama.
2. Selleks, et Tour of Estonia arengule hoogu anda, peaks Eesti rattaliit koos Tartu linnapeaga kokku kutsuma nõupidamise, kus osaleksid kindlasti kultuuriministeeriumi ja Tallinna kõrged esindajad. Loodetavasti kutsutakse kõrvalpingile kuulama ka ajakiri Ma Olen Jalgrattur.
3. Tartu ja Tallinn võiksid lisafinantseeringuna maksta kahe aasta palga klubi Tartu Maratoni uuele projektijuhile, kelle ainus ülesanne oleks Tour of Estoniale (ja naiste sõidule) finantside otsimine ja ürituse korraldamine.

See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur juulinumbris 2023 (nr 38).