Eesti rattur. Gleb Karpenko ja tema ristteed jalgrattaspordis

Gleb Karpenko on 21-aastane. Seega noor mees. Rattaspordiga tegelenud seitse aastat. Selle aja sees on nii tõuse kui mõõnu, ka lausa ristteel olemist. Kõigest sellest seekord augustis rääkisimegi.

Küsis ja kirjutas: Vahur Kalmre

Kuidas oma sõiduga äsja lõppenud Balti Keti velotuuril rahul oled?

Ausalt öeldes nii rahul ei ole kui eelmisel aastal. Eelmisel aastal suutsin rohkem tiimi jaoks tööd teha. Sel aastal oli esimene etapp sama nagu eelmiselgi korral – literdamised, minekud. Põhimõtteliselt meil ei olnudki plaani esimesel päeval. Isegi Norman [Vahtra] tuli minu juurde ja ütles, et ürita eest ära saada, see on ainuke võimalus mul etapivõit saada. Meil olid kõigil vabad käed, ei olnud otseselt nii, et teeme Normani peale tööd või Raidu [Ärm] peale tööd, kõigil olid vabad käed. Magasin maha selle mineku, kus Rait sees oli. Meie jaoks kõik läks hästi.

Teine etapp andsin endast maksimumi, mis mul oli. Oleks võinud veel natuke rohkem olla, aga vahet polnud, saime hakkama. Viimasel etapil oli puhas ebaõnn minu jaoks. Olime pundi ees, lasime viis-kuus venda eest minema, olin teises reas, kui üks norrakas tõmbas mind pikali ja lendasin kraavi. Enda ratas pooleks, sain varuratta ning sellega ma tegin nii palju tööd, kui suutsin teha, aga ei olnud hea tunne, nagu oleks võinud olla.

Samas läks Eesti koondisel, kus sinagi sõitsid, kõik ikkagi hästi. Rait Ärm sai tuuri kokkuvõttevõidu, nii et ülesande täitsite. Mis ülesanded sul sel tuuril olid? Veebiülekandest oli näha, et küll olid suure grupi ees vedamas, küll kaaslastele joogipudeleid toomas …

Ma olingi töömees. Eelmisel aastal oli ka niimoodi. Kui Jaan Kirsipuu helistas, siis oli kohe see jutt, et ma ise ei lähe võitma seda, ma lähengi tööd tegema. Kui ausalt öelda, siis ma olen suht rahul, minu peal on nii vähem pinget. Seda enam, et nii sel kui ka eelmisel aastal on meil neid sõitjaid, kes suudavad selle tulemuse ära teha. Nendel ongi selleks abi vaja ja ma olen kohe nõus tööd tegema, kas siis pudeleid tuua, kui ma väga väsinud ja hapu olen. Või siis ees tööd tegema.

Räägime siis sellest, kes sa oled ja mida teed. Oled 21-aastane ja sõidad sel hooajal Belgia kontinentaaltiimis Materiel-Velo.com. Mis tiim see on? Veebist on lugeda, et seal sõidavad belglased, mõned hollandlased ja siis Eesti rattur Karpenko.

Teist aastat alles tegutseb. Me vist ei tohiks veel sellest väga rääkida, aga vist on juba üleval need uudised, et järgmisest aastast tuleb klubile üks suur toetaja. Mingi jutt käib, et klubi läheb suuremaks, aga praeguse korraldusega, mis on – ma ei tea … –, tiimi korraldus võiks parem olla.

Mis võidusõite see tiim sõidab?

Enamik on Belgias, paar sõitu on olnud ka Prantsusmaal. Nüüd käisid Guadeloupe’il, aga see oli enda raha eest. Pakuti, kui tahate minna, siis peate lennukipileti kinni maksma, siis saate minna. Mina ütlesin kohe, et mina juba maksan oma elamise Belgias kinni, selle sõidu jaoks mul praegu raha ei ole.

Mis kategooria sõidud need on, kus tiim osaleb?

Igasugused. Alates U23 karikasõitudest, mis Belgias ja Hollandis on, ja kuna ma veel olen U23, siis saan neid sõita. Siis on prokermesse’id ehk kohalikud sõidud, aga tugevad vennad on seal kohal ja stardist lõpuni käib kõva vajutamine. Ja siis on ka teise ja ka esimese kategooria sõite. Viimane võistlus just oligi Belgias lausa 2.Pro tasemel Wallonie tuur, kus pooled tiimid olid WorldTouri omad.

Gleb Karpenko stardimas selle aasta eraldistardi Eesti meistrivõistlustel Viljandi lähistel. Foto: Siim Verner Teder / EJL

Võidusõite on sul siis päris ägedaid ja häid …

Jah, meil oli vist ainult üks kuu aasta alguses, kui ei olnud ühtegi võidusõitu. Ma täpselt ei saanudki aru, miks see nii juhtus, kõigil oli see jama, et võistlusi ei olnud. Muidu on ikka nii, et igal nädalavahetusel on võistlus.

Oled 21 ja sõidad selles Belgia tiimis, viimast aastat oled U23 hulgas … Kelleks sa ennast praegu jalgratturina pead? Oled amatöör või proff või poolproff, kuidas sa ennast sinna paigutad?

Tegelikult on seda isegi raske öelda. Ma ei ütleks, et ma proff oleks, sest proff on ikka see, kes saab palka. Samas aga sellel kontinentaaltasemel võiks juba öelda, et oled proff, sest sa tegeledki sellega, su peaeesmärk on tegelda spordiga. Aga ma ise ei ütleks, et ma otseselt proff oleks. Olen ka tuttavatega rääkinud, kes ütlevad, et oled nüüd proff, aga tegelikult ei ole. Profid on prokontinentaali ja WorldTouri tasemel sõitjad. Aga samas öeldakse ka mõne Eesti ratturi kohta, kes on kontinentaalklubis ja saab palka, et on proff.

Sinu jutust ma saan aru, et sina palka ei saa.

Mina palka ei saa. Ma saan Eestis toetusi, kultuurkapital ja muud, ka vanemad toetavad. Mingi taskuraha on, aga tiimi käest ei saa ma midagi.

Kuidas sa siis hakkama saad? Võistled ja treenid ju välismaal.

Mõne asja maksab tiim kinni, võistlustel käimise ja kõik see. Aga elamise eest maksta aitavad vanemad, nii palju kui saavad. Järgmisel aastal võiks ikkagi kasvõi väikese palga saada. Ma ei räägi sellest, et peaks WorldTouri minema, ma olen kaugel sellest tasemest. Alguses oli, et võiks saada ja oleks äge. Belgias on selline tase, et … Eestis on Norman Vahtra ulmetugev, aga isegi temal on raskusi saada sinna. Sõitsin seda Wallonie tuuri ja nägin, et olen kaugel veel sellest tasemest. Üks-kaks aastat, kui saaksin tiimi poolt mitte otseselt toetust, aga et korraldus oleks parem, siis äkki oleks võimalik jõuda sinna, aga egas see ka ole kindel.

Vanemad on sind toetanud kogu aeg tublisti. Isa Sergei on ju endine rattur, tuli trekisõidus mitmel korral Eesti meistriks 1980. aastate teises pooles.

Jah, ikka. Isa sõitis enamasti trekki, ta surubki mind praegu trekki sõitma. Tegelikult tahaksin proovida küll, aga lihtsalt ongi see, et Eestis trekki ei ole, nii et seda peaks proovima kusagil välismaal, seega ise tegutsema.

Katsume käia su karjääri rattasportlasena ka mõnevõrra läbi. Kuigi pikk see karjäär ju pole. Kui vanalt sa rattaspordiga tõsisemalt tegelema hakkasid?

Ma algul suusatasin rohkem. Talvel suusatasin, suvel sõitsin jalgrattaga. Siis, kui oli see noorte olümpiafestival, kas aasta või poolteist enne seda otsustasin, et tegelen ikka rattaspordiga. Seega siis 14-aastaselt.

Juunioride klassis läks sul ju päris hästi. 15-aastaselt said Euroopa noorte olümpiafestivalil kohe 10 kilomeetri eraldistardis kolmanda koha, grupisõidus tuli sealsamas viies koht. Ka Eesti meistrivõistlustel said eraldistardis häid kohti (2018 – teine koht, 2019 – esikoht), ka välismaal võisteldes tuli võite ja poodiumikohti. 2019. aastal võitsid Markus Pajuri, Norman Vahtra, Mihkel Räime ja teiste ees ära Tartu rattaralli. Nähtavalt olid edukas eraldistardis.

Mulle lihtsalt meeldib eraldistart. Eks ma võitsin ka grupisõite, aga eraldistardis meeldib mulle see, et oled üksi. Ei ole mingit ulmetaktikat, sama nagu praegu Belgias sõidame – meil ei ole tiimitööd üldse, kuna me ei saa palka, siis keegi ei saa meid sundida, et sina teed tööd ja sina hoiad jalga. Eraldistardis ongi see – ratas, mees, aeg, mine … Lähed ja sõidad kõik välja, mis sul sees on.

See meeldib sulle siiani.

Ikka meeldib. Nüüd see ei tule nii hästi välja nagu juuniorides, aga ikka meeldib.

Ei saa nii öelda, et ei tule välja, alles võitsid sel aastal Eesti meistrivõistlustelt hõbeda Rein Taaramäe järel ja Norman Vahtra ees.

Jah, aga Eesti tase ei ole see, mis välismaal. Ja tegelikult ma kaotasin Reinule peaaegu kaks minutit, mis on ulme. Päris pikk maa, kuhu minna.

Pärast juunioride klassi lõpetamist tulid Tartu kontinentaaltiimi ja sõitsid selles tiimis 2020‒2021. Olid sul ka mingid muud valikud tollal?

Juunioride teisel aastal käisin rahvusvahelise rattaliidu UCI keskuses Šveitsis. Olin seal paar kuud, mingid jutud olid, et nad on huvitatud, et tuleksin ka järgmisel aastal. Ma kirjutasin ka mingile paberile alla. Mina arvasin, et see on juba leping, pärast tuli aga välja, et see oli vaid paber, et mina olen huvitatud, ja nemad alles mõtlevad, kas saan või mitte. Arvan, et oli vist juba novembri lõpupoole, ikka hakkad mõtlema, mis järgmisel aastal saab. Vastust ei olnud.

Helistasin siis Renele [Tartu tiimi mänedžer Rene Mandri], et kui nende pakkumine on veel jõus, siis ma tulen. Saab siin Audenteses kooli ka rahulikult lõpetada. Mõni päev hiljem Rene helistas ja ütles, et rattaliitu tuli mulle Šveitsist kutse, kutsutakse tagasi järgmiseks aastaks. Aga ma olin Renele juba lubanud, et tulen tema tiimi, ma ei saanud enam öelda, et ikkagi ei tule. Ütlesin UCI keskusele, et vabandust, aga ma kirjutasin juba lepingule alla. Ma arvan, et vahet tegelikult poleks olnud, kohe tuli otsa Covidi-aasta ning nagunii olime kogu aeg Eestis.

Kas sa praegu kujutad ette, kuidas su karjäär oleks võinud minna, kui oleksid sinna UCI keskusesse läinud?

Seda on raske ette kujutada. Oleks, oleks, lõpuks tuli, mis tuli. Ma vaatan, need, kellega ma juunioride ajal või hiljemgi olen koos võistelnud, nad on kõik just praegu kirjutanud alla lepingu WorldTouri tiimidega või sõidavad vähemalt muus korralikus tiimis. Seda on päris raske vaadata, aga mis teha.

Eesti koondis Balti Keti velotuuril: Martin Laas (vasakult), Gleb Karpenko ja Artjom Köster, Rait Ärm ning Romet Pajur ja Norman Vahtra. Foto: Anni Õnneleid / BCT

Sealt edasi tulid kaks Tartu tiimi aastat. Kuidas sa need aastad nüüd tagatjärele kokku võtad. Esimesel aastal tuli kohe küll Covid, see rikkus nii sul kui ka kogu tiimil väga palju ära. Kas said seda, mis tahtsid selles tiimis, või ei saanud?

Raske öelda. Kui tuled juunioride klassist, siis ikka mõtled, et kohe saad profiks. Kui vaatad näiteks, kuidas välismaal käib, nad teevad samu tulemusi ja siis lähevadki otse profiks. Nii nagu Rene kusagil on öelnud, eestlane peab kümme korda rohkem tegema, et kusagile saada.

Ei oska öelda, kas ma sain Tartu tiimis seda, mida tahtsin. Esimene aasta oli nagu oli, võistlesime nii palju, kui see üldse võimalik oli. Aga teine aasta oli mul puhas ebaõnn, suured kukkumised, kus ma täiesti ribadeks kukkusin. Ei ütleks, et keegi on süüdi selles. Alguses ikka mõtlesin, et Rene Mandri on selline ja selline, aga tegelikult tegi tema seda, mis tema arvates oli parim. Me lihtsalt ei sobinud kokku lõpuks. Praegu on meil – ma arvan – paremad suhted.

See lõpp Tartu tiimiga oli järsk. Olen sellest ise rattaajakirjas kirjutanud, kui Tartu tiimi 2021. aasta hooaega kokku võtsin. Kui lühidalt kokku võtta, siis Mandri ütles teravalt, et pärast raskeid kukkumisi oleksid sa pidanud tegema õigeid otsuseid, aga sa ei tahtnud kuulata, mis nõu treeneritelt tuleb, vaid leidsid probleeme igalt poolt mujalt, aga mitte iseendast, nii aga olevat keeruline koos edasi minna. „Ta peab endas selle sportlase üles leidma, kes nuga hammaste vahel tahab … [—] Talle on vaja restarti ja kõige parem restardi tegemise koht on talle see, kui ta peab ise kuskil välja siplema,“ rääkis Mandri toona.

Nagu ma ütlesin, me lihtsalt ei sobinud kokku. Temal olid oma mõtted, minul olid teised. Lõppkokkuvõttes me pidime üksteist ära kuulama, aga me ei kuulanud, ja nii läksimegi tülli. Kui samamoodi teravalt öelda, siis pärast seda ma olin lihtsalt maha kantud.

Alguses mul tuli päris hea võimalus minna Belgiasse sellessesamasse tiimi, aga ma ei teagi, mis seal lõpuks juhtus, ning nad ütlesid, et kahjuks ei saa. Lõpuks istusin samamoodi novembris ja mõtlesin, et mis siis saab, kuhu ma õppima lähen … kui tuli pakkumine minna Hispaaniasse.

Mismoodi see minek sinna Hispaania amatöörtiimi tuli? Kui sinu edenemist rattaspordis vaadata, siis … Aga ma küsin kõigepealt, kas sa arenesid Tartu tiimis nende kahe aasta jooksul?

Ei, üldse mitte. OK, me ei arvesta esimese aastaga, see oli täiesti omamoodi. Aga teisel aastal … see ei olnud isegi mitte treeneri pärast, ma sain kuidagi käima, siis kukkusin, siis olin nädal-kaks audis. Siis läks jälle aega, et käima saada, sain käima, siis jälle kukkusin nii, et pikalt ei saanud trenni teha. Nii oligi terve aasta. Võib mõelda, et treener oli süüdi, aga tegelikult ei olnud. Oli puhas ebaõnn. Ja kõik.

Ikkagi sõitsid kaks aastat Tartu kontinentaaltiimis headel võidusõitudel. Siis aga kukkusid ikka päris auku. Kuidas see minek ja olek seal Hispaania amatöörtiimis siis aastal 2022 oli?

Jah, päris auku, õige. Algus oli nii nagu ikka, kirjutasid paberile alla ja öeldi, et sel ajal pead kohal olema. Joosep Mesi tuli ka kaasa, tema kirjutas tegelikult esimesena alla. Tema helistaski mulle ja küsis, mis mul järgmiseks aastaks on. Ütlesin, et ei ole midagi. Tema siis ütles, et siin küsitakse juba, et äkki tahad siia tulla.

Ega mul muud varianti polnudki, seega lähen. Jõudsime kohale ja elama pandi mingisse x kohta. Algul räägiti ühest uhkest linnast, aga kohapeal selgus, et oleme hoopis mingis üliväikeses külas, koerad ja lehmad jooksid ringi. Juba algus oli selline, et kohe oli aru saada, et sellest ei tule midagi. Mul aga ei olnud otsest vahet ‒ kui tuleb, on äge, kui ei tule, siis ei tule. Tegin lihtsalt trenni. Nii palju kui saime, siis ka võistlesin. [Ühel võidusõidul oli Karpenko kaheksas.]

Siis hakkas teine jama välja tulema, meie käest hakati raha küsima. Kui tahate siia jääda, siis peate mingi ulmesumma maksma. Ma ütlesin, et see ei ole võimalik. Me olime seal majas neljakesi: mina, Joosep, üks poiss USAst ja üks Mehhikost. Joosep läks Pelotoni klubiga laagrisse, me pakkisime selle USA poisiga asjad kokku, viisime Joosepi rongi peale ja ise sõitsime Gironasse. USA poisil olid seal tuttavad, kes ütlesid, et tuba on vaba ja tule. Kolisimegi sinna. Viimasel päeval, kui hakksime ära minema, tuli tiimi boss meie juurde ja ma ütlesin talle, et lähen ära. Ma ei tea, mis selle lepinguga saab, aga ma lähen ära. Ausalt öeldes, ma ei julgenud sinna jääda. Siis läksimegi ära ja hakkasime teisi tiime otsima, juba tee peal Gironasse tuli kaks pakkumist Hispaania amatöörklubidest. Kirjutasingi alla lepingu klubiga, mis asus Loode-Hispaanias Galicias [selles klubis sõites jõudis Karpenko algul kaks korda kümnendale kohale, augustis aga sai ka Belgias olnud võidusõidul Roeselare teise koha], Joosep läks aga Girona klubisse. Oli päris huvitav aasta.

No seda ütled küll üsna optimistlikult …

Oligi huvitav aasta. Tol ajal oli muidugi väga keeruline, pidid ise kogu aeg mõtlema, kus ja mis saab. Kui praegu mõelda, siis üliäge oli. Niisugune elamus, et neid lugusid võib terve elu rääkida.

Tagantjärele ütled, et oli huvitav aasta, kasutad ka sõna „keeruline“. Kuidas sa sellises olukorras säilitasid motivatsiooni rattaga sõita? Treenida, võistelda ja paremaks saada.

Ei teagi. Eks ma peas olin mingil hetkel ikka täiesti katki, kuidagi oli … Vanemad toetasid. Sõbrad samamoodi. Siis tulid Gironas kohe uued tutvused. Kui sinna läksin, siis mul polnud ratast. Kirjutasin Mikule [Mihkel Räim], kas tal ei ole mõnda tuttavat. Tema vastas, et lätlane Toms Skujiņš elab Gironas. Kirjutasin talle, kas oleks kuidagi võimalik ratast laenata, sõitsingi tema käest saadud rattaga poolteist kuud. Viisin tagasi, ütlesin aitäh, ta ei tahtnud selle eest midagi vastu. Tulid niisugused tutvused, mida Tartus poleks tulnud. Olen ikka väga rahul, et läksin Gironasse.

Kuidas leidsid praeguse Belgia tiimi? Saan aru, et see tiim on ka varem sinu vastu huvi tundnud.

Mul oli belglasest mänedžer ja ka mingid tulemused mul juba olid: U23 Eesti meistrivõistluste hõbe ja Nations Cup, mis me käisime Poolas, seal tegin tulemuse [Karpenko oli Orlen Nations Grand Prix’ sõidul ühel etapil kolmas ja kolmas ka kokkuvõttes]. Tegelikult mitu tiimi olid huvitatud. Algul oli juttu tiimiga, kus Madis [Mihkels] on, aga nende development-tiim. Nendel oli mingi huvi, aga lõpuks nad ütlesid, et vaatame, kuidas ma sõidan selle Orleni. Pärast seda ütlesid, et tegelikult neil pole ikkagi ruumi, viisakalt ütlesid, et nad ei taha mind ikkagi.

Siis Tudori [Šveitsi kontinentaalmeeskond] järelkasvutiim oli huvitatud. Sellest ma ei teagi, mis sai, lihtsalt ühel hetkel öeldi, et pole ruumi. Lõpuks oligi ainuke variant see Belgia tiim. Kirjutasin alla, midagi teist valida ei olnud.

Aastal, kui olid Hispaanias, ja nüüd sel aastal tulid sulle järjest ettepanekud sõita Eesti koondisega Balti Keti velotuuri ja sel aastal ka Tour of Estoniat. Miks Eesti koondis kutsus sind?

Kui ma Tartu tiimis olin, siis Alo Jakiniga ei olnud mul kõige paremad suhted. Üks hetk Jaan Kirsipuu eelmisel aastal helistas ja kutsus Balti tuurile. Tulin ja näitasin, et tegelikult olen tiimimängija, tegin sel tuuril tööd nii palju, kui sain. Jakiniga rääkisime aasta lõpus pikalt. Tema rääkis kõik, mis tema arvab, ma rääksin, mis mina arvan, ja nüüd on meil päris head suhted. Kuna näitasin Balti tuuril, et olen kõva töömees, siis enne selle aasta Eesti tuuri helistati ja küsiti, kas ma tahaks sõita. Tegelikult ma ei olnud üldse heas vormis, aga ikka soovi on. Tulin Eestisse ja sõitsime Eesti tuuri.

Räägid, et Rene Mandriga polnud sul häid suhteid, Alo Jakiniga algul samuti. Tundub, et oled väga isepäine …

Jah. Mul on suhteliselt tihti nii, et kui mulle miski ei meeldi, siis ütlen selle välja. Arvatavasti see ei ole nii hea, kui nii ütlen, aga pigem ma ütlen otse.

See on sulle tekitanud probleeme.

Muidugi.

Oled õppinud sellest?

Ausalt öeldes ei ole. Mina ikka arvan, et parem on lihtsalt, kui ütled ära, kui et hakkad vaikselt susistama. Kui midagi ei sobi, siis ütled selle ära. Mis tookord Tartu tiimis probleem oli, ma ei olnud piisavalt tugev, et midagi enda asja vahele öelda. Kui oled kets, siis mis sa ikka ütled, nii et probleem oli minus. Aga näiteks praeguses tiimis ma ei räägi nii järsult, aga hakkan vaikselt rääkima, et see või teine asi ei ole kõige parem, ja nii nad saavad ise ka aru. Vahepeal läheme võistlustele ja osa asju ei ole kaasas: sporditoitu, varujookse jne. Eesti koondise korraldus – kuigi käivad jutud, et raha ei ole – on tohutult parem kui Belgia tiimi korraldus.

Vaatasin statistikast, et sinu numbrid selles tiimis on üsna väikesed võrreldes mõne teise Eesti ratturiga. Augusti lõpupoole oli sul sel aastal olnud 22 võistluspäeva, kui näiteks Tartu tiimis sõitvatel Siim Kiskonenil oli 32 ja Markus Pajuril 38, rääkimata proffidest – Norman Vahtral näiteks 46 ja Karl Patrick Laugul 37 võistluspäeva.

Mul oli päris karm vigastus tegelikult aprillis, sealt see on tulnud. Mul ema ei teagi sellest ja loodan, et ei saagi teada. Läksime enne Flandersi Gran Fondot – ma elasin selles linnas, kus olid start ja finiš, ning mu isa ja kaks sõpra tulid minu juurde – trenni ja ma ütlesin neile, et läheme kohe rattateele, sest mujal on ohtlik. Läksimegi, aga kümmekonna meetri järel sõitis külje pealt auto mulle sisse ja lendasin teelt minema. Vanem mees, keeras poodi ja ei pannud meid rattateel tähele. Õlg käis mul välja ja paar nädalat olin niimoodi, et ei saanudki midagi teha.

Nüüd saab ema teada …

Ma loodan, et ta ei hakka seda lugema. Ta õpib eesti keelt praegu, aga ta veel ei oska. Isegi praegu, Balti tuuri viimasel päeval kukkusin. See kukkumine tuli ka eikusagilt, olin pundi ees ja üks norrakas tõmbas mind äkki pikali. Lendasin sama õla peale, täna pidingi füsioterapeudi juurde minema, et vaadata, kas kõik on OK. Kõige parem ei olnud, aga oli OK.

Sul on päris palju olnud ebaõnne ja kukkumisi. Neid näib justkui olema rohkem kui teistel …

Tundub nii. Ma ei teagi, millest see on, aga on nii. Ma ei teagi, millest need tulevad. Nagu nüüd Balti tuuril, pundi ees ei tohiks mingeid kukkumisi üldse tulla. Oleks ma kuskil pundi keskel või taga, siis saaks aru, et enda viga, miks ma seal olin. Aga pundi ees, lihtsalt lükatakse pikali.

Kas oled nüüdseks aru saanud, kes sa rattasõidus oled?

Sprinter ma ei ole kindlasti, sellest olen aru saanud. Ma arvan, et eraldistardi sõitja ja töömees, aga eks igasugu asju võib veel välja tulla. Lõpuks olen ehk hoopis klassikute sõitja. Päris paljud on rääkinud sellest, aga kui vaatasin Belgias, mis tase on, siis see on ulme. Juba U23 võistlused on sellised, et meil Eestis on ehk vaid paar venda, kes saavad meeste klassis hakkama. U23 klassis praegu Madis Mihkels on ainuke, kes saab seal hakkama.

Sellist sõitu nagu Belgias ma pole varem näinud. Kui on küljetuul stardist, siis esimese viie kilomeetriga on vaid mingid kakskümmend venda ees, ülejäänud on kõik juba maha tulnud. Pole elu sees sellist näinud. Eelmisel aastal Poolas oli ka esimesel etapil küljetuul, läks küll ribadeks, aga enamus sõitis siiski lõpuni. Belgias on nii, et kõik panevad elu eest, et ennast näidata. Kakskümmend meest lõpetavad ja viis nendest on Quick-Stepi development-tiimi omad. Ulmetase on seal.

Kuidas tunned ennast selles seltskonnas?

See Wallonie tuur oli selline, mitte just viisakas, aga kõik austavad üksteist. Lõpuks ikka käib trügimine, aga enamik ajast sind keegi pikali ei lükka. Kui kukkumised juhtuvad, siis üliharva ja siis, kui keegi vaatas mujale ning just sel hetkel keegi tema ees pani piduri plokki. Enda pärast tulevad kukkumised. Aga nendes U23 sõitudes keegi ei austa teisi, kogu aeg käib trügimine, lükkamine. Seal ma rohkem pigem ei sõidaks.

Õnneks on sul viimane aasta U23-s …

Jah. Me käisime ka kermesse’idel, kohalikel kriteeriumidel. Eelmisel aastal tegin neid viis tükki, ma nägin ainult ühte kukkumist. Hollandis, kus ma paari võistlust olen näinud, igaühel on olnud paar kukkumist. Vahepeal täiesti x kohas. Isegi jootmisalas. Sõit on juba täiesti ribadeks, oleme teises pundis ja tuleb jootmisala. Kõik peaksid olema rahulikud ja võtma pudeleid, kui äkki tuleb kukkumine. Siis mõtled küll, kuidas selline asi saab juhtuda. Aga seal on tavaline, et keegi ikka kukub.

Oled oma ratturiteel olnud ikka päris keerulistel ristteedel: Tartu rattatiimiga lõpp, amatööriaasta lõpp, ka praegune … Kui tihti oled mõelnud, et kas üldse jätkata?

Iga päev mõtlen. Ausalt. Peale Tartut kõik need kaks aastat olen iga päev sellele mõelnud, et äkki aeg tuligi, et peaks millegi muuga tegelema. Aga mulle lihtsalt meeldib rattasport. Niikaua kui tuleb välja, ma teen. Praeguse seisuga pole mul järgmiseks aastaks midagi, ei teagi, mis ma järgmisel aastal teen.

Mis sind hoiab rattasõidu juures?

Lihtsalt meeldib, lihtsalt meeldib rattaga sõita. Võib ka nii edasi teha, aga mingit raha võiks ikka saada. Vaatame, mis järgmine aasta toob.

Nii et oled jälle ristteel, sest leping on sul aasta lõpuni?

Jah. Tegelikult on tiimist kaks ratturit juba ära läinud, üks belglane ja inglane. Inglane ütles, et ta saab mingi oma klubiga rohkem võistleda. Belglane ütles, et rohkem ei kannata, ja läks tagasi tiimi, kus ta eelmisel aastal oli. Mul ka mingid mõtted on, et ma rohkem ei kannata, aga kuhu mul minna on, teist valikut pole. Paljudel meie tiimist pole veel järgmise aasta lepingut, vaid kaks prantslast on alla kirjutanud. Pierre ja Rudy Barbier, päris kõvad nimed. Rudy on Mihkel Räimega ühes tiimis olnud Iisraelis.

Olen kuulnud, et tiimi tulevadki belglased ja prantslased, kuus ja kuus. Aga samas olid ka mingid jutud, et äkki võetakse paar välismaalast. Kui mul see variant tuleb, siis miks mitte. Siis ma ikka läheks, aga praegu pole veel midagi tulnud.

Kui rattasport otsa saaks, siis mida teeksid? Tegelikult oled ju ka piisavalt noor, alles 21-aastane.

Praegu pole mõelnud veel. See vanuse asi on, kuidas vaadata. Praeguses rattaspordis on nii, et minu vanuses mõni on võitnud juba kaks suurtuuri. Samas tulevad mõned WorldTouri alles 25-aastaselt. Kui ma järgmiseks aastaks saaksin kuhugi normaalsesse tiimi, kes ka toetaks mind, siis ma arvan, et võin küll edasi teha.

Mis su eesmärk jalgrattaspordis praegu on?

Tahaksin olla tiimi jaoks kasulik. Paar aastat tagasi mõtlesin küll, et tahaksin võitja olla, seda ja seda võita, aga praegu mõtlen, et tahaksin just tiimi jaoks kasulik olla. Sama nagu Balti tuuril, teised võidavad ja mina aitan neid.

Praeguse seisuga võiks öelda, et kontinentaaltasemel olen küll. Belgias see tase kogu aeg kasvab. Vahel on mul olnud mõte kuhugi mujale proovida, nagu näiteks Mihkel Räim ja Gert Kivistik läksid Tšehhi tiimi. Ka kuhugi sinnapoole. Seal ma saaksin hakkama.

Ütled, et Belgias on tase kõrge. Mis sa ise pead tegema, et enda vahet näiteks prokontinentaaltiimide ratturitega vähendada?

Ma arvan, et pean võistlema rohkem. Aga mingil hetkel on vaja, et tiim toetaks ka, massöörid ja treenerid, kes sind jälgivad. Isegi mitte treenerid, vaid pigem mentorid, kes annaksid nõu, mida peaksin ise tegema. Praegu iga tuuriga ma tunnen, et arenen. Pärast seda Wallonie tuuri ma tundsin ennast hoopis teistmoodi. Sama pärast Balti tuuri, puhkan ära ja olen tugevam. Seega tuure sõita.

Kes sulle praegu nõu annab?

Otseselt polegi kedagi. Treener on mul praegu Karmen Reinpõld, aga kedagi, kes nagu nõu annab, polegi. Pean ise uurima ja küsima. Reinpõlluga on väga hea koostöö. Meil ei ole nii, et tema otsib mind või mina pean teda otsima, meil käib kogu aeg omavaheline dialoog. Teine aasta läheb temaga. Vahepeal ma ikkagi arvan, mis ei ole minu arvates kõige parem, aga siis me räägime sellest. Vahepeal tema arvab, et ma ei anna välja, mis ma peaksin välja sõitma, siis ta kohe ütleb mulle selle välja. See mulle väga meeldib.

Mis sind veel sel aastal ees ootab?

Lähen tagasi Belgiasse, kus on kohe U23 sõit. Helistas ka Jaan Kirsipuu ja ütles, et kui ma tahaksin sõita U23 Euroopa meistrivõistlusi, siis ma saaksin. Ikka tahaks. See on septembri lõpus ja saaksin sõita nii eraldistarti kui ka grupisõitu. Grupisõidus on selge, et me teeme tööd Madis Mihkelsi heaks, aga kui mul soovi on, siis saaksin sõita ka eraldistarti. Ikka võiks proovida. Peale seda on veel kaks profisõitu Belgias. Siis ma ei tea veel, kas on koodisega minek graveli maailmameistrivõistlustele Itaalias. Seda võiks ka proovida.

Kuidas sa kõigele sellele vastu pead, sellisele keerulisele olukorrale?

Teen lihtsalt tööd. Rattasport meeldib. Viimasel ajal meeldib natuke vähem kui varem, pidevalt olnud ebaõnn lööb motivatsiooni maha.

Mu paar tuttavat sõidavad gravelit, seal tundub see kõik kuidagi rahulikum. Seal ei ole seda, et kui ma täna suren ära siin, siis see on seda väärt. Tegelikult ei ole väärt, see on ikka vaid osa elust. Aasta alguses oli üks sõit Prantsusmaal, vaatasin, see oli hirmus. Seal olid Prantsuse amatöörid peal, ma lihtsalt vaatasin, kuidas nad olid nõus, et ma siin panen 60ga maoli, sest see on seda väärt. Mulle ei ole väärt. Ma tahaksin tulemust teha küll, aga ma ei taha siia jääda. Kui ma kusagile tiimi ei saa, äkki proovingi aasta gravelit sõita. See oleks päris huvitav, ja mulle see isegi sobiks. Jällegi, ma arvan seda, ega ma lõppkokkuvõttes ei tea, mis sellest saaks …

See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur eelmise aasta septembri numbris (39, sept 2023).

PS Uuel hooajal, aastal 2024 on Gleb Karpenko kontitentaaltiimi Ferei Quick-Panda Podium Mongolia Team nimekirjas. Procyclingstats.com järgi sõidavad samas tiimis ka Mihkel Räim, Oskar Nisu ja Martin Laas.