Jälle on rattasõitjad minemas Tartu rattamaratonile, juba 26. korda. Sel aastal siis 17. septembril. Kindel, et minejate hulgas on erineva eesmärgiga rattureid. Kes läheb päeva nautima, mis temale tähendab rahulikku kulgemist sügiseses looduses koos teistega; kes läheb samuti päeva nautima, aga temale on see hoopis kõva pingutus ja võistlus iseenda ja kõrval olevate kaaslastega. Me olemegi erinevad. Tartu rattamaraton on mõeldud kõigile.
Tekst: Vahur Kalmre
Sellest rääkisime mõni nädal enne sõitu ka peakorraldaja Indrek Kelguga ning alustuseks tsiteeris ta president Kersti Kaljulaidi, kellega maratoni korraldajad rattajuttu ajasid. President ütles nendes juttudes muu hulgas, et selline sõit – rattamaraton siis –, kus sul on kõik vabandused, et sõita hästi rahulikult, talle tegelikult väga sobib.
„Vastupidiselt siis sellele, et sul ei ole ühtegi vabandust, miks sa ei võiks kihutada,“ rääkis Kelk. „Aga tõesti, võiks sõita hoopis rahulikult, selle asemel, et hammastega rippuda eessõitja küljes, et temast mitte maha jääda. Just seda mõtet, mida president väljendas, olen tahtnud aastaid rõhutada: rattamaraton ei pea olema ainult võistlus ja üksteise tagaajamine.“
Nii kutsuvad rattamaratoni korraldajad üles sõitma nii, et igaühel oleks mõnus. „Igaühel on see erinev. Osadele meeldib võistelda, aga mõni läheb selle teiste võistlemisega liiga kaasa,“ rääkis peakorraldaja. „See on talle aga tegelikult ebameeldiv, suus on vere maitse ning ta sõidab ennast maratoni esimese poolega juba pildituks. Igaühel oma on seal rattamaratonil tegelikult olemas, tuleb lihtsalt see oma üles leida ja selle järgi sõita.“
Kindlasti on see probleem, et liialt on rattamaratonil rõhutatud võistlusmomenti, arvab Kelk. „Just sellepärast kardavad osad tulla,“ ütles ta. „Nad arvavad, et selline ongi rattamaratoni imidž, nende jaoks on see üritus liiga sportlik, see on üks hull kihutamine, seal on koos kõik sportlased, seal pole tavalisel inimesel midagi teha, sest kõik on hullult treenitud. Tegelikult pole see üldse nii. Järjest enam võetakse ka rattamaratoni rahulikumalt, aga seda kuvandit tuleb kogu aeg luua ja luua.“
Loomulikult ei kao rattamaratonil ka kihutamine, sest nagu öeldud, rattaharrastajatel on erinevad eesmärgid. „See ei võta midagi ära neilt, kes tahavad võistelda ja siis kihutada, aga enam võiksid maratonile tulla just need, kes kihutamise peal väljas ei ole,“ ütles Kelk.
Kuigi kõigil rattamaratonist osavõtjatel on küljes number ning nimi ja aeg lähevad lõpuprotokolli, et näe Kelk selles automaatset kohustust võistelda. „Number ei tohiks sundida peale mõtteviisi. Number on selleks, et asjad oleksid mõõdetavad,“ rääkis ta. „Ja huvitav on ka vaadata protokolli, see on kõik selle mängu osa. President rääkis ka, et temagi vaatab protokollis aega ja kohta, aga tegelikult ei mängi see tema osalemissoovis mingit rolli. See on rituaali osa, mis suurte liikumisüritustega kaasas käib, aga kas oled lõpuks 2100. või 3500., ei mängi suurt rolli.“
Kelk tajub sellist muutust ka rattakogukonnas. Mitte ainult rattamaratoni osalejate hulgas, vaid ka laiemalt – võistlemine ainult parema koha nimel lõpuprotokollis pole enam selline motivaator kui varem. „Oluline on, missuguse imidži kujundavad korraldajad oma üritusele, ning samas kujundavad seda hoiakut ka osalejad ise,“ ütles ta.
Rattamaratoni korraldusse on viimastel aastatel tulnud nii mõndagi, mis tõsise võistluse ja padusportlaste asja kuvandit – neid sõnu Kelk kasutab – aitavad muuta.
Eelmise aasta rattamaratonil tehti stardigrupid nii, et osalejad said ise valida, kuhu minna – vastavalt siis enda eeldatava lõpuaja või varasema kogemuse järgi, missuguse tempoga tahaksid raja läbida. „See on üks korralduse tööriistu, mis juba vähendab stressi ja maandab pinget ning aitab ühtlase tempoga liikujaid paremini koondada kui varasem jõuga paigutamine eelmise tulemuse alusel. Nüüd on kõik grupid osalejate endi valida, välja arvatud esimene eliitgrupp,“ selgitas Kelk. Ka jätkuvad rattamaratonilgi lainestardid, mis samuti on peakorraldaja sõnul vähendanud stressi ja kukkumishirmu.
Peakorraldaja ei arva, et muutused rattamaratonil osalemise filosoofias – kui nii võib öelda – tulevad päevapealt. „Tegelikult polegi need muutused niisugused, et keeraksime justkui kõik 180 kraadi teisele poole,“ ütles Indrek Kelk lõpetuseks. „Oleks vaja lihtsalt teadvustada, et rattamaraton on kõikidele. Tuleb tulla ja võtta see, mida just sina tahad teha. Kes tahab võistelda, siis küllaga on neid, kellega võidu sõita. Kes aga ei taha võistelda, siis selleks on ka aega ja ruumi küll ja küll. Ka neid, kellega koos nautimise pool valida. Just neid nautlejaid võiks rattamaratonil – ka meie teistel üritustel – rohkem olla ning mida tahapoole, siis rohkem ruumi nautimiseks on.“
Foto: Adam Illingworth
See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur septembri numbris 2023 (nr 39).
