Kui vaadata rattasõidu Tuscany Trail kodulehte tuscanytrail.it, saab palju teada. Muidugi öeldakse seal kohe, et see on the world’s largest bikepacking event. Kohe esimestes lausetes on kirjas, et sellel Toskaana rattasõidul osalevad sajad ratturid rohkem kui 40 riigist üle terve maailma. Sajad on muidugi tagasihoidlikult öeldud, sel aastal oli osalejaid ligi 4700, aga näiteks esimesel Tuscany Trailil täpselt kümme aastat tagasi, oli osalejaid 68.
Tekst: Vahur Kalmre
VEEL SAAB LUGEDA, et Tuscany Trail on 480 kilomeetrit pikk, tõusumeetreid on rajal ligi 8000. Sel aastal sõideti esimest korda ühel ringil, nii et start ja finiš olid samas kohas, Castagneto Carduccis, ning sõitjatele antakse raja kirjeldusega GPS-fail. Muidugi on Tuscany Trail self-supported ehk siis ilma kõrvalise abita sõit, kus oled ainult you and your bike, kui tsiteerida nende veebi.
Ajalimiiti sellel sõidul ei ole, nii et ei pea muretsema, et finišisse hiljaks võid jääda. Raja kohta öeldakse, et „sõidate kuulsal Strade Bianche’il läbi viinamarjaistanduste ja tihedate metsade, saate teada, et Toskaana kuulsad „rulluvad“ mäed ei ole nii „rulluvad“, ja iga kurvi taga algusest lõpuni tuleb üllatus, et rada läbib niisuguseid vanu Itaalia linnu nagu Volterra, Monteriggioni, San Gimignano, Siena, Pienza e Castiglione della Pescaia“.
Pärast selle aasta sõitu antakse veel näiteks teada, et keskmine sõiduaeg oli neli ja pool päeva, et 68 protsenti osalejatest sõitis gravelirattaga ja 26 protsenti MTBga, et 54 protsendile osalejatest oli see esimene bikepacking’u sõit.
Toskaana maastikku ja neid – oh, sa poiss! – tõusumeetreid peab aga ise minema avastama. Sel aastal käisid avastamas ka üheksa Eesti ratturit. On käinud varemgi.
ÜKS NEIST OLI Marati ja Sangari tegevjuht Raul Saks (44). Temaga sellest sõidust rääkisimegi. Kokku oli eestlaste pundis siis üheksa rattaarmastajat, nagu Saks neid nimetab. „Eelmisel aastal olime neljakesi, kõik need tulid uuesti, aga võtsid kaasa ka mõne sõbra ja tuttava , kes sõidu kirjeldusest innustust said,“ ütles ta.
Saks: „See on mitmepäevane jalgrattamatk, mis käib meie jaoks oludes – ei saa öelda, et just äärmuslikes tingimustes –, mida iseloomustavad üliilusad vaatepildid, hästi huvitav, raske ja vaheldusrikas rada. See rada läheb mööda sellist teed, mida ise ilma kohalikke olusid tundmata – selliseid vaatepilte, stseene ja maastikuradasid – ei leiaks üles mitte kunagi. Olen Toskaanas käinud reisimas autoga ja olnud seal ka rattalaagris, aga mitte ühtegi sellisesse kohta pole ma kunagi sattunud, kuhu meid Tuscany Trailil suunatakse.
Selles mõttes on see hästi professionaalselt ja ägedalt kokku pandud rada, mis näitab Toskaana vaheldusrikkust. Üldine arvamus, mida saad autoga või maanteerattaga mööda maanteed sõites, on ju selline, et Toskaana on lapik ja lame. Vahepeal on mõne üksikud mäed, mida võib võtta, kuid võib ka vahele jätta.
Tuscany Traili rada käib aga maastikul, mis on nagu meie Lõuna-Eesti, aga kõik asjad on kümme korda suuremad. Kui võtta siin näiteks mõni Haanja tõus, mis on 50 meetrit pikk ja tundub väga terav ning võib korraks võhmale võtta, siis seal on kõik kümme korda suurem.
Äge sõit. Oleme seal kaks aastat käinud, kindlasti plaanime tagasi minna. Hoolimata sellest, et rada igal aastal mingis osas kordub, kuid alati on ka uusi lõike sees. Samas on alati võimalus oma sõit kuidagi teistmoodi üles ehitada. Mis puutub ühte ringi sel korral, siis see oli tehtud puhtalt osalejate mugavuse pärast. Nii ei olnud osalejatel pärast finišeerimist peavalu, kuidas oma asjade ja auto juurde saad.
Rada on nii raske, et sinna niisama mütsiga lööma minna pole mõtet. Eelmisel aastal läksime esimest korda ja väikese eelarvamusega, et oleme ju Toskaanas käinud ja sealsel maastikul sõitnud … Et läheme 500-kilomeetrisele matkale, kus saab nautida ilusaid vaateid ning kohvikutes pastat süüa ja õlut juua.
Tegelikkus oli midagi muud. Mõnel päeval olid tõusud lausa ebareaalsed. Sel aastal oli 500 kilomeetri peal tõsumeetreid ligi 8000, koos ööbimistega – alati ei ööbi ju raja kõrval – tuli neid üle 8000. Iga päev 1200‒1700 meetrit ronimist … Päris palju.
Niisama seda ära teha on suhteliselt keeruline, peab olema päris hea füüsiline vorm. Sel aastal olime enne natuke rohkem vändanud, kes 3000, kes 4000, kes 1500 kilomeetrit. Füüsiline vorm oli piisav, vaimne ettevalmistus samuti. Eelmisel aastal oli päris mitu korda, kui hakkasime mäest üles minema ja imestasime, kui kaua see tõus küll kesta võib. Pärast saad teada, et rühid poolteist tundi üle mingi mäe. Polnud selleks toona valmis.
Me jagasime oma sõidu ära nii, et päevas sõidaks 100‒120 kilomeetrit. Kui tahad mugavalt sõita, siis rohkem ei jaksagi. Mitmed kohalikud itaallased sõidavad, nii et silm ruutus, kinni ei peagi. Mõni hull sõidab selle maa ka ühe jutiga läbi, ei magagi või siis magab vaid 15 minutit mõne puu najal ja paneb edasi.
Meie eesmärk oli sõitu nautida, nii joonistasimegi endale kaardi peale ca sajakilomeetrised päevad. Proovisime alustada ja lõpetada päeva mõnes toredas linnas, kus leiad hotelli või muu normaalse peaaluse, et saaks enda ja rattad ära pesta ning rattad korda sättida. Nautida ka head õhtusööki, ennast korralikult välja magada, ja siis puhanuna jätkata.
Tuscany Trail on selline ilma tehnilise toeta matk. Rada ei ole mingite füüsiliste märkidega märgitud, et pööra nüüd. Osalejatele antakse GPS-fail, selle tõmbad oma seadmesse ja hakkad siis oma plaani tegema. Leiad linnad või muud huvitavad kohad, mille tahad peatuspaigaks panna. See on päris keeruline, sest lõplik rada väljastatakse suhteliselt vähe aega enne starti ja siis hakkavad kõik rohkem kui 4000 ratturit endale ööbimiskohti otsima.
Kõik nad tahavad ju kusagil ööbida ning süüa-juua. Ühe ööbimisega oligi sel aastal niisugune lugu, et osa meie seltskonnast otsustas, et nemad ööbivad lageda taeva all. Lõpuks ööbisidki mingi viinamarjaistanduse tee ääres veinikuuris. Meie pöörasime raja pealt maha, et ööbida kümme kilomeetrit eemal. Mis see siis ära ei ole ‒ kümme kilomeetrit sinna ja hommikul tagasi. Aga päeva lõpuks tähedas see, et pidime oma sõidu lõpetama kõige kõrgema mäe otsas, mida silmapiiril nägime. Vahepeal tekkis juba küsimus, kas ma ikka tahan sinna mäe otsa sõita, äkki ööbiks kusagil poole mäe peal …
Rada on Tuscany Trailil ette antud sada protsenti. Ei ole nii, et sõidad ainult mööda asfalt- või kruusateid, vahepeal sõidad ka lausa kahe hoovi vahelt läbi. Sõidad mäest alla ja pöörad vihmavee äravooluteed pidi paremale või lähed läbi jõe. Väga vaheldusrikas on see rada.
Vahepeal sõidad metsas, vahepeal on niisugune tunne, et sõidad mööda Tartu rattamaratoni rada. Siis läheb rada üle heinamaa, vahepeal rühid mäest üles mööda asfalti, siis mööda kruusateed. Hästi palju on ebatasast maastikku. Kive ja kõiki teekatteid, mida oskad ette kujutada: kõik, mis on Eestiski olemas, ja kõik, mida Eestis olemas ei ole. Äge. Kõige kütkestavam ongi see, et rada on nii erinev ja vaheldusrikas. Saad nende päevade jooksul kõike.
Kõik on täiesti vaba, rajal mingeid kontrollpunkte ei ole – kõik on ratturite endi aususe ja entusiasmi peal. Ka ajalimiiti ei ole. Start on avatud kaks päeva, ka finišis on lipud ja telgid üleval ning muusika mängib kaks päeva. See on ainus nii-öelda limiit.
Meie joonistasime endale sõiduks neli ja pool päeva. See ongi keskmine, mis tuleb sellest, et keskmine rattur suudab selle maa läbida just nelja ja poole päevaga, nii et hommikul alustab ja õhtul lõpetab ning saab piisavalt puhata ja magada, et hommikul jälle edasi minna.
Meie võtsime sõitu tõesti rahulikult. Kell viis-kuus püüdsime olla ööbimispaigas. Sel aastal tuli vihma ka, nii et vahepeal oli rada üsna mudane. Siis tegelesid tund aega riiete ja ratta pesemisega, kell seitse oli õhtusöök, üheksast magama, hommikul kell kuus-seitse üles ja seitsme-kaheksa paiku uuesti teele. Meie ajaga ekstreemselt ei kiirustanud. Muidugi võid raja läbida ka nelja või isegi kolme ja poole päevaga, aga see tuleb siis puhkuse ja nautimise arvelt.
Kaks sõitjat meie hulgast olid maastikuratastega, ülejäänud gravelitega. Maastikuratastega sõitjad sõitsid seljakottidega, olid kogu oma elu sinna sisse pakkinud. Neile sobis niimoodi. Gravelimeestel olid rattakotid. Eelmisel aastal sõitsin mina ka maastikurattaga, sel korral vahetasin selle graveli vastu ja seega uue kotimajanduse vastu ka.
Vahe on kindlasti olemas. Hästi palju on ebatasast maad ning kui sõidad maastikurattaga, millel on nii ees- kui ka tagaamort, siis saad üle konaruste ja kivide tulla mugavalt kui ema süles. Aga on ka kiiremaid lõike mööda kruusa- ja metsaradasid, kus on jälle hea graveliga sõita. Graveli eelis on ka see, et saad kotid ratta külge panna, nii et keha on vaba. Aga see on täiesti personaalne. Kuigi üldiselt võib küll öelda, et Tuscany Trail on gravelipidu.
Emotsioone pakkusid kindlasti maastik ja vaated. Samamoodi aga ka pikk pingutus. Mõnel õhtul oled ikkagi täitsa süsi, tühi ja väsinud, aga nii saadki igapäevasest rutiinist välja. Oled tavapärasest elust väljas ning keskendud ja naudid vaid ühte asja.“
LÕPETUSEKS ÜTLEB Raul Saks, et praegu arvab ta küll, et järgmisel aastal läheb uuesti Tuscany Traili sõitma. „Oleme iga aastal kontseptsiooni natuke muutnud. Eelmisel aastal käisime neljakesi autoga, kus rattad oli taga konksu küljes. Sel aastal läksime kahe bussiga. Järgmisel aastal üritame ehk nii, et võtame matkaauto – ja autojuhi ka –, siis ei pea hotellide võtmisega vaeva nägema. See annab vabadust juurde, kui ööbimine matkaautos on olemas. Ei pea ka kotte nii palju rattasõidule kaasa võtma, see annab sõidust naudingule veel järgmise dimensiooni.“
See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur juuli numbris 2023 (nr 38). Fotod loo juures: Tuscany Trail ja erakogu.
Neid muu maailma rattasõite, kus Eesti ratturid osalenud ning millest ajakirjas Ma Olen Jalgrattur lood ilmunud, ei jõua üles lugedagi: Vätternrundan, Transcontinental Race, l’Etape du Tour, Dolomiti Superbike, Haute Route Alps, Salzkammergut Trophy, Styrkeprøven, Maratona Dles Dolomites, Sellaronda Hero, Paris-Roubaix Challenge, NorthCape4000, Saimaa Cycle Tour jpt.
