Hei, linnades jalgratastega sõitjad! Nüüd on teada, mis teid ees ootab. Asendist tulenevad valud erinevates kehaosades või sadulaga seonduvad probleemid nii seljale kui intiimpiirkonnale.
Tekst: Vahur Kalmre, rattaajakirja toimetaja
Ka ootab teid kokkupuude saasteainetega ning teiste liiklejatega kokkupõrke ohud. Samuti võite saada vigastada, mis on tingitud teekatte kvaliteedist või ilma järsust muutusest või hoopis jalgratta ebaõigest käsitsusest. Suvel aga olete pidevas kokkupuutes UV-kiirgusega.
Rääkimata sellest, et „ratturid satuvad suhteliselt rohkem liiklusõnnetustesse, kuna liiguvad kahel rattal ning nende pidurdus ja uuesti liikuma hakkamine kaldub tihti põhiliikumisjoonest kõrvale“, nagu kirjutab Tartu kohalikus ajalehes üks kergejõustikutreener (vaata Tartu Postimees, 29. september 2023). Tema ajaleheloost pärinevadki need negatiivsed hoiatused – ütleks isegi, et hirmutamine – neile, kes on ette võtnud ja linnas rattaga sõidavad.
Viimased Veerud rattaajakirjas. Kujundus ja illustratsiooni muidugi Artur Kuusilt.
Treener küll möönab oma arvamusloos, et tuntud tõdede järgi parandab jalgrattasõit südame ja veresoonkonna tervist, mõjub hästi vaimsele heaolule, aitab tugevdada jalalihaseid, avaldab positiivset mõju immuunsüsteemile, parandab tasakaalu ja koordinatsiooni jne, kuid ei jäta siiski lisamata, et rattasõit pole tingimusteta tervislik, sest rattasõitjat varitseb kui kurjam külm, tuuline, vihmane või ülikuum ilm.
Selle hirmujutu peale võiks naiivselt küsida: kuidas sellises õudsas reaalsuses veel leidub julgeid rattureid, kes linnas siiski sõita söandavad?
Ei ole üllatav, et egas suurt muud järeldust kergejõustikutreener teegi, kui et „meie kliimavöötmes ja elukorralduse juures jääb auto peamiseks liikumisvahendiks veel aastakümneteks“. Nii et selge … Kui sa vaene rattur ei taha, et sind ähvardaks seitse surmaohtu, siis kebi aga autosse ja kõik su mured on murtud. Saad sõita kesklinnast viuhti Lõunakeskusesse, nii et suitsujutt taga …
HUVITAV, ET NIISUGUSED hirmutamised tekivad alati ja jälle siis, kui Tartu linnavõim on tõsisemalt ette võtmas rattataristu arendamist linnas ning välja tulnud konkreetsete ideedega mõnele magistraaltänavale rattateed teha. Et teeks sinna kohe kahele poole rattateed, ja pikalt, et ühel hetkel saaks kesklinnast koguni Lõunakeskusesse välja ilma suitsujutita taga.
Tavapärasem hirmujutt on see, et selle tõttu, et ratturitele tehakse oma rajad kesklinnast lähtuvatele peasuundadele, nagu Turu tänav, Vabaduse puiestee või – oh hullu! – ikka ka Riia tänavale, tekivad Tartus tohutud ummikud ning autoga liikumine muutub väljakannatamatuks. Ja siis vajutatakse veel kõvemini hirmupedaalile: ummikutesse jäävad kinni ka päästeautod ja kiirabi …
Näiteks hirmutab üks tartlane oma lühikeses arvamusloos, justkui ootaks Tartu linna varsti ees Riia tänava sulgemine autodele … „Tartus tuleb kindlasti sulgeda just peamine magistraal Riia tänav ja liiklusvoogude seisukohalt oluline Vabaduse puiestee. Las need autod umblevad siis mujal. Peamine on, et ehk nii mõnigi Vanemuise tänava peaaegu olematutest ratturitest hakkab Riia tänavat kasutama,“ saab lugeda sellest sarkastilisest arvamusavaldusest (vaata Tartu Postimees, 20. september 2023).
Kui selline tulevaste autoummikutega hirmutamine ratturitele oma radade tegemise süül on üsna tavapärane, siis kirjeldus, justkui oleks rattasõit linnas üldse üks tervisele ja elule äärmiselt ohtlik tegevus, on samm edasi.
Seda uskudes oleks tõesti ainuõige tegu autosse pugeda ja linnas rattaga sõitmist ehk vaid mõnele hulljulgele soovitada. Õnneks on elu näidanud muud: ratastega sõidetakse linna(de)s järjest enam, isegi Eesti linnadest põhjapoolsemates (kui meenutada veel rattaliiklust mahategevaid põhjendusi – halb ilm ja lausa talv ka!). Sellele arengule enam kätt ette ei pane, ka mitte ummikute või UV-kiirgusega hirmutades, tark on arenguga kaasas käia ning rattateede tulekut pigem kiirendada.
ÜKS VÄIDE, MIDA nii-öelda rattavastased veel kasutavad, on see, et rattureid pole ikka veel piisavalt, et neile nii suurt ruumi linnas võimaldada. Või et neid peaks linna peasuundadest pigem eemale hoidma ning hoopis kõrvaltänavatele suunama.
Kui panite tähele, siis viitab ajalehes arvamust avaldanud tartlane ka sellele, et Vanemuise tänaval – et ka mittetartlased aru saaks, olgu öeldud, et see jookseb Riia tänavaga paralleelselt – juba on head rattateed, neid aga eriti ei kasutata. Neid tänavajuppe, kus on juba korralikud rattateed, aga rattureid seal väga näha pole, on Tartus veel. Mitte palju, aga on. Selle argumendi aga on linnavõimu senine tegevus nii-öelda rattavastastele ise kätte mänginud.
Kui tegin abilinnapeaga eelmisesse rattaajakirja numbrisse (vaata Ma Olen Jalgrattur, september 2023) pika intervjuu, jõudsime ka selle teemani, et seni on rattateede tulemine sõltunud sellest, kui läheb remonti mõni teelõik mingitel muudel põhjustel, siis tehakse see lõik ka ratturitele mõeldes korda, kuid see ei taga neile katkematut võimalust oma teel sõitmiseks punktist a punkti b, vaid valmis saab järjekordne jupp. Ja saavadki siis tahtjad näpu ja sõnaga näidata – rattatee on, aga rattureid pole, mida te veel tahate.
Ratturid ei taha juppi, nad tahavad, et neil oleks pikem võimalus olla neile mõeldud rattateel ning sõita sellel punktist a punkti b. Kui lubate veel kord sedasama suunda osutada, siis sõita kesklinnast Lõunakeskusesse ühe jutiga, aga mitte suitsujutiga …
Abilinnapea möönis intervjuus, et nii paraku on. „Kahjuks on selle negatiivne tagajärg, et tekib üks lõik, mille ühes ja teises otsas ei pruugi olla lahendust, kus ratturil oleks loogiline jätk rattatee näol,“ rääkis abilinnapea siis. Aga lisas kohe, et nüüd on lõpuks Tartus muutunud aktuaalseks ka see, et ehitatakse valmis konkreetne pikem rattataristu kaugemal asuvate punktide vahel.
Tuleb küll täpsustada, et mitte veel ei ehitata, aga kavandatakse ja projekteeritakse. Abilinnapea luges siis rattaajakirjale ette lähiaastate töid Turu tänaval, Laial tänaval ja sealt edasi Tähtvere ja Tuglase tänavat pidi Kreutzwaldi tänavani (tekib üks pikk võimalus ratturitele), ka Riia tänaval kesklinnast Vaksali sillani jne.
Täpsemalt pole mõtet siin kõiki neid kavasid üles lugeda, seda enam, et nüüd on sellest kirjutanud juba ka kohalik ajaleht (vaata Tartu Postimees, 24. oktoober 2023), nii et kõik on mitmel pool olnud avalikult must valgel kirjas. Oluline on näha, et Tartu on hakanud tõsisemalt tööle peasuundade ja pikemate katkematute rattateedega. Mis on ilmselt ainuõige suund. Mitte ainult Tartus, vaid ka teistes Eesti linnades.
Ja siin kergejõustikutreener eksib, kui kirjutab, et nüüd soovitakse eksperimendi korras Riia tänav kahelt poolt kaunistada jalgrattateedega.
Eksperiment olnuks eelmisel suvel sealsamas pop-up-rattateid proovida (mida mäletatavasti linnavõim siiski ei julgenud lõpuks teha), nüüdsed kavad on tegelik liikluskorralduse täiendamine, sest Riia tänav „ei ole põhitänav ainult autodele, vaid ka ratturitele ja jalakäijatele“, nagu rääkis septembrikuises intervjuus rattaajakirjale Tartu abilinnapea.
Jääb vaid loota, et Tartu linnavõim ei lase hirmujuttudel – küll need jälle tulevad! ‒ ennast mõjutada ja eesmärkidest kõrvale kallutada või panna üldse neist loobuma ning et vastasutatud Tartu rattaliiklejate selts hoiab kõigel sellel silma teraselt peal. Sest keegi ju peab.
TEGELIKULT VÕIKS Tartu praeguse linnapea ja tema meeskonna visioon ollagi see, et Tartust saaks päriselt rattalinn, ning olla sellega eeskujuks teistele Eesti linnadele (kui Tallinn juba tegelikult pole eest ära minema hakanud!).
Kõik eeldused selleks on olemas, aga julgust vajab selle visiooni elluviimine küll. Kultuuripealinn tuleb ja läheb ning on raske ette kujutada, et sellest midagi ka pikemalt Tartusse tekiks, rattalinn oleks palju ambitsioonikam ja kasulikum visioon.
See lugu sarjast Viimased Veerud ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur novembri numbris 2023 (nr 40). Foto selle loo juures: Maria Kilk
Ajakirjas Ma Olen Jalgrattur on linnades rattaga sõitmisest ilmunud palju lugusid. Küll üle maailma käivast rattalinnade järjestusest Copenhagenize Index, küll Tallinna ja Tartu kui rattalinnade arengust ja probleemidest. Meie linnade maskotid said ka ratta selga ja ajakirja esikaanele.
