Mittetulundusühingu Rattaga Kooli missioon on muuta Eesti koolid rattarikkamaks. Meie soov on, et nii õpilased kui kogu koolipere kasutaks kodu ja kooli vahet liiklemiseks jalgratast, pakkudes nii alternatiivi autole.
Tekst: Tormi ja Piret Tabor, MTÜ Rattaga Kooli juhatuse liikmed
Meie ühiskond liigub paraku selles suunas, kus lapsed ja noored liiguvad aina vähem ega täida vähimat soovitatavat kehalise aktiivsuse koormust, 60 minutit mõõduka intensiivsusega treeningut päevas. 2021 avaldatud Eesti õpilaste liikumisaktiivsuse aruande järgi on üle poole (57 protsenti) põhikoolis käivatest lastest füüsiliselt mitte- ja väheaktiivsed.
Teine murekoht on aina suurenev autostumine linnades. See toob endaga kaasa tihedama liikluse koolide ümber, mis vähendab koolitee turvalisust. Vähene turvalisus on samas lapsevanemate üks põhjendusi autotranspordi eelistamisel rattale. Teadaolevalt on pea kümnendik kõigist autosõitudest seotud kas laste toomisega kooli või lasteaeda või sealt äraviimisega.
MTÜ Rattaga Kooli deviisiks on, et rattaga kooli sõitev õpilane on teadlik, hooliv, vaba ja äge. Mis peitub nende märksõnadega taga?
Ratast autole eelistades näitab noor teadlikkust ülemaailmsetest keskkonnaprobleemidest ja seda, et ka väikeses Eestis on võimalik nende mõjude vähendamiseks midagi omalt poolt ära teha.
Rattaga sõites hoolid sind ümbritsevast elukeskkonnast ja kaasõpilastest, sest iga rattaga kooli jõudva koolipere liikme kohta on kooliesisel tänaval või autoparklas üks auto vähem. Selle tulemusel paraneb õhukvaliteet, väheneb liiklusest tekkiv müra ning suureneb ohutus kooliümbruses. Rattaga kooli sõitmine annab noorele vabaduse liikuda täpselt talle sobival ajal koju, trenni, sõpradega aega veetma. Sa ei sõltu ühistranspordi graafikust või lapsevanema päevaplaanist. Rattaga kooli sõita on päriselt äge ‒ sõites saab suhelda oma sõpradega ja tunnetada end sõbraliku ratturite kogukonna ühe liikmena.
Lisaks eespool mainitud eelistele on aktiivselt kooli jõudnud õpilane reipam ja suudab juba alates esimesest tunnist keskendunult kaasa töötada, mistõttu paraneb õppeedukus. Samuti on sellel positiivne mõju nii lapse füüsilisele kui vaimsele tervisele. Juba lapse- või noorukieas omandatud liikumisharjumustest võib kujuneda harjumus kogu eluks, mis toob kaasa pikemalt tervena elatud elu ning kokkuvõttes väiksema koormuse riigi tervishoiusüsteemile.
Kuidas siis soodustada rattaga kooli sõitmist? Tegemist on põhimõtteliselt sisseharjunud käitumismustri muutmisega, mis nõuab laiapõhjalist lähenemist.
Käitumisteadlaste poolt 2011. aastal välja töötatud COM-B raamistik aitab aru saada, mis on need kolm peamist tegurit, mis ajendavad inimesi oma käitumist muutma. Need on oskused (competence), motivatsioon (motivation) ja võimalused (capability). Selleks, et midagi teha, peab seda oskama, tahtma ja suutma teha.
Näiteks, kui eesmärk on hakata rattaga kooli sõitma, siis on oluline, et õpilasel oleksid oskused jalgrattaga sõitmiseks (võimekus), talle meeldiks jalgrattaga sõita (motivatsioon) ja tal oleks isiklik jalgratas, rattasõiduks sobilik keskkond ning koht, kus ratast turvaliselt hoiustada (võimalus). Nii oskused, motivatsioon, võimalused kui ka soovitud käitumine on omavahel tihedalt seotud ‒ pikaajalist muutust ei ole võimalik läbi viia, kui tegeleda vaid ühega neist.
Oskused
Rattasõitu kas oskad või ei oska, vahepealset varianti ei ole. Ometi on sõitmisel ja sõitmisel vahe ‒ ka rattaga (eriti elektrimootoriga varustatud) on võimalik teisi ja ennast ohtu seades kihutada.
Rattaga sõitmisel tuleb järgida liikluseeskirja ja häid tavasid, olla lihtsalt viisakas kaasliiklejate suhtes. Jalgrattur võib sõiduteel üksi sõita alates kümnendast eluaastast, kui ta on omandanud ohutu liiklemise teadmised ja oskused ning omab jalgrattajuhiluba. Jalgrattajuhiluba peab olema kõikidel 10–15-aastastel sõiduteel, sealhulgas jalgrattarajal, sõitvatel jalgratturitel.
Selleks, et koolipere liikmetel oleks rattaga liiklemiseks vajalikud oskused, saab nii kool kui lapsevanem väga palju ära teha. Koolid ja koolipidajad (peamiselt omavalitsused) peaks koolide juures jalgrattajuhiloa taotlemise võimalikult kättesaadavaks tegema, näiteks tasuta koolituste ja õppesõiduks vajalike tingimuste loomisega. Lapsevanem saab eelkõige oma isikliku eeskujuga õpetada ohutut ja teisi austavat rattaga liiklemist, aga ka võimalikke kooli loodud õppimise võimalusi ära kasutada.
Motivatsioon
Koolide (ja üldisema) rattarikkuse saavutamise võti asub meie peades. Seni kuni meedias võib politsei või omavalitsuse esindaja suust kuulda sõnavõtte, et kes ikka sügisel/talvel/kevadel/vihmaga/lumega / meie teeoludes rattaga sõidab, on keeruline mõtteviisi muuta.
Ometi me liigume nii jala kui autoga igal aastaajal ja iga ilmaga, sest seda teevad ka teised ja selleks on loodud tingimused. Rattasõitu pärssivate stereotüüpide murdmisega tuleb ühiskonnal, sealhulgas koolidel, hakata teadlikult tegelema. Lasteaedades ja koolides on sellega kõige lihtsam alustada, sest noored on muudatustele vastuvõtlikumad ja neil on ka rattasõidust kõige rohkem võita ‒ see annab neile ju vabaduse oma aja ja liikumiste üle.
Ideaalis võiks rattasõidu edendamise otsuse teha kooli juhtkonna tasemel, sest siis on võimalik tagada muudatuseks vajalik nähtavus ja vahendid. Rattaga kooli sõitev direktor innustab nii õpilasi kui teisi õpetajaid.
Kool saab koos lapsevanematega kavandada mitmesuguseid rattasõitu edendavaid tegevusi, nagu rattaparaadid, ühised koolisõidud ja ohutu koolitee ülevaatused jne. Kõike seda tuleks ka regulaarselt kooli ajalehes ja sotsiaalmeedias kajastada. Lapsevanemad saavad oma lapsi ärgitada koos sõpradega kooli sõitma ja hoiduda autoga taksoteenuse osutamisest.
Võimalused
Punktist A punkti B rattaga sõitmise eelduseks on, et sõita soovijal on ratas, nii lähtekohas (kodu) kui sihtkohas (kool) on võimalik ratast mugavalt ja turvaliselt hoida ning neid kohti ühendab omavahel rattasõiduks sobilik tee. Tee pikkus määrab ära, kas ja millise rattaga (tõuks, e-tõuks, jalgratas, e-ratas vms) teekond ette võtta.
Tavalise rattaga on edukalt võimalik kooli sõita kuni nelja-viie kilomeetri kaugusel asuvast kodust. Koolipiirkonna suurus mõjutab otseselt koolitee pikkust ja seetõttu on koolide rattarikkuse potentsiaal (rattaga kooli sõitvate võimalike koolipere liikmete osakaal koolipere koguarvust) erinev.
Kooli liikuvuskava aitab kaardistada koolipere liikumisviisid ja -mustrid ning seada konkreetsed eesmärgid ja tegevuskava koolipiirkonnas säästvate liikumisviiside edendamiseks. Liikuvuskava abil saab välja selgitada ka kooli rattarikkuse potentsiaali, praegused kitsaskohad ning parimaid praktikaid järgivad lahendused neile. Koolipiirkonna liikuvuskava on mõistlik tellida koostöös omavalitsusega, sest sageli on omavalitsusel kava teostamisel kandev roll ‒ kooli territooriumilt väljapoole jäävat kooliteed ja kodude rattaparkimise võimalusi on koolil keeruline parendada.
Kool ise saab kohe alustada regulaarsete iganädalaste rattaloenduste ja paikvaatlustega, kus lisaks kooli territooriumile pargitud rataste loendamisele hinnatakse rattaparkla ja muu taristu hetkeseisu ja sobivust.
Rattaloendused annavad head tagasisidet kooli rattarikkusele ning seda koos õpilastega tehes ja tulemusi jagades aitavad ka rattasõitu populariseerida. Koolil tuleks omavalitsusega kokku leppida infovahetuse põhimõtetes, kuidas koolipere liikmed saavad kooliteel ja mujal rattasõitu takistavatest asjaoludest teada anda ning omavalitsused omakorda kooliperet kavandatud meetmetest teavitada.
Rattakasutuse suurendamine on aeganõudev teekond, kuid oluline on kooli otsus seda teekonda alustada. Innustava näitena võib tuua Laagri kooli, kus viis aastat tagasi sõitis rattaga kooli umbes kümme protsenti õpilastest, kuid nüüd sõidavad tippajal rattaga kooli juba pea pooled õpilased. MTÜ Rattaga Kooli on sellel teekonnal koolidele toeks, meie tegemistega saab ennast kursis hoida aadressil rattagakooli.ee.
See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur mainumbris 2023 (nr 37).
Rattaga koolis käimise teemal ilmus artikkel ka ajakirja Ma Olen Jalgrattur novembrinumbris 2022.
