Kahe mehe tähelepanekud Itaalia valgetelt teedelt. See on Strade Bianche

Kindlasti peaks alustama sellest, mis on Strade Bianche Gran Fondo eripära. Loomulikult on need kruusasektorid. Põhirajal, mis on 138,5 kilomeetrit pikk, on neid sektoreid üheksa (pikim näiteks 9,5 kilomeetrit, lühim 0,8 kilomeetrit). Kokku siis 41,8 kilomeetrit ja mis veel … hullem ehk, siis tõusumeetreid on sel sõidul 2000, kruusalõikudel aga 1050. Mõnusa ilma puhul tähendab see muidugi parajat tolmu. Kruusast ja tolmust tuleb juttu ka.

Tekst: Vahur Kalmre

Kindlasti peab siia veel lisama, et eelmisel päeval peetakse proffide 184-kilomeetrine Strade Bianche, mille sel aastal võitis Tom Pidcock (INEOS Grenadiers). Temastki tuleb veel juttu.

Nüüd aga harrastajate sõidu juurde. Sel aastal võtsid selle sõidu ette ka klubi Tartu Maraton tegevjuht Indrek Kelk ja rahvusvahelises firmas The North Face töötav Juss Apivala. Kui nende jutust mõne lause siia ette tõsta, siis võiksid need olla niisugused.

Juss Apivala ütleb, et just kruusalõigud ja rajaprofiil teevad selle sõidu eriliseks. Ja ilus on ka. „Sõidad kiirelt ja sul on raske ja valus, aga vaatad ringi ja ikkagi on ilus. See on teistmoodi ilu kui näiteks kõrgmäestikus, kus on suured vaated. Stradel on kogu aeg justkui looklev tee,“ ütleb ta.

Indrek Kelk ütleb, et sellisele sõidule ei lähe peale niisugused harrastajad, kes pole rattasõiduga sinasõbrad. Strade on väga spetsiifiline sõit, ebamugav harrastajale ning nõuab rohkem kogemust. „Kes natukenegi ohmab seda asja, siis rapsimisel ja rabelemisel ei ole Strade Bianchel pikas perspektiivis mingit mõtet, lõpuks panevad tõusud ja kruusalõigud nagunii asja paika,“ ütleb ta.

Aga nüüd pikemate juttude juurde.

1051. Indrek Kelk, 5:05.13

Kelk alustab juttu sellega, et luges kusagilt Strade Bianche Gran Fondo hüüdlauset „Ride Into the Legend“ ning läks siis seda legendi katsuma. Tegelikult sai ta osaluse aga kingiks Mihkel Räimelt, nii et ühel hetkel mõtiskles Kelk ka selle üle, kas ta omal initsiatiivil olekski üldse läinud. Aga mõelnud on ta sellest Itaalia sõidust varemgi, sest korraldab ta ju ise Eestis samanimelist võidusõitu, Valgete Teede rattarallit. Nii et küll ta oleks ka muidu millalgi läinud.

Kelk: „Strade Bianche on oma väga lühikese eluaja jooksul saanud suureks sõiduks, mitte niivõrd rahaliselt ja pealtvaatajate arvult, vaid kuidagi imagoloogiliselt. Ta on täiesti omal kohal kõrgema taseme klassikute reas, oma tähtsuse poolest monumentidele järgnevas pundis.

See karisma ja lugu on muidugi seotud kruusateedega, mis mind väga ahvatlevad, nii et läksin hankima seda välismaist kogemust. Just tipptasemel rattasõidu korraldamise kogemust – nii osaleja kui ka korraldaja poolt vaadates –, kuidas seal asju tehakse ning kas on midagi õppida. Rattaharrastajate hulgas muutub kruusasõiduga seonduv järjest aktuaalsemaks ja kuigi Strade pole gravelisõit, vaid ikka maanteesõit, lootsin miskit kõrva taha panna ka kruusasõitude tarvis.

Kui nüüd oma sõidust rääkida, siis ilm oli üsna ideaalilähedane, välja arvatud see, et hommikul oli ikka külm … kuradi külm. Start oli kell kaheksa hommikul ning kui läksime oma elamisest ära, siis näitas termomeeter 1,5 plusskraadi. Lootus oli, et päike tuleb välja ja siis läheb soojemaks, aga esimene poolteist tundi tuli ikka sõita alla viiekraadise temperatuuriga. Kompuutri peal oli mul madalaim temperatuur kahekümnendal kilomeetril – 0,4 kraadi. Kõik see tegi riietumise päris keeruliseks. Kui päeva peale tõusis temperatuur 14‒15 kraadini, siis see pani riietumisele oma selge aktsendi.

Tolmu nii palju ei olnud, meil oli isegi natuke rohkem kui proffidel eelmisel päeval. Selle kolme päeva jooksul, mil me seal olime, vihma ei saanud, aga oli näha, et nädala sees oli tulnud tugevat vihma. See tegi kruusatee ideaalseks, justkui betoonilaadseks – oli kõva, väga ei tolmanud, aga ei olnud ka porine. Kui vaatasime laupäeval proffide sõitu, siis autode ja mootorrataste alt viskas tolmu, aga ratturite vahel seda peaaegu ei olnudki.

Nii et Strade Bianche kõige suurem emotsioon jäi justkui olemata, dust jäi tundmata. Kui aga pärast ratast vaatasid, siis oli näha küll, et kruusateedelt tulnud, aga näost hall ei olnud, seda emotsiooni päris ei saanud, jah. Huvitav oli kogeda, missugused need kruusateed seal üldse on. Näiteks paistis, et päris paljudel kruusalõikudel oli all olnud mingi vana kivisillutis. Nüüd oli see kruusaga üle kaetud, aga osades kohtades oli kivisillutis välja tulnud. See oli kohati päris ohtlik, pidid ikka jälgima, kas tasub sellest üle sõita või mitte. Algul tundus see justkui juhuslik, aga kui nägid seda paljudes kohtades, said aru, et nii oligi varem olnud.

Oli ka värskelt kruusaga kaetud lõike, kus oli päris pehme ning väiksema kiirusega sõites vajusid seal terve rehviga sisse. Ei olnud lihtne sõita. Raske rauaga võtsid hoo võimalikult üles, paned, kuis jaksad, et sind kruus kannaks. Kui aga kiirus hakkas langema alla 40 km/h, siis läks sõit palju raskemaks.

Kui nüüd korralduse poolt meelde tuletada, siis ühe asjaga oli janti küllaga. Kui Riho Räimega, kellega koos sinna sõidule olime läinud, numbreid välja võtma läksime, selgus äkki, et minu number on kadunud. Arvuti näitas, et peab olema, aga ei olnud. Otsiti ja otsiti, ei ole. Aega jäi sulgemiseni üsna vähe, me aga pidime endale veel päevalitsentsi hankima. Kuna me ei olnud endale rattaliidu UCI litsentsi teinud, siis pidime ostma päevalitsentsi. See on Lääne-Euroopas hästi levinud, et kõikvõimalikel rahvasõitudel peab olema vastava alaliidu litsents, ning kui seda pole, siis saad osta päevalitsentsi, millega kaasneb näiteks ka kindlustus.

Mulle tehti suure hilinemisega uus number ja saime endale ka litsentsid kätte. Siis aga tekkis kiipide teema, millest olime reegleid lugedes aru saanud, et kui tahad, siis võtad kiibi. Infos oli kirjas, et on ka täiendav võimalus rentida kiip makstes 10 eurot deposiiti, millest pärast kiibi tagastamist saad viis eurot tagasi. Jutt oli, et see on justkui täiendav võimalus. Räim ütles, et tema seda küll ei võta, kes teda ikka jälgib. Kogu selle askeldamisega olime aga nii hilja peale jäänud – pidime veel Juss Apivalaga õhtusöögile jõudma –, et ka mul ei olnud enam aega seda kiipi endale võtta.

Järgmisel õhtul hakkasime oma asju laiali pakkima ja vaatasime, et mingit ajavõtuasja ei olegi. Kuidas siis aega võetakse? Ebatõenäoline, et fotofinišiga. Peab ikka kiip olema, äkki on see ikka kohustuslik. Lugesime uuesti reeglid üle, seal oli väga selgelt öeldud, et see on täiendav võimalus. Helistasime siis hädas Apivalale, kes eelmisel aastal ka osales, et kas tema võttis kiibi. Muidugi võttis, see on kohustuslik, muidu aega kirja ei saa. Sõidu hommikul enam numbrite väljastamist ei olnud, nii et olime endast juba üsna väljas. Lugesime veel materjale, seal ei olnud kusagil kirjas, et ajavõtt käib nii. Meil Eestis on juhendis otse kirjas, et ajavõtuks on vajalik kiip. Seal ei olnud midagi sellist. Mina olin neid reegleid lugenud, Riho Räimel hakkas õhk juba nördimusest tasapisi paksuks minema. Vaat sulle Strade Bianchet …

Hommikul läksime starti, murdsime ennast numbrite väljastusse välja ja sealsamas oli ka kiipide tagastuse telk. Läksime sinna ja selgus, et saab küll. Kümme minutit enne starti saime kiibid kätte ja külge. Küsisime veel, et miks selline eksitav info oli, ning meile püüti selgitada, et neil palju osavõtjaid sõidabki raja niisama läbi ning aeg pole neile oluline. Lõpp hea, kõik hea, aga janti oli omajagu.

Järgmine küsimus oli, kas start on lainetena või mass-stardina, ka selle kohta mingeid selgitusi polnud. Oli vaid öeldud, et kõik koos olenemata distantsist, kas lühemale või pikale rajale. Läksime vahetult enne starti oma stardikoridori – külm oli, ei tahtnud seal pikalt oodata – ning siis selgus, et on ikka lained, umbes kuue-seitsmeminutilise intervalliga. Kolmanda lainega saime minema.

Selguse mõttes oleks olnud hea, kui ka stardi protseduur oleks reeglites lahti kirjutatud. Aga samas saab öeda, et kuigi infot oli vähe, kõik laabus. Stardipalavikku või stressi polnud stardis üldse tunda, keegi ei paanitsenud, ei näppinud pidureid, et saaks aga minema. Hästi mõnus õhustik oli.

Esimesed viis kilomeetri oli allamäge, laskumised ja kurvitamised. Natuke koba tunne oli, aga kõik läks kenasti. Oli ka ruumi mööda sõita, kui oleks tahtnud. Üleüldse, selle sõidu ajal ei näinud ma ühtegi kukkumist, et pundis oleks kukutud. Nägin küll mõnda, kes raja ääres ratast näppis, aga oma silmaga ei näinud ja ka kõrvaga ei kuulnud, et keegi oleks pundis kukkunud. Miks seda ei olnud, arvan, et on mitu põhjust.

Esiteks, sellisele sõidule ei lähe peale niisugused harrastajad, kes pole rattasõiduga sinasõbrad. Strade on väga spetsiifiline sõit, ebamugav harrastajale ning nõuab rohkem kogemust. Teiseks see, et üldine rattasõidu kultuur ja tase on Itaalias niivõrd kõrge. Raja raskusaste otsustab ka. Kes natukenegi ohmab seda asja, siis rapsimisel ja rabelemisel ei ole Strade Bianchel pikas perspektiivis mingit mõtet, lõpuks panevad tõusud ja kruusalõigud nagunii asja paika.

Tagantjärele ehk pooled kruusalõigud suudaksin visualiseerida, kui kaarti abiks võtaksin. Hästi on meeles esimene, 2,1-kilomeetrine lõik. Sile, ilma igasuguste tõusudeta, kergelt langev – väga lihtne oli seal hoogu hoida. Adrenaliin oli ka üleval. Oli nagu kruusa peal ikka, otsid trajektoori, püüad oma joont sõita, et võimalikult vähe vongerdada. See esimene lõik oli niisugne, et mõnuvärinad tulid peale. Oli nii mõnus, panin ikka teistest mööda ja mööda. Hakkas juba tunduma, et näe, olen päris kõva kruusateede kunn … Niikaua kui tõuse veel polnud.

Aga tõusud tulid karmid, mida rohkem lõpu poole, seda hullemaks läks. Ikka väga karmid. Meie jaoks ka pikad, mägedes sõitmise kontekstis küll mitte, aga kui pead ühe kilomeetri ronima ja tõusuprotsent on 14‒20 kruusa peal, jalg all on juba pehme, kolm-neli tundi rajal olnud … See oli päris tõsine ja karm. Kui millegi üle nuriseda, siis oleksin tahtnud kergemaid ülekandeid, tõusunukkide peal läks raskeks, oleksin tahtnud vähe kergemat rauda saada. Seal pidi ikka päris kannatama, et ennast üles sikutada. Mina ratta seljast maha ei tulnud, aga pean tunnistama, et paar korda oli kiusatus küll.

Lõbusõit see ei ole. Viimase kruusalõigu peal tuli isegi mõte, et kui ma veel siia tulen, siis lähen lühema distantsi peale, nagu Riho Räim. Miks ma pean ennast piinama. Meeldiv kulgemine ilusas Toscana looduses ja maalilistel maanteedel … seda see sõit ei ole.

Aga see läheb mööda, jääb mõte, et oleks pidanud ikka enne rohkem rattaga sõitma. Mingil hetkel oli tõusunurk nii suur, et ilma vaevata üles mitte kuidagi ei saa. Kui kruusa peal järsuks läheb, siis algab kehaga balanseerimine, et ratas ei hakkaks all ringi käima. Lisaks mängib rolli pinnase muutumine: kruusa rohkem, kruusa vähem. Kõik see teeb selle sõidu raskemaks ja tehnilisemaks.

Sain küll seda, mida läksin sinna otsima. Julgen soovitada Strade Bianchet igale tõsisele harrastajale, kes tahab maanteesõidule vürtsi. Põnevamat ja erinevamat. Korraliku korraldusega sõit. On legendi ja lugu ning proffide sõit seal ees. Kui sinna läksime, arvasime Räimega, et harrastajate sõit võiks olla laupäeval ja proffide oma pühapäeval, saaks rohkem proffidele kaasa elada. Me raja peale vaatama ei läinud, sest ei tunne piirkonda ja ratastega ei tahtnud ka minna, olime vaid finišis. Tagantjärele aga tundub, et just nii on parem, et profid enne. Kütavad ka karvajalad pühapäevaks üles. Kulminatsioon tuleb pühapäeval, see oli ka kinnitus meie Tartu rattaralli struktuurile, et proffide sõit on samuti laupäeval, nii saavad harrastajad oma sõidust suurema emotsiooni.

Valgete Teede rattaralli korraldajana sain kinnitust, et mõlemad – kuigi mastaapide vahe on tohutu – oleme jõudnud nii nime kui ka korralduse poolest sarnastesse raamidesse. Kui Sangaste sõitu korraldama hakkasin, polnud mul õrna aimugi Strade Bianchest, kuid tundub, et oleme maailma eri kohtades mõelnud hästi ühte rada pidi. Näiteks see, et Strade Bianche start on Siena kindluse hoovist ja finiš Siena keskplatsil, meil Sangaste lossi juures. Või see, et nii neil kui ka meil on kruusalõike kolmandik distantsist, see suhe tundub olevat väga mõistlik.

Minu sõiduaeg viis tundi oli päris pikk, viimane tund oli selgelt liiast. Neli tundi tundsin ennast hästi, viimane tuli kannatada. Akud said tühjaks, treenitust nii pikaks sõiduks lihtsalt ei jätkunud. Tõsine asi. Sõitsin mõistusega, kogu aeg väikese varuga, aga viimasel tunnil enam varu ei olnud, siis sõitsin ikka aurude peal. Valust naudingu, selle sain ka kätte. Emotsionaalselt kihvt sõit.“

215. Juss Apivala, 4:21.40

Juss Apivala alustab oma juttu sellega, et ahhaa, selline sõiduaeg siis … Ta ei vaadanud seda, ta ei läinud üldse tulemuse peale sõitma. Ta läks sõitma sellepärast, et abikaasa Aira tahtis alguses pikale distantsile minna, nii et Juss läks temaga lihtsalt kaasa, aga lõpuks otsustas Aira ikkagi lühema raja kasuks. Nii võttis Juss Apivala oma pika distantsi sõitu rahulikult. Vähemalt alguses.

Apivala: „Läksin niisama sõitma. Mul oli detsembris koroona, nii et olen sportlikult natuke maas. Eelmisel aastal käisin ka sel sõidul, siis panin külakuhja ja lõhkusin raami ära. Nüüd võtsin rahulikumalt. Mingil hetkel kusagil poolel teel aga jäime rongi taha kinni ning minu ees oli seal kiirete meeste punt. Siis läksid mul tšakrad lahti ning ülejäänud osa distantsist juba pingutasin. Siis panime tuld päris valusalt ning sain pulsi üles ka.

Eelmisel päeval vaatasin, kuidas proffide sõidus Tom Pidcock sõitis teistelt kruusalaskumiste peal eest ära. Vaatasin ja mõtlesin, kuidas see võimalik on, teised on ju ka maailma tippratturid. Mis toimub? Kui ma järgmisel päeval ise seal kruusa peal olin, sain aru, mis seal toimub.

Kruus oli hästi pehme, ratas ujus, nagu mõlemad rehvid oleksid tühjad. Ja kurvis oli null pidamist. See kutt [Pidcock] sõitis eest ära ainult oskuste najal. Mul oli samamoodi. Sõitsin teistega koos ja nagu kruusa peale saime, pingutasin ettepoole ja tulidki julmad vahed sisse. Neil, kes oskasid rattaga sõita, oli sel aastal väga suur edu sees. Vaatad proffide sõitu ja siis sõidad ise, ning saad aru, kui rasked need kruusalõigud ikkagi on.

Oli nii, et all on kõva kiht ja peal paar sentimeetrit kruusa, nagu ujud seal. Eelmisel aastal oli suhteliselt kõva kruus ja selles auto jäljed. Siis teadsid, et neis jälgedes on kõige parem pidamine ja ka kõige kiirem sõita. Sel korral nii ei olnud. Oli pigem niisugune klaasikillumäng – kogu tee oli seda täis ja muudkui ujud. Mulle see meeldis. Võibolla läks tuju ka sellepärast nii heaks, et sõit oli hästi tehniline, kurvides sai pulsi üles hirmust. See oli väga äge kogemus ja just võrdlusmoment sellega, mis eelmisel päeval proffide sõidus oli.

Tolmu oli ikka piisavalt palju. Kui koju jõudsid, oli ratas ikkagi tolmukihi all. Ma polegi ratast veel ära pesnud, seisab uhkusega, et Strade Bianche tolmu koju tõin.

Emotsiooni saad sellest, et eelmisel päeval oled näinud, kuidas profid sõidavad, ja nüüd sõidad ise samal rajal, samades kohtades. Näiteks sõitis Pidcock ühte tõusu ees suure peal ja hingas läbi nina. Filmisin seda raja ääres, ta sõitis minust 20 sentimeetri kauguselt mööda. Ees suure peal ja hingas läbi nina. See koht oli mul ise sõites meeles – mul olid kõige kergemad käigud ja ma hingeldasin nagu viimsepäeva kella löödaks. Nii saad võrrelda, kui kiiresti sõidavad profid ja kui kõvad need päris ratturid ikka on. Tasemevahe on hoomamatu.

Strade Bianche profiil on hästi raske minu tüüpi sõitjale, ma sõidan pikemaid tõuse ja aeglasemalt. Bianche tõusud on aga hästi lühikesed ja järsud. Pikki tõuse ei ole, on lühikesed ja hästi intensiivsed.

Kuna sa sõidad seda märtsikuus ja mitteprofid pole veel väga heas vormis, eestlastel puki peal treenimiselt sinna minna on päris raske. Tundub küll, et on lihtne sõit, aga need tõusunukid on hästi teravad. Nii teravad, aga sa ei saa püsti sõita just kruusal pidamise tõttu. Pead vaatama, et tagumine ratas ei libiseks. Osavust on vaja. Ja tugev pead olema. Ka profid ütlevad sedasama – tegelikult raske sõit.

Tundub, et ka proffidele on Strade Bianche üks nende lemmiksõite. Just kruusalõigud ja rajaprofiil teevad selle eriliseks. Ja ilus on ka. Sõidad kiirelt ja sul on raske ja valus, aga vaatad ringi ja ikkagi on ilus. See on teistmoodi ilu kui näiteks kõrgmäestikus, kus on suured vaated. Stradel on kogu aeg justkui looklev tee.

Viiekümnega kruusa peal sõita lööb aga kõhu alt päris hellaks – see on omamoodi närvikõdi, mida paljud sellelt sõidult otsivad. Kruusa peal tulevad aeg-ajalt ette mingid augud. Mul üks Šveitsi sõber juhtis võistlust ja tõmbas ühest august läbi, murdis lenksu ja pidi liidrikohalt katkestama … [Siia vahele võiks öelda, et Strade Bianche Gran Fondo võitis sel aastal taanlane Mikkel Videbaek, kelle aeg oli 3:46.48.] Nii et kui sõidad jalgrattaga 50 km/h kruusal aukude vahel, siis on see ka omamoodi sadistlik sõit.

Muidugi saab sõita ka rahulikult. Kui aga panna tahad, peab olema väga tähelepanelik. See on ka mentaalselt raske sõit. Tavalisemas maanteesõidus saad ikka vahel puhata, teed oma vahetuse ära ja siis puhkad. Kui aga sõidad Stradel teiste tuules, pead veel rohkem jälgima, kus on kruusal auk, et sul lenksu käest ei viskaks. Pead olema ülitähelepanelik.

Mulle meeldib see sõit ka sellepärast, et ma pole Toscanas palju käinud. Seal on kruus teistsugune, omamoodi loodus ja üks väga hea pitsakoht, kus me kahe-kolme päeva jooksul käisime lausa mitu korda. Hea Itaalia mõnus nädalalõpp – sportlik ja kultuuriline elamus.“

Medio Fondo

Kuidas siis läks Aira Apivalal ja Riho Räimel, kes võtsid ette lühema distantsi, mis oli 87 kilomeetri pikkune ning kus oli kuus kruusasektorit (21,6 kilomeetrit kokku)? Räim lõpetas ajaga 3:31.52 ja sai 859. koha, Aira Apivala oli rajal natuke kauem. Tema aeg oli 3:48.23 ja koht 1079.

See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur mais 2023 (nr 37). Fotod loo juures: Strade Bianche Gran Fondo ja erakogu.
Neid muu maailma rattasõite, kus Eesti ratturid osalenud ning millest ajakirjas Ma Olen Jalgrattur lood ilmunud, ei jõua üles lugedagi: Vätternrundan, Transcontinental Race, l’Etape du Tour, Dolomiti Superbike, Haute Route Alps, Salzkammergut Trophy, Styrkeprøven, Maratona Dles Dolomites, Sellaronda Hero, Paris-Roubaix Challenge, NorthCape4000, Saimaa Cycle Tour jpt.