Tartu2024 Cycling Team. Keerulisel aastal saadi UCI võit ikkagi kätte

Meie kontinentaaltiimi eesmärgid on juba aastaid teada: saada vähemalt üks UCI võit ja viia noori rattureid profimaailma. UCI võite tuli sel aastal lausa kaks: Siim Kiskonen võitis Poolas peetud velotuuril Solidarnosc Champions (2.2) esimese etapi ja ka tuuri kokkuvõtte. Teise eesmärgi täitmisega on asjad keerulisemad.

Tekst: Vahur Kalmre

KUI VAADATA INFOKASTI siinsamas loo juures, siis näeb, et lisaks kahele UCI võidule said Tartu2024 Cycling Teami liikmed veel kuus riigi meistritiitlit. Kui veel tähelepanelikumalt aga uurida, siis näeb, et kümnest ratturist, kellega hooaega alustati, said UCI punkte vaid seitse ratturit. „Jah, hooaja lõpetasime seitsmekesi,“ räägib meeskonna mänedžer Jaan Kirsipuu ajakirjale Ma Olen Jalgrattur tänavust hooaega kokku võttes. Aga alustame algusest.

SEDA HOOAEGA ALUSTAS Tartu tiimis kuus Eesti ratturit (Siim Kiskonen, Markus Pajur, Joonas Kurits, Andre Roos, Aaron Aus ja Lauri Tamm), soomlane Markus Knaapi, lätlane Alekss Krasts ning leedulased Jomantas Venckus ja Rokas Adomaitis. Mäletatavasti alustati hooaega Aafrikas Ruanda tuuriga (kes tahab täpseid tulemusi teada saada, siis veebilehelt www.cyclingtartu.com neid leiab). Erinevalt varasematest aastatest oli tiimis nüüd noorte kõrval ka vanem rattur Kiskonen ning proffide hulka tagasi püüdlev Pajur.

„Asjal on kaks poolt,“ alustab Kirsipuu. „Üks on sportlik pool ja teine see, kuidas majanduslikult toime tulime. Sportliku poole pealt algas hooaeg raskelt, poisid ei olnud valmis. Juunioride seast tulnud poistel – kahel leedulasel ja eestlastel Lauri Tammel ja Aaron Ausil – oli hooaja alguses päris palju raskusi ning ka põhimehed Kiskonen, Pajur ja Krasts ei säranud erinevatel põhjustel kohe. Mõned sähvatused olid, aga ei midagi erilist. Lätlane Krasts oli kevade poole tiimis kõige parem, sai ühe päris korraliku teise koha Prantsusmaa velotuuril [esimesel etapil tuuril Tour du Loir-et-Cher, 2.2]. Ka Aus hakkas tegelikult juba aprillis näitama, et on juba nende võidusõitude kiirustega natuke hakkama saamas.“

Mai lõpus olnud Tour of Estonial hakkasid ka vanemad sõitjad Kirsipuu sõnul jalgu alla saama. Markus Pajur oli esimesel etapil Tallinnast Tartusse teine ja „üldse näitas ennast tugevalt“, ütleb Kirsipuu nüüd. „Ka Aus oli tubli ning Kiskonen sai samuti jalad alla.“ Kodusel tuuril oli Kiskonen tiimi parimana kokkuvõttes seitsmes.

Sealt edasi tulnud Balti meistrivõistlustel korjas Tartu tiim koguni kuus meistritiitlit, kusjuures 19-aastane Rokas Adomaitis on nüüd Leedu meister koguni eliidi grupisõidus. Ja siis, juuni lõpus saadi oodatud võidud kätte Solidarnosc Championsi tuuril Poolas.

Poolas kuulus Kiskonen esimesel etapil (83 km) alates kümnendast kilomeetrist jooksikute hulka ning ründas veidi enne lõppu üksinda ja sai soolovõidu. See oli talle ka karjääri esimene UCI võit. „Algul tundus, et jooksikute hulgas olnud ratturitel on väga raske ja ei ole seda jaksu, et eest ära jääda, aga kõik andsid endast maksimumi. Meid oli kaheksa ja kõik erinevatest tiimidest,“ rääkis Kiskonen vahetult pärast võitu Eesti rattaliidu vahendusel. „Kui saime vahe 40 sekundi peale, siis teadsin, et võime eest ära jääda, kuna peagrupis ei olnud enam palju tugevaid meeskondi. Ligi kümme kilomeetrit enne finišit oli üks vahefiniš, aga ma ei hakanud seal energiat kulutama, vaid hoidsin jalga lõpurünnaku jaoks. Otsisin selleks head kohta ja lõpuks leidsin ühe viadukti, kus sai laskudes suure hoo.“

Seejärel tuli Eesti tiimil hakata kaitsma Kiskoneni liidrisärki ning sellega saadi hakkama. „Korralik tiimitöö oli,“ räägib nüüd tiimi mänedžer Kirsipuu, kes ise küll Poolas kohal ei olnud. „Kiskonen võitis esimese etapi kavalusega ära ja pärast tuli seda liidrikohta hoida. Päris raske oli, aga hakkama said. Nad kaotasid kohe esimese päeval ka Adomaitise, kes kukkus ja murdis rangluu, tema oli just siledal maal selliseks tugevaks tööloomaks kasvanud. Nad jäid viiekesi, aga tulid välja. Pajur oli ka tolleks ajaks juba heas vormis ja ta ohverdas oma šansid Kiskoneni heaks. Kokkuhoidev tiim oli ja tänu sellele võidetigi.“

Nii saab Kirsipuu nüüd öelda, et alates meistrivõistlustest ja Poolas olnud tuurist läks sportlik pool paremaks. Võite küll rohkem ei tulnud, aga näiteks Markus Pajur sai septembris kaks kuuendat kohta UCI võidusõitudel GP Rik Van Looy (1.2) ja Grand Prix Cerami (1.2) ning kaks teist kohta kermess’idel (ühe septembris ja teise oktoobris).

„Ka teised poisid näitasid, et on suure sammu edasi teinud,“ ütleb mänedžer. „Just need neli, kes juunioride klassist tulid. Nad tegid päris kõva sammu edasi, kes natuke rohkem, kes vähem. Arenesid kõik, ka Aaron Aus ja Lauri Tamm. Algus oli raske, aga hooaja lõpupoole läks asi järjest paremaks, selles mõttes võib hooajaga rahul olla.“

Nagu eespool öeldud, said UCI punkte tiimi kümnest ratturist seitse, neid ei jagunud soomlasele Markus Knaapile ning eestlastele Joonas Kuritsale ja Andre Roosile.

Nende kohta räägib Kirsipuu nii: „Markus Knaapi kukkus juba Aafrikas hooaja esimesel tuuril nii raskelt ning sellest tekkis tal niisugune hirm, et otsustas oma karjääri enne hooaja teist poolt lõpetada. Väga palju probleeme on olnud Joonas Kuritsal, tal on see süvenev probleem, et kevadise õitsemise ajal ei ole ta võimeline võistlema. Treenides seda tõrget justkui ei ole, aga nagu peab võidusõidul maksimaalselt pingutama, nii on tagasi. Ta nägi vaeva, ravis seda, aga ikkagi oli justkui pidur peal ja ta ei saanud endast maksimumi anda. Nii ta kaalus ja otsustas samuti lõpetada – tippsporti on võimatu nii teha. Andre Roosi tulevikupotentsiaal oligi natuke väiksem kui teistel, aga ta siiski lootis ja tahtis areneda. Kevadel kukkus rängalt, mõlgutas oma mõtteid ning loobus – ta ei näinud võimalust professionaalsele tasemele jõuda. Nii lõpetasimegi hooaja seitsmekesi.“

Teise poole ehk majandusliku seisu kohta ütleb Kirsipuu, et aasta oli väga stressirohke. „Raske on leida toetajaid, et ots otsaga kokku tulla. See stress on siiamaani alles, tulevik pole sugugi väga helge.“ Kirsipuu ütleb, et Tartu linn toetab meeskonda samas mahus, Leedu firma Voltas pani raha juurde, aga juurde on tulnud ka kulusid.

„Suures plaanis on seis sama, mis eelmise hooaja eel, aga ma vähemalt tean, mida saan teha ja mida ei saa,“ räägib Kirsipuu. „Kevadel oli eriti hull stress, ei kujutanud ette, kuidas hooaja lõpuni veame. Nüüd on pilt selgem, aga ka see pilt räägib väga kehva juttu praegu.“

UUEST HOOAJAST ON aga rääkida juba küll. Meeskond hakkab kandma nime Voltas Tartu2024 Cycling Team ning tiimis on taas kümme ratturit. Ikka jääb eesmärgiks UCI võit ja ratturite minek edasi profimaailma poole, aga „sellist Madis Mihkelsi moodi talenti tiimis praegu ei ole, kes saaks ühe aastaga edasi hüpata“, ütleb Jaan Kirsipuu. „Teised peavad rohkem vaeva nägema, mis ei tähenda, et see võimatu oleks. Pean silmas just nooremaid poisse, kes praegu tiimis on. Aga samuti Alekss Krasts. Tema ei ole siiamaani midagi leidnud, kuigi natuke juba tunti tema vastu ka mujalt huvi. Tundub, et ta jääb siiski meiega järgmiseks aastaks.“

Kui Krasts jääb, siis on tiim koos, ütleb Kirsipuu. Kui ikkagi läheb mujale, siis võetakse tema asemele uus lätlane. Ülejäänud üheksa ratturi hulgas on neli leedulast, juba sel aastal tiimis olnud Rokas Adomaitisele ja Jomantas Venckusele lisanduvad juunioriklassist tulev Kristupas Mikutis (18, varem Tartu tiimis sõitnud Aivaras Mikutise noorem vend) ja veidi vanem Zygimantas Matūzevičius (21). Leedu sponsori Voltase soov on, et tiimis oleks rohkem leedulasi, ning Kirsipuu selgitab, et ka nende vaates on see täiesti OK, sest Eestist ei tule häid noori piisavalt palju peale.

Kaks Eesti noort tulevad, need on Oskar Küüt (18) ja Martti Lenzius (17). Tiimis jätkavad Aaron Aus ja Lauri Tamm, samuti Siim Kiskonen. Markus Pajur leidis endale uue klubi, et liikuda taas profimaailmale sammukese lähemale.

„Kiskonen jätkab, jah,“ selgitab Kirsipuu. „Oli kahevahel, õpib samal ajal ka ülikoolis, aga see hooaeg andis talle niisuguse hea emotsiooni, nii et otsustas selle emotsiooni pealt jätkata. Ta tegi ju oma parima hooaja üldse, mitte ainult võitudega seal Poola tuuril, paljudel sõitudel on ta olnud tubli. Ta on meeskonnale väga kasulik võidusõitja, intelligentne ja annab väga häid juhtnööre noorematele. Tasakaalukas ja hea taktik, ei ole füüsiliselt gigant, aga väga nutikas võidusõitja. Võidusõidu ajal on ta spordidirektori parem käsi.“

Nii saab siinkohal meie kontinentaaltiimi uue hooaja koosseisu üles lugeda: Eesti ratturid Siim Kiskonen, Aaron Aus, Lauri Tamm, Oskar Küüt ja Martti Lenzius, leedulased Rokas Adomaitis, Jomantas Venckus, Kristupas Mikutis ja Zygimantas Matūzevičius ning lätlane Alekss Krasts.

LÕPETUSEKS VÕIKS meelde tuletada, mis meeskondadesse on Tartu tiimis sõitnud jalgratturid tõusnud. Madis Mihkels sõidab WorldTouri tiimis Intermarché-Circus-Wanty, Norman Vahtra läks siit WorldTouri tiimi Israel Start-Up Nation ning sõitis sel hooajal ja sõidab ka järgmisel kontinentaaltiimis Van Rysel – Roubaix Lille Métropole. Ka Rait Ärmil on sama meeskonnaga leping järgmiseks aastaks. Aivaras Mikutise tiim oli sel hooajal Tudor Pro Cycling Team U23 (CT), Anti-Jussi Juntunenil ABLOC CT.

See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur novembri numbris (40). Foto: Adam Illingworth