Ajakirja Ma Olen Jalgrattur järjekordne number (#32) on ilmunud.
Seekord ajakirjas:
*Gravel ehk kruusasõit. Kas pikk ja raskel rajal sõit, vaba atmosfäär või võimalus sõita rattaga neil teedel, kus hing ihaleb? Kõik need koos!
*Harrastajatel oma monumendid. Kuidas elavad harrastajad üle munakivitõusud Flandrias.
*Karl Patrick Lauk Pariis-Roubaix’l. Mis tunne oli?
*Sel suvel saab sõita Pöörirandol, nautida pikalt Lamedat Maad ning läbida KõKõva 800. Tohohh kurat, mis need veel on!?
*Markus Pajur Tour des Flandersil. Mis tunne oli?
*Kui ei taha kohe minna Mont Ventoux’le. Mäed, mida Eestis pole. Aga on künkaid, mis ajavad asja ära.
*Rattaentusiast Valdo Jahilo kirjutab, mis nime tema rattad kandnud on. Näiteks Kapten Tenkeš või Hallivatimees.
*Rattakohtunike sarjas räägib seekord Rein Solnask.
*Vanaisa fotod 56 finalist hulgas – see oli seiklus- ja ekstreemspordi fotode ülemaailmne konkurss Red Bull Illume Image Quest 2021
*Kõva harrastaja sarjas jagab oma õppetunde Raul Arula.
*Rattaorienteerujad saavad taas oma sarja.
*Eesti oma kontinentaaltiimi Team Ampler – Tartu2024 liige Artjom Köster räägib oma ratturitee tõusudest ja mõõnadest.
*Tuleb Tour of Estonia Ladies – rattaajakirja infograafika tutvustab.
*Amsterdam plaanib lähiaastatel kaotada linna keskusest 11 000 autode parkimiskohta, et teha ruumi jalgratta- ja kõnniteedele.
*Tour of Estonial sel aastal jälle kavas kolm etappi: proloog Tallinnas, Tallinna-Tartu etapp ning Tartu linnasõit. 16 Lossi tänava munakivitõusu ka!
*Viimased veerud: muna või kana, kes peab olema enne – kui vaadata rattasõitu meie linnades.
Need on lood ja pildid meie mitmekesisest jalgrattakogukonnast. Selleks see ajakiri ongi loodud. Selleks seda toimetaja Vahur Kalmre ja kujundaja Artur Kuus teevadki.
Au Ukrainale! / Слава Україні!
