Pedaalid viis pikka tundi ja sa ei näe enda ümber põhimõtteliselt mitte ühtegi taime, looma, inimest, autot, isegi Mustamäe Muki kevadist lumeteki alt väljapiiluvat koerasi..a mitte, mitte kui midagi, ei kilekotti, ei suitsukoni, ei kommipaberit, mitte-mitte midagi, mis annaks aimu inimese kohalolekust, tsivilisatsioonist.
Tekst: Priit Salumäe
Kunagi ammu sai vanima poja sünnipäevakink lunastatud. Uhasime paar nädalat ratastega mööda Aafrikat. Sõber Edgari Treier ka kindluse mõttes pundis. Ratastega Nairobist 300 kilomeetrit paunaga Kilimanjaro alla, tipa-tapa üles-alla ja ratastega tagasi. Saime kenasti hakkama. Veits paanikat, kaelkirjakuid, sebrasid, hüääne ja muid kohalikke loomi, palju rehvipurunemisi, kõvasti eksootikat ja miljonivaateid. Tehtud.
Aafrika tripil osalenud seltskond oli nii normaalne, et isegi mina oma kohalolekuga ei suutnud seda ebanormaalseks teha, no ja vahepeal oli ju mõni sünnipäevakink taas tegemata jäänud. Moraal: selle kolmese pundiga peab veel ühe rattareisi ette võtma.
Esimese hooga olid päevakorral Elbrus ja Ararat, aga sellele tõmbas Norman kiirelt kriipsu peale: tema peale Kili antud lubadus üle 3000 meetri kõrgusele ennast mitte peavalutada oli liigagi veenev. Töötasime edasi.
Paksukummiline kui ideaalne ratsu
Island – tule ja jää maa. Mitte integratsioonipoliitikast ei räägi, ikka vulkaanidest ja tohututest jääliustikest. Vulkaanipursete tagajärjel tekkinud saar asetseb mandritevahelises liitekohas. Vulkaanid tegutsevad endiselt aktiivselt, liikumatu maapind on kohati vaid mõne kilomeetri paksune ning selle all olev magma soojendab ülalpool olevat laavat ja ühtlasi põhjavett, millega kohalikud enamiku maju kütavad.
Maapealsed kuumaveeallikad on omaette ooper, vesi on seal keskmiselt 70 °C ning osa neist sülitab turistide rõõmuks ennast mõneminsaste vahedega maapinnast 60 meetri kõrgusele. Vulkaanid pauguvad keskmiselt iga viie aasta järel. Hawaii sõbrad mäletavad hästi veel 2010 kevadet, kui vulkaanipurse Eyjafjallajökulli liustiku alt oma tuhapilvega kogu Euroopa lennuliikluse seisatas ja me Itaalia rattalaagrist koju ei pääsenud.
Kõlab nagu põnev paik, aga esimese hooga see maailma ääres paiknev müstiline saar mu potentsiaalseid reisikaaslasi küll käima ei tõmmanud. Edasine suht põhjalik marsruudivalik ja fatbike päästsid päeva.
Alguses planeerisime mingit ringilaadset moodustist stardiga Reykjavíkist. Finaal sai olema põhjast lõunasse saar nii-öelda pooleks sõita, Akureyrist Víki, umbes 550 kilomeetrit. Seda on võimalik teha raskelt ja vähem raskelt. Valisime esimese variandi, väldime suuremaid „teid“, vürtsiks ohtralt singelträkke ja rohkelt ronimist – selleks katsumuseks valitud paksukummiline on ikka väga ideaalilähedane ratsu. Ühesõnaga, kaks korda Eestist pindala poolest suurem inimtühjade laavaväljade, vulkaanide, tuhamasside, jääliustike, jõgede, ojade ja geisrite vahele meie oma fatbike’idega ellu jääma – jah sobime, nigu Rõngu mehe rusk Kambja mehe silmä pääle. Vist. Teoorias.
Miljon küsimust, targad otsused
Planeerimine oli põnev. Aega Islandil „puhata“ oli meil napilt kaks nädalat. Milline marsruut ikkagi? Mida ratta juures muuta? Millised pakiraamid? Millised rattakotid? Mitu akupanka? Kas väliskumme varuks võtame? Üks kolmene telk? Kolm ühest telki? Mis temperatuurile magamiskotid? Mitu komplekti vihmariideid? Kas GPS peab kõikidel olema? Jne, jne. Miljon vastamata küsimust.
Edgari ja Norman tegid oma ratastega ikka mõned proovisõidud ka. Edgari isegi täisvarustuses koos veeületushakatistega. Mina laksasin ümber Pirita Hawaii maja terve pika paarisajameetrise tiiru. Sadula kõrgus sai vähemalt paika. Julge hundi rind ja haavlid …
Tagantjärele tarkusena parim otsus, mis varustuse osas tehtud sai, olid Outdoor Researchi vihmariided ning Scotti Gore-texi veekindel talveking. See osutus hiljem ikka valuutaks. Tõsine üllataja oli Tactical Foodpack. Mulle tuli nagu välk selgest taevast, et nad on meie oma Eestimaa tegijad. Kuna pidime kogu toiduvaru kaasas tassima, siis ilma nende oskusteabe ja koostööta oleksime üksteisele suhteliselt ebameeldivateks reisikaaslasteks saanud, sellisteks näljasteks ja tigedateks või nii.
Mida lähemale reisikuupäev tuli, seda rohkem hakkas tekkima tunne, et meid sinna saarele vist ikka väga ei oodata. Varustusega saime kõik bingo-bongo. Aga muu logistika, oi ja ai. Lendusid tühistati risti-rästi, kõiki kolme rattakasti ühe raudlinnu peale ei suudetud mahutada jne.
Reykjavíkist oli meil vaja 400 kilomeetrit põhja poole rattareisi alguspunkti Akureyrisse saada, sellega seoses tegelesid kohalikud aktiivselt meie erinevate broneeringute ülesütlemisega. Vahepeal tundus juba, et vägisi ei saa. Aga ega tola loll ole, lõpuks laevaga Stockholmi, sealt otselend Islandi pealinna, lennujaamas seitse korda selili-külili vaktsiinipasside ja koroonapriiuse tõestamist, lõpuks rattad kokku ja mikrobussi ning peaaegu nagu sujuski.
Seitse-kaheksa tundi veeremist päevas
Vihma pidi Islandil olema kahte sorti, hea ja halb. Hea sajab vertikaalselt, halb horisontaalselt. Rataste kokkupaneku ajal saime kogeda üleüldse kolmandat varianti. Korraga oli kõik märg, samas otseselt nagu ei sadanud. Vihm lihtsalt oli ümberringi. Keeruline.
Esimese päeva soojenduseks oli koogitükk 15 kilomeetri pikkune kerge asfalti pidi veeremine. Puhas nauding. Täisvarustuses rattad küll koos joogivaruga kokku sellised napilt 50 kilo, aga veeresid mõnuga, vähemalt allamäge.
Varem olin oma peas rehkendanud umbes nii: ööpäevas on 24 tundi, noored mehed, hea unega, no maksimaalselt 10 tundi magame, järele jääb 14, kui nüüd neli majandada söökidele-värkidele, siis jääb ikka 10 tundi rahulikuks kulgemiseks. Ja kui väääga suahiili keeles pole-pole veereme, siis 15 km/h ju ikka iga endast lugupidava ratturi põlvekapslites peidus. Babahh, 150 kilomeetrit päevas, tagasihoidlik ketikeerutamine. OK, nii uljalt ei kihuta, aga no 100 kilomeetrit päevas ikka teeme, eks.
Alla nädala ja finito, järelejäänud ajal põrutame päris turisti panema, vaalu vaatlema, kohalikku toitu-värki nautima, kuumaveeallikas oma Garmini kella eluküünalt kustutama (viimane kellalugu sai tõeks, mitte et ma oleksin seda muidugi planeerinud).
Rattakilometraažiga päriselus asjad nii roosiliseks ei osutunud. Keskmiselt tuli päevas 7‒8 tundi veeremist, millega katsime siis 50‒70 kilomeetrit, keskmiseks kiiruseks jäi ühel päeval vaid 9 km/h. Lõpus tegime küll veidike tagasi, aga esialgu menüüs säranud lõvisupp osutus ikkagi tavaliseks eestimaiseks hakklihakastmeks.
Sadu kilomeetreid kaljust kuumaastikku
Teine päev oli juba veidike tõsisem. Mõnikümmend kilomeetrit asfalti ja siis hakkas pihta. Vaikselt kadus niigi nigelavõitu elusloodus, asendudes järjest tumedamate kiviste toonidega. Filmisõbrad, kellele meenub „Oblivion“, „Interstellar“, „Star Trek“, „Star Wars“? Kõik need on Islandil purki pandud („50 halli varjundit“ pole päris see teema).
Sadu ja sadu kilomeetreid kaljust kuumaastikku ja musta masendust. Pedaalid viis pikka tundi ja sa ei näe enda ümber põhimõtteliselt mitte ühtegi taime, looma, inimest, autot, isegi Mustamäe Muki kevadist lumeteki alt väljapiiluvat koerasi..a mitte, mitte kui midagi, ei kilekotti, ei suitsukoni, ei kommipaberit, mitte-mitte midagi, mis annaks aimu inimese kohalolekust, tsivilisatsioonist. See on nii kummaline, nii valus ja nii hea, seda lihtsalt peab kogema, sõnadesse panna pole aus.
Esimesed tugevamad tuulepuhangud olid gramm isegi naljakad. Lõbusad. Just need, mis nagu otse vastu ei puhunud. Sõtkud-sõtkud, korraga pannakse ventikas küljelt täie võimsusega uhama, ratta juhitavus muutub pehmelt öeldes ebameeldivaks, aga saime hakkama. Viskas hoobilt ideaaltrajektoorist meetreid kõrvale, üksteise tuules sõitmine tehti võimatuks.
Tuuleiilid kasvasid iga minutiga, kuni lõpuks ulus ja lõõtsutas ümberringi nii, et suud lahti teha ei julgenud, järgmine hetk on kiiver peast või sokid jalast ära puhutud. Taevast alla maa poole tuiskava langevarjuri molli teate? See lopat-lopat noh, vot selline oligi konkreetselt tuulepoisi poolt meile näkku joonistet. Enam ei olnud naljakas. Käed hoidsid kramplikult lenksu, kogu aeg selline tunne, et kui tuuleraisk suudaks korrakski kaheksakümnekilose minu viiekümnesest rattast lahutada, siis teineteist me enam kokku installeerida ei suudaks. Raju nautis ennast täiega. Meie liikumiskiirus oli taandunud alla 5 km/h. Otse vastu puhumisega sai veel kuidagi hakkama, aga nii kui veidike keerutas, sai sellest „edasiliikumisest“ pigem klounaad või korralik trialivõistlus.
Ellujäämiskursus jõgede ületamisel
Ja siis tuli päeva neljas jõeületus. Põhimõtteliselt olime olnud valmisolekus kuni puusadeni jääkülmas vees ulpima. Vahetult jõgedeületuste ees laiutasid hirmuäratavad neljaveolistele (teised ei tohi üldse Islandi sisemaal sõita) mõeldud hoiatavad sildid, kus manitseti kasutama kõige aeglasemat käiku, üksi mitte veeületust katsetama jne.
Meie olime niipalju kodutööd teinud, et päris maastikuautode jälgedes ei tohiks liikuda, seal roopad sisse sõidetud ja palju sügavam. Kuna september on suvekuudest veidike külmem, liustikud suuremad sulamised ära teinud, siis lootsime ikka kergelt pääseda (loe: kuiva jalaga). Esimeste jõekestega olimegi suhteliselt kenasti hakkama saanud. Veidike sinka-vonka, sügavamatesse kohtadesse viskas vana luuraja kive sisse, et kuidagigi aimata, kas vesi ulatub puusadeni, kubemeni või hoopis tuharateni. Osa kohti läks sõites ja ludinal, teised ratast lükates, ise kivilt kivile põrgates.
Kuniks jõudsime päeva neljanda jõeni. Tegelikult ei paistnud ta esimese hooga eriti keerulisem kui varasemad, aga seesama eespool mainitud kuni 50 m/s tuuleteema oli meid ikka ära hirmutanud. OK, „meid“ on pisut liialdatud. Edgari hakkas juba pükse maha ajama, et tema kalpsab läbi, Tartu mees pole mingi pealinna kümne siidipöidlaga mömm, tema teeb ära. Õnneks tuli mehel mõistus pähe. 100 protsenti oleks see kõrvulukustavalt jõhker veevool ja märatsev tuul mõned rattad ja/või mõned mehed meie tiimist allavoolu lasknud.
Istusime siis nukralt maha. Ei, mitte tuulevarju. Viimase 30 kilomeetri jooksul ei oleks isegi mikroskoobi all mõnda tuulevarjupesakonna pisimat liiget tuvastada suutnud. Me jäämegi siia?! Telkida ei saa, telgist oleks hoobilt mitu ribatelki saanud. Mis teeme? Proovime ikkagi kuidagi üle minna. Ei riski! Kohe läheb pimedaks! Hirm hakkas vaikselt selgroogupidi üles ronima. Gabriel, mis meist saab?
Selle ellujäämiskursusega meenus nädalatagune kindlustusmaaklerile tehtud telefonikõnele eelnenud teade „Teie kõne salvestatakse“. Mul nimelt krediitkaardiga seotud reisikindlustus. Siiamaani on väga kenasti toiminud. Mõtlesin, et igaks juhuks küsin üle, kas meie reisiks peaks midagi lisaks võtma, no et läheme sinna eikuhugimaale ihuüksi töllerdama.
Alustasin siis kenasti, et sõidame ratastega natuke mööda Islandit, kas peaks kuidagi-midagi lisakaitset või nii … Maakler pani avanaeru: „Mida, Islandil jalgrattaga ja ekstreem vä? Euroopa Liit, pole seal ju midagi hullu, ei metsa ega metsloomagi!“ Tõmbasin siis oma lolli küsimuse pärast punastades pea õlgade vahele ning tänasin viisakalt. Niisiis seal tormi käes Edgarit jõkke hüppamast keelitades ja pimedat oodates see „teie kõne salvestatakse“ kõrvus kumiseski …
Pakun, et maksimaalselt veerand tundi saime sedasi kükitada, eelnevat ilusat elu meenutada ja endalt eksistentsiaalseid küsimusi küsida, kui korraga „nurga tagant“, nagu välk selgest taevast, ilmutasid ennast kaks maastikuautot. Sakslased. Abivalmis sakslased. Esimene tervituslause kõlas nii: „Siia me teid ei jäta!“ Veits ratastega koormarihmatamist ja üle jõe me olimegi. Ja üle teise jõe ja üle kolmandagi, maandudes umbes 10 kilomeetri kaugusel paiknevasse kämpsaiti. Eks ikka veidike kripeldas, et tegelikult tulime siia ju rattaga sõitma ja mitte turvaliselt autokastis saareekskursioonile, aga etteruttavalt, torm vaibus alles järgmiseks lõunaks. Ainuõige otsus. Mõistuse hääl sai õnneks võitu. Kusjuures, kõikide varasemate matkajate ja vähem matkajate kohtudes jäädi alati seisma ja kust-tuled-kuhu-lähed-jutud said räägitud. Enne sakslasi ei olnud viis eelnevat tundi ühtegi hingelist.
Jumal pidi lolle ja joodikuid kaitsma. Ma pole mingi kümme aastat tilkagi alkoholi tarbinud, ehk siis …
Anekdoot meenus. Uputus. Kõik püüavad kuidagi kuivale pääseda. Ainult üks vanameheke istub rahulikult toas ja kordab kõikidele abipakkujatele: „Küll Jumal mind aitab!” Vesi tõuseb juba katuseni, vanamees ikka istub, saabub päästepaat, vanameest paadile keelitades. Papi ei murdu: „Küll Jumal aitab!” Viimane võimalus, helikopterist visatakse redel. Vanamees ei lahku, mantratab edasi: „Küll Jumal aitab, küll Jumal aitab!” Kuniks upub. Taevas kohtub siis Vanajumala endaga: „Ma lootsin sinu peale, miks sa mind ei aidanud?” Jumal: „Oh sind ullikest! Saatsin sulle paadi ja helikopteri ju!“
Tehnika oli meie poolt
Viiendal päeval saime endale uue tiimiliikme. Korealane Kim, kellega edasisel kahel päeval sai koos veeretud. Pull tüüp. Neljas kord Islandil. Kõik risti-rästi läbi kamminud, aga tahab veel. Oma rattaga. Esimestel sõidupäevadel olime pehmemates kohtades, mida jätkus ikka kümnete kilomeetrite kaupa, märganud ohtralt rattajälgi kõrvuti jalajälgedega. Kimi 29“ Santa Cruzi maastikuratta 2,25 lai rehv ei kannatanud sõita. Meie Scott Big Joni Schwalbe 4,8“ Jumbo Jimid oli ikka ainuõige otsus. Pisut rehvirõhuga mängides saime kogu teekonda nautida.
Kogu tehnika oli ka kenasti meie poolt. Pea midagi ei lagunenud. Esimesel päeval lendas üks pakiraami polt, õnneks märkasime seda kohe ning kõik sai üle pingutatud ja teibitud. Ühtegi rehvi ei läinud. OK, korra läksin söögitegemise ajal veits nagu hoogu, Tactical Foodpacki kanakarri ja riisi isu oli niivõrd suur, et plähmerdasin ühe ratta priimusele sulama. Õnneks andis suitseva rehvi lõhn endast kiirelt märku.
„Püsti tõusta!“
Vahepeal saime veel palju vihma, siis sadas vahetpidamata ning korra tuli taevast lausa vett alla, enne kui kallama hakkas ja pärast keset lausvihma paduka kätte jäime.
Lõpuks sõime teenitult skyr’i ja vaalaliha (ei, mitte koos), vedelesime kuumaveeallikas, lugesime lambaid (mitte uinumiseks, ummikus olles, lambaummikus), tunnetasime Reykjavíki.
Lõpetuseks kõikidele Islandile kippujatele üks väärt tarkusetera.
„Mida teha, kui Islandi metsas ära eksid?“ − „Püsti tõusta!“
Kokku
9 rattasõidu päeva
777 kilomeetrit
54 tundi ja 22 minutit
5856 tõusumeetrit
See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur novembri numbris 2021 (nr 30).
Fotod: tundmatu turist, Norman Salumäe ja Edgari Treier
