Surmahirm. Ikkagi vist sulaselge surmahirm. Aga sinna me veel jõuame.
Tekst: Andres Keil
MA EI MÄLETA kolmerattalist. Mäletan, aga mitte sellega sõitmist. Siis ma olin juba suurem poiss, kui parem jalg tagateljel, käed lenksul, vasakuga hoogu lükkasin ja maal õuemätastel rallisin. Nii oli väga hea nokka tõmmata, lihtne. Siis ma vast olin umbes viiene. Või kuuene. Kaks värvikat nokatõmbamise lugu on mul ka, aga siis ma olin juba vanem.
Aga ma mäletan tõukekat. See oli oranž. Praegustega võrreldes ikka suurte ratastega, õhkrehvidega. Kui ma siin arvuti taga praegu näppe sirutan ja meenutan ‒ täiskasvanu perspektiiv, teadupärast, on teistsugune ‒, siis ma arvan, et vast 25 senti võis nende rataste diameeter olla. Või 20? Vast kaks kolmandikku A4, jajah.
Tõukekat ma armastasin. Siis oli nende nimi tõukekas, mitte tõuks. Inimesed ei olnud veel nii laisad, kaheksakümnendate alguses. Ma olin veendunud, et ma olen tõukekaäss. Õismäe tiigi ringi ülemise osa pikkus on 680 meetrit. Hiljem, suurema koolipoisina sai seda kehalise tundides oksendamiseni liduda, sellepärast ma mäletan, ja seal korraldati tõukekavõistlused. Mispuhul? Ei mäleta.
Ega siis olnud nii, et on kogukonnapäevad ja kohvikud ja võistlused, aga võistlused olid ja kooliga ei olnud need kuidagi seotud. Igal juhul, ma arvasin, et ma olen tõukekaäss – kaheksa olin ma ehk, või üheksa ‒, ja võistlema ma läksin. Ning loomulikult selgus, et ma … olengi tõukekaäss! Ma sain teise koha. Palju oli võistlejaid, kas teistel olid sama ägedad tõukekad, ei mäleta. Aga ma olin sisimas uduüllatunud. Et ma tõukekaäss olen. Seda, et ma üllatust välja ei näidanud, seda ma mäletan päris kindlasti.
MAAL TÕUKEKAT EI ei olnud, see oli ikka selline linna asi, poolkõva. Maal oli Školnik, oranž (rohkem pole mul elus ühtegi oranži asja olnud, ainult need kaks ratast, no hea küll, võibolla mõned ruudud mõnel särgil on ka oranžid olnud).
Alguses oli Školniku kodu Tartus, vanaema juures verandal. Ja siis ühel kevadisel koolivaheajal, kodutänav oli siis veel kruusane, märtsiveed joonistasid kanaleid kruusa, ja päriselt ka, me ujutasime siis puukoorest laevukesi Tamme puiestee kruusal, jah, täpselt nagu Parijõe juttudes või viiekümnendate lasteraamatute piltidel. Siis ma ütlesin nendele tänavasõpradele, et olge nüüd tähelepanelikud – kohe tuhiseb siit mööda oranž Školnik.
Ema ja vanaema ja vist ka vanavanaema saatsid mu kurele. Kuhugi sa ei lähe, ei võta seda ratast küll praegu. Ega siis ei olnud sellised ajad, kui lapsed said kõike, mis tahtsid, ja kohe. Ja ega siis ei olnud sellised ajad, kui vanemad midagi selgitama või argumenteerima pidid. Oli nii ja kõik. Ei võta ja kõik. Võibolla nad küsisid mult isegi, et kas ma olen loll või lolliks läinud.
Ega ma muidugi ei saanud aru, miks ma ei tohtinud ratast võtta. Ega ma ei saa sellest praegu ka aru. Ma arvan, et siin oli kaks võimalikku põhjust. Et väljas on märts ja märtsis ei võta ratast. Või et nad ei osanud selle uue ja õlise ehk rattaga kuidagi midagi teha, kaks naist. Peaks ema käest küsima, aga vaevalt et ta mäletab. Ja ülepea, nüüd ma olen suur ja sõidan märtsis rattaga vabalt. Kasvõi läbi lombi (aga väga läbi lombi ei taha) ja nii kaugele, kui tahan. Vahel tahan täitsa kaugele.
Andres Keili rattad on Radon R1 ja Radon Scart Light 9.
Fotod: Vahur Kalmre / MOJ
A maal oli Školnik muidugi tuus. Huvitav, ma ei tea, et teda kuidagi teistmoodi oleks kutsutud. Ereliukas oli Erekas ja Desna oli Dessu, a Školnik oli ikka Školnik. Mitte Školka või Škollu või midagi veel labasemat. Školnik.
Naabripoistel, Kalkuni-poistel, Kristjanil oli minu meelest sinine Školnik, aga vanem mudel, Kaarlil, vähemalt esimesel Školniku-aastal, oli see pisikeste ratastega punn, millel olid abirattad ära võetud ja ta ei jõudnud meile järele ja röökis kogu aeg läbilõikava häälega:oooooodake! Metsikult tüütu. Vahel oli nii tüütu, et me isegi ootasime. No ja eks me sellepärast ka ootasime, et muidu me vanemate käest saime, sest polnud nii, et lapsed ise ja mis tahavad, eksole.
Igal juhul ükskord, kui me Mardi juurde sõitsime, siis me küll ei oodanud ja kihutasime ees, ja ma tõmbasin puujuure peal nokka ja Školniku esimene ratas kukkus alt ära ja rattakahvel tungis sügavale Põlvamaa mulda ja ma lendasin sirgelt üle nipli. Täpselt selleks ajaks, kui ma männiokkad välja tatistanud olin, vänderdas see kuradi Kaarel kohale ja vaatas mu peale ülevalt alla. Kirjeldamatul ilmel. Ma arvan, et selles ilmes oli kogu maailma õnn ja rahulolu.
Oleks võinud hullemini minna, pudistasin ma. Rõõmsat nägu tehes. Selle aja peale oli Kristjan ka otsa ringi keeranud ja tagasi jõudnud. Kuradi koerad. Seda oleks-võind-hullemini-minnat nad irvitasid aastaid. Närukaelad sellised! Nagu ka seda, kui Školniku lenksu toru kahvli seest sõidu ajal pooleks läks ja lenks pihku jäi. Ma lõpetasin pea ees kuusehekis. Loomulikult oli seal kuusehekk. Mitte heinasaad või ema süli või … naabritüdruk. Näiteks Karin. Või Hedy. Õed. Kes põhjustasid mu elu rängima kukkumise.
SIIS OLI MUL JUBA Minsk. Kokukas. See kallim. Ägedam. Uuem kui Desna ja seeläbi ka palju timmim. Ütleme, et see suhe võrreldes Desnaga oli nagu null-viis suhtus null-ühte. Siin pole küsimustki, eks ole. Hedy ja Karini maja on seal, kust asfaldilt kruusateele pöörab ja orus. Ma siis pöörasin, tõstsin nokka, sõitsin tagarattal, vaatasin paremale alla, kas Hedy ja Karin ikka näevad, kuidas ma tagarattal sõidan, ja samal ajal tundsin, et hakkab üle tulema ja jalgade mahapanemine poleks kuidagi sobilik olnud, surusin noka maha. Pöörasin pilgu ette. Esiratast ei olnud. Või noh, oli, aga tagarattaga samal joonel. Loomulikult kahvel kruusas ja Andres, siis ja seal küll tuntud nime all Põnnu, lendab jälle sirgelt üle lenksu.
Pioneerilaagri velsker puistas mu käsivarre õlast randmeni kollast streptotsiidipulbrit täis ja sidus kinni. Valmis, ütles ta. Ta oli kas tähelepanematu või oli ta tähelepanu muul põhjusel häiritud, tollal velskripunktides võis nii juhtuda, sest eks igav oli ja arstikapis oli läbipaistvat vedelikku klaaspudelis. Mul on teine käsi ja jalad ka, ütlesin mina. Suhteliselt sitt suvi oli. Teised käisid ujumas, mina töllerdasin kaasa, määrdund sidemeis, õlgadest randmeteni ja kannikatest kandadeni. Hedyle ja Karinile ei avaldanud mu aeroakrobaatika kruusani erilist muljet. Vähemalt mitte soovitud muljet.
Igal juhul poisikestena maal me teab mis distantse ei läbinud, rohkem kodu ümber, lagunevate Erekate ja muuga. Neid Erekaid läks Kalkuni-poistel tõesti nagu leiba. Olulised olid järgmised tegevused. Hüpekate ehitamine ja hüppamine, külg ette pidurdamine, noka tõstmine, kõigest võimalikust ja võimatust võimalikult suure hooga ja võimalikult suure kolakaga üle sõitmine. Ja siis ma sain suureks.
SUURED POISID EI SÕIDA jalgrattaga. Vähemalt mitte üheksakümnendatel ei sõitnud. Ja kahetuhandendate alguses. Okei, vahepeal ma Tartus sõitsin ühe suure lilla rattaga, mis nägi välja nagu Harley Davidson, a las see jääb. Praeguses kontekstis hakkab ehk natsa huvitavamaks minema jälle aastast, ma pakun, 2005. Või kuus. Siis ma ostsin, ja puhtast ihast, ma kohe tahtsin ratast, Annie käest sinise Tunturi ja võtsin selle Tallinnasse kaasa. Ma olin siis Postimehe teatrikriitik.
Ja NO-teatris oli esikas. Vist „Rambo”. Ja peale esikat me tegime seda, mida ikka peale esikat tehakse. Kes ei tea, võib teha järeldused me järgnevast käitumisest. Ma ei mäleta – loomulikult! ‒, kuidas see nii kujunes, aga mingil hetkel olime mina ja Andres Mähar ja minu sinine, veel viimaseid hetki sinine, Tunturi teatri töökojas. Kuskilt riiulilt me olime koukinud Ene-Liisi spreivärvipurgid ja värvisime. Ratast. Ja kui Ene-Liis Semper ja spreivärv, siis on see loomulikult kuldne. Mähar oli väga hoos, ma niipalju suutsin teda pidurdada, ise samal ajal hoolsalt pihustades, et sadul jäi värvimata. A muidu kõik – kett, kassett, kõik, kodarad, helkurid, lenksukummid, kõik, kõik peale sadula.
Järgmine hommik oli oktoobripäikesekullas. Ma läksin teatrisse rattale järele. Me olime teinud tähelepanuväärselt head ja hoolsat tööd. Kuld kiiskas oktoobripäikesekullas. Kui ma läbi vanalinna sõitsin, siis pilgud pöördusid, ma tundsin ennast nagu DiCaprio. Või vähemalt Pitt. Aga tegelikult olin vaid pohmellis ülekaaluline teatrikriitik maksumaksja raha eest ostetud värviga purjus peaga kuldseks värvitud rattal. Uhke. Kas Mähar Ene-Liisi või Ojasoo käest pärast vasta pead ka sai, pole ma küsind. Pole ka oluline. See oli seda väärt.
JA SIIS MA KASVASIN veel suuremaks. Sõna otseses mõttes.
Ma hakkasin saama 40 ja kaalusin 113 kilo. Või oli see 117. Ei mäleta. Ei taha mäletada. Palju. Ei jõua. Ei jaksa. Ainult takso. Kogu aeg higi. Astud kontorisse sisse ja kolleeg küsib: kas vihma sajab? Ei, ma tulin kiirel sammul. Kurat võtaks, bussipeatusest on 400 meetrit …
Jalgratas päästis mu. Vähemalt surmahirmust. Vist seitse aastat tagasi. Või kaheksa. Midagi sellist. Ma ostsin Kuivjõe käest Valdo Jahilo vana maanteka ja hakkasin sõitma. (Praegu on see ratas verandal puki otsas, hea talvisel ajal virtuaalses Londonis sõita.)
See oli mulle suur, aga mis siis. Ega ma saanud aru ka, et see suur on. Kurat, ma mäletan esimest Valgemetsa minekut. 35 kilti, eks ole. Poolel teel, seal Rebase juures läheb tee veitsa ülesmäge Sirvaku peatuseni. Ma mõtlesin, et ma suren ära sinna. Raiusin peas: peabki raske olema, siis aitab, peabki raske olema, siis aitab – see aitas, sain kohale.
Aastal 14 ronisin esimest korda rattarallile (siin kirjutades vaatan Sportfotost pilte, päris veider), ma arvasin, et ma suren ära sinna. Elvas, 102. kilomeetril ronisin maha, mu isa elab Elvas, see andis põhjuse alla anda. Loll olin, loll olin, et ettevalmistuseta rallile ronisin, ma jäin ju esimeste Otepää tõusudega maha ja üksi, ja väntasin ja väntasin. Enne vast 45 kilti oli pikim ots. Ja tark olin, et maha ronisin. Sest see jäi kripeldama, ossa Juudas, kuidas jäi kripeldama. Ma ei ole ju nii sitt mees!
Ja edasi. Edasi on üpriski nagu Lev Tolstoil: kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu. Ja õnnest pole eriti palju kirjutada.
Seda ehk, et päriselt on olnud hetki, kui ma tunnen, et päriselt õnnelik olen ma sadulas. Näiteks eelmisel suve matkal Ruhjast Karksi-Nuia. Nii ilus oli, nii hea oli, et nutt tuli peale. Ja et mul on nüüd mitu aastat rattaperekond. Selle nimi on Godsilja Racing Team. Jah, selline huumoriga nimi ja huumoriga perekond ja te tahate teada, mis nalju me teeme, aga vaat ei saa teada! Me sõidame rattaga. Ent see on juba hoopis teine jutt. Ma siiralt loodan, et Kalmrel on niipalju oidu, et siia ajakirja GRTst lugu paluda. Lugejad, nõudke teie ka.
Aga ühte, olulist, väga olulist, tahan ma küll ütelda. Ärge kartke kilometraaži. Iga, ma rõhutan iga varases või keskmises keskeas inimene, kellel on natukenegi mingigi füüsiline vorm, on matkapäevana võimeline sõitma 100 kilomeetrit. Selle tõestuseks on GRT mullusügisesel lühimatkal kaasas olnud 45-aastane daam, kes käis viimati rattamatkal põhikoolis. Sõitis kaks sajast päeva ja sinna otsa kuuekümnese poolpäeva nigu naksti. 26-tollise linnarattaga. Nigu naksti!
JA VIIMAKS. Hommikul käisin kaalul. 91,4. Seda pole vähe, aga seda on palju vähem kui 117. Seni on mu suurima läbisõiduga aasta olnud napilt alla 3000 kildi. Sel aastal tahaks 3500 kätte saada. Olgu see siin üteldud. Sadulasse!
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur mais 2021 (number 27).
