Jalgrattad seinal. Kuues osa. Mis värk meil siin Eestis selle Colnagoga ikkagi on?

Kõigepealt tuleb muidugi rääkida nendega, kes Colnagoga koos, võiks lausa öelda, elanud on. Elanud ja võidu sõitnud. Seega kunagise Eesti rattakoondise mehaaniku Kalle Kirsiaia, legendi Aavo Pikkuusi ja teeneka treeneri Rein Kirsipuuga. Ja kirjutada ka Ernesto Colnagost mõne rea.

Tekst: Vahur Kalmre

Kalle Kirsiaed (66) arvab, et tema esimene kohtumine Colnagoga jääb ehk sellesse aega, kui ta veel ise rattaga sõitis, ehk siis 1970. aastate algusesse. „Meile said Colnagod nähtavamaks siis, kui Aavo Pikkuus tuli 1976. aastal meeskonnasõidus olümpiavõitjaks, Eesti koondis aga sai esimesed Colnagod 1979. aasta rahvaste spartakiaadiks,“ mäletab Kirsiaed.

Legend Colnagost ja NSV Liidu osast selles on aga Kirsiaia meelest seotud ikka 1970. aasta maailmameistrivõistlustega Inglismaal Leicesteris, kus Itaalia rattatööstur Ernesto Colnago pakkus venelastele oma rattaid. Sealsamas tuli NSV Liidu koondis meeskonnasõidus maailmameistriks. „See tekitas hea sideme ning juba kaks aastat hiljem tuldi Münchenis ka Colnagodega olümpiavõitjaks. Varsti pärast seda sai ka Aavo kellegi vana apelsinivärvi Colnago endale kasutada,“ räägib Kirsiaed.

Ka rattatreener Rein Kirsipuu (87) toetab seda juttu. „See oli mõlemale poolele kasulik äri,“ ütleb ta. „NSV Liit oli amatööride hulgas tugev ning kohe tulid ka võidud, nii et Colnago sai nende tulemustega siis ka ennast kiita.“

Aavo Pikkuus (66) ise mäletab, et sai esimese Colnago ehk 1972. aastal, kui oli juba NSV Liidu koondise vaateväljas ja osales trekil kuue päeva sõidus. Kindlasti oli see kellegi vana ratas, sest „uutele kohe uusi rattaid ei antud“. Küll aga sai Pikkuus uue Colnago juba järgmisel aastal. Ja sealt edasi oligi see ratas tema igapäevane kaaslane. Muuseas, Pikkuus ütleb nüüd, et on korra kohtunud ka Ernesto Colnago endaga. 1978. aastal Itaalias ühel võidusõidul [Giro delle Regioni, mille Pikkuus võitis], siis juba olümpiavõitjana. Loomulikult tuli Ernesto Colnago just Colnagodega olümpiavõitjaks tulnutega – sealhulgas ka Aavo Pikkuusiga – juttu ajama. Ka kätt surus.

Ernesto Colnago (89), kes siiani juhib Colnago rattafirmat, kuigi alates 2020. aastast ei kuulu see enam ainult tema perele, alustas tegevust rattatööstusega 1954. aastal Milano lähistel. Esimese suurema võidu sai Colnago juba kolm aastat hiljem, kui Gastone Nencini võitis Giro d’Italia. 1960. aastal tuli Luigi Arienti juba Colnagoga Rooma olümpiavõitjaks 4000 meetri jälitussõidus ning mõned aastad hiljem hakkas Colnagoga sõitma ka Eddy Merckx.

„Merckx oli tõusev täht ja tulevane meister ning mina olin tõusev rattaehitaja,“ on öelnud Ernesto Colnago. „Oli tõeline au töötada sellise suure meistri nimel nagu Merckx. See aitas meilgi kasvada …“ Merckxist ja Colnagost tuleb veel juttu.

Värskeima eduloo kirjutas Colnago oma nimele aga möödunud aasta Tour de France’il, kui just selle jalgrattaga tuli üldvõitjaks sloveen Tadej Pogačar (UAE Team Emirates). Ja nagu öeldud, siis 1970ndate algusest suutis itaallane Ernesto Colnago hakata ajama äri ka raudse eesriide taga.

TOLLEST AJAST PEALE sõitsidki NSV Liidu ratturid – alguses koondis, hiljem ka teised – valdavalt Colnagodega, just nende punaste ratastega mäletame sõitmas Aavo Pikkuusi, Riho Suuna ja teisi Eesti rattureid. Näiteks Pikkuus mäletab oma koondiseajast, et igal aastal saadi Itaaliast 40 uut Colnagot.

„See ratas – Colnago Mexico –, millega Pikkuus tuli olümpiavõitjaks, oli tehtud tolle aja kohta ülikergeks,“ räägib Kalle Kirsiaed. „Ratas kaalus 6,8 kilo, palju oli kasutatud titaanvõlle ja muid titaanosasid, aga torud olid küllaltki õhukese seinaga. Pärast läksid need rattad tavakäiku, aga kuna Nõukogude Liidu teed oli toona teadagi rattaid lõhkuvad, siis sai nende eluiga üsna varsti otsa.“

Nii tuli ka Kirsiaial päris tihti putitada Pikkuusi Colnagosid, kui rattur kodus käimas oli, alates siis juba 1979. aastast ka Eesti koondisele saadud samu rattaid. „Siis saime kümme Colnagot, enne sõitsime valdavalt Colneritega, mõnel oli ka vanemast ajast Cinelli või mingi muu ratas. Need saadud Colnagod aga olid juba Campagnolo Recordi osadega – uhke ja hää oli kõik,“ tuletab Kirsiaed nüüd meelde.

Kindlasti aga räägib Kirsiaed ära ka viimase seiga, mil ta Aavo Pikkuusi ratast „näppis“. See oli 1981. aastal, kui käis Viljandi tänavasõit ja Eesti koondis oli stardipaigas. Pikkuus pidi lendama Itaaliasse Giro d’Italiale. „See oli enneolematu teema Kapitonovil [NSV Liidu rattakoondise peatreener Viktor Kapitonov], oli tehtud lepingud, et mehed stardivadki profituuril. Aga äkki oli Pikkuus Viljandis mu selja taga … Ütles, et vaata, Kalle, ratas üle ja siis, kurat, ma tulen veel üks kord Eesti meistriks tänavasõidus, ja siis, kurat, ma saadan kõik kukele, ja siis kurat, hakkan rallit sõitma. Keegi ei uskunud neid sõnu, aga läkski nii,“ räägib Kirsiaed.

Kui küsin Kirsiaialt, kuidas ta Colnagot palju „näppinuna“ iseloomustab, siis ütleb ta: „Väga head rattad olid. 1976. aastal tulid nad välja Colnago Mexico mudeliga, mis oli tollal samm ülespoole. Järgmise sammu astusid 1983. aastal, kui nad panid välja maailma parima jalgratta – Colnago Masteri. Sellel on profileeritud torud, piltlikult öeldes nelikanttorud, millel on tugevad sooned sees. Toru paksus on nii õhukeseks aetud, see on ülikerge. Ka praegu on see ülihinnatud asi, mis siis, et on terasraamiga, aga see on kerge ja jäik. Väga edukas lahendus.“

Muuseas, ka praegu on Kalle Kirsiaial Colnago Master – mis siis muu! –, millega ta püüab igal hommikul vändata, kui ilma ja võimalust on, nagu ta ütleb. „Olen temaga harjunud, ta on tugev ja jäik. Ma ei taha moodsatele asjadele üle minna, vanamehe asi. Uhke värk. Ja seal on veel midagi selle taga … See on fiiling, mille sees ma olen olnud. See on jälje jätnud ja Colnago armastus on jäänud kogu eluks.“ Ongi kõik öeldud, et miks ikkagi Colnago.

SEE, ET Colnagoga on seotud üks põlvkond Eesti rattahuvilisi, räägib ka Colnago fänn Andres Lekko (51). Ta on taastanud mitmeid Colnagosid ja teeb seda ikka ja jälle. Ta võib rääkida Colnagost pikalt, kuula ja kirjuta vaid.

Lekko on täiesti nõus, et tema praeguses suhtes Colnagosse on tubli annus kadedust. Kui omal ajal ta seda ratast endale ei saanud – aga tahtis, väga tahtis –, siis nüüd on see võimalus olemas. Ja võimalus mitte lihtsalt osta uus Colnago, vaid leida ja taastada just see 1980ndate keskpaiga punane Colnago. Colnago Master, kui täpne olla. Terasraamiga, kerge ja jäik, mäletate!

Sel kevadel sai Lekkol valmis järjekordne Colnago Master, mis oli küll mõeldud endale, kuid asfaldile ta sellega ei jõudnudki, kohe leidis ratas endale uue omaniku. „See läks minu põlvkonna inimesele, kellel lööb Colnago kohe lambi põlema, eriti, kui see veel punane on,“ ütleb Lekko.

See Colnago saigi punane, kuigi Soomest kunagi ostetud ratas oli hoopistükkis must, 1992. aasta Colnago Master Più. „See oli üks hästi koleda kujundusega ratas, mille ostsin doonoriks, et sealt juppe võtta,“ selgitab Lekko. „Mulle see ratas ei meeldinud, nii et mõtlesingi, et teen selle väljanägemiselt selliseks, et meeldiks. Meeldiski, aga kiirelt ka teisele.“ Nii liiguvad Lekko taastatud Colnagod edasi ja hoiavad seda rattamarki ja seda ajastut meeles.

Aga Colnago fänn Lekko läheb edasi. Järgmise Colnago – sinise – ostis ta Horvaatiast. „Sellel rattal on mõned omapärased detailid. Tavaliselt käis Colnagoga kaasas üks joogipudel, sellel aga on pudelikinnitusi kaks. Ka on raamil raaminumbri kinnitus, mis viitab sellele, et ratas on eritoodang mingisugusele tiimile. Colnago tolleaegne ajalugu kataloogides ja reaalses elus erineb päris mitmeti.“

Siiski ei hakka Lekko seda kunagist tundmatu tiimi ratast taastama. Tal on teine plaan. Sinisest Colnagost läheb käiku vaid raam. „Selle ratta jupid minu eesmärgiks ei kõlba,“ ütleb ta. Eesmärk aga on selline: Lekko tahab endale teha koopiat jalgrattast, millega NSV Liidu koondis sõitis Souli olümpiamängudel 1988. aastal. Sõitis Riho Suun, kes sai seal grupisõidus 60. koha. Sõitis loomulikult punase Colnagoga.

Nii otsis ja ostis Lekko endale veel ühe Colnago, seekord Itaaliast. Selle küljest saab ta kahvli ja jupid. Ja kokku tulebki 1988. aasta Soulis võistelnud ratta koopia.

Selline Colnago-huvi on pannud Andres Lekko ka rohkem Colnago rataste ajalugu ja tehnikat uurima. Ilma ei saakski. Näiteks teab ta, et nüüd Horvaatiast hangitud sinine Colnago Master on aastast 1986 või 1987 – ikka see 1980. aastate keskpaik, mis Lekkole hirmsasti huvi pakub –, aga ta saatis ka Colnago arhiivi pidajale pildid ja andmed ning „nüüd seal sobratakse ja annavad teada, kas suudavad mulle öelda, mis ratas see tegelikult on“.

Kogu see taastamine on aga paras pähkel. Souli olümpia grupisõidu fotosid on vähe, veel vähem aga on fotosid, kus peal Riho Suun või mõni teine NSV Liidu koondislane. Lekko on näiteks tähele pannud, et Suun ja Džamolidin Abdužaparov võistlesid justkui erinevate ratastega. Küll Colnagodega, kuid erineva kujundusega ratastega. „See on mul mõttemaailma natuke segi löönud. Tegin otsuse, et kui ma mingit vettpidavat fotot ei leia, siis teen kataloogijärgse kujunduse,“ ütleb Lekko.

Nii on sellel suvel oodata Eesti Colnago-turule veel ühte punast Colnago Masterit. Veel ühte kerget ja jäika ajalugu …

Niisugused mujalt maailmast kokku vaadatud rattad maksavad Andres Lekko sõnul tuhande ja kahe tuhande euro vahepeal. „See sõltub pisiasjadest,“ paotab ta seda ust ka. „Mul on õnnestunud osta üks täies komplektis Colnago Master 700 euroga, aga ühe eest pidin maksma ka 1900. Kuna olen mehaaniku taustaga, siis sellised ilusad, bling-bling-rattad mind ei köida, olen valmis ostma igasuguse raipe, et see siis odavamalt kätte saada ning ise korda teha.“

NÜÜD VÕIKS TAAS proovida Lekkolt küsida Colnago-fenomeni kohta. Kadedusest oli juba juttu. „Üks sõnum on see, et ilmselt on Eestis hetkel kõige ostujõulisem grupp 40‒60-aastased. See on seltskond, kes on otsapidi näinud NSV Liitu. Ja kui nad on ka rattatrenni taustaga, siis on nad kunagi tahtnud jõuda NSV Liidu koondisesse või vähemalt sõita koondise rattaga. Ja need rattad olidki valdavalt punased Colnagod. Sealt see tükk sees on. Arvan, et paljud mu eakaaslased on vaadanud samu pilte ja ihalenud sama ratast.“

Lekko räägib, et kindlasti ei pruukinud Colnago olla tollal maailma parim ratas. Kui Colnago ajalugu on pikk 70 aastat, siis näiteks Bianchil koguni 130 aastat.

Eestis aga olevat Bianchisse 1980. aastatel suhtutud kehvasti ühel põhjusel. Bianchidega sõitsid soomlased ja kui nad tulid Eestisse kas siis trekile või ka maanteesõitudele võistlema,  olid nad valdavalt peksupoisid. Sealt jäi Bianchidele, aga ka Crescentidele, millega soomlased samuti sõitsid, väike märk juurde. „Kuigi egas siis ratas süüdi olnud, et soomlased sõita ei jaksanud,“ ütleb Lekko ning on veendunud, et noorematel rattasõidu harrastajatel on juba hoopis teised eelistused. Canyon, Spezialised, Bianchi ja teised nüüd tuntud ja kuulsad rattamargid.

Andres Lekko mälupildis on aga Colnago. Punane Colnago. Selle ratta visuaal. Tundub, et ka paljudel teistel tema eakaaslastel ja vanematel. Mäletate, mida ütles Kalle Kirsiaed selle loo algusepoole: see on fiiling, mille sees ma olen olnud, see on jälje jätnud ja Colnago armastus on jäänud kogu eluks.

Nagu öeldud, on Colnago olnud turul ligi 70 aastat. „Selle aja jooksul on olnud häid ja halvemaid aegu, aga pigem on sellel kaubamärgil olnud head ajad. Mitte küll viimasel ajal, aga Colnago on olnud väga pikalt väga hea kaubamärk,“ räägib Lekko.

Ta on lugenud mitmelt poolt kirjandusest Ernesto Colnago nippidest – „Ei oska hinnata, kas see võib olla ka muinasjutt“ –, kuidas ratta torusid keerati pinge alla, keevitati pinge all, ja sellega saavutati mingi eriline jäikus või mingi eriline metallide mäng kusagil sõlmes. Kas see nii tõesti oli, kas see saab niisugust efekti anda, seda on Lekko sõnul siiski raske öelda.

Küll aga on Colnago Masteri juures kindlasti olnud kõva asi see, et koostöös Gilberto Colomboga loodi Gilco torud, mis olid teistsugused kui toonastel teistel jalgratastel – mitte ümmargused, vaid nelinurksed, neljast nurgast justkui lömmi pressitud. „Kindlasti andis just see mingisuguse sõiduefekti,“ arvab Lekko. Samale asjale juhtis ju tähelepanu ka piisavalt palju Colnagosid „näppinud“ mehaanik Kalle Kirsiaed.

Ja kui Kirsiaed luges Colnago tippudena üles Colnago Mexico ja siis Colnago Masteri, siis Lekko paneb nende kahe vahele veel Colnago Nuovo Mexico, mida hakati tegema 1982. aastal. Kõik see näitab, et 1980. aastatel oli Ernesto Colnago väga otsiv hing. Muuseas, ühe oma järgmise projektina näeb Andres Lekko just ühe Nuovo Mexico tegemist. Neid Colnagosid ikka jätkub ja jätkub …

Aga nagu öeldud, siis päris suurt võitu – loomulikult Tour de France’i üldvõitu – on Colnagol vaid üks. 2020. aastal. Tegelikult see nii aga pole ja siin tulebki mängu 1960. aastatel alanud Ernesto Colnago koostöö ei kellegi muu kui Eddy Merckxiga.

„Paberil on jah nii, aga reaalsus on teine. Eddy Merckx on kõik oma suured sõidud teinud tegelikult Colnago Superiga, võitnud selle rattaga mitu korda Tour de France’i ja kõike muud ka,“ räägib Andres Lekko. „Aga kogu aeg on ratas kandnud Eddy Merckxi nime. Kõik on Colnago omad, isegi muhvi kujundused ja kirjad rattal on Colnago omad, aga ratas on värvitud ja kannab kas Molteni [tiim, kus Eddy Merckx sõitis] või otse Eddy Merckxi nime. Igal juhul oli Merckx väga hea tehnilise taibuga võidusõitja ning tänu koostööle Merckxiga ongi Colnago saanud heaks. Me võime vaid aimata, mismoodi see koostöö Ernesto ja Eddy vahel sündis ja käis. Kuidas selline asi suudeti kahe mehe vahel kokku leppida …“

SEE AJAKIRJALUGU ei saanud veel valmidagi, kui juba jõudis Andres Lekko kätte veel üks Colnago, 1970.‒1975. aasta Colnago Super. See on kolmeteistkümnes Colnago tema käes taastada.

Kas me saime nüüd natuke aimu, mis värk meil siin Eestis selle Colnagoga ikkagi on?

See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur mais 2021 (nr 27).