Seisan Tartus Kurmo rattaäris ja vaatan oma silmaga mustjashalli jalgratast s-works tarmac sl6 ja näen selle raamil kleepsu Peter Sagani nime ja Slovakkia lipuga.
Tekst: Vahur Kalmre
Tõesti, see on seesama jalgratas Bergenist 2017. Seal on üks teine veel, mis on maailmameistritiitli toonud rattaga sama nägu ja tegu. Kaks Sagani ratast siinsamas Eestis. Kunagi tema omad. Kuulan eestlaste Virko Varriku ja Kurmo Neemela lugu. Sagani rataste lugu.
Kõigepealt tuleb minna Bergenisse ja aastasse 2017
Tolle aasta 24. septembril sõidetakse selles Norra linnas maailmameistrivõistluste meeste grupisõit. 267,5 kilomeetrit. Loomulikult on stardis kogu koorekiht. Kuna võidusõit peetakse Norras, siis kindlasti oodatakse norralase Alexander Kristoffi võitu, aga stardis on ka kahel eelmisel korral maailmameistriks tulnud slovakk Peter Sagan. Keegi pole veel kolmel aastal järjest tulnud sel alal maailmameistriks …
Sagan istub oma mustjashalli ratta s-works tarmac sl6 – spetsiaalselt temale tehtud – selga ja läheb võidu sõitma. Võidule sõitma, kindlasti. Hiljem märgitakse, et Sagan on kogu võidusõidu jooksul üsna tähelepandamatu, pelotoni etteotsa tuleb ta alles viimasel kilomeetril. Siis, kui seal peabki olema.
Vahepeal on proovitud mitmeid rünnakuid, kuid varem või hiljem saadakse jooksikud kätte. Ühel hetkel juhtub midagi Sagani rattaga ning talle antakse tehnilise abi auto katuselt uus – ikka mustjashall s-works tarmac sl6, ikka spetsiaalselt just temale tehtud ratas, kleeps nime ja Slovakkia lipuga raamil.
Viimase ringi tõusul ründab prantslane Julian Alaphilippe, temaga läheb kaasa itaallane Gianni Moscon. Lõpuni jääb kümmekond kilomeetrit. Needki äraminejad ei jää lõpuni ette, nad saadakse kätte ja kõik märgid näitavad, et võit otsustatakse finišispurdiga. Sagan nihkub ettepoole, Kristoff on seal nagunii kogu aeg. 300 meetrit enne lõppu on ees viimane kurv ja sealt alustab oma spurti Kristoff – ta peab ju selle võidu koju jätma, peab … Keegi sellele spurdile enam vastu ei saa, ainult …
Kurat, aga Sagan istub Kristoffi taga ja tahab tollelt seda au kohe kindlasti ära võtta. Oma raamatus „My World“ kirjutab Peter Sagan selle kohta: „Me sprintisime õiguse eest kanda maailmameistri vikerkaaresärki terve järgmise aasta. Minu vikerkaaresärki. Sa meeldid mulle, Alexander, sa oled üks häid poisse, kuid see on … minu särk.“
Nii ongi. Mõnikümmend meetrit enne finišit tõmbab Sagan ennast Kristoffi kõrvale ja finišis on temast juba mõne sentimeetri jagu ees. Kolmas järjestikune maailmameistritiitel on käes. Sagan läheb oma meeskonna bussi juurde ja lükkab mustjashalli jalgratta s-works tarmac sl6 rattahoidlasse. See ratas on oma töö hästi ära teinud.
Nüüd tuleb tulla Eestisse ja aastasse 2021
Seisan Tartus Kurmo rattaäris ja vaatan oma silmaga mustjashalli jalgratast s-works tarmac sl6 ja näen selle raamil kleepsu Peter Sagani nime ja Slovakkia lipuga. Tõesti, see on seesama jalgratas Bergenist 2017. Seal on üks teine veel, mis on maailmameistritiitli toonud rattaga sama nägu ja tegu. Kaks Sagani ratast siinsamas Eestis. Kunagi tema omad. Kuulan eestlaste Virko Varriku ja Kurmo Neemela lugu. Sagani rataste lugu.
„Peter Sagan on värvikas kuju mitte ainult rattasadulas, vaid ka mujal,“ räägib Varrik. „Kui hakati tegema spetsiaalselt talle mõeldud rattaid, neid spetsiaalselt värvima, siis see kõik nägi äge välja. Ainulaadne. Tekkis tahtmine ühte sellist ratast endale saada. Kurmol olid head sidemed Gerd Kodaniku ja Risto Usinaga, kes olid Bora-hansgrohes ehk siis Sagani tiimis ametis. Mõlemad aga ütlesid ühest suust, et neid rattaid ei saa, need on kõik broneeritud. Ei saa.“
Varrik veenis eestlasi Bora-hansgrohes, et äkki jääb ikka uks mõni hetk lahti …
Virko Varrik sõitis noorest peast kõvasti ise Tartus jalgrattaga, võistles 1990. aastatel SK Pikkuus Racingu klubis koos Allan Orase, Marko Rebase, Marko Kuritsa, Gerd Kodaniku, Risto Usina ja teistega. Nendega konkureeris kõvasti Jõgeva Kona Centrumi klubi, kus treenerina töötas Kurmo Neemela. Nii need sidemed tekkisid. Ja on jäänud. Nüüd töötab Varrik (39) objektijuhina Tallinnas ehitustöid tegevas firmas Estlander Grupp, Neemela peab Tartus rattaäri, Kodanik ja Usin on aga, nagu öeldud, Bora-hansgrohes. Ja neid ühendab kõige muu kõrval ka Peter Sagan. Saganile aga hakati tegema spetsiaalseid rattaid.
„Algul tuli välja mudel sl5 ja kohe selle järel sl6,“ räägib Varrik. „Nende Sagani rataste värv on eriline. [Hiljem näitab Varrik mulle telefonilambiga tuld ja püüan pildistada, päikesevalguses hakkab muidu mustjashallilt rattalt paistma vikerkaarevärv – maailmameistri värv.] Minul oli konkreetne huvi just selle sl6 vastu. Käisin Bergenis ka maailmameistrivõistlusi vaatamas ja nägin, kuidas Sagan seal võitis.“
Bergenist tagasi tulnud Varrik nägi äkki, et Neemelal ongi see ratas olemas. „Küsisin, kust said? Kurmo ütles, et üks ratas oli saadaval, täpselt tema suurus, ta pikalt ei mõelnud ja võttis ära.“ Nii jõudis Eestisse esimene Sagani ratas.
Siin tuleb aga natuke meeli jahutada. Selle rattaga pole Peter Sagan kunagi sõitnud. Vahel juhtub ka suurtel organisatsioonidel … Nimelt tehti Saganile kaheksa ühesugust ratast, aga kogemata sattus õigete raamide (56) hulka ka üks väiksem (54). Muidu oli värv ja kõik muugi sama nagu seitsmel rattal, ainult raam väiksem. Kurmo Neemelale see muidugi sobis – ta ongi lühem mees – ning nii oligi see ratas käes. „Tegelikult tuli siis ainult raam, ise panin siin ratta kokku,“ selgitab Neemela.
Ülejäänud seitse läksid kasutusse ning ühel neist tuligi slovakk Bergenis maailmameistriks. Mäletate, et Virko Varrik lootis, et äkki ikka jääb uks natuke poikvele.
„Kui hooaeg hakkas lõppema, tuli mulle äkki Gerdilt sõnum, et üks ratas on ikkagi saadaval, otsusta kiiresti,“ ütleb Varrik. „Mul polnud midagi otsustada. Ütlesin, et pane teele, muidugi võtan ära. Tänu Gerdi ja Kurmo koostööle avaneski selline võimalus.“
Nii jõudis Eestisse teine Sagani selle partii ratastest. Ratastest, mida ei ole värvitud tehases, vaid mille spetsiaalne värv on käsitööna tehtud Itaalias. Ega neid palju enam alles olegi, teab Virko Varrik. Sagan on neid puruks kukkunud, üks on Slovakkia spordimuuseumis, teine ühel sponsoril seina peal … „Üks on tal vist kodus ka, olen seda Instagrami piltide peal justkui näinud,“ teab Varrik.
Ja üks on nüüd siin. See, millega Sagan tõi kolmanda järjestikuse maailmameistritiitli. Muidugi küsin Virko Varrikult, et mis tunne on …
„Kõik on hea. Rattaga sõita on äge, aga ikka mõtled sõidu ajal, kas see või teine osa on hea, kas see sobib sulle, mõni asi võiks parem olla,“ räägib Varrik. „Siin aga sõidad rattaga, mis on tulnud maailmameistriks. Sõidad maailmameistri rattaga. Vaatad kasvõi sadula ja lenksu vahet – tavaliselt sõidetakse 110‒120se stemmiga, Saganil on 140, ebareaalne! See on nii ees, seega peab sõitja olema jube hea painduvusega, oled justkui küürakil, et aga oleks rohkem aero. Mida rohkem aero, seda rohkem võidad, eks seda on küll ja küll testitud tuuletunnelites ja mujal. Kõik on hea. Ka sadulapost ei ole sirge, vaid taha kaldega, et see vahe oleks veel suurem. Kõik on hea. Liigub hästi. Algul tundubki kõik jube hea, aga kui jõud endal otsa saab, siis lihtsalt ei jõua seda ratast edasi viia. Ei ole midagi öelda, lase lihtsalt kõrvad lonti ja tule ratta pealt maha – inimene on sellega tulnud maailmameistriks … See ratas on tema loogika.“
Varrik ütleb veel lisaks, et ta on selle rattaga käinud trennis ja teinud ka mingeid sõite, kuid saanud siis ühel hetkel järsult aru, et see ratas pole ikka selline asi, millega niisama sõita. Kui midagi juhtub – ja rattasõidus ikka juhtub –, tõmbab keegi maoli või tuleb ise kukkumine, siis on ratas lihtsalt katki. „Ja mul ei ole midagi,“ ütleb Varrik.
Nii ta ei sõidagi selle rattaga, see mustjashall s-works tarmac sl6 on nii-öelda seinal. Nagu ka Kurmo Neemela mustjashall jalgratas s-works tarmac sl5.
PS. Muidugi ma küsin Virko Varrikult, kui palju ka selline Sagani ratas maksis? Seda ta ei avalda.
PPS. Küsin ka seda, miks on Kurmo rattaäri seinal Sagani maailmameistrisärk? Saan teada, et selle tõi siia Gerd Kodanik ning et Kurmo Neemelal on Bora-tiimiga kokkulepe, et hooaja lõpul saab ta tiimi varustuse ära osta, Eestisse tuua ja siin edasi müüa. Miks muidu Eesti maanteedel ikka Bora-hansgrohe värvides rattureid kohtab. Ka siis, kui meie proff Martin Laas siin parajasti ei treeni.
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur märtsis 2021 (nr 26).
