Rattaajakiri Ma Olen Jalgrattur pani möödunud aasta novembrinumbri kaaneseljale lause „Päästa planeet. Sõida jalgrattaga“ justkui aimates, et sellest, kuidas päästa, tuleb millalgi kirjutada.
Nüüd on üks neist hetkedest käes ehk lahendada tuleb võrrand: kolmkümmend plastpudelit võrdub ühtede rattariietega. Võrrandit lahendatakse ka Tartus Riia tänavas, moomoos.
Tekst: Vahur Kalmre
SEE ALGAS PAAR AASTAT tagasi, kui kangatootjad rääkisid tartlastele, et neil on pakkuda ka ümbertöötatud kangaid. „Panime selle kõrva taha, kuid arvasime siis, et Eestis selleks veel valmisolekut ei ole,“ räägib moomoo tegevjuht Martti Sala. „Aga hakkasime selle mõttega tööle ning kui eelmisel aastal üritasime oma toodanguga veelgi enam välismaale minna, siis leidsime, et just niisugustel rattariietel on unikaalne väärtus. Taaskasutatud rattariietel on konkurentsi praegu veel vähe, loodame, et inimeste keskkonnateadlikkus suureneb ning niimoodi tehtud rattariided lähevad järjest popimaks.“
Nüüdseks on moomoos jõutud juba esimeste taaskasutatud materjalist rattasärkideni – nendeks olid selle aasta Tour of Estonia liidrisärgid. Kõik ümbertöödeldud materjalidest rattariided koonduvad Life-Cyclist märgise alla ning lisaks valmis kollektsioonidele on esmakordselt tiimidel võimalus tellida oma rattavorm – rattasärk ja -püksid –, valmistatuna taaskasutatud materjalidest.
Nii, aga kus on siis plastpudelid? Need, mis pealkirjas lubatud, kolmkümmend oli neid. Rahu, kohe jõuame ka plastpudelite juurde.
Tekstiilitööstuses kasutatakse tänapäeval valdavalt polüestrit, seda on üle 60% maailma tekstiilitööstuses kasutatavast materjalist.
„Polüester pärineb mittetaastuvast maavarast naftast ja pole seetõttu pikas plaanis jätkusuutlik,“ tutvustab kangatootmise protsessi Sala. „Pealegi leidub sellest märksa tervislikumaid kangakiude. On siiski aga hulk ratsionaalseid põhjusi, miks polüester on saanud maailma üha suureneva tekstiilivajaduse seni parimaks lahenduseks. Selle tugevad küljed on temperatuurikindlus ja omadus mitte niiskust imeda, mis teeb sellest parima sportimiskanga, ning see on vastupidav mehaanilisele ja keemilisele töötlusele. Polüestrit on kerge toota: see on lihtne keemiline, ent kontrollitud protsess, mille kõrvalsaadused on vähetoksilised. Sellel on laialdased taaskasutusvõimalused. Võrreldes eri kangakiudude keskkonnamõju (magevesi, maakasutus, kemikaalid, energia, süsihappegaas) alates toorainest kuni toote äraviskamiseni, saab öelda, et kõige vähem avaldavad keskkonnale mõju akrüül ja polüester, sellele järgnevad elastaan, nailon ja puuvill.“
Paraku pole enam võimalik väita, et üks või teine kangas on täiesti nafta- või kemikaalivaba, nii on see näiteks laiatarbepuuvillaga. Üksnes looduslikust puuvillast õmmeldud riietega pole võimalik enam maailma riidesse panna, sest selle kasvatamiseks napib haritavat maapinda ja magevett. Kui näiteks üks rattasärk kaalub 300 grammi, siis selle valmistamiseks kulub kaks ja pool tonni vett. „Ei maad ega magevett enam ei jagu, nii väheneb ka puuvilla osa tekstiiliturul,“ ütleb Sala.
LAHENDUS ONGI polüester. Üks lahendus on plastpudelid, mis on toodetud sellestsamast naftast. Pudeliks on saanud täpselt seesama polümeer, mida kasutatakse ka kanga tegemiseks.
Nii saakski juba kasutatud pudeleid – aga neid on maailmas ju tohutu hulk – kokku kogudes ja ümber töötades valmistada kanga, millest saab teha rattariideid. See ongi võrrand, millest alguses juttu oli. Selle tulemus ongi moomoos tehtud rattariided Life-Cyclist, ka Tour of Estonia liidrisärk, mille võitja Mihkel Räim sel aastal Tartus selga sai.
Taaskasutatud polüestrit saadakse eeskätt kahel viisil: mehaanilise ja termotöötluse tulemusel, räägib selle protsessi lahti Martti Sala. „Kui looduskiudude taaskasutustsüklite arv on piiratud, sest iga korraga muutuvad need lühemaks ja nõrgemaks, siis polüestri taaskasutuse võimalused on märgatavalt laiemad. Olgu see puuvilla või polüestri taaskasutus, tarbija jaoks on tähtis, et materjali kvaliteet ei kahaneks ja omadused oleksid sarnased,“ selgitab ta.
Mehaanilise töötluse käigus pudelid purustatakse teradeks ja puhastatakse, seejärel sulatatakse ja töödeldakse tavaviisil kangaks. Selle protsessi tulemusel saavutatud polüester kipub aga olema algsest kehvema kvaliteediga ja ka saavutatud värvus võib varieeruda. Seetõttu kasutatakse sedalaadi töötlust pigem pooltoodete, näiteks voodrite, fliiside ja mööblitekstiilide valmistamiseks.
Kui taaskasutatud kanga kvaliteedi ootus on suurem, kasutatakse termotöötlusmeetodit. Polüestri sellises taaskasutusprotsessis võetakse materjalid piltlikult öeldes pulkadeks lahti: plastpudelid tükeldatakse ning lagundatakse seejärel oligomeerideks või koguni monomeerideks. Seega minnakse polüestri valmistamise esimeste sammude juurde tagasi. Sellele järgnev polümerisatsiooniprotsess ja hilisemad sammud sarnanevad juba tavapolüestri valmistamisega. Nii on taaskasutatud polüester omadustelt sarnane algkiuga.
„Taaskasutusest tuleva polüestri omadused võivad olla paremad kui algkiudude omad,“ selgitab Sala. „Samas hoitakse kanga valmistamisel kokku 60% energiat, prügimägedele jõuab vähem plastpudeleid ja maapõuest jääb välja pumpamata toornafta.“
Moomoos on näiteks kirja pandud, missugune keskkonnasääst kujuneb Life-Cyclisti vormi valmistamisel võrreldes tavaliste rattasärgi ja -pükste tegemisega: paiskame õhku 900 grammi vähem süsihappegaasi, see on umbes 500 liitrit, mis on ligikaudu kahe keskmise vanni ruumala; hoiame kokku 4,5 kWh energiat, 25-vatine leedpirn saab selle energiahulgaga valgust anda seitse ööpäeva järjepanu; ei kulutata magevett, vesi on polüestri tootmise kõrvalsaadus, vett kasutatakse jahutamiseks ning see on korduskasutuses; maapõuest jääb pumpamata umbes pool liitrit toornaftat; prügimäele jõuab kuni 30 pooleliitrist plastpudelit vähem. Olemegi pudelite juures tagasi.
MUIDUGI EI OLE moomoo selliste taaskasutatud materjalist tehtavate rattariiete pioneer, laiast maailmast saab keskkonnasäästlikke rattariideid endale osta juba mõnda aega. Suuremad brändid on näiteks Isadore Tšehhis ning OORR Austraalias. Esimeste hulgas ollakse siiski ja päris palju on siinses Life-Cyclistis ka ainulaadset. Võib öelda, et neis moomoos tehtavates rattariietes pole ainult kolm komponenti taaskasutatud materjalist. Need on luku tila, silikoon ja pükste niit. Kõik ülejäänu on.
„Life-Cyclisti rattariietes kasutame sada protsenti taaskasutatud materjalidest valmistatud kangaid,“ selgitab Sala. „Rattariided koosnevad aga lisaks veel paljudest teistest materjalidest ja detailidest, nagu lukk, silikoonribad, pükste pehmendus ja niidid. Life-Cyclisti rattasärgi lukk on YKK Natulon, mis on maailmakuulsa lukutootja esimene taaskasutatud materjalidest lukusari. Särk õmmeldakse taaskasutatud materjalidest Coatsi niidiga EcoVerde. Praegu on moomoo meie piirkonnas esimene, kes sellised niidid kasutusele võtab. Kõige esimeste seas võtame kasutusele ka keskkonnasõbralikest materjalidest pükstepehmenduse.“
Nagu Life-Cyclisti särk, nii on ka püksid valmistatud täies ulatuses kangastest, mis pärinevad taaskasutatud materjalidest. „Paraku on nõudmised rattapükste kokkuõmblusele nii spetsiifilised, et osa spetsiaalniitide jaoks taaskasutusalternatiive ei leidu,“ toob Sala välja need kolm asja, mis ei ole taaskasutatud materjalist. „Need on koos silikoontäpikestega ainukesed detailid, mis lähevad pükstel oma esimesele kasutusringile.“
KÕIK SEE KOKKU AGA teeb Life-Cyclisti rattariietest ühe kõige keskkonnasäästlikuma – 97-98 protsenti on taaskasutatud materjalist, on, kuhu veel püüelda, nagu ütleb Martti Sala ‒ rattavormi maailmas. Kas nüüd peaks kodus oma plastpudelid kokku koguma ja saabki endale uued rattariided? Nii lühike see teekond muidugi ei ole.
Plastpudelid, mis lõpuks saavad uue elu Tartus tehtavates rattariietes, purustatakse hoopis Indias ja Šveitsis. Sealt tuuakse materjal Tšehhi, kus sellest tehakse kangad. Sealt lähevad kangad edasi Itaaliasse, kus toimub nende pesemine, valgendamine ja töötlemine. Alles siis on teekonna otsas Tartu ja moomoo.
„Kui möödunud aasta sügisel valisime ja tellisime kangaid, põrkasime selle vastu, et nõudlus on juba suurenenud,“ selgitab Sala. „Tehaseid on vähe ja pakkumine on väiksem, kui arvasime. Nii et kõik võttis aega, alles maikuu algul saime viimase kolmandiku soovitust kätte. Niisuguste rattariiete tegemiseks läheb viit erinevat kangast: särgile kolm ja pükstele samuti kolm. Üks kangas on toodetel ühine.“
Muidugi on niisugused rattariided kallimad kui nii-öelda tavapärased. Kui Eesti koondise Pro seeria rattariided saab moomoost 188 euro eest (särk maksab 89 ja püksid 99 eurot), siis taaskasutatud materjalist Life-Cyclisti komplekt maksab 278 eurot (särk 129 ja püksid 149 eurot). Hinnalisa võrreldes tavalise vormiga sisaldab aga ka kukkumisgarantiid: kukkumisel või õnnetuses lõhutud Life-Cyclisti vorm parandatakse tasuta.
MOOMOO ON VÕTNUD endale eesmärgiks, et aastaks 2025 oleks vähemalt viiskümmend protsenti kogu nende toodangust taaskasutatud materjalist.
„Iga väike tegu, mis igaüks meist keskkonna heaks teeb, on osa suurest teost,“ ütleb Martti Sala. „Aasta tagasi näis see kõik muinasjutuna, nüüd enam pole. Niisugused riided on kallimad, nii et vanemaid põlvkondi need nii väga ehk ei kõneta, Y-generatsioon – 2000ndatel sündinud – on esimesed, keda niisugune mõtteviis tõsiselt kõnetab.“
Sala ütleb välja veel ühe mõtte: Eesti koondis võiks olla esimene rahvuskoondis maailmas, kes sõidab keskkonnasäästlike rattariietega. Mihkel Räim kindlasti proovib oma Tour of Estonia liidrisärki ja ütleb, kuidas on …
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 18 (juuli 2019)
Foto: moomoo, modell jalgrattur Kristo Prangel
