See ratas on Tahion.
See on trekiratas. Aga oli ka maanteevariante, millega Oleg Ljadov ja Tõnu Roosmäe tulid paarissõidus NSV Liidu meistriks. Rattaajakiri on sellest sõidust varem kirjutanud.
Tänapäeval haruldus. Ukrainas tehtud. Konstruktor Reginald Vorontsov tegi neid rattaid Harkivi rattatehases aastatel 1981–1994 ligi nelisada ning nendega võideti mitmeid liidu meistritiitleid ja ka üks maailmameistritiitel.
Nüüd on see juba nii-öelda vintage-ratas. Haruldus, nagu öeldud.
Jalgrattakollektsionääride ihaldusobjekt. Kaks on praegu eBays müügil, ühe eest küsitakse 7000, teise eest 4900 dollarit.
Selle ratta siin taastas Eestis rattahuviline Mati Värv, nüüd on ratas teise rattahuvilise Mark Vuugi seinal. Säilitatud. Vanadest võidusõiduratastest tulebki seekord jutt.
Tekst: Vahur Kalmre
See on huvitav, mitmekesine maailma. Äge maailm. Kui sinna sisse minna, siis iga järgmise sammuga avastad uusi inimesi, uusi mõtteid, uusi tegemisi. Ja muidugi uusi – tegelikult vanu – rattaid. Ja uusi ideid, miks vanu rattaid taastatakse, miks neid kogutakse. Pealkiri „Jalgrattad seinal“ on muidugi sümboolne, paljud neist ratastest on täielikult sõidukorras, mitmetega ka sõidetakse. Nad elavad vapralt edasi.
Andres Lekko ja tema 1985. aasta Colnago lugu
Rattahuviline Andres Lekko (50) ütleb, et temal tekkis mõte tegelikult juba 1985. aastal – ta tahtis sõita samasuguse rattaga, nagu oli Riho Suunal tol aastal Rahutuuri etappe võites.
„Eeskujud paeluvad ja minu eeskuju oli Riho Suun,“ räägib Lekko. „1985. aasta Rahutuuril võitis Suun Colnagoga sõites kolm etappi. Liidu koondises olnud ratturid said endale neid rattaid, mina nii kaugele ei jõudnud, kuid ratast oleks tahtnud küll. Toona ei saanud, hiljem tekkisid variandid niisugune ratas osta. Siis mul hakkaski see mõte uuesti kummitama, et 500 või 1000 eurot pole enam nii hirmsuur raha, et ei võiks seda selleks kulutada. Siis – see oli ehk seitse aastat tagasi – võtsingi endale eesmärgiks Suuna-aegne Colnago kokku panna.“
Andres Lekko ja tema 1985. aasta Colnago.
Foto: erakogu
Ratast kokku pannes avastas Lekko endale rattakollektsionääride seltskonna, nii Eestis kui ka mujal maailmas. Lekko ütleb, et tema rattaid ei kollektsioneeri, aga Colnagot taastades ning sellele juppe otsides jõudis ta selle maailmani.
„Sain aru, et kusagil on jalgratta väärtus 500 eurot, kusagil aga hoopis 5000 või 15 000 eurot. Hakkasin järge ajama, milles on erinevus, ja sain aru, et rattaid kogutakse kolmel eri põhjusel: ühed rattad on koos looga, teised on kui iluasi hoidmiseks ja kolmandad täidavad oma sihtotstarvet, nendega sõidetakse.“
Muidugi ei lootnud Lekko leida konkreetset Riho Suuna jalgratast, millega too Rahutuuril teguseid tegi – kes teab, mis teid pidi need rattad edaspidi liikusid ja kuhu välja jõudsid. See aga ei seganud Lekkol täitmast oma eesmärki saada kokku tolleaegne audentne Colnago. Saigi.
„Rõõm on selles, et olen ratast Rihole näidanud, ning ta on öelnud, et on küll sarnane,“ räägib Lekko. „Toomas Kirsipuu ja Kalev Vist jäid ka vaatama ja ütlesid, et oi, kas ongi sellest seltskonnast see ratas. Mehed, kes ise on sellise rattaga sõitnud, tunnistasid asja õigeks. Ja Eesti koondise mehaanik Kalle Kirsiaed imestas, kas siis selline ratas on praegu Eestis sellisena saadaval, enne kui talle tunnistasin, et see on Eestis taastatud.“
Colnago taastamise kohta ütleb Lekko, et see ei ole keeruline. Kui teed endale selgeks, millest konkreetse aja ratas täpselt koosnes. „Kuni algosadeni, neetideni välja on neid kokku ehk 500 ühikut. Näiteks käiguvahetaja koosneb mõnekümnest tükist, mina ostan aga selle ikka koos.“ Lekko ostis endale seitse-kaheksa ratast, igaühe pealt sai ta midagi, kõige põhjaks aga oli Soomest ostetud poolroostetanud Colnago. „Seal olid need ju poes müügil, kui meie suud vesistasime. Selle ratta tõmbasin nii-öelda alasti ning selle peale hakkasin ehitama.“
Ehitamine (loe: taastamine) tähendas, et kõigepealt tuli kindlaks teha, mis aastast raam pärit on. „Raami ehituse, joodete, torude kujude järgi saad perioodi kindlaks teha,“ selgitab Lekko. „Ega ma lõpuni kindel ole, kas see pärineb nüüd kaheksakümne viiendast, kuuendast või hoopis kaheksakümne neljandast aastast, aga igal juhul tollest ajast. Probleem on selles, et tehased vahetasid mudeleid ka poole aasta pealt, keegi näpuga järge ei ajanud, mis aastakäik see nüüd täpselt on.“
Lekko otsis infot Colnago kataloogidest ja piltidelt, kõige täpsemat infot sai ta inimestelt, kel on palju pildimaterjali tolleaegsetest profiratturitest. Neid pilte suuremaks tehes ja näpuga järge ajades sai infot, millega täpselt profid sõitsid. Pildid Riho Suunast endast on paraku mustvalged ja kvaliteet kehv, sealt suurt midagi välja lugeda ei saanud. „Ja ega päris täpselt ei teagi, mis seal rattal küljes on, sest siis jäi spordikomitee ja ratturi vahele mitu etappi, mõned asjad võidi vahepeal lihtsalt ära varastada,“ ütleb Lekko.
Autentsust aitavad saavutada ka koodid, mis näiteks väntade peal on: nende järgi saab välja võluda, mis aastal vändad on toodetud. „1985. aasta ratta peale ei sobi ju 1981. aasta vänta panna,“ toob Lekko näite, mis kindlasti illustreerib taastaja eesmärki ja täpsust.
Selle taastatud Colnagoga käib Andres Lekko tööl Pirita rattapoes, kus ta on mehaanik, ja vahel ka sportimas, nagu ta ütleb. Lekko ei nimeta ennast rattakollektsionääriks, vaid ütleb, et ta proovib aidata samasuguste huvidega inimesi, kes tahavad rattaid taastada ja kollektsioneerida. Küll aga on Lekko taastanud vanu rattaid ka müügiks. „Ma ise rattaid ei kogu, mul seina peal konksu otsas rattaid ei ole,“ räägib ta. „Kavatsen jõuda ka konksuni, kuid minu eesmärk on hoida seda kultuuri: et kui keegi tunneb huvi, siis ma annan oma teadmised edasi, kui keegi tahab taastada, siis ma aitan kaasa.“
Kindel, et Colnagost – eriti selle kaheksakümne viienda aasta mudelist – teab Andres Lekko juba kõike. Ja tegelikult ütleb ta välja veel ühe asja, mis rattakollektsionääride hulgas vaata et kui raudnael: ka teda huvitavad eelkõige 1980ndate terasraamiga rattad, 1990ndate alguse alumiiniumile üleminek teda ei köida. Või võiks siin öelda: veel ei köida. Asjadel on oskus ajas muutuda. Vanaks saanud asjadel eriti. Mis need rattad siis teistmoodi on.
Mati Värv ja tema Rossinite lugu
Rattahuviline Mati Värv (48) ütleb, et temal on vanade rataste taastamine ja kogumine käinud lainetena. Endise ratturi ja treenerina – praegu töötab Värv Surfhouse’is mäesuusa ja lumelaua hooldusmehena – on tal rattad kogu aeg olnud hingelähedased. Eriti veel niisugused, millega ise omal ajal sõitis. Või väga sõita tahtis.
„Kuidagi ma sattusin selle peale,“ räägib Värv. „Oleme endised ratturid, kes on mingil tasemel sõitnud – mina olen olnud ka noortetreener ja praegu olen rattakohtunik –, kui meie poistena sõitsime aastaid Start Šosseedega, siis tugevamad mehed sõitsid juba välismaa ratastega. Peamiselt Colnagodega. Nüüd ihkad seda, mis siis oli kättesaamatu. Kuna olen endine trekisõitja, siis sel ajal, kui ma sõitsin, olid Rossini rattad itaallastel väga hea bränd. Nüüd juhtuski nii, et ühel päeval trehvas mulle ette üks väga haruldane Rossini maanteerattaraam … See juhtus kuus-seitse aastat tagasi.“
Värv hakkas raami kohta infot otsima, guugeldama, ja sai aru, et on peaaegu et prügihunnikust leidnud haruldase asja. „Kui vaatasin peale, sain aru, et ju on tegemist millegi erilisega,“ räägib Värv. „Kui aga hakkasin uurima, siis sain tegelikult aru, millega on tegu. Tegu on Rossini tolle aja tippraamiga, mis oli tehtud spetsiaalselt proffidele. Spetsialist eristab selle kohe ära, mis on proffidele ja mis on seeriatoode. Siis tekkiski mõte, et renoveerin selle ära. Minu enda kunagine trekiratas oli ka Rossin.“
Nii taastaski Värv Rossini maanteeratta nullist – alates värvitöödest kuni originaalilähedaste kleepsudeni. „See ratas on mul siiamaani alles. Kui osa rattaid olen ajapikku ära müünud, siis see jääb mulle kuni vanadusepäevini,“ ütleb Värv.
See aga pole Mati Värvil ainus Rossini mudel, teine on Rossini trekiratas. „Trekiratta ostsin Kalevi jalgrattakoolist, kui nad hakkasid asju otsast müüma ja tänapäevastega asendama. See on minu enda kunagise võistlusrattaga väga sarnane, seega hingelähedane, nii et selle tegin otsast lõpuni täiesti sõidukorda. Vanade vidinate otsimine rattale on paras töö, tuleb lapata kuulutusi ja käia internetis. Kui peale trehvad, siis ostad ära.“
Mõlemad Mati Värvi Rossinid ongi sõidukorras, kuigi ta nendega ei sõida. Need on nii-öelda konksu otsas.
Konksu otsas oli Värvil ka kuulus veneaegne trekiratas Tahion, mida tol ajal tehti kõige parematele sõitjatele üldse 400 tükki ning mis seepärast on tänapäeval üsna suur haruldus. „Selle hankisin ühest Eesti spordikoolist. Rattale olid pandud välismaa kirjad, keegi ei saanud aru, mis ratas see päriselt on. Hakkasime tuvastama ja kui lõpuks selgeks sai, millega tegu, läks muidugi renoveerimiseks. Uus värvkate, uued kleepsud, nullist peale – see on Tahioni lugu. Minu ratta number oli 350, kui õigesti mäletan. Haruldane ratas kindlasti. Välismaa kollektsionäärid tahavad neid väga saada, aga neid ei ole. Omal ajal jõudsid paljud neist ilmselt vanarauahunnikutesse, neid, mis kusagil veel säilinud, üritatakse nüüd päästa. Mõned on eBays liikunud, aga väga suurte summade eest.“
Selle Tahioni müüs Värv teisele Eesti rattahuvilisele Mark Vuugile, kellel see on nüüd seinal konksu otsas. Lisaks neile ratastele on Värv taastanud ka maanteerattad Colnago Master ja Eddy Merckx, praegu on tal endal lisaks kahele Rossinile veel seesama Eddy Merckx ja üks Colnago trekiratas.
„Kolm-neli aastat tegeled sellega, siis mõtled, mida edasi teha,“ kirjeldab Värv oma suhet rataste taastamisega. „Praegu on olnud rahulikum aeg. Andres [Lekko] on püüdnud sel alal järjest täiuslikumaks minna. Mis värvi mis aastal Colnagodel kasutati ja nii edasi – selline info endale pisiasjadeni selgeks teha on suur töö. Minul sellist kihku pole. Enamik asju on justkui ise mu teele sattunud. Maantee Rossin ja seesama Tahion – need justkui ise sattusid mulle mingil ajal ette. On inimesi, kes ostavad eBayst asju kokku – meeldib ja ostab. Eestis ei ole niisuguste rataste turgu. Kui tahad müüa ja tahad saada ka õiglast hinda, siis pead müüma Eestist välja. Kui tahad osta, siis ka seda enam Eestist ei saa. Potentsiaalsed rattad olid vanadel spordikoolidel, endistel sportlastel, aga need on kõik juba realiseeritud. Rohkem eriti ei ole. Nõukogude ajal ju ei saanud minna poodi ja osta endale Colnago. Itaalias sai ja seepärast on sealsete inimeste käes praegu üpris haruldasi asju.“
Mati Värv ei ütle, mis oleks see ratas, mis tal jälle tuhina üles ärgitaks. Ta ütleb, et kui näeb, siis tunneb kohe ära, et seda tahaks. „Käib krõks, et seda tahad, see ongi, mida tahad endale, et renoveerida. Kohe tunned ära.“ Samas oskab Mati Värv nimetada ka mõnda trekiratast, mis on Eestis veel olemas ja mida ta kindlasti endale sooviks. Üks neist on ühe kreeklase haruldane mõõtude järgi sportlasele tehtud käsitööratas, millest üks on Eestis ja teine Lätis. Nii et on küll …
Mark Vuuk ja tema trekirataste lugu
Rattahuviline Mark Vuuk (58) ütleb, et tema sattumine rataste kollektsioneerimise juurde oli täiesti konkreetne juhtum. „Viis aastat tagasi läksime poegadega lennusadamasse merepäevadele ja rongi peale tuli üks noormees mingi rattaga,“ meenutab Vuuk. „Poistel läksid silmad pärani: see on ju fixie! Algul ma ei saanud aru, mis see fixie on, kuid siis mõtlesin, et olgu, teeme siis fixie …“
Vuuk luges ja uuris, esimene oli üks spordiratas Crescent, mille ta siis julmalt paljaks lõikas ja sellest fixie tegi. Niimoodi see läkski. Kuigi rattasõidu tausta Vuugil ei ole, nakatus ta siiski. „Siis tuli edasi juba järgmine ratas, ühest Raleigh’ mudelist tegin jälle fixie, siis vahepeal tulid päris vanad rattad, siis esimesed Start Šosseed, siis trekirattad,“ ütleb Vuuk vihjates juba, milleni ta samm-sammult välja on jõudnud. On jõudnud trekirataste kollektsioneerimiseni, kuigi ennast kollektsionääriks ta ei nimeta.
„Mina olen sellega tegelenud viis aastat, mul on aga üks sõber, kes korjab vanu rattaid rohkem kui kümme aastat. Mina ei ole kollektsionäär, mina ei hoia neist asjadest kinni nii nagu kollektsionäärid, kes ei raatsi sulle ühtegi mutrit anda, kuigi endal on neid kastitäis,“ selgitab Vuuk.
Nimetused nimetusteks, kui sul on kümmekonnast vene aja trekirattast kuus-seitse käes ja vaid neli puudu ning sa tahad neid nelja ka ikkagi saada, siis … Aga just nii Mark Vuugil on. Ühel hetkel fookustas ta oma rattahuvi trekiratastele, ja seda sugugi mitte ainult vene omadele. Miks just trekirattad? „Karm ala,“ vastab Vuuk. „Rattal ei ole vabajooksu, ei ole pidureid, betoontrekk, jalad olid pedaalide küljes kinni …“
„Idee on, et saada kätte kõik vene trekirataste eri mudelid, millega ka Eesti koondislased on sõitnud,“ selgitab Vuuk. „Välismaa mudelite ostmiseks peaks miljonär olema, pealegi on neid mudeleid sadu. Venemaal tehti neid kümmekond, päris vanu, viiekümnendatel tehtuid muidugi ei tea, neid ei ole eriti ka Moskva suurematel kogujatel. Aga hilisemaid on kümmekond, osa on veel ka modifikatsioonid, nagu näiteks trekiratta Sport modifikatsioon Kvant. Sisuliselt sama raam, teistmoodi värvitud, päris kole, aga neid Eestis ei ole. Ukrainast saaks osta, aga iga asi maksab.“
Trekiratastest rääkides jõuab Vuuk ka niisuguste ratasteni nagu Cinelli Super Corsa 1973. või 1974. aasta mudel. Neid rattaid tuli siis Eestisse Tallinna trekile kolm, teab Vuuk ja lisab kohe, et üks on tema käes ning neil tunnil tuli talle info, et ka teine, millest on alles vaid raam ja kahvel, on tema kätte jõudmas. „Kolmandast ei tea midagi …“ lisab ta. Tõeline kollektsionäär ikkagi …
Esimese neist Cinellidest ostis Vuuk rattaklubi Jooks poiste käest, kes olid sellega sõitnud kui fixie-rattaga. „See ratas on nüüd Itaalias renoveerimisel, seal on niisugused soliidsed firmad, kes annavad ka sertifikaadi, et see on originaalne ratas. Oleks saanud ka ise siin renoveerida, aga just sertifikaadi pärast mõtlesin, et võiks teha Itaalias. Nüüd on ratas valmis ja varsti tuleb Eestisse. Teine Cinelli ilmus ka Eestist välja, vanade treenerite ja sõitjate käest. See on praegu vaid raam ja kahvel, kõik muu ajastupõhine tuleb juurde panna. Need jupid on ka olemas,“ räägib Vuuk.
[Siia vahele tuleb nüüd kirjutada väike lisaselgitus. Kalevi jalgrattakooli juht Jaanus Prükkel meenutas rattaajakirja palvel, et tegelikult sai Eesti kuus Cinellit 1975. aasta rahvaste spartakiaadiks, neli neist jälitussõidu- ja kaks sprindiratast. Kalevi rattakooli käes oli neist hiljem tõesti kolm, üks olla olnud kuuldavasti Narvas. Kalevi jalgrattakoolist saigi ühe Cinelli endale Jooksu rattapoe asutaja ja fixie-tänavasõidu esimene aktivist Eestis Risto Kalmre, siis kui trekirataste tänavasõit oli Eestis päris lapsekingades. Risto käes oli see ratas kaheksa aastat, enne kui ta sel kevadel Mark Vuugile ära müüs.]Nüüd on Mark Vuugi kogus, mis tal kodumaja esimese korruse ruumides väljas on (mõned neist ka konksu otsas, nagu piltidel näha), ka muid rattaid. Seesama Tahion, millest juba juttu. Aga ka näiteks Prantsusmaalt oksjonilt ostetud Prantsuse võidusõiduratas Wolber (aastatest 1920‒1922), trekiratas De Rosa, millega olevat võistelnud ka Oleg Ljadov, Lätis 1939. aastal toodetud trekiratas Latvello puitveljede ja liimitavate kummidega ning isegi niisugune ratas nagu Fausto Coppi.
„Jälle oli lennusadamas mingi üritus ja ma sõitsin sinna selle Fausto Coppi rattaga,“ räägib Vuuk. „Itaallased, kes ratast nägid, tegid sellest kohe pilti. Äratundmisrõõm oli suur: selline ratas Eestis, meie Coppi …“ Niimoodi räägib läbi jalgrataste kultuur, ajalugu, kuulsate meeste ja sama kuulsate jalgrataste lugu.
Lance Armstrong, Eddy Merckx ja teised lood
Internetist leiab muidugi ulmelisi jalgrattaid ulmeliste hindadega. Näiteks müüdi Sotheby oksjonil 500 000 dollari eest maha Lance Armstrongi ratas, millega ta sõitis 2009. aasta Tour de France’il ning mille raami ja velgede külge oli Inglise kunstnik Damien Hirst kinnitanud tõelised liblikatiivad, mida loomakaitseorganisatsioon nimetas kohutavaks barbaarsuseks. 200 000 dollarit saadi Sotheby oksjonil samuti Armstrongile kuulunud eraldistardiratta eest, mille ketasjooksule oli käsitsi joonistanud pildi Jaapani kunstnik Yoshitomo Nara.
Armstrongi ratastega ongi ehk kõige enam raha kokku aetud, arvab Andres Lekko. Aga märkimisväärselt ei jää maha ka Eddy Merckxi või Miguel Induráini või Mario Cipollini rattad. „Rataste eest, millega on sõitnud ja võitnud Eddy Merckx, võib oksjonitel või internetis küsida mis tahes hinda,” ütleb Lekko.
Näiteks on teada, et kui Cipollini tuli 1999. aasta Tour de France’ile, siis olid tal kaasas juba nii kollased kui ka rohelised rattad – mis särki pidi Cipollini parajasti kandma. Kollast särki ta tookord kätte ei saanudki, aga kindlasti ripuvad need kollased rattad nüüd mõne kollektsionääri seinal konksu otsas.
Need on rattad, mille taga on konkreetne isik ja konkreetne lugu. Loomulikult on need rattad siis ka kollektsionääride hulgas enim hinnatud. Lekko ütleb, et kui näiteks selline originaalkomplektis taastatud Suuna-aegne Colnago võiks maksta 5000 eurot, siis Souli olümpiamängudel võitjaks tulnud rattad maksavad 20 000 ringis. Muidugi on oht, et eBayst või mujalt niisugust ratast ostes võib uskuma jääda muinasjuttu, mis ongi muinasjutt.
Andres Lekko räägib, et ta ostis kunagi Erika Salumäe käest De Rosa trekiratta, siis kui Lekko veel rattatreener oli. Ta lasi ratta üle värvida, kuna sel olid roosteplekid. Tol ajal ei osanud ta veel tehase originaalvärvi ja seadistust nii väga hinnata, pealegi läks ratas järgmisele sportlasele kasutamiseks. Nüüd hiljem on Lekko näinud eBays müügil kellegi venelase poolt Erika Salumäe pildiga samasugust esialgse värviga ratast – väidetavalt Salumäe oma. „Siinkohal julgen arvata, et algab bluff,” ütleb Lekko. „Ma ei usu, et Salumäel oli tollal kaks ühesugust ratast. Kui ta on selle minu kätte toonud, mille ma olen üle värvinud, siis uuesti samasuguseks see muutuda ei saa. Siit algavad legendid …”
Eesti või eestlase looga ratast ei ole kollektsionääridel lihtne leida. Kindlasti on selline Erika Salumäe Barcelona olümpiavõidu ratas, mis osteti kuus aastat tagasi sealsamas Sotheby oksjonil Eestisse tollase ajakirjanduse info järgi 8000 naela eest ning mis asub Ülemiste keskuse Sportlandis kõigile vaadata.
Kindlasti oleksid väärt kusagil seisma Aavo Pikkuusi tiitlirattad, kuid nii Andres Lekko ja Mark Vuuk arvavad, et neid on võimatu tuvastada ja leida.
„See võib olla Pikkuusi ratas, kuid üsna võimatu on kindlaks teha, et see on just selle olulise võistluse ja võidu ratas,” ütleb Lekko. „Tollal ei kuulunud rattad sportlasele, vaid liidu koondisele või lausa spordikomiteele, nii et ratas läks kohe uuesti kasutusse, kas järgmisele võistlusele või järgmise ratturi kätte. See võib olla ju Pikkuusi ratas, kuid tõenäoliselt konkreetset lugu selle ratta taga olla ei saa.”
[Siia vahele võiks kirjutada ühe väikese lisaselgituse ratastest Eesti spordimuuseumis. Eesti muuseumide veebiväravast on näha, et spordimuuseumis on vähemalt kolm Eesti rattasportlase nimega seotud jalgratast. Üks on võidusõiduratas Colnago ning seletuskiri ütleb, et see ongi Aavo Pikkuusiga Montreali olümpiamängudel käinud jalgratas. Paraku on seletuskiri mitmeti mõistetav, mis alal Pikkuus selle rattaga ikkagi Montrealis võistles. Kalle Voolaid spordimuuseumist ütles rattaajakirjale, et tema mälu järgi on Pikkuus ise rääkinud, et see on grupisõiduratas, kus Pikkuus tuli 44. kohale. Teine on väga traagilise saatusega ratas – Lauri Ausi ratas, millega ta 2003. aastal maanteel sõites roolijoodiku otsasõidu läbi hukkus. Kolmas on Rein Taaramäe esimene võistlus- ja treeningujalgratas Start Šossee, mida ta kasutas 1999. aastal.]Haruldased rattad, ka ilma loota
Nii jääb kollektsionääridel üles otsida Eesti esimeste rattaproffide Riho Suuna, Toomas Kirsipuu ja Arvi Tammesalu Merckx-rattad, millest kaks on kuuldavasti ka Eestis olemas (Tammesalu ratast ei saa iial taastada, sest see vajus koos uue omaniku triatleet Jaan Pehki ja Estoniaga merepõhja). Ehk ka mõnede hilisemate rattaproffide, eelkõige Jaan Kirsipuu rattad. Või hakata hiilima hoopis praeguste rattamaailma staaride rattaid, kuuldavasti on vähemalt üks eestlane Peter Sagani 2018. aasta ratta – ja ka rattariiete – omanik.
Või jääda ikkagi selle poole juurde kollektsioneerimises, mis tähendab omaaegse autentse ratta omamist ja taastamist, olgu see siis kasutusel või rippugu seinal. Andres Lekko arvab, et kindlasti oleks väärt otsida Tahione – neid võib äkki veel olla Eestiski.
„Tahione tasuks otsida ja taastada, seal oli inseneride kõva käsi mängus,“ ütleb Lekko. „Kasutati küll eri aegadel Jaapani ja Itaalia torusid, aga kõik ülejäänu on Ukrainas välja viilitud. Sellal hakati maailmas otsima aerodünaamikat ning Tahion läks sinna pikka rivisse. Sakslastel, itaallastel, prantslastel oli igaühel midagi. Hea ratas oli.“
Mark Vuuk arvab, et Eestis oli neid ehk kolm-neli, aga mõnel võib see garaažis veel alles olla. „Praegu eBays müüakse, väidetavalt on sellega sõitnud Valgevene koondis, maksab 7000 dollarit,“ ütleb Vuuk. „Toodeti neid 400 ümber, hea, kui sada on praeguseks maailmas alles. Neid on sattunud igale poole, ka Ameerikasse. Korralik asi oli.“
Meenutame, et üks neist Tahionidest, mille taastas rattahuviline Mati Värv, asub nüüd Mark Vuugi kogus konksu otsas. Ja on selle ajakirjaloo avapilt.
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 20 (november 2019).
