Skip to main content

Tegelikult on see pealkiri muidugi poolenisti vale. Vanade rataste taastajad ja kollektsioneerijad ei tee seda kaugeltki mitte selleks, et rattaid seina peale tolmu koguma panna (vabandust, korralik kollektsionäär pühib ratastelt tolmu päris tihti).

Vanemaid rattaid otsitakse ja taastatakse ka selleks, et nendega sõita. Maanteel, metsas, linnas. Igal pool. Iga päev. Need rattad siin piltidel on kõik sõitmiseks. Olgu see pealkiri siis mõnevõrra sümboolne.

Tekst: Vahur Kalmre

ARHITEKT TARMO KÜBARD (33) ütleb, et need rattad, mida tema on aja jooksul ostnud, korda teinud ja siis nendega sõitnud, ka edasi müünud, pärinevad metallraamiga rataste ajastust, kaheksakümnendatest aastatest. Neil ratastel on oma ajastu hõng, ütleb ta.

„Terasrattaid ei olnud nii lihtne toota, mingi masin ei tee neid sulle, need on loodud läbi higi ja vaeva,“ räägib Kübard. „On küll toorikud torud, need aga tuli kokku panna ja selle taga on suur meisterlikkus. Seda ei õpi ka kohe kähku ära, kõige taga on aastakümnete kogemus. Terasest jalgratta valmistamise kunst annab rattale omamoodi väärtuse ja tekitab selle loojaga sideme, mis kandub edasi ka ratta omanikule. Mingi sideme – kuigi paljud ilmselt ei mõtle selle peale –, kuidas asjad on tehtud. Kuidas sa suhestud asjadega enda ümber: kas ostad riideid kaubanduskeskusest või rätsepa käest … Kust kohast see asi on tulnud, kuidas tehtud. See aeg – kaheksakümnendad – oli võibolla jalgrataste tegemise kuldne ajastu. Meistritel olid kõige paremad tehnikad välja arenenud. Jalgrattakultuur õitses. Kõike mõjutas väga tugevalt profilegend Eddy Merckx, andis kõigele sellele suure tõuke. Ma olen ka endale tahtnud ratast Eddy Merckx, aga senini pole veel selleni jõudnud.“

Küll aga on Tarmo Kübard jõudnud mitmete teiste tolle aja ratasteni. Tosin aastat tagasi, kui ta sellega tõsiselt tegeles, käisid tema käte, ja loomulikult ka jalgade alt läbi Fuji Royale 80’ FG, DBS Professionale, Mercier 300, Paganini Super Corsa, Freddie Grubb, Rossin Pista, Bianchi Sprint, Colnago Master Piu … Nüüd keerake lehte korraks tagasi ja vaadake kaheksat jalgrattapilti, kõik nad ongi seal külgedel reas.

Jalgratas on loodud sõitmiseks, nii peab ta ka leidma kasutust. Ma nagu tunnen – see on nüüd selline hingeline jutt! –, et rattale on vaja liikumist ja hoolt.”

Tarmo Kübard

Vaadatud, läheme edasi! Muuseas, Rossin ja Colnago on Kübardil siiani, nendega ta sõidab linnas, maanteel ja käib ka matkamas. Jajaa, vahetevahel matkab ta ka trekirattaga Rossin, millel teatavasti käike ei ole. Siis paneb ta aga rattale moodsa pakiraami, et ikka matkajana hakkama saada.

TARMO KÜBARD SUKELDUS, nagu ta ütleb, sellesse maailma tosin aastat tagasi. Tal oli maastikuratas Kona ning koos sõpradega sõites nägi ta, kuidas nood tegid ratastega hüppetrikke. Kodus hakkas ta Youtube’ist otsima trikkide õpetusvideoid, kuid sattus ka video peale New Yorgist, kus rattakullerid võistlesid omavahel. „Nägin, et neil on eriti ägedad rattad – minimalistlikud, ülilihtsad ja kerged,“ mäletab ta.

Kübard õppis toona Tallinna ülikoolis kunstiõpetust. „Hakkasin rohkem huvituma arhitektuurist ja leidsin palju inspiratsiooni modernismist, mistõttu hakkasin hindama asjade lihtsust ja minimalismi,“ räägib ta. „Ostsin endale küll maastikuratta, aga ma ei kasutanud selle potentsiaali, sest ei käinud metsas sõitmas ja igapäevaseks liiklemiseks oli ta raske ja kohmakas. Tahtsin endale midagi lihtsamat, aga päris linnaratast ka ei soovinud. Midagi sportlikumat, oli soov. Kui nägin videot trekiratastel rattakulleritest, tekkis äratundmisrõõm – just seda ratast tahaksin proovida.“

Nii sisenes Kübard fixed gear’i maailma, trekirataste maailma, millega linnatänavatel sõita. Samal ajal hakkas Tallinnas tegutsema Uue Maailma selts ja selle Velokuur.

„Sain tuttavaks seltsi eestvedaja Erko Valguga, kes pakkus mulle võimalust võtta Velokuuri juhtimine üle. Ajastus oli ideaalne. Olin just saanud sõbralt Harkovi Turisti, mida plaanisin fixie’ks ümber ehitada. Velokuuris, kus olid vajalikud tööriistad ja varuosad, sain hakata iseseisvalt õppima rataste parandamist, konserveerimist ja restaureerimist. Esialgu enda ratta peal ja hiljem teistel omadel.“

Kuna kõiki juppe ei olnud Velokuuris ega kohalikes jalgrattapoodides saada, hakkas Kübard järjest enam ringi vaatama ka kuulutustes ja eBays. (Vaata ka: www.ebay.com ja trüki otsingusse näiteks Colnago või Eddy Merckx. Praegu on seal 851 dollariga müügis vintage-ratas Eddy Merckx Corsa, aga on ka palju kallimaid Merckxe.)

 

NII SEE KÕIK PIHTA hakkaski. Turist oli küll ära tuunitud, kuid see ei olnud väga mugav ratas (vene värk, ikkagi!). Kübard hakkas otsima mõnda maanteeratast, mida ümber ehitada. Esimesena jäi teele Fuji, mille ta tegi endale linnarattaks, siis leidis Tartust DBS Professionale – Norra ratta, mille ta säilitas esialgsel kujul. Siis sai sõbra käest fixie’ks ümber ehitatud Bianchi Sprindi, mille tegi korda.

„Selle rattaga nägin kõige rohkem vaeva. Oli üksjagu tööd, võttis üle aasta aega. Värvi jätsin samaks, sest see oli heas korras. Sõbra abiga tegime uued embleemid. Kuna paljud originaaljupid olid ära kadunud, pidin leidma uued. Peaaegu tervelt aasta hoidsin eBays silma peal, et leida vajalikud originaaljupid,“ seletab ta.

Nagu juba öeldud, ei leidnud-ostnud-taastanud Kübard neid rattaid kollektsiooniks, vaid ikka sõitmiseks. Kui endal uus ratas juba silmapiiril, siis müüs ta eelmised maha järgmistele huvilistele.

Niimoodi see maailm paljuski toimibki, jalgrattad liiguvad. Mõne kohta Kübard teab, kelle käes tema kunagine ratas nüüd on, mõnda näeb vahetevahel ka tänaval liikumas. Ise sõidab ta praegu Colnago Masteri ja mõnevõrra vähem Rossini Pistaga. Kui meelest ära läks, siis vaadake vahepeal jälle leheküljed tagasi, seal on galeriis ka need kaks. Vaatasite? Ägedad, eks!

„Minu jaoks on jalgrattal praktiline väärtus,“ räägib Kübard. „Ma ei näe mõtet, et ma ostaks midagi lihtsalt ilu pärast väljapanemiseks. Jalgratas on loodud sõitmiseks, nii peab ta ka leidma kasutust. Ma nagu tunnen – see on nüüd selline hingeline jutt! –, et rattale on vaja liikumist ja hoolt. Kui sina kannad ratta eest hoolt, siis ratas kannab ka sinu eest. See tuleb ilmselt protsessi käigus, kui tekib selline tunne. Kui ostad ratta, siis ei tea, kuidas see mõjub, kas tekib side, kas on mugav. Rattakasutus ja aeg annavad selgust, kas tahad ratast hoida või edasi müüa. Rossini ja Colnagoga on mul tekkinud kasutusmugavus. Rossini geomeetria on mulle ideaalne, sõites tunnen ennast hästi mugavalt. Colnagoga on sama lugu. Sellepärast ei näe ka põhjust, miks peaksin need millegi muu vastu vahetama. Igal jalgrattal on erinev geomeetria ja sellele iseloomulik sõidutunnetus, mis võib sobida ühele, kuid mitte teisele.“

“Hindan, kui rattal on minuga side. Et asjad ei ole ainult tarbimiseks. Mitte et tarbid ja lükkad siis kõrvale, vaid et kui tekib see side, siis sa kasutadki jalgratast rohkem.”

Tarmo Kübard

NÄITEKS JALGRATTAGA Paganini Super Corsa Kübardil niisugust sidet ei tekkinud – „oli liiga väike, pirtsakas ja ei olnud mugav sõita“ –, kuigi sellegi kordategemiseks tuli otsida ja otsida erinevaid juppe.

Seda tehes aga oli rattahuvilisel juba peas mõte, et korda tehtud Paganini müügist saadud rahaga võiks silmapiiril olla juba Colnago või lausa Merckxi-ratas. Kiiresti see aga ei läinud, sest ühel rattasõidul sõitis ratturile auto külje pealt sisse, mehe endaga ei juhtunud suurt midagi, Paganini aga läks mahakandmisele. Siiski, kindlustuselt sai Kübard hüvitise, nii et Colnago unistus sai teoks.

„Rossiniga oli nii, et selle pildid olid eBays paksu tolmukorra all. Müüja oli üks noor tüüp, kes oli ratta saanud isalt päranduseks,“ räägib Kübard. „Isa oli olnud ise võidusõitja, ratas oli aga kümme aastat seisnud. Kui ma selle kätte sain, siis sain seeriakoodi uurides teada, et see oli Itaalia koondise jalgratas. Tükk aega mõtlesin, mis ma sellega teen. Kuna tahtsin seda linnas sõitmiseks, siis vahetasin liimitavate kummidega pöiad tavaliste vastu. Muud asjad ratta küljes on kõik originaalid – sadul, lenks, rummud, vändad jne. Kaalusin, kas peaks ka taastama originaalvärvi, sest see oli väga kulunud. Ju oli ratas koondises kõvasti vatti saanud. Siis aga hakkasin mõtlema, et kui ma värvi taastan, siis kaotab ratas justkui oma hinge ja iseloomu. Väärtustan seda, et ratas oleks tõetruu. Aja jooksul kogunenud kriimud, kulumised ja vigastused on osad rattast, tema ajaloost. Ma austan seda ja ei võta seda ära.“

Ka Colnago Masterit ei ole Kübard täiesti taastanud, värvikillud on siiani väljas, nagu ta ratta kunagi eBayst ostis.

Colnagost on saanudki talle igapäevane sõiduratas, millega samuti käinud matkamas. Nende ratastega on tal tekkinud side. Mitte ainult sellepärast, et on mugavad sõita, vaid ka sellepärast, et on neid oma kätega lahti võtnud ja kokku pannud, juppe otsinud ning hooldanud ja hoidnud.

„Hindan, kui rattal on minuga side,“ ütleb Tarmo Kübard lõpetuseks. „Et asjad ei ole ainult tarbimiseks. Mitte et tarbid ja lükkad siis kõrvale, vaid et kui tekib see side, siis sa kasutadki jalgratast rohkem. Et see oleks rohkem sinu oma. Võtta üks asi ja kasutada seda nii kaua, kui ta vastu peab. Suur lugupidamine asjade ja nende tähenduse vastu tuleb võib-olla sellest, et minu vanaisa oli tisler. Olen kuulnud jutte, kuidas ta tegi kõik asjad ise. Majast kuni mööbli ja laste mänguasjadeni. Sealt on tekkinud nende kõikidega justkui vaimne side ja inspiratsioon: teha ise, panna käed külge ja oma hing külge.“

NÜÜDSEKS ON VANADE rataste kordategemise tuhin Tarmo Kübardil küll natuke üle läinud – ajapuudus, ütleb arhitekt –, kuid ikka on temal kui rattahuvilisel kodus erinevaid rattajuppe, millest saaks rattaid kokku panna. „Olen ikka ostnud juppe, kui olen näinud midagi erilist ja head pakkumist,“ ütleb rattahuviline temas.

Pealegi on ratas Eddy Merckx veel saamata! „See kummitab natuke, käin ikka aeg-ajalt eBays vaatamas …“

See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 21 (märts 2020). See on teine lugu sarjast, mis räägib jalgrataste kollektsioneerimisest ja taastamisest.

Tarmo Kübard rattastuudios Jooks.

Foto: erakogu

 

Lisa kommentaar