Rattaajakirja märtsinumbris vaatasime koos Janika Lõivuga (32) ette hooajale, mis tuli talle esimene profitiimi liikmena Prantsusmaa tiimis KMC-Orbea. Siis alustasime nii, et kõik on uus.
Tekst: Vahur Kalmre
Nüüd, hooaja lõpul on juba siin-seal välja öeldud, et üles ja alla see aasta käis. Karjääri kõrgeim koht maailmakariketapil Andorras – kuues. Kümnenda koha ümber sõidud nii maailmakarikaetappidel kui ka Euroopa meistrivõistlustel (vaata pilti ajakirja leheküljest, seal on kõik kohad kirjas). Aga ka autoõnnetusse sattumine mai lõpupoole ning kehv kukkumine maailmameistrivõistlustel augustis. Nüüd on oktoober ja Janika Lõiv on taas oma Hispaania kodus ning räägib ajakirjaga Ma Olen Jalgrattur.
Lõiv on päri, tõesti käis see hooaeg üles-alla. „Tegin sel hooajal oma karjääri parimad tulemused, lisaks sain proovida ka profitiimis olemist,“ räägib ta. „Sain näha, kuidas teevad teised. Arvasin, et varem tegime koos abikaasa Urmasega rohkem põlve otsas, kuid nüüd sain aru, et olime ka ise varem oma asja ajanud täiesti professionaalsel tasemel.“
See on siis see üles-osa.
„Teiselt poolt vaadates juhtus palju halbu asju,“ jätkab Lõiv. „Ei saa öelda, et see tõmbas mul motivatsiooni alla, aga oli füüsiline takistus. Olen pidanud natuke rahulikumalt võtma. Pärast õnnetust, kui mulle Eestis auto otsa sõitis, ei saanud trenni teha. Samamoodi hooaja lõpus, kui maailmameistrivõistlustel kukkusin põlve peale. Jälle ei saanud trenni teha ja võistelda.“
See oli siis see alla-osa.
Ka räägib Lõiv, et tema jaoks oli keeruline profitiimi sulanduda ja uue süsteemiga harjuda. Palju oli sarnast, mida ta oli varemgi üksinda võistluseks valmistudes teinud, kuid juurde tuli igasugust suhtlemist ja turundamist, olgu need siis pildistamised, intervjuud, sponsoritega kokkusaamised, sotsiaalmeedia tegemised. „Kõige sellega harjumine võttis päris pikalt aega ja seepärast ei läinud ka hooaja algus hästi,“ arvab ta.
Jah, tõusude ja mõõnadega hooaeg, võtab rattur aasta kokku. Samas on ta õnnelik – nii ütleb! ‒, et õppis ennast rohkem tundma. Kui palju peaks trenni tegema, et heasse vormi tõusta. Andorra maailmakarikaetapp juuli keskel näitas, et põhi on tugev, nii et pärast autoõnnetust mai keskel ei olnud vaja väga palju trenni teha, et kiirus uuesti üles leida. „Väga õpetlik aasta oli,“ tõdeb Lõiv.
Janika Lõiv Kanada maailmakarikaetapi finisis augustis.
Fotod: Keno Derleyn
Maailmakarikaetappide kohta räägib ta, et igal etapil olid mõned tugevad konkurendid puudu, Andorras siiski vaid mõned USA sõitjad. „Hilisem maailmameister Pauline Prevot oli Andorras kohal, viimasel ringil sõitsin näiteks temast mööda. Olin kiirem,“ ütleb Lõiv. Seal sai ta siis kuuenda koha, Prevot oli üheksas.
Veel nimetab Lõiv Tšehhi Nove Mesto etappi (mai keskel, 10. ja 13. koht), mille järel aga juhtus see autoõnnetus. „Asjad hakkasid just paremini minema ja olin ka tiimiga rohkem harjunud, aga siis juhtus.“ Nii sai Janika Lõiv uuesti võistlema alles juuni lõpus.
Hooaja teisest poolest toob ta esile USA maailmakarikaetapi ja Euroopa meistrivõistlused. Euroopa meistrivõistluste kohta, kus tuli 11. koht, ütleb ta, et seal oli tugevam konkurents kui varem. „Üldiselt ei ole paremad ja tugevamad Euroopa meistrivõistlustel varem käinud, see ei ole neile nii oluline võistlus. Valmistutakse hoopis maailmameistrivõistlusteks, aga sel aastal olid kõik ka Euroopa meistrivõistlustel kohal. Kui ma eelmisel aastal sain Serbias Novi Sadis kuuenda koha, siis olid väga paljud puudu. Selle aasta üheteistkümnendat kohta loen väga kõvaks kohaks. Tingimused olid ka ülirasked. Olen ka sellega rahul, et sel aastal olen õppinud rohkem sõitma mudas ja üldse rasketes tingimustes. Olen ju harjunud treenima Hispaania kuivas kliimas ja kuiva pinnase peal, aga sel aastal tulid välja just need sõidud, kus oli väga porine. USAs Snowshoes oli ka väga porine.“
Lõiv ütleb veel, et sammu edasi oma arengus on ta kindlasti teinud, aga suur eesmärk jõuda poodiumile on ikka veel täitmata. Maailmakarikal saab poodiumile viis sõitjat, nii et Andorras jäi vaid üks koht puudu. Tiitlivõistlustel on poodiumil kolm naist, sinna on veel raskem jõuda.
Pikemalt ja põhjalikumalt saab seda lugu lugeda värskest ajakirja Ma Olen Jalgrattur numbrist (35, november 2022). Seal siis ka sellest, mida Janika Lõiv kavatseb edasi teha.
