Skip to main content

Kui oled osalenud kuueteistkümnel suurtuuril ja sõidad parasjagu seitsmeteistkümnendat (kuues Vuelta), siis tead neist ilmselt kõike. Oled kogenud kõike. Või siiski mitte. Alustagem seekord lõpust.

Tekst: Vahur Kalmre

PÄRAST SEDA, KUI koroonaviirus lõpetas Taaramäele selle aasta Vuelta, rääkis ta Postimehele, et see viis ta depressiooni. „Kett on üsna maas,“ ütles ta ajalehele. Hiljem ajakirjale Ma Olen Jalgrattur vastates rääkis Taaramäe, et depressioon – burn out, nagu ta ütleb – tabab teda pärast igat suurtuuri.

„Keha on stressist ja pingutusest niivõrd läbi, see pole midagi uut. Peale suurtuure kapseldun alati pea nädalaks omaette, ei suuda midagi teha, ei taha kedagi näha, ainuke ravim on trenn. Seda ei mõista need, kes pole kolm nädalat järjest võidu sõitnud … Nüüd tuli küll kaks ja pool nädalat, aga haigus ja pettumus tõid burn out’i sama tugevalt esile kui terve tuuri läbimine. Kuna rattasport on professionaalsem ja detailsem kui 15 aastat tagasi, siis tunnen, et stress tuleb ka jõulisemalt. See aga on OK, poleks ju ka reaalne, et pärast sellist andmist kuu aega järjest oled värske ja puhanud.“

Fotoküljed selle aasta Vuelta kaheksandast etapist ajakirja Ma Olen Jalgrattur septembri numbris.

Siia juurde tuleb muidugi kirjutada, et koroona ei tabanud Vueltal mitte ainult Taaramäed, vaid peaaegu kogu tema tiimi. Enne teda olid tuuri pooleli jätnud Jan Hirt, Gerben Thijssen, Boy van Poppel ja Domenico Pozzovivo, lõpuks lõpetas Vuelta vaid kolm ratturit kaheksast.

„Kolm lõpetas ja üks neist veel haigena,“ räägib Taaramäe. „Terve pundi peale läks Covidiga koju kolmkümmend ratturit, aga ilmselt oli grupis veel kolmkümmend, kes haigena lõpetasid. Köhimine oli väga aktuaalne. Mind tabas haigus tugevamini, enamik keskeurooplasi oli juba korduvalt viirust põdenud ja pidas paremini vastu. Mind tabas see aga esimest korda.“

SELLINE OLI SIIS Vuelta lõpp Rein Taaramäele. Tiimi parimana oli Louis Meintjes kokkuvõttes üheteistkümnes, tema võitis ka ühe etapi. Üheksanda, kus Taaramäe oli üheksateistkümnes. Sellest veel räägime. Algusest peale aga soovis Taaramäe loomulikult etapivõitu. „Etappi tahtsin,“ ütleb ta. „Ei vaadanud ühtegi etappi konkreetselt välja, asjad ei ole nii lihtsad, nagu võibolla tunduvad, et võtan selle või tolle …“

Taaramäe on ka rääkinud, et oli selle aasta Vueltal elu parimas vormis. Olla elu parimas vormis oma seitsmeteistkümnendal suurtuuril ja 35-aastaselt … Kui nii, siis tuleks kindlasti küsida, kuidas ta Vueltaks valmistus?

„Esiteks andis tiim mulle aega Giro [Giro d’Italial oli Taaramäe kokkuvõttes 46. ja ühel etapil kolmas] ära seedida,“ sõnab ta. „Kaks kuud ei pidanud võistlema. Eestikad pole minu jaoks kuigi suur pingutus, ma ei jahi kulda ega ajasta vormi. Mulle pole Eesti meistrivõistlused kunagi olnud tähtis sõit, pole kunagi unistanud Eesti meistritiitlist. Enamasti olengi neid sõitnud treeningu mõttes või tulnud sinna näiteks kahel viimasel aastal Giro aurude pealt.“

Edasi räägib Taaramäe, et juuli algul veetis ta väga kanged kümme päeva Otepääl alpitoas, kus elas 3100 meetri peal. „See oli kehale raske, kuid väga efektiivne,“ ütleb ta. „Siis läksin Itaaliasse, kus elasin veel kaks ja pool nädalat Trepalle külas 2100 meetri peal. Järgmine peatus oli Tšehhi tuur, mis valmistas mind ette Vueltaks ja kus ma polnud veel top-konditsioonis, kuid ühel päeval jäin nipanapa võidust ilma. [Taaramäe oli Sazka tuuril (2.1) kokkuvõttes 15., parima etapikoha sai teisel etapil, kui oli 11.] Järgnevaks lendasin oma lõunamaakodu lähedale, saja kilomeetri kaugusel Monacost asub suusakuurort Isola, mis on 2000 meetri peal. Just selles külas jätsin kaaslased tuulest maha, kui Girol 2016. aastal etapi panin.“

Taaramäe jätkab: „Ettevalmistus, see tähendab treeningud ja altituudil resideerumised läksid kõik sada protsenti täkkesse. Alates juuli algusest kuni Tšehhi tuuri alguseni jälgisin väga täpselt, mida söön. Elasin enamasti energiadefitsiidis, samas sõin absoluutselt kõike, kuid jälgisin koguseid ja kellaaegasid, tühja kõhtu kannatama ei pidanud. Girol kaalusin 68-69 kilo, peale Girot tõmbasin 71-72 peale ja edasi maadlesin selle 65 kilo peale. Pole elus nii kerge olnud, tavapärane vormi kaal oli 68 kilo. Siis juba tundus, et aitab küll … Ja ega keegi kusagilt pole kunagi öelnud ka, et võiks veel alla võtta. Tiimides pole selliseid spetsialiste, rääkimata meie Eesti kogukonnast, kus pole kelleltki adekvaatset nõu saada. Siinkohal hoiatan kõiki noori: kaalu langetamine ei toimu üleöö, peab olema tark, olen end varem näljutamisega ka ära tapnud, sest kogemust ja spetsiaalset nõu pole saanud. Internet on ka igasugust jama täis ja kõike lugeda ei maksa. Kõige parem on kontakteeruda adekvaatse toitumisnõustajaga.“

ESIMENE VÕIMALUS „etappi tahta“ tekkis kaheksandal etapil (153,4 kilomeetrit). Enne seda oli Taaramäe olnud parimal kohal neljandal etapil, kui lõpukoht tuli 39., ja viiendal etapil, kui ta oli 41. Aga proovi sa võita etapp, kui jooksikute hulka said koos Taaramäega niisugused ässad nagu Marc Soler, Jay Vine (etapi võitja), Thibaut Pinot, Mikel Landa, Aleksei Lutšenko, Mads Pedersen, Lucas Hamilton, Bruno Armirail … Siinkohal ei ole ju patt küsida: mis tunne oli?

Rein Taaramäe sirutab kaheksandal etapil jooksikute grupi taga selga. Vahetult tema ees Mads Pedersen (167), Marc Soler (171) ja hilisem võitja Jay Vine (188). Foto: Intermarché – Wanty – Gobert Matériaux

„Atrõõvis olid sellised nimed, et ma mõtlesin, kui ma siit grupist kellelegi üldse ära panen, siis on juba hästi,“ selgitab Taaramäe. „Lõpuks oligi see kaheksas päev selline murdepunkt, kus sain aru, et olen mägedes parem kui tavaliselt. Juba starditõusul, kui ära sõitsime, vaatasin taha ja nägin, et Carapaz [Richard Carapaz] oli sada meetrit meist maas ja punnis järele. Lükkasin siis gaasi juurde ja järele ta ei saanudki, see tundus juba ebareaalne. Lõputõusul, kui austraallane [Jay Vine] klotsi pani, oli imestus suur, kui kõik teised reputatsiooniga ronijad peale Pinot meist kohe distantseerusid. Vaatasin, et mis kurat see veel on … Hiljem tuli tagant Soler siiski järele ja pani ka hooga mööda. Pinot haakis talle tuulde, mõni kilomeeter hiljem sain Pinot’ kätte ja viimasel kilomeetril oli Soleriga vahe veel 15 sekundit, aga siis avastasin, et mul gaasi jagub, jätsin Pinot’ maha ja sain Soleri veel finišijoonel kätte. [Lõpuajad: 1. Vine 4:05.25, 2. Soler +0.43, 3. Taaramäe +0.43, 4. Pinot +0.47.] See päev avas silmad, et olen ilmselt tänu targale treeningule ja kergemale kaalule parem ronija kui varem.“

Kaheksanda etappi lõppu on jõudnud teisena Marc Soler ja kolmandana Rein Taaramäe.

Foto: Ander Gillenea / AFP / Scanpix

Ka järgmisel, üheksandal etapil (171 kilomeetrit) Taaramäe üritas. Paraku sai eest ära grupp, kus sees ka tema tiimikaaslane Louis Meintjes. See muutis olukorda.

„Jõudu oli mul iga päev, mul polnud Vueltal halba päeva, aga etappide stardid olid siledad ja mul ei õnnestunud hüpata õigesse rongi, mis peagrupist õigel ajal eraldus,“ räägib Taaramäe. „Siledal ette saamine on paras õnnemäng. Kui start on mäkke, saavad ette need, kellel jalga on, siledal on asi ikkagi õnnes. Üritasin igal etapil, kus tundus, et punt ette võib jääda, kuid kuni katkestamiseni enam ei õnnestunudki. Hiljem faile analüüsides nägin, et Meintjese võidu päeval ronisin lõputõusu täpselt sama ajaga mis temagi, nii et kindlasti oleks võinud ka mina võita, aga oleksid ei maksa.“

MIDA KÜSIDA Rein Taaramäelt Vuelta kokkuvõttes. Ehk need kaks küsimust.

Küsimusi ja Taaramäe vastuseid saab lugeda juba ajakirja Ma Olen Jalgrattur novembri numbrist (35), kus see lugu tervikuna sees. Meie proffide sõidud kolmel suurtuuril on ikka rattaajakirja huviorbiidis, sest teisiti ei saakski. Rattaajakirja jaoks kindlasti. 

Lisa kommentaar