Team Ampler-Tartu2024. Aasta, mis sai hindeks kolm tugeva plussiga

Meie kontinentaaltiimi Ampler-Tartu2024 eesmärgid on juba aastaid teada: saada vähemalt üks UCI võit ja viia noori rattureid profimaailma. Kohe võib öelda, et need eesmärgid sel hooajal ka täideti.

Tekst: Vahur Kalmre

UCI võidu tõi Tour of Estonia (1.2) esimesel etapil Madis Mihkels ning profimaailma läks Mihkels ja läheb leedulane Aivaras Mikutis. Mihkels on juba esindanud mitmel võidusõidul oma WorldTouri tiimi Intermarché – Wanty – Gobert Matériaux, Mikutis hakkab sõitma Šveitsi prokontinentaaltiimi Tudor Pro Cycling järelkasvumeeskonnas.

Sellest hoolimata paneb Ampleri tiimi mänedžer Rene Mandri hooaja hindeks kolme tugeva plussiga.

„Ma võtaksin hindamise aluseks, mis oli meie potentsiaal sel aastal midagi ära teha ja mis me lõpuks ära tegime,“ ütleb Mandri. „Nii olekski selline hinne. Miks mitte enam? Sellepärast, et ma ootasin Madis Mihkelsilt ja Aivaras Mikutiselt hooaja alguses sama häid sõite, nagu nad tegid hooaja lõpus.“

Neid sõite Mandri sõnul ei tulnud ja seepärast siis selline hinne. Mikutise põhjuseks peab mänedžer seda, et ta liitus tiimiga suhteliselt hilja, sest tegi Leedu koondisega erinevaid laagreid ja võidusõite Türgis ja trekil, ka olid tal ülikooliõpingud. „Kogu selle sees ei olnud ta esimesteks Euroopa sõitudeks valmis, nagu oleks pidanud olema,“ selgitab Mandri. „Temast tundsime hooaja alguses puudust.“

Madis Mihkelsi kohta ütleb Mandri, et Madis hooaja lõpus ja Madis hooaja alguses olid kaks täiesti erinevat inimest. „Seda teab ta ise kõige paremini, miks see nii oli,“ ütleb Mandri. „Ka temal oli kooli lõpetamise stress ja sellest ilmselt pea paks otsas, aga hooaja algus oleks võinud minna tal paremini.“

Nii et kolm tugeva plussiga.

Noorte pundiga ei saa alguses vedama

Kohe aga ütleb Rene Mandri, et ilusaid tulemusi sõideti sel hooajal ikka. „Sõitsime esikümnesse ja tegime oma tiimi ajaloo parima Euroopa hooaja,“ hakkab mänedžer otsast hooaega lahti kerima. „Neid Norman Vahtra kunagisi Poola võite ei saa siia kõrvale panna, need olid natuke teise tasemega sõidud. Varem pole me nendel Euroopa sõitudel, kus käisime, nii hästi esinenud. Aga oleks lootnud kindlasti rohkem just hooaja alguses. Madis [Mihkels] ei teinud oma ära, Aivaras [Mikutis] ei teinud oma ära. Joonas Kuritsal olid hooaja alguses allergiaprobleemid, tema oli pildilt väljas. Olen ka varem öelnud, et noorte pundiga ei saa hooaja alguses kuidagi vedama, ja ega see hooaeg teistsugune olnud.“

Ometi, kui rattaajakirja märtsinumbris kirjutasime Ampleri tiimi hooajaks valmistumisest ja esimesest laagrist Hispaanias Denias – ühtegi võidusõitu polnud siis veel olnud –, ütles Mandri toona, et laager sujus ning hooajaks ollakse valdavalt hästi valmis (nimedest tõstis ta esile Mikutise, soomlase Markus Knaapi, lätlase Alekss Krastsi ja Eesti ratturi Artjom Kösteri, Kuritsa ja Mihkelsi kohale pani siis küsimärgi).

„Laager oligi positiivne. Aga kui tulid võistlused, siis ühte venda ei olnud pundis [Mikutis], teine ei olnud oma parimas minekus [Mihkels], kahel kutil – Kuritsal ja Kösteril – olid allergiaprobleemid,“ räägib Mandri. „Siis hakkasin vaatama juba selliste vendade otsa, kelle otsa pole veel võimalik vaadata. Paarist tagasilöögist piisab. Ja need tagasilöögid olid. Meie pink ei ole nii pikk, et minna ja panna. Lätlased [ehk siis Alekss Krasts ja Pauls Rubenis] tegid oma osa igal pool hästi ära, nii palju kui nende võimuses oli.“

Mandri selgitab veel: „Seal on kümme erinevat probleemi. Esimene on raha, kõik taandub lõpuks rahale. [Rahast veel räägime, hiljem] Kõik liigutused, mida saaksime teistmoodi teha, sõltuvad rahast. Kui mõnel kutil on mingi tagasilöök, peaksime ta saatma kohe kuhugi uuringutele, lennuki peale ja tagasi. Ei ole võimalik, meil on kuus venda rivis, meil on vaja starti minna, muidu ei saa järgmisel aastal enam sellele võidusõidule peale. Kõik sellised tagasilöögid, kuid asjad loksuvad lõpuks ikkagi paika. Hooaja teiseks pooleks saime väga hästi liikuma, alates Eesti tuurist [Tour of Estonia] läks väga hästi.“

Muutus Tour of Estonia ajal

Kui loo algul rääkis Mandri tiimi potentsiaalist, siis seda lahti seletades ütleb, et ta sai aru, et neil on selleks hooajaks löögivõimeline meeskond ja et nad suudavad just nii sekkuda igasse võitlusesse. Ja konstateerib: seda tiimi aga hooaja algul ei olnud. Miks, sellest oli juba juttu.

„Kui küsida, miks meil on vaja lätlasi, leedukaid ja soomlasi, siis ainult Eesti noortega välismaal sellise tasemega võistlustel käimine ei ole reaalne,“ põhjendab Mandri. „Siis peaks grammi võrra tagasi võtma. Minema sinna aega tagasi, kui pundis olid Norman Vahtra ja Oskar Nisu ning kui käisime amatööride sõitudel ning Poola ja Skandinaavia teise kategooria võidusõitudel. Sellise tasemega võistlustel, kus nüüd käime, peab koos olema teise tasemega punt. On ka, aga siis peab kõik sada protsenti õnnestuma.“

Ja siis tuli mai lõpus Tour of Estonia. Mäletate, just Eesti tuuri esimeselt etapilt tõigi Madis Mihkels selle eesmärgiks oleva UCI võidu. Aga mitte ainult see. Proloogil oli Mihkels viies, teisel etapil ehk Tartu linnasõidul seitsmes ning kokkuvõttes sai neljanda koha. Meeskonnaarvestuses oli Ampleri tiim kaheksas. Mis siis tiimis muutus?

„Egas suurt muutunudki,“ ütleb Mandri. „Kuttidel, kes keskkoolis käisid, hakkas koolistress läbi saama. Oli kohe näha, et see võtab poistel pinged maha. Kevadisi allergiahoogusid hakati kontrolli alla saama. Mikutis tuli tagasi tiimi. Ta tuli küll esimest korda juba aprilli lõpus Bretannia tuurile [Tour de Bretagne, Mikutis sai seal tiimi parimana 55. koha], aga see oli talle esimeseks liiga raske sõit Türgi ja treki kalendri pealt. Ta tegi kaasa, lõpetas, aga ei olnud veel tegija, kogus alles hoogu. Selle hoo ta kätte sai, pärast lendas siin …“

Siinkohal järeldab Mandri, et hooajal olnuks vaja veel rohkem võistlusi, kogu kalendrisse oleks juurde vaja paar neljapäevast tuuri. „Kalender on natuke lahja, aga see on jälle puhas raha,“ ütleb ta. „Muid põhjuseid ei ole, meil pole lihtsalt raha, et rohkem väljasõite teha. Nii olemegi selle kalendri üles ehitanud. Pluss veel see, et just mai alguses on palju poisse koolis eksamitel, neid edasi-tagasi solgutada tähedab, et reisid läheks veelgi kallimaks. Sellist finantsvõimekust meil lihtsalt ei ole.“

Reitingutabelis ollakse 27. kohal

Nüüd aga avame ja vaatame koos Rene Mandriga UCI reitingut. See on Europe Tour Ranking ehk siis need võidusõidud, kus just Ampleri tiim võistleb.

Tabelis on kokku 107 meeskonda, neist kõige ees esimesena Alpecin-Deceuninck ja teisena Team Arkea-Samsic, kes tuleval hooajal lähevad juba WorldTouri tiimide hulka. Europe Touri reitingutabelis on 18 prokontinentaaltiimi, kelle eelarve Mandri sõnul on üle viie miljoni. „Meie oleme tabelis kahekümne seitsmendal kohal, kontinentaaltiimidest kümne tuuris,“ ütleb ta. Ja …

Ja nüüd tuleb rahaloetelu. Mandri loetleb.

Kohe Eesti tiimi ees on St Michel – Auber 93 (24., eelarve 1,2 miljonit), sealsamas Equipo Kern Pharma (25., eelarve neli miljonit), 23. kohal on Tudor Pro Cycling Team („Nüüd läksid prokontinentaaltiimiks, sest suured rahad tulid peale, enne oli eelarve üks miljon.“), vahetult Eesti tiimi ees Volkerwessels Cycling Team (26., eelarve üks miljon), veel sealsamas Jumbo-Visma Development Team (22., kolm miljonit), 21. kohal on Voster ATS Team („Nemad toimetavad kuuesaja tuhandega.“), 20. kohal Norman Vahtra tiim Go Sport – Roubaix Lille Metropole (1,2 miljonit), 19. kohal Riwal Cycling Team (üks miljon), 18. kohal Sakarya BB Pro Team („Nende eelarvet ma ei tea, aga see tiim korjab oma punktid ainult Türgi sõitudel.“), edasi … „Sealt ettepoole tulevad juba prokontinentaaltiimid, kelle eelarved on viis-kuus pluss miljonit,“ lõpetab Mandri.

Ja Eesti tiimi eelarve?

„350 000. Järgmiseks aastaks peaks selle kindlasti üle 400 000 saama, muidu ei ole samal kujul jätkata võimalik. Õnneks on mitmed toetajad tulnud sellega kaasa ja tõstavad oma panust,“ ütleb Mandri.

Mihkelsist ja Mikutisest veel

Eesmärkide ja nende täitmisega see lugu algas. Hindega hooajale ka. Meeskonna 27. koht UCI Europe Touri reitingus näitab taset.

Lisaks UCI võidule Tour of Estonial jõudis Madis Mihkels veel poodiumile neljal korral (Tour du Loir et Cheri ühel etapil ja noorte arvestuses teisena ning tuuril Solidarnosc Champions kahel etapil kolmanda ja teisena).

Kolmel korral sai poodiumile Aivaras Mikutis. 3. koht tuli tal GP de la Somme’il (1.2), sama koha sai Flanders Tomorrow Touril (2.2U) kokkuvõttes ning sama koha ka tuuri Solidarnosh Champions (2.2) noorte arvestuses.

Meeskonnasõidus, mis oli kavas tuuril Kreitz Breizh Elites, oli Ampleri tiim teine ning just see sõit näitas Mandri sõnul meeskonna potentsiaali.

„Meie ülesanne number üks on, et poisid siit tiimist välja läheksid,“ räägib Mandri. „Madis Mihkelsil oli leping all olemas, aga meie juures sai ta kooli kätte. Suve keskel hakkas ta ka ise mõtlema, mida nüüd ikka tegema peab. Astus lapsekingadest välja, tegi vajalikud liigutused ära ja oli maailmameistrivõistlustel sellises hoos [U23 grupisõidus neljas], mida keegi poleks oodanudki. Aasta lõpus tegi ta juba ka korralikke sõite oma WorldTouri tiimi eest. Madis seal ja Madis Eesti tuuri etappi võites on kaks täiesti erinevat Madist. Eesti tuur oli koduradadel, kodune tõus … Talent ja jõud on tal olemas, aga Euroopa karussellis ta veel nii kõva ei olnud. Kui kasvõi vaadata talle visuaalselt peale – Madis kevadel ja Madis sügisel –, mõned ütlesid, et ei tunne teda äragi. Hoopis teine inimene ka välimuselt. Ütleme, et suu matsus, aga jalg ei tatsunud … Nüüd näib, et ta on asjad kätte võtnud. Ehk oligi, et kool ja muu stress juurde, veel ka esimene aasta meeste hulgas. Ta tundub küll selline, et miski teda väliselt väga ei kõiguta, aga päris nii ikka ei ole.“

Järgmine. Leedulane Aivaras Mikutis, kes nagu öeldud, jätkab nüüd Šveitsi prokontinentaaltiimi Tudor Pro Cycling Team, mille pealik on Fabian Cancellara, järelkasvumeeskonnas.

„Mikutis tegi hooaja lõpus nii häid sõite, et ta oleks võinud mitmesse tiimi minna,“ räägib Mandri. „Tal oli mitu varianti laual, ise valis Tudori, mis on siis selle suurema tiimi kontinentaal-järelkasvumeeskond. Need tema kaks UCI kolmandat kohta on nii kõvad tulemused, et nende pealt kutsuti ta kohe edasi. Ta peab veel õppima sõitma, kuid kõva vana on … Täielik mootor, aga peab lihtsalt õppima sõitma. Kui ta läheb meie väikesest tiimist, kus me ei suuda kuttidele midagi nii väga pakkuda, meeskonda, kus makstakse palka ja on muud asjad, siis see on talle väga suur edasiminek. Ja meile ka, sest selleks me seda tiimi teemegi – et kutid saaksid kuhugi välja.“

Üks kõva mootor on meil veel, jätkab Mandri. See on soomlane Markus Knaapi. Teda iseloomustab mänedžer kui vaikset hiirekest, keda pole veel tähele pandud, kuid kelle suhtes on ta kindel, et järgmisel aastal soomlane avaneb.

„Kui loodus on füüsilisele poolele nii palju appi tulnud, siis on vaja vaid sinna otsa tööd teha,“ ütleb Mandri. „Aasta lõpus oli Markus kordades parem kui aasta alguses. Ta ise tunnistas ka, et on hakanud ennast grupis juba võidusõitjana tundma. Muidu leidis teda ikka grupi sabast ning ta pidi hirmsasti pingutama, et sealt ette saada. Aasta lõpul sõitis ta juba grupi ees ja julges ka Belgia kitsastel teedel ees olla. Septembris Tšehhis sõites [Okolo Jiznich Cech, 2.2, kokkuvõttes 22.] tunnistas, et saab juba aru, kuidas asjad käivad. Nüüd läks kaitseväkke teenistusse ning jaanuari lõpuks saab välja.“

Kuidas läks aasta Eesti ratturitel    

Aga Eesti ratturid? Artjom Köster, Joonas Kurits, Andre Roos, Erki Laanemäe. Ka Artjom Köster läks nüüd ajateenistusse, tema saab välja jõuludeks, alustab Mandri nendest juttu.

„Artjom [Köster] tegi lahja hooaja, ta ei ole viimase kahe aastaga grammigi edasi arenenud,“ analüüsib Mandri. „Milles põhjus … Ma ei oska öelda, usun, et ta ise oskab paremini vastata. Kritiseerida oleks lihtne, et mis ta õigesti või valesti teeb, mis ta isiksus või karakter on, aga eks ta ise peab leidma oma tee üles. Ta on väga hea lüli tiimis, saab oma asjadega hästi hakkama, nagu näiteks Eesti tuuril näha oli, aga siit oleks vaja edasi areneda, et ka ise tulemust teha. Sellest jääb praegu puudu. Kas on probleemid enesekindlusega, mis löövad võidusõidul välja, või tehakse trennis midagi valesti, aga igal juhul tegi ta kahvatuma hooaja, kui ma lootsin.“

Joonas Kuritsale pani hooaja algus allergiatega niisuguse põntsu, et see jätab paratamatult jälje, ütleb Mandri.

„Sa pingutaks maksimumiga, aga organism ei lase maksimumiga pingutada. Küsimus ei ole, et sul jääb mingis asjas areng tegemata. Küsimus on selles, et sa hävitad iseennast, kui teed maksimaalselt pingutusi, aga organism selleks tegelikult võimeline ei ole. See sööb sind,“ arutleb Mandri. „Joonas [Kurits] on arenenud küll, aasta lõpuks tegi temposõidu maailma- ja Euroopa meistrivõistlustel tulemused ära [MMil oli 23. ja EMil 20.], aga areng ei olnud hüppeline. Seal on ka palju personaalseid asju, mida tal tuleb endale selgeks teha. Paljudel kuttidel on just vaimsel tasandil need probleemid, miks ei suudeta ennast füüsiliselt realiseerida.“

„Kõrvalt vaadates tundub, et mis see siis ära ei ole, mine trenni ja pane,“ jätkab Mandri. „Tegelikult mõtleb sportlane palju asju endale peas niimoodi valmis, et need muutuvad takistuseks. Tekib arusaam, mis muutub takistuseks. Stressiga ei tulda toime. Noorte, välja arenemata sportlaste puhul on see tüüpiline. Joonasest on kahju, sest temas on olemas võime edasi areneda, kuid sel aastal oli allergia pealt seda võimatu astuda. Talviste treeningute järgi vaatasin, et siit tuleb, aga õitsemise periood tuli peale ja oligi kõik tagurpidi. Eks näis, kas ta saab selle kontrolli alla ja kas uued ravimid toimivad. See on tal vana probleem, midagi uut selles pole. Ühel kevadel asjad toimivad, teisel mitte. Ta on hästi keerulises olukorras, lihtne see pole. Kuigi ta on meeletu tahtega kutt.“

Andre Roosi kohta ütleb Mandri kohe, et tema jätkab tiimis. „Väga hästi arenes ja ei imesta, kui temast saab järgmisel aastal klubi esisprinter.“ Roos lõpetas sel aastal kooli, edasi õppima ei läinud – just selle mõttega, et nüüd teha täiega rattasporti.

„Andre [Roos] on väga hea finišikiirusega. Balti tuuril oleksime sõitnud esimese etapi tema peale, et ta oleks saanud juba võidu peale sprintida, aga see sõit lagunes seal ära. Tasemevahed olid sel tuuril nii suured, et gruppi koos hoida oli ülimalt keeruline,“ selgitab Mandri. „Ta tegi hea finiši, aga tagumises grupis. Oleksin tahtnud näha, kuidas ta esimeses grupis oleks finišit teinud. Temas on potentsiaal olemas, näeme, mis ta järgmisel aastal teeb.“

Erki Laanemäe kohta ütleb Mandri, et juba aasta alguse laagrites sai Laanemäe aru, et ta võib võimelda, kuidas tahab, aga ülejäänud sats on temast nii üle. „Pärast seda hakkas ta treeningutes järele andma ja motivatsioon enam nii kõrgel polnud. Tore kutt, ja ta käis veel meil ka abis, aga väga tõsiselt rattasõitu enam ei võtnud. Sära ei olnud silmis,“ ütleb Mandri.

Kahe lätlase kohta räägib Mandri, et Pauls Rubenise maksimaalne võimekus oli teada, seda talle looduse poolt väga palju antud pole. „Kui läksime võidusõitudele, kus oli vaja kuut meest, kes vungiksid, siis jätsime Paulsi koju. Tal ei ole seda võimekust pidevalt tuule käes tiimi aidata. Ta on väga osav võidusõitja, kes oskab esikümne kohti välja nügida – ja seda ta ka tegi neil sõitudel, kus käis –, aga teatud sõitudel jäi koju. Meie eesmärk pole käia talle esikümne kohti noppimas, meie eesmärk on midagi muud – et kõik õpiksid ja areneksid ning selleks on vaja team spirit’it. Ta tunnetas ka ise, et teatud sõitudel jääb ukse taha, ning aasta lõpuks otsustas minna ülikooli turundust õppima ja ratast enam täiskohaga ei sõida.“

Seevastu teine lätlane Alekss Krasts sõidab Ampleri tiimis ka järgmisel hooajal. „Väga tubli kutt, rahulik, analüüsib, proovib alati anda parima. Ja julgen väita, kuna enne meie juurde tulekut ei saanud ta paar aastat ennast näidata, siis järgmisel hooajal näitab hoopis teistsugust sõitu,“ iseloomustab lätlast Mandri. „Ta sõidab ründavas stiilis, tahab alati eest ära sõita. Juba märtsis Olympia Touril see tal ühel etapil ka õnnestus ning vahefinišeid noppides sai ta endale tuuri kokkuvõttes mägede särgi.“

Uued nimed kümne ratturi hulgas

Nii saab juba praegu välja öelda, kes sõidavad Eesti kontinentaaltiimis järgmisel hooajal. Eesti ratturitest jätkavad meeskonnas Joonas Kurits, Artjom Köster ja Andre Roos, veel lätlane Alekss Krasts ja soomlane Markus Knaapi.

„Leedu alaliidu presidendi ettevõte Voltas jätkab meie toetamist ning selle tingimus on, et meeskonnas on ka kaks leedukat,“ räägib mänedžer Rene Mandri. „Võtame kaks leedulast juunioride hulgast ‒ Jomantas Venckus ja Rokas Adomaitis. Adomaitis on huvitav kuju, võiks korvpalli mängida, on kaks meetrit pikk ja kaalub 92 kilo. Selline mõnus elukas. Esimest korda pidin tellima rattaraami XXL. Saab huvitav olema.“

Veel tulevad meeskonda Eesti juuniorid Aaron Aus ja Lauri Tamm.

Kümnes mees …

„Tükk aega mõtlesin, keda võtta. Mitmed Eesti poisid tahtsid saada ning postkast oli umbes Poola ja Soome ratturite soovidest. Lõpuks võtsin Siim Kiskoneni,“ avaldab Mandri. „Siim tahtis Prantsusmaalt ära tulla ja läheb siin Jõhvi tehnoloogiakooli ITd õppima. Tahab tulevikus saada itimeheks, aga tahab veel UCI tasemel võidu sõita. Prantsusmaal amatööride hulgas nägi ta ära, et sealt ta edasi ei pääse. Alati on finišis üks-kaks kutti temast kiiremad, ja edasi võetakse sealt pigem 20-aastased. Otsustas, et läheb õppima ja teise ameti peale, aga tahab veel ka võidu sõita. Selle noorte satsiga ma tundsin, et meil on vaja tiimi ühte kogenumat meest, kes natuke tiimi sees asju kontrolliks ning langetaks otsuseid, kui grupis võidusõidu ajal on neid vaja teha. Siimul on see enesekindlus ja kogemus olemas, et seal toimetada.“

Muutusi on ka tiimi organisatsioonis. Jaan Kirsipuu kõrvale tuleb spordidirektoriks Leedu U23 koondise treener Gediminas Bagdonas (sõitis ise aastatel 2013‒2019 WorldTouri tiimis Ag2R La Mondiale), et võistlustel käia. Lätlane Toms Flaksis jätkab ainult treenerina, sest oma muu treeneritöö kõrvalt tal võistlustel käimiseks aega ei jätku.

„Ka klubi tegemisi oleme järgmiseks aastaks hajutanud,“ ütleb Mandri. „Massööriks tuleb Mihkel Kalja ning tema võtab enda kanda ka mitmeid klubi asju, mida mina siiani täitsin. Ka mu naine Mirvet Võsokov tuleb appi, tema võtab minult üle raamatupidamise ja dokumendihalduse poole. Nii saab ülesanded ära jagatud, mulle jääb sponsoritega suhtlemine. Muidu seda asja kaua koos ei hoia, ülesanded tuleb ära jupitada. Järgmiseks aastaks oleme valmis.“

***

Tuleb tunnistada, et mõned asjad on siiski veel lahtised ja mõned uudised on alles tulemas … Aga võibolla on need ajakirja ilmumise ajaks juba teada.

See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur novembri numbris (35, 2022). Pärast novembri numbri ilmumist on mõned asjad nüüd teada ja mõned muutunud.

Tiim jätkab uuel hooajal nimega Tartu2024 Cycling Team, kus hakkavad sõitma Siim Kiskonen, Andre Roos, Joonas Kurits, Lauri Tamm, Aaron Aus, Markus Knaapi, Alekss Krasts, Jomantas Venckus, Rokas Adomaitis ja Markus Pajur, kui ta lähiajal teist klubi ei leia.