Maastikurattur Martin Loole hakkasid lõpuks meeldima ka vihm, pori ja kivid

Ühel talvisel neljapäeval möödusid kaks tundi teetassi taga Eesti parima maastikuratturi Martin Looga tema karjäärist vesteldes linnutiivul. Umbes sama kiiresti möödusid Martini sõnul ka 16 aastat rattaspordimaailmas.

Selle aasta alguses teatas maailma paremikku jõudnud maastikurattur, et teeb tippspordiga lõpparve. Martini sõnul ei tulnud otsus väga keeruliselt, kuna edukatest hooaegadest hoolimata ei õnnestunud tal endale korralikku välisklubi leida. 

Tekst: Liisi Alamaa

MARTIN LOO (32) jõudis maastikurattaspordi juurde suurest huvist värskes õhus liikumise vastu, arvuti ja televiisor teda ei köitnud. Kui sõpradega jalgpalli enam ei mänginud, hakkas noormees rattaga sõitmas käima, sest see tegevus talle lihtsalt meeldis. Ambitsiooni kuhugi jõuda ei olnud, see tuli hiljem.

„Kui ma rattaga sõitma hakkasin, oli maastikusõit Eestis üsna populaarne, sest Tallinnas oli kergliiklusteid treenimiseks veel väga vähe,“ meenutab ta. „Sportiv seltskond kogunes tihti õhtuti kindlatesse üksikutesse kohtadesse. See oli põnev aeg. Hiljem sportlasena käisin sageli hommikuti trennis ja siis võisin metsades mitmeid tunde teisi nägemata üksi tiirutada.“

Sellise omapäi sõitmise pealt tekkis Martinil huvi võistlemise vastu. Kui esimesed võistlused olid selja taga, tuli rattatrennis käimine asjade loomuliku käiguna.

„Algul ma ei teadnud isegi, mis asi on rattakalender. Võistlustest tehti toona kokkuvõtvaid saateid ja siis ma sealt nägin, millal on järgmine start. Esimestel hooaegadel ma omale tulemuslikke eesmärke ei seadnud, need tulid aja jooksul iseenesest. Mulle oli pigem üllatus, kui hästi ma juba juunioride vanuseklassis kõigil distsipliinidel sõitsin,“ tunnistab Martin, kes hakkas regulaarselt rattatreeningutel käima 16-aastaselt. „Areng oli oodatust parem. Ma ise ei uskunud, et nii lühikese ajaga on võimalik Eesti tasemel võidu peale sõitma hakata.“

Oskused tulid ajaga, aga kiirelt

Praegu on mõneti raske uskuda, kui Martin nimetab algusaastate suurima nõrkusena teistega võrreldes tehnilist osavust. Kuid kõik peavad ju kusagilt alustama.

„Kui vihma sadas ja olud olid porised, siis see oli minu jaoks midagi täitsa uut. Oskused sellistes tingimustes hakkama saada tulid ajaga ja ise õppides. Aga kuna areng, oskused ja tulemused tulid üsna kiirelt, siis oli loogiline, et tekkisid mõtted ka välismaailma poole kiigata. Kui Eesti sarjades oleksid tulemused kehvemad olnud, siis võib-olla poleks säärast huvi üldse tulnud,“ jätkab Martin. Ta lisab, et üksi treenides oli ennast üsna raske kõrvalt hinnata.

• 

• 

 

„See, kas ma olen tehniliselt väga hea, kehv või väga kehv, selgub ainult võistlusolukorras teistega kokku puutudes. Üksi metsas sõites võid iseendale loomulikult kiire tunduda, aga päriselt võib seis olla midagi muud. Muidugi saab samu asju imiteerida väikese seltskonnaga treeningutel, aga meeles tasub pidada, et üks asi on kõik elemendid ja laskumised rahulikult läbi sõita, teine asi võistlusolukorras, kus väsimus kuhjub ja ka rada muutub veidi iga ringiga.“

Martin lihvis oma tehnilisi oskusi Vana-Mustamäe ja Nõmme metsades. „Seal oli selliseid laskumisi, mida algul sõita ei julgenudki. Sain küll kuidagi alla, mis tundus toona päris hea, aga otseselt sõitmiseks seda nimetada ei saanud. Laskumisi on selles piirkonnas väga palju ja neid on alati võimalik endale keerulisemaks muuta. Lisaks on neil väga suur laskumisnurk, kus ei ole võimalik korrigeerida end, kui pidurdamise või pööramisega midagi valesti läheb, ja sõiduvead on kerged tulema. Need nõlvad muutsid mind kindlasti paremaks sõitjaks ja lõid korraliku baasi,“ ütleb Martin, kelle sõnul on olümpiakrossivõistlustel tihti seesugused lühikesed ja järsud laskumised.

Itaaliasse minnes algas kõik nullist

Kuigi Eesti radadel sai maastikurattur Martin Loo hea põhja, tunnistab ta, et Itaaliasse treenima ja elama asudes tuli ikkagi justkui nullist alustada.

„See, mis kohalikule tundus lihtne ja tavaline, oli mulle täiesti uus ja teistsugune. Kuna sealsed laskumised olid palju pikemad, siis tähendas see ka suuremaid kiiruseid, mis mind algul pigem ehmatasid ja hirmutasid. Muidugi mängis rolli ka see, et treenisin tundmatutes kohtades ja ei teadnud, mis täpselt on mind rajal ees ootamas. Mõned aastad läksid kindlasti selleks, et õppida ja harjuda uute oludega,“ räägib Martin, kes 2008. aastal sõitis Tšehhi meeskonnas Merida Biking Team ja seejärel mitmes Itaalia klubis. „Väga oluline oli, et sain treenida teistega koos, sest teooria on üks asi, praktikas kellegi parema ja osavama järel sõitmine teine asi.“

Selline väga erinevates kohtades treenimine andis väärt kogemustepagasi ja on Martini sõnul ainuke viis, kuidas saada heaks igal rajal. „Igaüks on kodurajal väga kiire ja osav, aga võõras keskkonnas kiire olemiseks peavad sul olema üleüldiselt väga head oskused,“ lisab ta.

Kui algusaastatel Martinile vihm, pori ja kivid pigem ei meeldinud, siis ajaga tema eelistus muutus. „Tuleb välja, et need asjad, millega ma algul hakkama ei saanud, meeldisid mulle lõpuks kõige rohkem,“ jätkab ta ja lisab, et eriti hingelähedased on talle looduslikud, natuke mahajäetud laskumised, kus pole sõidujälge veel sisse sõidetud.

“See, kas ma olen tehniliselt väga hea, kehv või väga kehv, selgub ainult võistlusolukorras teistega kokku puutudes.”

Martin Loo

Eesti maastikurattaspordi üks teerajajatest tõstab esile, et võistlustel on lisaks tehnilisele poolele vaja ka väga head füüsilist võimekust. „Kui sul pole füüsiliselt selliseid eeldusi ja näitajaid, mis lubaks maailma mõistes olla väga hea või keskpärane, siis seal tuleb piir enne ette kui tehniliste oskuste arendamisel. Lisaks saab täpselt välja mõõta, mitu minutit kaotad tõusudel ja mitu sekundit laskumistel. Kui oled füüsiliselt väga tugev ja jaksad mägedest üles sõita, siis isegi laskumistel väga koba olles ei kaota sa võitjale minutitega. Tehniline osavus on lihtsalt suur pluss, mida saab vajaduse korral või pidevalt enda jaoks ära kasutada.“

Spordiala peab ka endale meeldima

Karjääri alguses tuli Martin Lool langetada oluline otsus. Teised suunasid teda maanteevõistluste poole, süda kutsus maastikuradadele.

„Maanteel on kõvasti rohkem väljavaateid välisklubide näol ja seal taga on suurem kogukond kui maastikusõidul. Mina aga leidsin tee rattasporti huvist just MTB vastu ja maanteel mulle midagi huvitavat polnud – valik sai selle järgi tehtud. Arvan, et maanteesõit oleks mulle olnud oluliselt riskantsem valik ja suure tõenäosusega poleks ma nii pikalt rattaga sõitnud. Kuna ala ise oli vastumeelsem, oleksid ebaõnnestumised kiiremini tekitanud tunde, et see pole see ja ma ei taha. Spordiala peab lõpuks endale meeldima, sest treeningutel tuleb end ise motiveerida ja väliste mõjutajate kaudu kaugele ei jõua,“ räägib Martin.

Kuigi Eestis on suur tegev maastikuratta kogukond ja palju tugevaid harrastajaid, ei ole ala professionaalse spordina väga heas seisus. Nii veetis Martin mitmeid aastaid välisklubide juures tihti üksinda üüri- või rendikorteris elades. Ta tunnistab, et eelkõige läheb armastatud alaga tegelemiseks vaja väga palju mentaalset tugevust, sest treening moodustab väga väikese osa päevast ning kogu ülejäänud vaba aja sisustamine on pigem keeruline.

„Arvan, et Soomes ehitaja on kordades kergem olla kui sportlane välisriigis,“ pahvatab Martin. „Sportlasena on sul võimalused, mida üldse võid teha, päris suuresti piiratud ja ega naljalt sellist oma seltskonda ka ei teki, kellega vajaduse korral aega viita. Võistlushooajal on asi muidugi natuke lihtsam, kuid arvan, et profisportlase karjäär lõpebki paljudel just seetõttu, et vaimselt on päris keeruline. Kui võistlustulemused ka mingitel põhjustel ootuspärast emotsiooni ei paku, siis see võimendab kõike ja läheb veelgi raskemaks. Välisklubis sõitmine ei lähe ka aastatega kergemaks, sa lihtsalt tead, mida oodata, ja oskad asju paremini teha. Mina kindlasti ei soovitaks keskkooli lõpetanud noorele, et mine üksi ja proovi. Selles mõttes on kahju, et Eestis algplatvorm puudub.“

Suur toetus Val di Soles võisteldes

Itaalia klubides sõites oli Martin tihti ainus sportlane, kes oma päris kodus ei elanud. Kohalike elanike meelest, kes suhtuvad atleetidesse suure austusega, oli selline eluviis suurt imestust ja imetlust väärt, kuid Martini sõnul pole põhja- ja idaeurooplasel teist valikut, kui tahta maailmaareenil läbi lüüa.

„Kohalikud mägiratturid ei tahaks juba eos niimoodi sporti teha. Rahvusvaheline seltskond on tihti koondunud tipptehasetiimidesse, aga ka seal elavad sportlased pigem oma kodus ja kokku saadakse periooditi kas laagrites või võistlustel.“

 

Suurt Itaalia rahva  toetust tundis Martin eriti Val di Sole maailmakarikaetapil võistlemas käies. „Seal elati mulle alati kõige häälekamalt kaasa. Minu jaoks oli see tore, sest neil inimestel polnud ju otsest põhjust seda teha, aga millegipärast tegid. Selline asi andis emotsionaalselt kõva tõuke, sest järelikult neile meeldib see, mis sa teed.“

Itaalia keele omandas Martin möödaminnes, sest kohalikega oli vaja suhelda. Aja jooksul tekkisid ka mitmed kasulikud tutvused. Näiteks olid Itaalia võistlustel eestlasele alati toeks ühe meeskonnakaaslase vanemad. Ka aastaid hiljem, kui ühes tiimis enam ei sõidetud. Nii oli Martinil alati tagatud abi kas jootmisel või mõne tehnilise rikke korral.

Maastikuratturi sõnul oli talle oluline käia võistlemas nii, et kui vaja, saab boksis ratta korda ja edasi sõita, teistmoodi suhtumine oli mõeldamatu. „Minu meelest ei ole väga mõistlik, kui võtad aja ja finantsi, et võistlema minna, ja siis sul pole näiteks varujooksegi kaasas. Ma ei käi isegi Eestis nii võistlemas. Endas peab ikka väga kindel olema, et midagi ei juhtu, või siis lähed ette kaotama. Olgu need varujooksud millised tahes, aga kui esimesel ringil läheb rehv, siis saab alati lõpuni pingutada. Võistluste eesmärk peaks olema lisaks tulemustele ka kogemuste saamine,“ tõstab Martin esile, milline suhtumine on ühel profisõitjal.

Lemmikrajad Mont Sainte-Anne’is

Rääkides jalgratastest, sõnab Martin heldimusega, et pöiapiduriga sõitis tema väga vähe, sest ta esimene võistlusratas oli Sigvard Kuke aasta aega sõitnud pill, mis ketaspiduritega oli tol ajal Eestis tõeline revolutsioon.

„Toona oli kaaluteema muidugi samuti oluline ning mõned tippsõitjad võistlesid kuiva ilmaga endiselt V-piduritega. Aga selle 16 aasta jooksul on jalgrattad teinud tehnoloogiliselt paremuse suunas läbi võimsa arengu. Minu eelmise aasta võistlusratas kaalus 29″ jooksude, kahe amordi ja poole laiema lenksuga vähem kui minu esimene võistlusratas, millel olid 26″ jooksud ja üks amort,“ räägib Martin, kes usub, et praegune XCO-ratas on ka mäestlaskumise radadel palju kiirem kui 15 aasta tagune downhill’i ratas.

„Tänu sellele on ka MK-sarja rajad muutunud raskemaks, kuid samas laiemaks, et läbitavus oleks parem. Seda eelkõige seepärast, et võistlusmoment püsiks pikemalt ja pealtvaatajatel oleks huvitavam. Praeguses MK-kalendris on õnneks radu igale maitsele, sest kõik rajad ei pea olema nagu Albstadtis (tehniliselt kergemad) või Mont Sainte-Anne’is (tehniliselt keerulisemad).“

Viimast tõstab Martin esile, kui ühte lemmikpiirkonda, kus talle meeldiks rattaga treenida. „Seal on väga palju vägevaid radu, kiireid ja järske laskumisi. Seal on ilmselt ühed tehnilisemad tõusud ja laskumised. Trenni on seal väga äge teha, võistelda aga äärmiselt raske ja kohe esimeseks MK-etapiks ei soovita seda kellelgi valida.“

Probleemid Itaalia klubidega

Martini enda parim MK-sarja koht on pärit 2016. aastast, mil ta saavutas Saksamaal Albstadtis 11. koha. Samal aastal pälvis ta Rootsis peetud Euroopa meistrivõistlustel 11. tulemuse. Parim maailmameistrivõistluste koht on aga 2013. aastast, mil ta lõpetas Lõuna-Aafrika Vabariigis toimunud suurvõistluse 19. positsioonil.

Just 2016. ja 2018. aasta olid tulemuste poolest Martini karjääri parimad. Paraku ei leidnud ta nende pealt omale tippmeeskonda, mistõttu komistas kaks aastat järjest klubide otsa, kes oma lubadusi ei täitnud.

„Alguses räägitakse alati kõik asjad ilusamaks, kui nad tegelikult on. Aja jooksul õpid sellega arvestama, aga ikkagi tekkisid mõlema tiimiga sarnased probleemid. Kohe esimestel kuudel kerkisid õhku finantsprobleemid, mis väljendusid nii varustuse koha pealt kui kõiges muus. Esimesel aastal olin veidi kannatlikum, sest oli usk ja lootus, et läheb paremaks, ent ühel hetkel polnud mul enam tahtmist nende inimestega asju ajada,“ kirjeldab Martin.

Ja jätkab: „Kui sulle lubatakse mingeid asju, aga hiljem keeldutakse seda tegemast, siis varem või hiljem tekib olukord, kus sul polegi midagi teha. Lihtsalt loobud ja lõpetad ära selle asja. Kahju, et nii läks, sest ilmselt oleks ilma nende jamadeta ka 2021 võinud teisiti minna. Kahju on ka see, et UCI poolt on klubide lepingud tühised, sest sõitjana ei ole sul hiljem ühtki õigust, kui klubi ka lepingus pakutust taganeb.“

Kuigi olümpiamängudel jäi  Martinil käimata, see tal kripeldama ei jää. „Loomulikult oleks ma tahtnud seal käia, ükskõik millisel, aga kindlasti mitte olümpiasportlaseks olemise pärast, vaid tahtnuks seal tulemust teha. Kõik olümpiarajad erinevad tavapärastest selle poolest, et nad on ehitatud nullist ja väga suur osakaal on kividel. Olen näinud Tokyo olümpiaraja testvõistlust ja videomaterjali põhjal tundub, et radade keerukus läheb järjest suuremaks. Äge tehniline rada oleks olnud minu jaoks ka kindlasti üks põhjus, miks tahtnuks seal osaleda,“ tunnistab ta.

Ägedaim võistlus Cape Epic

Siiski osales Martin ühel maailma mainekaimal maastikuratturite mitmepäevasõidul Cape Epic. „Enne võimaluse tekkimist olin mõelnud, et enne karjääri lõpetamist oleks äge, kui saaks seal ära käia.“

„Kogu see üritus oli seal väga vinge, kindlasti üks ägedaimaid minu elus,“ meenutab Martin, kes võistles Lõuna-Aafrika Vabariigis toimunud võistlusel paaris Erki Kukega. „Eriti äge oli see, et tegime seda võistlust harrastajatena – magasime telklaagris, täitsime joogipunktides ise oma pudeleid. See oli nagu seitsme-kaheksapäevane rattapuhkus, kus sulle oli rada ette tehtud, vahepeal oli pingutades piisavalt raske ja siis jälle äge. Polnud nii, et finišisse jõudes ei mäleta viimasest viiest tunnist midagi. Täpselt selline võikski harrastussportlasele üks võistlus olla. Vinge emotsioon jäi ja kui kellelgi tekib huvi ja võimalust osaleda, siis kindlasti soovitan.“

Martin lisab, et Cape Epicu rajad ei ole harrastajatele  tehniliselt liiga rasked, mistõttu seda ei pea kartma.

Küsimusele, kui palju mägirattur ise on kukkunud ja vigastustega pidanud maadlema, vastab Martin: „Kukkumisi on olnud palju, aga see käib asja juurde. Eriti alguses, kui otsid, vaatad ja kompad piire. Võin kinnitada, et 20-aastaselt MK-etapi rada proovima minnes lähed hoopis uljamalt peale kui näiteks 28-aastaselt. Aja jooksul õpid hindama, kuidas vigastused su hooaega mõjutavad. Tavaliselt on ka nii, et kui pole pikalt kukkunud, siis tekib selline tunne, et ma olengi väga hea. Isegi vigastuseta kukkumine muudab veidi enesekindlust. Seejärel läheb natuke aega, et kiirus taas üles leida.“

16 aasta jooksul oli Martinil vaid kaks tõsisemat vigastust. Algusaastatel vigastas ta kukkudes neeru ning sisemise verejooksu tõttu tuli minna operatsioonile. Itaalia profiklubis sõites murdis eestlane aga hooaja esimestel sõitudel osaledes rangluu, mis jättis jälje tervele aastale.

Enesekindlus tuleb sõites

Kas ja kui palju julgevad noored ratturid üldse Martinilt nõu ja abi küsida? „Kui ma välisklubisse sõitma läksin, siis mõned treenerid ikka uurisid minult, et ka mõni klubi noor saaks kuskile meeskonda sõitma tulla. Viimasel ajal on uuritud näidistreeningute kohta. Mullu ma mõned tegin, aga varem polnud hooaja sees see lihtsalt füüsiliselt võimalik. Eestis on natuke keeruline ka laskumiste sõitmist õpetada, kuna need on lihtsalt nii lühikesed ja ma saan öelda vaid, et tubli, järgmine kord proovi poole vähem pidurdada. Enesekindlus saabki tegelikult kasvada vaid läbi sõitmise ja harjutamise. Ei ole olemas asendeid ja rattaosi, mis sind paremini liikuma panevad. Parim viis enda arendamiseks on minu meelest võistlemine. See on koht, kus saad oma taset ja oskust kõige paremini mõõta.“

Nii nagu ajas muutuvad oskused, muutuvad ka eesmärgid. Ka Martin Loo tunnistab, et kui algul olid tähtsad väiksemate UCI sõitude võidud, siis hiljem nihkus fookus üha enam MK-sarja poole ning sealne esi-15 koht oli tihti olulisem kui ükskõik, millise väiksema võistluse võit.

„MK-sarja etappidel on alati kohal kogu maailma paremik ja see on kõige adekvaatsem koht, kus hinnata enda sooritusvõimet,“ teab ta.

See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 26 (märts 2021)