Läinud aastani Otepääl perega Muraka hotelli pidanud Kristi Kuldkepp jagab värvikaid õppetunde, mis ta on kogunud kõigest pooleteise, ent see-eest tulemusliku rattahooajaga.
Tekst: Priit Pullerits, Postimees
KRISTI KULDKEPP, KES varem oli 16 aastat harrastanud ratsutamist, täpsemalt takistussõitu, alustas rattatreeninguid tunamullu kevadel Mallorcal triatlonilaagris, kuid läks juba augustis Helsingisse, et osaleda sealsel velodroomil Eesti seenioride meistrivõistlustel.
Vähe sellest, et ta polnud eales varem trekil sõitnud ega trekki näinud. Tal polnud trekiratastki. Selle sai ta võistluspäeva hommikul. Caspar Austa hangitud ratas oli ilmselgelt vanem kui Kuldkepp (tollal 31, nüüd 33). Tagatipuks tuli tal startida meeste klassis. Kahe tosina osaleja seas oli ta ainus naine.
Kaasa sai Kuldkepp kaks soovitust. Esiteks, ärgu ratta seljas jalgu seisma jätku, sest siis võib lennata üle pea. Ja teiseks, ega sinisest joonest, mis jookseb treki allservas, paremale ehk kõrgemale pole vaja minna, kui ei julge. Tollele teisele soovitusele tõmbas kohtunik siiski kriipsu: joonest vasakule jääb neutraalala, nii et võtku aga heaga paremale.
Pole ime, et 500 meetri paigaltstardiga sõidus jäi Kuldkepp eelviimaseks, edestades vaid kõige vanemat osalejat. Aga kuue kilomeetri scratch’is ehk sisuliselt grupisõidus sai ta Sen1–Sen3 meeste konkurentsis pronksmedali. Selja taha jäid näiteks sellised tuntud sõitjad nagu Jaan Krela ja Jaanus Prükkel.
Õppetund 1: isegi kui ei tea, mis ees ootab, löö julgelt kaasa – tuleb, mis tuleb!
ÜLE-EELMISEL TARTU rattamaratonil, ajaloo kõige porisemal ja vihmasemal, prantsatas Kuldkepp juba kilomeeter pärast starti pikali. Tema maastikul sõitmise varasem kogemus piirdus vaid viie treeningukorraga. Kuigi pehmel ligasel pinnasel ta haiget ei saanud, puges hirm ehmatusest südamesse.
Hirm polnud alusetu. Vähemalt neli korda kukkus ta libedal rajal veel. Ühel laskumisel lendas üle juhtraua. Kui end püsti ajas, avastas, et leistang on kõver. Tagus selle jalaga sirgeks. Ei tulnud ükski mees appi. „Eesti mehed – neile on tähtis koht,“ lausub ta.
Tunni möödudes hakkasid sõrmed külmetama, nii et enam ei saanud käikugi vahetada. Kui Kuldkepp juua tahtis, pudenes pudel kangete sõrmede vahelt maha. Teist pudelit ei saanud ta tihkest korvist kätte. Kolmandiku distantsi järel läksid prillid uduseks. Ta võttis need eest ja püüdis põue panna, aga prillid kukkusid rajale muda sisse. Sinna need jäidki.
„Lõpuks oli sõidust täiesti kopp ees,“ tunnistab Kuldkepp. „Mõtlesin, et saaks see õudus juba läbi.“
Nelja tunni ning seitsme ja poole minuti pärast saigi. See aeg andis naiste arvestuses 10. koha. Näiteks endine tipptriatleet Ain-Alar Juhanson kaotas seitsme minutiga.
Õppetund 2: isegi kuigi painavad mõtted, et äkki katkestaks, ära anna alla, kui juba oled starti tulnud!
MULLU SÜGISEL SOOVITAS profirattur Rein Taaramäe Kuldkepile, et proovigu cyclo-cross’i, see annab metsasõiduoskust. Kuldkepp ei teadnud, mis ala see on. Vaatas Youtube’ist järele. Nädal enne esimest võistlust sai Tarvi Kuusilt, laskesuusatajate hooldemehelt, oma kehamõõtudega sobiva gravel-ratta. Paar päeva enne cyclo-cross’i debüüti sõitis autoga Tartust Tallinna lähedale Koidule, et oma silmaga üle vaadata, mida selle ala võistlusrada endast kujutab.
See, mis ta nägi, ajas hirmu peale. Näiteks suur kõrge tehissild – otsa võib ju pressida, aga sealt alla sõita … Nii järsk! „Tegin südame kõvaks, et saagu, mis saab,“ meenutab Kuldkepp. Alla ta lõpuks sai. Aga õhtul kirjutas Sigvard Kukele, kes on saanud Ateena olümpial mägirataste maastikusõidus 41. koha, et küsida, kas üldse tasub osaleda. „Olin nagu häda kuubis,“ sõnab Kuldkepp.
Kukk ei vastanud. Kuldkepp jättis starti minemata. Otsustas, et enne on vaja ikka harjutada.
Aga kuna gravel-ratas oli olemas, pani ta end nädala pärast toimuvale Rakke cyclo-cross’i etapile kirja. Kitsast stardikoridorist, kust rada läks otse mäkke, vajutas ta enda sõnul kohe nii kõvasti, nagu torust tuli – sel alal on stardikiirendus suure tähtsusega. Kuid siis tulid takistused, mille ületamiseks pidi sadulast maha hüppama – sellekski on oma tehnika. „Ma kargasin ratta peale, nagu oleks hobuse selga hüpanud,“ kirjeldab Kuldkepp.
Veerand tunni järel tundis ta, et eluisu hakkab ära kaduma. Muda, liiv, järsud nõlvad, trepid … „Siia ma suren,“ mäletab ta oma mõtteid. „See oli nii hirmus!“
Ent ei surnud. Tuli naistest oma vanuseklassis lausa kolmandaks. Kolm nädalat hiljem võitis ta cyclo-cross’is Eesti meistrivõistlustel NSen1 klassis pronksmedali.
Õppetund 3: ei tasu karta, kuidas hakkama saad – kõik saavad! Kuskilt tuleb ju alustada.
PÄEV ENNE Järva-Jaani rattarallit augusti lõpus sai Kuldkepp kätte uue maanteeratta S-Works Venge. Jõudis teha sellega Tartus Tähtvere kodu ümbruses paar tiiru – ja siis võistlema!
Kohe stardist mindi nii-öelda täisgaasiga. Esimesed 25 kilomeetrit läbiti keskmise kiirusega 43 km/h. Ja siis – suur kukkumine. Kuldkepp lendas üle pea maantee serva rohu sisse. „Terve tee oli karbonit täis,“ kirjeldab ta. „Kõik naised lamasid. See on minu suur võimalus!“
Kähku ajas ta end sadulasse ja vajutas nii kõvasti, kui suutis. Nelisada meetrit eespool nägi neljast punti. Püüdis sellele järele saada. 16 kilomeetrit püüdis, nii vihmas kui lagedal küljetuules, pea lenksu all. Aga püüdmatuks nood jäidki, välja arvatud üks, kes eest ära pudenes. Tollega lootis ta koostööd teha, kuid abi eriti polnud. Kaaslane võttis kolm korda lühemaid vahetusi kui tema. Hoopis nemad langesid kolme taganttulija saagiks.
Olgugi et Kuldkepp pingutas enda sõnul rohkem kui ühelgi teisel võistlusel, pingutas end täiesti tühjaks, suutis ta lõpuspurdiga kõik neli meesratturit selja taha jätta. Naiste arvestuses tuli esikoht.
Õppetund 4: alati tasub lõpuni ponnistada, isegi siis, kui võistlus pole läinud ootuspäraselt ning kaaslased ei aita.
LIGI POOLTEIST KUUD varem Kuusalu rattarallil, kus jagati ühtlasi välja Eesti meistrivõistluste medalid, sai Kuldkepp grupis ühelt mehelt sõidu ajal sõimata, et kuidas ta julges tema ees pidurdada. Mis siis, et see oli vältimatu, sest muidu juhtunuks õnnetus. Ja ega asi ainult sõimuga piirdunud: mees tahtis teda sõidu ajal pikali lükata.
Sellegipoolest oli Kuldkepp täis otsustavust lõpus medalikohta rünnata. Klubikaaslane andis nõu, et võtku finiši eel raja äärde, sealt pääseb paremini teistest mööda. Seda ta 500 meetrit enne lõppu tegigi. Aga 200 meetrit hiljem, kui kiirus oli 50 km/h, maandus ta selili asfaldile. Üks mees oli ees kukkunud ning tema sõitis talle selga. Kuldkepp nägi, kuidas ta ratas lendab üle tema pea. Siis sõideti talle omakorda tagant otsa. „Šokk oli suur,“ sõnab ta.
Kuldkepi ratta jooksud oli kaheksas, kett maas, juhtraud kõver, jalg valus ja marraskil. Aga ta tuli ikkagi üle lõpujoone. Naiste koondarvestuses sai 5. koha.
Pärast aga tundis, et ei saa kaela keerata ja ei saa istuvast asendist püsti. Arstitelgis selgus, et õlg on verine ja alaseljalt nahk maas. Kui Kuldkepp koju Tartusse jõudis, läks ta otsejoones EMOsse. Seal minestas voodil istudes kahel korral. Lõpuks tegid arstid kompuuteruuringu. Vigastusi ei leidnud, küll aga tuvastasid tugeva põrutuse.
Nädal aega ärkas Kuldkepp hommikuti, voodilinad selja külge kleepunud ja juuksed hüübinud verega koos.
Õppetund 5: iga võistlus on õppetund, kust tuleb teha õiged järeldused, et järgmine kord oskaks olukordi paremini ette aimata ja targemalt sõita.
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 26 (märts 2021)
Kristi Kuldkepp cyclo-cross’i Suure-Jaani etapil (loe õppetund 3).
Foto: Kristjan Kivistik / Stuudiopunkt
