Skip to main content

Kui maastikurattasõidu Haanja100 hüüdlause ütleb „Ainult hulludele!“, siis need, kes on osalenud kõigil kaheksateistkümnel sõidul, on ju eriti hullud. Loogiline. Aare Huik (53), üks neist kuueteistkümnest, kes läbi sõitnud kõik senised kaheksateist Haanja100, on sellega nõus.

Vahur Kalmre

„See slogan tuli sellest, et kui Haanja100 sõit 2004. aastal ellu kutsuti, siis tundus see jube pöörane,“ räägib ta. „Keegi ei olnud niisugust sõitu Eestis veel korraldanud ja korraldajad pakkusidki välja, et ongi kõige raskem – nii hull, et normaalsed inimesed seda sõitma ei lähe.“

Nüüd räägib Huik, et aastatega harjub selle valuga ära. „Võibolla me ise ei saagi aru, et on hull, vaid kõrvaltvaatajate jaoks oleme hullud. Tegelikult on see justkui kompliment – oled ikka päris hull, et sellisest rattasõidust osa võtad.“

Oma esimest korda Haanja100-l – siis aastal 2004 – mäletab Huik hästi. „Ei teadnud, mis ees ootab,“ ütleb ta. Huvitavaks tegi tema meelest esimese sõidu ka see, et rajal olid põhjad veel sisse sõitmata. „Praegu on sinna tekkinud juba rajad ja põhjad on nüüd all. Seepärast oli esimene kord ka üksjagu raskem, aga muidugi toona oli jälle rohkem kruusa- ja külavaheteid, mida nüüd korraldaja püüab vältida. Nüüd on rohkem singleid ja metsaradu.“

Veel tõstab Huik ühe muutusena, mida Haanja100 on nende aastatega läbi teinud, esile looduse. Kuigi sõiduformaat on säilinud, on loodus kõvasti muutunud. Ons seda siis tinginud metsatööd, maaomanikud või veel midagi. „See võidusõit on unikaalne ka selles mõttes, et peetakse ühel suurel ringil, ja see ei ole ühelgi aastal päris sama,“ ütleb ta. Sama on aga stardi- ja finišipaik – Kubija hotelli esine.

Teise muutusena nimetab Aare Huik tehnikat. Jalgrattaid. „Nüüd on enamikul meestest ja naistest topeltamordiga rattad,“ sõnab ta. „Ja rattad 29-tollised, alguses sõitsid paljud kõvad mehedki jäiga kahvli ja 26-tolliste ratastega.“

Huik ise sõitis alguses Scotti rattaga. „Oli nii-öelda hardtail, pidas kaua vastu, sellega ma sõitsin aastaid.“ Ta ütleb, et eks üks suuremaid riskikohti Haanja100-l ongi, et tehnika vastu peaks. „Mehed ikka peavad vastu …“ lisab ta.

Oma praegust ratast – Specialized S-Works 26’ – nimetab Huik arhailiseks ja selgitab oma seisu. „Mul ei ole rattasõidu tausta, olen suusatanud ja tegelenud orienteerumisega, viimasel ajal on rattatreeningu osa jäänud päris väikeseks, nii et ka Haanja100 olen läbi sõitnud talvise suusatamise ja jooksmise põhja pealt.“ Eelmisel aastal sai Huik esimest korda proovida ka 29-tollist ratast, mis oli tegelikult tema tütre oma. „Olen siiani sõitnud oma vana hea Specializediga ja ma ei usu, et sportlik tulemus selle pärast kannatanud oleks,“ lausub Huik.

Siinkohal on huvitav võrrelda Aare Huigi sõiduaegu, mis tehtud 2004. ja 2021. aastal. Kohe ette ütleb ta, et eks on nüüd kaheksateist aastat vanem ka … Kui 2004. aastal läbis Huik Haanja100 ajaga 7:05.53, siis eelmisel aastal 11:20.08. „Peab ikka kõva mees olema, kui neli tundi kauem rajal olla,“ ütleb ta ka. Naljatades.

„Ma ei taha kindlasti seda propageerida, aga näiteks Vasaloppetil olevat selline klubi, et sõidavad raja läbi ettevalmistuse null kilomeetrit pealt. Kaks-kolm aastat on juhtunud nii, et talvel olen korralikult suusatanud, ja ka jooksutrenni teinud [siia vahele tuleks kirjutada, et Haanja100 korraldaja Ivar Tupi käest kuuldud info järgi suusatas Huik talvel üle 2000 kilomeetri], aga erialast rattatrenni peaaegu üldse. Sellepärast võtsin endale eesmärgiks, et sõidan lihtsalt läbi. Teadsin, et olen endas kindel ja katkestama ei lähe. See on viimane asi, mida Haanja100-l teha.“

Muidugi tuleb temalt ka küsida: miks? Kes seda siis veel oskab öelda, kui kõik Haanja100 sõidud läbinu.

„Sporti tehakse sellepärast, et asi meeldib,“ selgitab Aare Huik tegelikult lihtsalt. „Võibolla on üksikuid, kes teevad sporti sõprade jaoks, käiakse kusagil laagris, on vahva, aga ülejäänud ajal suurt midagi ei tehta. Kui aga rattasõit meeldib ja oled tõsine maastikurattasõidu fänn, siis kui Haanja 100-l käinud ei ole, peab mingi eriline põhjus olema. See on äge fiiling, korraldajad on näinud vaeva ja teinud sajakilomeetrise raja, kus on Eesti maastikuratta kõige paremad palad sees. Õige rattamees ootab Haanja 100-t terve aasta, et siis minna … Vanad sõbrad saavad kokku, uusi tuleb juurde, see ei ole ainult võistlus, see on ka … Ei oskagi paugust, millega võrrelda. Kui aasta otsa oled oodanud ja siis ära teinud, on väga hea tunne.“

Loo pikemat varianti saab lugeda ajakirja Ma Olen Jalgrattur septembri numbrist (34, 2022).

Lisa kommentaar