Kagu-Eesti metsade vahel ja järvede ääres saab usjana üles-alla ja sinka-vonka kulgevail väikestel teedel endast maha jätta kõik selle ebameeldiva ja mittevajaliku, mida argielu ja töörutiin pikkade kuudega paratamatult külge poogivad. Üksindus ja vaikus on nüüdisajal hindamatud asjad, mille väärtus sealkandis ilmekalt välja tuleb.
Tekst ja fotod: Priit Pullerits, Postimees
Ühel juunikuu laupäeva hommikul, kui väljas särab päike, räägin Zoomis Ukraina ajakirjaniku Volodõmõr Zolkiniga, kes oli tolleks ajaks intervjueerinud üle 220 vangi langenud Vene sõjaväelase ning need usutlused ka Youtube’i üles pannud. Mainin, et asun temaga vesteldes kõigest kuue kilomeetri kaugusel Eesti ja Venemaa piirist, mille ees on umbes kahe ja poole meetri kõrgune tara ning selle peal omakorda lõiketraat.
„Seal ei pea olema tara ja okastraat,“ reageerib Zolkin, „vaid peab olema viie meetri kõrgune betoonist müür, mille ees peavad olema Venemaa poole suunatud haubitsad, raketid, tankid – kõik, mida on võimalik sinna suunda panna, et niipea kui nad lähenevad teie piirile, oleks teil võimalik need hordid maapinnalt pühkida, sest muud keelt peale jõukeele nad ei mõista.“
Pärast veidi rohkem kui tunniajast usutlust ukrainlasega võtan oma punavalgekirju raamiga Cube’i maastikuratta ning sõidan Kagu-Eestis sinnasamma Venemaa ja idast tulijate vastu kaitseks püstitatud tara juurde. Sealt viib mööda üks mu tavapärasemaid marsruute, mida olen Misso lähistel juba talvest saadik korduvalt sõitnud. See võiks kõlada kunstilise liialdusena, et oma esimesed pikemad rattaringid Kagu-Eestis piiri lähedal tegin just samal nädalal, kui Venemaa tungis kallale Ukrainale. Aga see on sulatõsi.
Tol kandil on oma võlud ja oma põnevus. Esiteks suur üksildus, kaugus tsivilisatsioonist. Võid teha rattaga kruusateedel rohkem kui 20-kilomeetrise ringi ja kui selle ajaga tuleb vastu kaks autot, siis hakkad mõtlema, et liiklus on millegipärast liiga tihe; pole sugugi harv, et mõnikord ei kohta liikvel ühtegi masinat.
Teiseks maastiku mitmekesisus, millest tulenevalt pole ka teed noolsirged ja lamedad, nagu näiteks Eestimaa teises otsas, Hiiumaa keskosas. Mõned kõrgemad kohad küünivad küll kahesaja meetrini üle merepinna, aga tõusud pole kusagil tüütult pikad ega ka järsud, pigem lauged. See tähendab, nagu kuulutas aastaid tagasi Saaremaa viina reklaam, et asja saab mönuga vötta.
Kolmandaks – teede kvaliteet. Kuna liiklustihedus on väike, pole ka kruusateed auklikuks ega treppi sõidetud. Samuti ei kohta lahtist, suurte kividega kruusa. Kes kihutada tahab ja kel jaksu jagub, saab enamasti nautida kas või kiirust 30 kilomeetrit tunnis ilma, et käsi ja tagumikku põrutaks.
Kõhklused tara ees
Tavaliselt alustan Misso kõrvalt Missoküläst, kus maanteesilla alt vonkleb sügavas orus läbi Pedetsi jõgi, sõitu lõunasse Kiviora poole. Missost lõikab läbi Riia-Pihkva kivitee, mis on kurikuulsust kogunud sellega, et aleviku serval on mitu suurt kaubaautot ümber läinud. Misso kummaski otsas on kiiruse kärpimiseks 50 kilomeetrini tunnis rajatud ohutussaar, aga veokid pole hoogu piisavalt maha pidurdanud, mistõttu on kurvist välja sõitnud.
Kiviora (vanadel kaartidel Kivioru) paistab kui mahajäetud kummitusküla enne Eesti ja Venemaa piirile jõudmist. Selle oletatavas südames, tee hargnemiskohas väikse kõrgendiku otsas, vaaguvad hinge söestunud seinad. Ühe kohaliku sõnul oli hoone langenud tuleroaks kevadise kulupõletamise käigus.
Sealt tuleb sõita nõlvast alla edasi itta, kus uue väikse tõusu peal tuleb nähtavale tara ja okastraadiga piiratud piirivalverajatis ning kohe järgneva laskumise all viimane maja enne piirile jõudmist. Must karvane koer, keda olen kuulnud Karuks hüütavat, annab küll haukudes endast märku, kuid jälitustegevust pole veel kordagi jalge alla võtnud. Kui taevas sõuavad huvitavad pilved, tasub tolle maja ees väikse veesilma kõrval peatuda: seal saab teha efektsete peegeldustega looduspilte.
Seejärel veel üks paarikümnemeetrine tõus ja veel üks laskumine ning vastu vaatabki Eesti püstitatud piiritara. Seal kohas, muide, ulatub Venemaa kõige kaugemale läände.
Tunnistan, et talvel lähenesin piiritarale kõhklusega. Igaühele on ju näha, et kõrgete postide otsas on jälgimisseadmed. Ei osanud aimata, kuidas võib piirivalve reageerida, kui kontvõõrana kaamerate vaatevälja ilmun. Seetõttu olen sealkandis seiklema minnes pannud alati taskusse ka ID-kaardi, et seiklus ei lõpeks Luhamaa piiripunktis seletusi andes. Liiati pole tahtnud, et piirivalve minu ilmumise peale häiret tõstaks ja kohale kihutaks, mis oleks ressursi raiskamine, sest halbu kavatsusi, erinevalt riigist, mis jääb piiri taha, mul kellegi vastu pole.
Üllataval kombel pole Eesti piirivalve minu isiku vastu piiri lähedal veel kordagi huvi ilmutanud. See on pannud juurdlema, kas neil on näotuvastusseadmed, mis aitavad teha kindlaks, kes piiri juures liigub. Või oskavad nad lugeda mu kehakeelest ja sportlikust riietusest, et salakaubaveo või luureandmete edastamisega ma ei tegele. Või olen enamiku teekonnast nagunii kaameratega jälgitav ning seni, kui ma midagi ebaharilikku ette ei võta, ei maksa mind ka tülitada.
Maaliline loojang
Paaril korral olen sõitnud rattaga kolmikpunkti, kus Pedetsi jõe kaldal asub piiripost number 1. Seal saavad kokku Eesti, Läti ja Venemaa riigipiir. Eestimaa kõige kaugemast kagunurga elamispaigast, mille ees seisab tavaliselt mitu vanemat autot ning tee teisel pool, otse vastu piiri, kössitavad mahajäetud ning lööbakile vajuvad hooned, tuleb kõigepealt vändata kaks kilomeetrit lõunasse. (Vahetult piiri ääres kulgeva tee sulgeb tõkkepuu – ärge seda teed küll valige!) Siis jõuate lagedaks raiutud alal nelja tee ristmikule, mida tähistab punase katusega varjualune. Sealt tuleb sõita otse, läbi Parmu looduskaitseala paksu metsa. Tee kulgeb sinka-vonka, kergelt üles-alla. Aga heitke pilke ka paremale ja vasakule: näete, kui metsik ja soine on too piirkond! Mis iseenesest on hea, sest muudaks ebaseaduslike piiriületajate liikumise aeglaseks ja vaevaliseks.
Kolmikpunktist jääb siiski veidi puudu – kolm kilomeetrit pärast nelja tee ristmikku seisab ees tõkkepuu.
Olen oma piiriäärseid rattaretki võtnud kui vabatahtlikku piirialade inspekteerimist ning vastaspoolele kohaloleku demonstreerimisena.
Kolmikpunktist tagasi sõites keeran tavaliselt nelja tee ristmikul läände ning kulgen Läti piiri läheduses läbi Sakudi ja Korgõssaarõ, mis paistavad lihtsalt kohad kaardil – muud ei midagi. Lõpuks, Kurõl, kus kuplite vahel jäävad tee äärde mitmed kenasti hooldatud majapidamised – ärge kihutage, pea leistangi all, mööda piimapuki otsa seatud puidust mehikesest! –, ilmuvad taas märgid elust.
Sinna lähedusse jääb Hino järv, mis on Haanja kõrgustiku suurim ja saarterikkaim. Selle ääres on üks koht, mis on Eestis ilmselt parimaid, kust vaadata päikeseloojangut. Ma ei hakka ütlema, kus täpselt see asub, et mitte tekitada seal ülerahvastust. Kel tõsine huvi, eks see ole nõus vaeva nägema ja küllap leiab tolle loojangusilla ka juhatamata üles.
Kahetsusväärne otsus
Misso alevikust põhja pool ei ole sugugi vähem huvitav rattaring. Neile, kes pakse metsi ja pikaldast üksindust pelgavad, võibolla isegi huvitavam kui nn lõunaring. Möödunud Pulli järvest idakaldal, tuleb hoida loodesse. Pärast seda kulgeb üherealine tee usjalt läbi metsa, kuni tõuseb järsult seljandiku otsa, kust avanevad vaated kutsuvad laskuma pigem vasakule, kuid tuleb keerata siiski paremale, kus laiub näotu raiesmik. Vasakule minev tee lõpeb talude hoovis, parempoolne hargnemine viib aga Kisõjärve (ka Kisejärv) juurde.
Kord kevadel otsustasin järve läänekaldal teha ringi ümber Piksteperämäe. Toda otsust tuli peagi kahetseda.
Kerisin rattaga lühikesest järsust tõusust üles ja jõudsin seljandikule. Vasakul all puude varjus paistis Kisõjärve tumesinine vesi. Siis tee lahknes. Vasakule, kuhu näitas RMK matkaraja viit, ei saanud keerata, sest keelumärk oli ees. Ei hakanud teiste territooriumile tungima, kuigi viit justkui lubanuks. Pöörasin paremale ning sain kitsal kruusasel külavaheteel kiire sõidu mäest alla. Kui võsa tagant avanes laiem vaatepilt, nägin, et tee viib ilmselt läbi talu. Ja talu eest sööstis minu suunas tulistvalu suur musta-valgekirju koer, täiest kõrist haukudes.
Esimese asjana tulin sadulast maha, et edasi vändates või ümber keerates koerale mitte rünnakuhoogu anda. Pulss tõusis, kuid püüdsin säilitada rahu. Eeldasin, et nii agressiivse haukumise peale tuleb keegi talust välja vaatama, mis toimub, ja kutsub koera tagasi.
Koer peatus minust umbes tosina meetri kaugusel, kuid jätkas maruliselt haukumist. Ilmselt pidurdas teda see, et seadsin ratta risti enda ette. Esiteks selleks, et teha ennast suuremaks, mis, nagu olen lugenud, pidavat mõne looma võitlusindu kahandama, sest jõud näivad ebavõrdsed. Teiseks olin valmis kasutama ratast enda kaitsmiseks. Mõtlesin, et kui koer peaks kallale sööstma, oleks mul võimalik rünnakut rattaga tõrjuda. Kolmandaks, nagu öeldud, püüdsin hirmu maha suruda, sest väidetavalt pidid koerad haistma, kui keegi neid kardab, mis pidavat neid üksnes julgustama. Samuti vältisin silmsidet, sest seegi pidavat mõjuma agressioonina.
Hakkasin aegamisi selg ees taganema, lohistades ratast enda kaitseks risti kaasa. (Selga ei tohi ründajale keerata, olen lugenud.) Koer jätkas aga maruliselt haukumist ja liikus mulle järele. Nii mitu pikka minutit. Kalkuleerisin, et umbes kahesaja meetri pärast jõuan mäest üles kohta, kust peaksin paistma järveäärse maja elanikele. Lootsin, et küllap tulevad nad appi, kui kuulevad vihast haukumist.
Lõpuks päästis mind teeäärne võsatukk. Seal kadusin ilmselt mõneks ajaks koeral silmist või tundis koer, et on mind oma valdustest piisavalt kaugele peletanud. Istusin ratta selga ja väntasin tasakesi mäest üles. Olin pääsenud.
Saatsin juhtunu kohta ettekande ka Rõuge vallavalitsusele. Vallavanem tänas, et toimunust teada andsin, ning lubas, et Haanja-Misso piirkonna haldur läheb asja uurima. Seda ta ilmselgelt ka tegi, sest mõni aeg hiljem sain kõne tolle talu peremehelt ja koera omanikult, kes süüdistas mind, et hoopis mina olin koera rattaga provotseerinud. Ta väitis, et oli kõike pealt näinud.
Huvitav, miks ta sel juhul oma vaest rattaga rünnatud koera ohtliku ründaja eest koju ei kutsunud?
Ringrada looduses
Too on ainus kõhedust tekitav olukord, kuhu olen Kagu-Eestis sattunud, v.a paksud metsamassiivid Hino järvest lõunas, kus läksin kord juunis uurima vaevu märgatavaid teid ning kaotasin korduvalt järje käest; õnneks aitas Strava rakendus liikumist korrigeerida.
Kisõjärvest põhja pool on orienteerumine lihtsam. Tee viib läbi kuulsa Nopri farmi, kus on lubatud iseseisvalt ringi uudistada. Kuuldavasti kehtivat talupoes iseteenindus: võtad, mida soovid, ja jätad selle eest raha karpi. Kel kõht tühi, peaks kasutama võimalust, sest kaks-kolm kilomeetrit põhja poole jääv Tsiistre teemaja olla kohalike sõnul juba paar aastat suletud. (Ühtki elutegevusmärki ei paistnud seal ka mai keskel.)
Kes tahab looduslikku ringrajasõitu, sellele soovitan Kisõjärvest kirdes 4,7 kilomeetri pikkust Hürsi rattaringi, mis kaugeimas punktis viib läbi Sandi küla. Vähemasti päripäeva sõites küünib kiirus mitmes kohas kergelt üle 40 kilomeetri tunnis. Kuigi autoliiklus on seal samuti peaaegu olematu, nagu mujalgi Misso ümbruse teedel, tasub paaris pimedas kurvis olla ettevaatlik. Ega see, kui Kagu-Eestis oled ilmselt enamasti piirivalve silme all, tähenda, et ise ei peaks silmi lahti hoidma.
See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur juulinumbris 2022 (nr 33).
