Tol aastal Varssavist alanud ja Prahas lõppev amatööride tuntuim võidusõit Rahutuur (13 etappi, kokku 1648 kilomeetrit) on jõudnud kolmanda etapini. NSV Liidu koondislane Aavo Pikkuus kannab tuuri kollast liidrisärki esimesest etapist peale, kui on võitnud 28-kilomeetrise eraldistardietapi nelja sekundiga poolaka Tadeusz Mytniku ja kaheksa sekundiga koondisekaaslase Vladimir Ossokini ees. Kolmandal etapil sõidetakse Łódźist Toruńi (160 km). Finišisse Toruńi staadionile spurdivad kõige ees neli tšehhi, üks sakslane ja Pikkuus …
Särk:
„Muidugi ma mäletan seda etappi, kuigi möödas on juba üle neljakümne aasta. Enne etappi olin puhas ja kollane, pärast määrdunud, katki ja verine – Pikkuus kukkus finišispurdis. Ja mitte ainult tema: neljast tšehhist kukkus koguni kolm, lisaks veel ka sakslane Siegbert Schmeisser. Vaid Vlastimil Moravec jäi imekombel püsti ja tema võitiski selle etapi. Nüüd, spordimuuseumis olles on mustus ja veri muidugi minu peal ammu ära kuivanud, kuid kõik on ikka veel nähtav. Aga Pikkuusile jäidki tol tuuril liidrisärgid kuni lõpuni selga.“
Aavo Pikkuus:
„Läksin sellel kolmandal etapil kõvasti finišit panema, teisel etapil olin saanud Aleksandr Averini järel teise koha. Liidrisärki tuli hoida. Omad mehed Aleksandr Gusjatnikov ja Valeri Tšaplõgin vedasid mind finišiks välja, aga ma ei võtnud kurvi välja. Hiljem kukkusin veel kolm korda sama külje peale.
Aavo Pikkuus pärast kukkumist 1977. aasta Rahutuuri kolmandal etapil.
Foto: Eesti Spordimuuseum
Sellest Rahutuurist on mul nüüdseks kõige rohkem meeles, kuidas koondisekaaslane Ossokin tuli minu tuppa ja ütles, et ma ei võida seda tuuri, kui ma talle võiduautot ei anna. Saatsin ta … [Need, kes Pikkuusi vähegi tunnevad, teavad küll, kuhu ta Ossokini saatis.] Saatsin ta … ja läksin Tšapa [Tšaplõgin] juurde ning rääkisin talle asja ära. Tema läks Gusi [Gusjatnikov] juurde ja nii läkski Liidu koondises kolm kolme vastu sõjaks. Minu poolt olid Tšapa ja Gus, Ossokini poolt Averin ja Juri Zajats. See tekitas kõige enam viha: võitle sakslaste, poolakate ja tšehhidega, aga siis veel omadega ka … Küsimus oli põhimõttes, auto hind tuli ju nagunii teiste meestega võrdselt ära jagada. See oli mulle põhimõtte küsimus, et tuleb mingi mees ja ütleb mulle …
*
Too aasta oli mul ilmselt kogu karjääri tipp, olin siis tõesti kõva. Kevadest sügiseni. Enne Rahutuuri võitsin veel koos proffidega peetud võidusõidu [Circuit de la Sarthe], pärast tulin augustis Venezuelas meeskonnasõidus maailmameistriks. Rahutuuril olin kogu tuuri liidrisärgis, enne mind oli sellega hakkama saanud tšehh Jan Vesely 1949. aastal. Pärast pole keegi saanud.
Eks mul oli nende kukkumiste pärast raskeid hetki ka, aga omad poisid aitasid. Tšapa käis ühes ehitusmaterjalipoes, ostis 10-tolliseid naelu, lõi need hotellitoas seina ja sidus mu jala üles, et ma magades sellele liiga ei teeks. Sõidu ajaks aga seoti ümber jala vatist ring – nii-öelda baranka –, et kitsad püksid haavadele liiga ei teeks. Nii sain sõita. Ühel etapil ei saanud magamatuse ja valu peale jalgu soojaks ning jäin kohe grupist maha. Tšapa jäi siis koos minuga ja aitas mind peagrupile järele, õnneks oli ka vastutuul ja seal keegi tööle ei hakanud.
*
Katkestamise peale ma ei mõelnud, kuigi paljud seda ootasid, ja valus oli küll. Mul oli üldse katkestamisi väga vähe. Oli üks aasta – vist 1974 või 1975, täpselt enam ei mäleta –, kui hakkasin äkki katkestama. Nagu raskeks läks, nii katkestasin. Tulin võistlustelt koju ja mõtlesin selle üle tõsiselt järele: kui veel üks kord elus katkestan, siis jätan rattasõidu maha … Enam ei katkestanud kunagi, kui just tõsine põhjus polnud.
Teine põhimõte oli mul ka: ükskõik mis kohal ma ka võidusõidu lõpetasin, ma finišeerisin. Pidasin tookord täpset arvestust, mis koha ma võistlustel saan, ning see andis stiimuli finišeerida ka siis, kui see ei käinud sõiduvõidu peale. Aga alguses ma finišeerida üldse ei suutnud.
Olime 1973. aastal Dünamo koondise laagris ja treener Timofei Zlotnikov küsis, kas ma tahan õppida finišeerima. Vastasin, et hirmsat moodi tahaks … Zlotnikov ütles siis, et tee ühte harjutust igal hommikul ettevalmistuse ajal. Ükskõik mida, vastasin, ainult ütle … Ta ütles, et ta jälgib mind, kas ma teen. Peale hommikust kahekilomeetrist jooksu võtsin maast 20–30-kilose kivi sülle ja tegin hüppeid maast lahti. Esialgu viis hüpet, siis jooksin kõvasti 60 meetrit, tegin teist korda hüppeid ja jälle 60 meetrit. Nii kolm korda. Vaatasin, Zlotnikov seisab rõdu peal ja jälgib mind. Hiljem ta küll ütles, et seisis seal niisama. Seda harjutust tegin iga kevad hommikuvõimlemise ajal iga päev. Ja pärast vajutasin kriteeriumifinišeid muudkui kinni …
*
1977. aasta Rahutuuril ei saanud keegi aru, kuidas Liidu koondis töötab. Ei saanud aru ei poolakad ega sakslased, miks me Liidu koondises omavahel konkureerime, selle asemel et liidrit aidata. 153-kilomeetrine kümnes etapp läks mul väga hästi, enne seda etappi juhtisin Ossokini ees paarikümne sekundiga. Sellel etapil saime eest ära neljakesi [lisaks Pikkuusile veel bulgaarlane Ivan Vassiljev, rumeenlane Mircea Romascanu ja hollandlane Paulus Maas] ning ma võitsin etapi. Olulisem aga oli see, et järgnevad jäid maha juba ligi kaks minutit, Ossokin veelgi enam. Vahe temaga oli kokkuvõttes juba kolm minutit. Peaks ju olema piisav, lõpuni jäi vaid kolm etappi.
Aga ei. Järgmisel etapil juhtus mul midagi, vahetasin ratast ja just sel hetkel pani Ossokin eest minema. Peatreener Viktor Kapitonov ütles küll talle, et lõpetagu see isetsemine ära, kuid ei lugenud sellele mehele midagi. Vahe kahanes taas paarikümnele sekundile. Nii me siis kaklesime peaaegu lõpuni välja, alles siis rahunesime. [Kokkuvõttes võitis Pikkuus Ossokinit kolmekümne sekundiga, Mytnik jäi kolmandana maha juba viis minutit. Järgnesid tšehh Jiří Škoda ning sakslased Siegbert Schmeisser, Bernd Drogan, Andreas Petermann ja Gerhard Lauke. Liidrisärk jäigi Pikkuusi selga.]
*
Mul oli võidusõitude ajal põhimõte, et pean olema kogu aeg esimese kahekümne hulgas. Sealkandis. Seal sõites ei pidanud ise tööd tegema, kuid sai kogu aeg silma peal hoida, kui keegi tahtis eest ära sõita. Nii ei maganud midagi olulist maha. Eest ära on lihtsam olla kui pärast taga ajada.
*
Gusjatnikov oli tol Rahutuuril minu poolt, ta teadis, et olen alati valmis teisi abistama. Nii tuli tema mind abistama. Eelmisel aastal ilmus ühes Moskva lehes artikkel, kus räägiti, kuidas sportlased on aidanud teisi. Seal oli juttu ka minust. Oli võidusõitja Smetanin ja tema oli rääkinud ühe loo, mis juhtus Kiievis Dünamo spartakiaadil. Võitsin seal proloogi, vist võitsin ka eraldistardisõidu, meeskonnasõidus olime Eesti koondisega neljandad. Ühistardisõidus olime kolmekesi eest ära: Smetanin, Guzjavitsus ja mina. Kaks ringi jäi lõpuni, kui Smetanin küsis minult, et mis ma saan, kui selle sõidu ära võidan. Ütlesin, et gramota [aukirja]. Smetanin ütles selle peale, aga tema saaks korteri. Ütlesin siis talle, et üks-kaks kilomeetrit enne lõppu surun Guzjavitsuse korraks kruusa peale ja siis sa lähed … Saigi Smetanin korteri.
Teise korteri olen veel välja teinud. Liidu tuuril Kesk-Aasias kas 1976. või 1978. aastal olime ühel etapil viie-kuuekesi eest ära, kui lätlane Andris Jakobsons ütles, et kui tema selle etapi võidab, siis saab korteri. Linna vahel lasksingi tal eest minna ja saigi korteri. Mis mulle see üks etapivõit enam luges.“
SÕDA SÕJAKS TOLLEL, 1977. aasta Rahutuuril. Nüüd, 2019. aasta märtsis saab Aavo Pikkuus paki Ukrainast Lvovist, kus on sees ühe jalgrattaürituse piltidest ja tekstist kokkukleebitud plakat. Veebruaris on seal peetud jalgrattavõistlused Aavo Pikkuusi toetuseks ning ühena on seal kaasa löönud ka Juri Zajats. Just nimelt, seesama Zajats, kes 1977. aasta Rahutuuril oli Pikkuusi vastasleeris.
Särk:
„Sarnaseid särke sai Pikkuus sel Rahutuuril kaksteist, osa jagas treeneritele, ratturitele, teistele abimeestele. Nagu ikka. Mina olen spordimuuseumis. Kui veel tolle tuuri etappe meelde tuletada, siis kolmeteistkümnest etapist võitis Pikkuus kaks ja neljal sai teise koha, ülejäänud etappidel lõpetas suures grupis.
Muuseas, üks statistika näitab, et Pikkuus on minusuguse kollase liidrisärgi kandmise järgi Rahutuuril läbi ajaloo kuues rattur, ta on liidrisärgis sõitnud 16 etappi. Selles arvestuses on teistest peajagu ees kuulus poolakas Ryszard Szurkowski, kel on liidrisärgiga sõitmises kirjas lausa 49 etappi. Järgnevad sakslane Steffen Wesemann 30 etapiga, tšehh Jan Smolik ja sakslane Uwe Ampler 20 etapiga, sakslane Olaf Ludwig 17 etapiga ja siis Aavo Pikkuus. Pikkuusile järgnevad sakslane Gustav-Adolf „Täve“ Schur 15 etapiga ning NSV Liidu koondislased Šahid Zagretdinov (14 etappi) ja Sergei Suhhorutšenkov (13 etappi).“
Särgi ja Aavo Pikkuusi lugusid kuulas ja pani kirja Vahur Kalmre.
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 17 (mai 2019).
