See oli Rein Taaramäe teine Giro. Eelmine kord osales ta Itaalia velotuuril 2016. aastal, võitis toona etapi ja sai kokkuvõttes 29. koha. Neid kahte tuuri võrreldes ütleb Taaramäe, et toona läksid nad Katusha tiimiga Girole kindla kokkuvõtteplaaniga. „Ilnur Zakarin jahtis poodiumit, minul tuli enda ambitsioonid maha suruda. Nüüd oleksid võinud iga päev paugutada ja etapivõidu mõtteid haududa.“
Tekst: Vahur Kalmre
KÕIGE LÄHEMAL OLI Taaramäe etapil edu saavutamisele neljandal päeval, kui sõideti 187-kilomeetrine etapp Piacenzast Sestolasse. Taaramäe sai jooksikute hulka …
„Oli külm ja vihma sadas, mulle see sobis, olin kohe algusest saati päris ekstaasis,“ meenutab ta. „Sain õigesse äraminekusse ning sõitsime suhteliselt üksmeelselt kõik seal ees. Hooaja algus oli mul väga hall keskmine, häid märke väga ei näinud, tõusudel oli alati raskem, kui ootasin. Girot alustades arvestasin sellega ja sellel neljandal etapil soovisin kaugelt ja kavalalt rünnata, et jõuaks lõputõusudele üksinda eduga teiste ees. Usaldasin vaid oma vastupidavust, seega ei kartnud kaugemalt rünnata.“
Taaramäe plaan oli rünnata 50 kilomeetrit enne lõppu. Kuid 75 kilomeetrit enne finišit oli üks tõusuke ning ta kiirendas juba seal, et minna järgnevat keerulist ja märga laskumist esimesel positsioonil.
„Alustasin laskumist päris kiirelt ja kohe tekkis teiste kuttidega vahe sisse, BikeExchange’i kutt Juul-Jensen ja mu oma tiimikas, osav cyclocross’i kutt Quinten Hermans olid vaid selja taga,“ kirjeldab Taaramäe. „Juul-Jensen läks veel rohkem käima, pani minust laskumisel mööda ja painutas veel kiiremini ning alla jõudes oligi meil juba 30-sekundiline vahe sees. Seal polnud enam midagi mõelda, tahtsin riskida ja sõitu teha. Esialgu oli abiks Hermans ja panime kahekesi, Juul laiskles taga, põhjendas, et me olime Wanty omad ja tema oli üksi. 40 kilomeetrit enne lõppu suri Hermans maha ära ja jäin peamiselt üksi, sest Juul otsustas ikkagi, et tema mind ei aita. Mingi aeg ütlesin talle, et ma sõidan roosa särgi nimel, etapi saad sina, aita, ma ju ka üksi ei jõua. Esialgu lükkas ta pakkumise tagasi. Siis aga, kui mina juba küpse olin – nii 15 kilomeetrit enne lõppu –, hakkas ta alles aitama. Lõputõusule jõudes olin täitsa läbi, ei pidanud ikkagi vastu. Oleks Juul kohe algusest abi osutanud, siis oleksime ilmselt mõlemad õnnelikuna finišeerunud – tema võitjana ja mina oleks poodiumil särgid selga saanud. Sõit oli vägev, kuid punkt jäi panemata. Midagi kripeldama ei jäänud, kaugelt ründamine oli risk, aga enesekindlust kah polnud, et viimased kilomeetrid jooksikute grupiga oodata. Tagant olid kõvad mehed tulemas, kes oleks mulle nagunii viimasel tõusul koha kätte näidanud.“
SELLINE VÄGEV SÕIT – Taaramäe sai lõpuks sel etapil üheksanda koha, kaotades võitjale Joe Dombrowskile 1.33, aga edestades näiteks nelja sekundiga Egan Bernali ennast – muutis palju.
Pärast seda etappi tõusis Taaramäe kokkuvõttes 14ndaks ja muutus korraga kokkuvõttemeheks. Neid mehi aga jälgitakse kindlama pilguga ja selge, et niisama lihtsalt jooksikute hulka enam ei lasta. Tegelikult, üldse ei lasta.
Taaramäe ise ütleb nüüd tagantjärele sedasama: „Mägede särgi mõtteid ma ei mõlgutanud. Küll aga aheldas see „lollakas“ 14.-15. koht mind grupi külge. Ise oleksin jala sirgu lasknud ja ajalise kaotuse kuskil vormistanud, et järgnevatel päevadel jooksikutega minema panna, aga meeskonnale sobis see liiga hästi, et keegi on neil kokkuvõttes esimese viieteistkümne seas. Nii see aeg kadus, päevad läksid ja mina istusin kuskil 15. positsioonil, atakkida hommikul ei saanud ja nii palju power’it mul pole, et üks ühele ässadega etapi võidu nimel võidelda. Täielik patiseis!“
Pärast 10. etappi – pool Girot seljataga – oli Taaramäe kokkuvõttes 17. kohal ja tuju veel hea. Lausa nii hea, et ta rääkis Jaan Martinsonile Delfist, et „enesetunne läheb aina paremaks“. Ja et „kiireid sutsakaid teha ei suuda, kuid mägedes kannatab sõita küll, tõusudel tulevad mehed selg ees vastu“.
Päris tõusud olid Girol paraku ees. 14. etapil roniti Monte Zoncolani otsa ja tollel etapil tuli Taaramäele kaotust juba 12 minutit.
„13. etapi lõpus oli tõusuke kuus-seitse kilomeetrit, lõpu osa pandi täiega ja siis tuli laskumine finišisse. Jäin tollel künkal maha, aga ei oleks tohtinud jääda, see oli märk, et taastumine on kehva olnud,“ analüüsib Taaramäe. „Järgmine päev Zoncolanil olin päris tühi. Sealt edasi hakkas allakäik, lihtsalt ei jõudnud enam. Kehakaal suurenes päev-päevalt, enesetunne oli pigem kehv ja jalad kanged. Lagunesin viimasel nädalal täielikult. Tuuri viimast nädalat alustasime 16. etapil 23-kilomeetrise tõusuga, jäin seal maha koos kõige kiiremate finišimeestega, aga kõige aeglasemate mägironijatega. Oli tükk tegu, et nende grupis üldse ära istuda, ehk siis kukkumine oli karm: tuuri alguses olin rasketes finišites 20 parima seas ja tuuri lõpetasin 20 kehvema seas.“
KOKKUVÕTE ON AUS. „Akud olid tühjad,“ ütleb Taaramäe veel. Aga mõned küsimused esitaks veel.
Mida sa enda kohta õppisid ja teada said selle Giroga?
„Veendusin, et olen tugev, kui värskust jagub. Veendusin, et ekstreemsed etapid jooksikute seas on sõidetavad ja võidetavad, taset selles osas veel on. Seda ma teadsin, aga see sai veel kindlamalt paika, et suurtuuri mees ma pole, kolm nädalat minust stabiilset sõidulooma pole. See 2011 apsakas, kui olin Tour de France’il üheteistkümnes … Olin elu vormis ja õnne oli ka vormi ajastamisel, aga tegelikult minus sellist sisu pole.“
Oled sõitnud kokku 14 suurtuuri. Kindlasti sõidad veel mõne. Mida sulle suurtuur kõige enam pakub?
„Protsess on lahe. Meeldivad päevad, kus olen jooksikutega pundi eest putkus, seal tekib tunne, et oled tugev. Sõidu käik on unikaalne, nädalased tuurid ja ühepäevasõidud on rohkem kontrollitud ja võidavad vaid tegijad staarid. Suurtuuridel on võidumeeste rivistu värvilisem ja vähem prognoositav. Iseenesest raske on kah, kehvematel päevadel on küll tunne, et kurat liiga raske on, ja see paneb küsima, kas ma ikka teen õiget asja. Punnitan elu eest kuskil Itaalia mägedes ratta seljas, praegu olen veel välja vedanud, aga taseme langus enam kõne alla tulla ei saaks.“
Mis on kõige suuremad vahed Girol, Tour de France’il ja Vueltal?
„Giro – meeldiv kliima, pole nii palav! Raskeimad mäed! Tour – kõige närvesöövam ja stressirikkam. Ilmselt on see nii, kuna Touril on kõige rohkem kergemaid etappe ja neid tulevad jahtima sprinterid oma abimeestega, need on tihtipeale nahaalsed tüübid, kes iga päev korraldavad mõne kukkumise. Mäed sobivad Prantsusmaal mulle siiski kõige enam, üks kuni kolm protsenti laugemad kui Itaalias. Hispaania on küll lahe, aga liiga kuum, 30‒40 kraadi sooja. Kuna tegu on aasta viimase suurtuuriga, siis on pundis meeleolu tsipa rahulikum.“
SEE OLI REIN TAARAMÄE lugu selle aasta Giro d’Italial.
See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur juulinumbris 2021.
