See oli Tanel Kangerti üheksas Giro. Eelmisel aastal oli ta kokkuvõttes 32., parima koha sõitis Kangert välja 2015. aastal, kui oli kokkuvõttes 13. Seekordset ja varasemaid Girosid võrreldes ütleb ta, et vahe oli kindlasti selles, et tiim oli uus.
Tekst: Vahur Kalmre
„UUS TIIM; NATUKE TEISTSUGUNE lähenemine,“ võrdleb Kangert. „Eelmise aastaga võrreldes oli Giro nüüd ka palju meeldivamal ajal. Itaalias saab Girol võidu sõita ikka kevadel, mitte sügisel. Mitte ainult enesetunde pärast, vaid kõige pärast, mis Itaalias on … Erinevad piirkonnad, loodus. Kevadel on Giro hingel hoopis teine kõla.“
Ka tõstab Kangert esile ettevalmistuse Giroks. „Kogu ettevalmistus ja eesmärgipärane töö käis sel aastal kuni Gironi ainult Giro nimel,“ võrdleb ta edasi. „Kogu programm alates esimesest treeningupäevast ja sellest, miks ma üldse selles tiimis olen. Sellepärast mind siia tiimi võetigi: olen Girosid palju sõitnud, oman seda kogemust, võibolla tunnetan seda võidusõitu paremini kui need, kes pole seda varem sõitnud. Või on vähem.“
Nii pidi Kangert oma Giro-kogemust tuuri ajal võistkonnakaaslastega jagama. Kuni selleni, et osal etappidel täitma ka meeskonna kapteni rolli. Kuigi ta kohe ütleb, et see roll talle nii väga ei meeldi.
„See uus tiim, kus ma olen – Team BikeExchange – on hästi avatud suhtlemisega. Minult ehk oodati isegi rohkem nüüd Girol kapteni rolli, kuigi isiklikult see mulle nii väga ei meeldi, siledatel etappidel kohe kindlasti ei meeldi,“ räägib ta. „Tänapäeval aga on rattaspordis kapteni roll vähenenud. Me sõidame raadiote ajastul ja on ka ülekanne televiisoris, nii et spordidirektoril on autos võistlusest peaaegu stardist finišini ülevaade olemas. Eks ma püüdsin seda rolli täita, vahepeal on ikka olukordi, mida autost ei näe, ja siis on vaja kiiresti raadio kaudu anda ülevaade. Mõnel etapil oli see minu ülesanne, aga siledatel etappidel on meil selleks väga hea mees, taanlane Chris Juul-Jensen. Ta on selleks sündinud, võiks vabalt Taani raadios töötada. Ta võib vabalt sõita kõige kiiremat ja ohtlikumat laskumist ühe käega ja teise käega vajutada raadionuppe.“
Kaptenit ongi Kangerti sõnul vaja eelkõige siis, kui autos jääb infot puudu. Näiteks siis, kui teleülekanne algab alles sõidu teisel tunnil. „Kui kohe alguses käib suurem sõda – või isegi, kui see ei käi –, ikka tahavad direktorid kohe infot saada, kes on eest ära, mitu neid on, ja siis nad vaatavad ise, kui ohtlikud need jooksikud on. Kas peame sõitma hakkama, sellest sõltuvalt tehakse kogu järgnev taktika. Seda küsitakse. Mina võisin mingitel etappidel ollagi esimene, kes raporteerib. Aga kui on siledad etapid, siis ma nendes alguse mürglites nagunii ei osale, siis on selleks Chris ja teised mehed.“
JUBA SELLEST JUTUST HAKKAB välja tulema, mis rolle Tanel Kangert sellel Girol oma uues tiimis täitis. Enne Girot rääkis ta, et peamine eesmärk on tiimi liider Simon Yates kokkuvõtte võidule – igal juhul pjedestaalile – aidata. Olla talle abimees. Jutu sees kasutab Kangert ka sõnu, et „olla liidri valvur“. Teine eesmärk oli Kangertil proovida ka iseennast, kuidas pärast talvist põlvelõikust jalg vastu peab.
Nii ei ole mõtet siinkohal hakata üles lugema, et etapiti sai Kangert selle aasta Girol algusest võttes 60., 120., 72. koha … Ta ütleb isegi nii, et „kui sa arvad, et ma vaatan etapi lõpus enda või kellegi teise tulemusi, siis – ei vaata“. Ja veel: „Enne igat etappi antakse meile briifingul ülevaade, mis seis on ja kus on meie lähimad konkurendid. Aga see, kus keegi lõpetas etapi, Kangert või keegi teine … Kui keegi tahab, las vaatab, aga tegelikult pole see oluline. Meie tiimis on õigem see, kui sulle öeldakse sõidu ajal, kui oled oma töö ära teinud, et nüüd sõida rahulikult lõpuni, ja sa teed seda, siis saad just selle eest kiita.“
Seda aga saab küll siia kohe öelda, et mõlemad eesmärgid sai täidetud. Simon Yates tuli kokkuvõttes kolmandaks Egan Bernali (Ineos Grenadiers) ja Damiano Caruso (Bahrein-Victorious) järel ning Kangerti füüsis pidas vastu. Koguni nii: „Girolt tulin paremana välja, kui sinna läksin.“
Eesmärgi kohta Yates lausa võidule viia ütleb Kangert, et siis oleksid pidanud kõik asjaolud minema ülitäpselt täkkesse. „See ei olnud võimatu, aga algusest peale oli teada, kes on suurimad konkurendid, ja Bernal oligi see, keda kõige enam kartsime. Ta näitas, et põhjusega,“ räägib Kangert nüüd, mõned nädalad pärast Girot.
Enda proovimise kohta kasutab ta aga sõna „mega hästi“. „Mul ei ole ühtegi tagasilööki olnud,“ räägib Kangert. „Mingi mõra pidi seal põlves juba pikalt sees olema. Põlv andis mulle kaua tunda, aga nagu see murdumine toimus ja sealt edasi, põhimõtteliselt veebruarist saadik on läinud kõik väga hästi. Ma ei ole pidanud mingeid treeninguid muutma, pole pidanud kurtma ega kordagi valuvaigisteid võtma. Ütleks, et see väikene murd tegi kokkuvõttes head: tuli see tükk lahti, mis oli kiusama hakanud ja tekitanud ebameeldivust terve eelmise aasta. Ilma et ma selle peale väga palju ei mõelnud, oli ikkagi kogu aeg selline halb tunne sees.“
ET NÜÜD KOHE ASJADEST veidi ette rutata, siis võib öelda, et tänavuse Giro eest sai Tanel Kangert meeskonna juhtidelt hindeks nelja. Viiepallisüsteemis. BikeExchange’i tiimis tehakse peale iga võistlust analüüs, kus hinnatakse erinevaid kriteeriume, kirjas on ka, mis olid tiimi eesmärgid ja kuidas õnnestus need täita. Paar nädalat pärast võistlust saab iga rattur sellise kirjaliku kokkuvõtte. PDFina, nagu Kangert ütleb.
„Tagasiside on selles tiimis äge,“ ütleb ta. „Peale iga võidusõitu antakse see reaalselt paberi peal kätte. Vaatasin, jah, viiest neli oli mulle Giro hinnang. Seal on lisaks eesmärkidele ja nende täitmisele erinevad kriteeriumid: keskendumine, kohalolek, kuidas füüsiliselt valmis olid, kuidas tiimi rollidega hakkama said. Äge, ei jää teadmatusse, kas siis tegin hästi või mitte. Varem pole ma niisugust tagasisidet kuskil tiimis saanud. Enne võidusõitu saame samuti plaani: mida me üldse tegema läheme, mis on kellegi rollid. Selle saame kätte neli-viis päeva enne võidusõitu, loen läbi ja elan siis need päevad selle mõttega, mida me tegema läheme. “
NII ONGI NÜÜD PASLIK Tanel Kangertilt uurida, kuidas see hinne neli tänavuselt Girolt tuli. Nagu öeldud, tuli meeskonna liider Simon Yates kokkuvõttes kolmandaks ja Kangerti enda kohad olid … ah jaa, neid me siis ka ei vaata … Aga rollist räägime küll. Nii saame rohkem aimu, missugune üks suurtuur seestpoolt vaadates välja näeb. Nii oleme ka väljastpoolt ehk oskuslikumad aru saama ning mitte ainult finišikohti üles lugema.
Mis oli sinu ülesanne sel Girol?
„Nii suurt vastutust, nagu parimatel Astana aastatel, mul ei olnud. Ma ei olnud viimane ronija enam-vähem kindla kolme mehe kõrval. Meil oli väga hea ronija Nick Schultz ning alati kindla väärtusega veteran Mikel Nieve. Need kaks meest olid minu kõrval, nii ma teadsin, et kui mul ei ole hea päev, siis neil ikka on. Ja kuna me sõitsime väga konservatiivselt – väga konservatiivselt! –, sest näha oli, et Ineose ülemvõimu me ei murra, siis tegelikult meil polnudki väga palju teha.
Võrreldes Astana aegadega, kus oleme pidanud 19 päeva liidrisärki hoidma, oli nüüdne Giro ikka täielik puhkus. Tähtis oli ka see, kuidas sa sõidad etapi lõpuni. Meie spordidirektoril Matthew White’il olid kõigi rollid väga hästi ära jaotatud. Rollid ei ole jaotatud tuuri algusest lõpuni, et sina teed seda algusest lõpuni ja nii on. See muutub päevade jooksul. Ka minusugune mees võib saada mägietapil puhkepäeva – jutumärkides –, kui järgmine päev on jälle mägietapp ja seal on vaja kedagi värsket.
White ütlebki nii: mina, Mikel ja Nick, kõik sõidate eelviimase tõusuni pundis, ja siis sina, Tanel, ükskõik kus sa oled, sõidad nii rahulikult lõpuni, kuidas oskad. Ehk siis pargid ära, sest järgmine päev on sinu roll suurem kui neil, kes eile lõpuni sõitsid. Astana aegadel vaadati alati – eks see oli nõukogude aja pärand –, et tiimiarvestus on oluline. Nüüd oli meil sellest täiesti ükskõik. Ja selles on suur-suur vahe. Selge on see, et minu tasemega, kui lõpp on mäkke, jään ma parimatest maha nagunii. Küsimus on selles, kas ma sõidan need viimased viis või kümme kilomeetrit, mil olen parimatest maha jäänud, täiega lõpuni või rahulikult lõpuni. Astanas oli olukordi, kus ma sõitsin mitte küll täiega lõpuni, aga selle mõttega, et meeskonnaarvestuses läheb ka minu aeg kirja. Ehk siis ikkagi pingutades. Selles aga ongi suur vahe, kas sa paned viimased 30 minutit, kui oled maha jäänud, nii-öelda punases tsoonis, või sõidad rahulikult ja sul on täiesti ükskõik, mitu inimest sinust mööda sõidab. Sinu töö on tänaseks tehtud ja homme on sul võibolla veel tähtsam roll.
See on BikeExchange’i stiil, nemad sõidavad kogu aeg nii. Sellel tiimil ei ole nii palju sügavust. Ineosel seda sügavust on, nemad võivad kõikidel vendadel lasta lõpuni laksuda, sest nende individuaalne tase on nii kõrge. Ülejäänud tiimid peavad olema sellevõrra nutikamad.“
Mida sa silmas pead, kui ütled, et sõitsite konservatiivselt?
„Me ei teinud mingeid selliseid rünnakuid, mis tõenäoliselt ei tööta, võibolla vahetevahel harva ka töötavad, aga mis tegelikult on väga kulukad. Ka see oli konservatiivne, et kogu tuur oli väga-väga-väga Ineose kontrolli alla. Oli väga vähe olukordi, kus mõni teine tiim kasvõi ühe tõusu sõitis selle mõttega, et mingeid olukordi tekitada. Näiteks eelviimane etapp. Seal Sunweb võttis San Bernardino tõusul asja enda kätte ja see oli väga õige lüke. Muudatus tuli sõidu käigus, Caruso läks selle äraminekuga kaasa ja võitiski etapi.“
Oled ka öelnud, et igal päeval saad kindla ülesande. Mis need ülesanded olid? Tiimi liidri aitaja – mida see täpsemalt tähendab?
„Mis veel oluline, me ei läinud etappe püüdma. See on isegi natuke kurb, kui näed mõnel päeval, et võidab võidusõitja, kes pole üldsegi kehv võidusõitja, kuid kelle nimegi ma ei tea. Siin ei ole midagi tegemist ülbusega, et näe, ma ei tea. Lihtsalt ta on esimest aastat proff, pandi tuuri sõitma, läks õigesse äraminekusse ja võit käes. Selleks pead ebaolulistel päevadel jooksikute hulka minema, kuid meie tiimile oli see ebaoluline, meie eesmärk oli püüda kokkuvõtet. Tegelikult on suurtuuril isegi lihtsam võita etappi kui ükskõik millel muul võidusõidul. Peaaegu.“
Miks?
„Suurtuuridel on palju selliseid üleminekuetappe, mis ei ole ei sprinteritele ega mägironijatele, keegi neid kontrollida ei taha. Kõik stardis teavad, et täna tulevad 230 kilomeetri lõpus väikesed künkad, ei tea, kas on mõtet kontrollida või ei ole. Ja nii ei kontrolligi. Selliseid päevi on päris palju. Ja kui üks selline päev endale eesmärgiks seada, on võimalik etapp võita ka sellistel meestel, kelle tase seda otseselt välja ei näita.“
Oli ka sel korral?
„Ja, kindlasti. Asi ei ole selles, et nad oleksid kehvad võidusõitjad, kindlasti mitte. Kasvõi 230 kilomeetrit viitsida nelja-viiekesi ees punnida vihma käes, see ongi juba preemiapäev. Aga kas nad sama teeksid ka siis, kas võidaksid selle etapi ka siis, kui võidusõit käib ka peapundis, siis võib olla mitte.“
Mida siis sina seal pundis teed Yatesi aitajana?
„Kui kõik on kontrolli all ja otseselt võidusõit ei käi, siis ei teegi midagi. Hoiad ennast olulisemateks hetkedeks. Yatesi sõidustiil on üliainulaadne. See, kuidas tema julgeb pundi taga istuda, on juba suhteliselt legendaarne. Hoolimata pigem tema nooremast east.
Kunagi oli selline mees nagu David Moncoutié, kellega Taaramäe sõitis Cofidises, tema oli umbes samasugune. Üliandekas mägironija, kuid tal ei olnud mingit huvi osaleda pundi ees kohavõitluses. Ta teadis, et kui tuleb tõus, võib ta sealt tagant, kasvõi eelviimaselt positsioonilt, sõita rahulikult 300 meetriga pundi etteotsa. Yates on samasugune. Ta ei taha pundi ees vahetus võitluses osaleda terve päev koha pärast, millel pole mitte mingit tähtsust. Ta pigem istub kusagil tagapool ja tuleb ette ainult siis, kui on selge, nüüd me peame ees olema.
EFi tiim ja BikeExchange on selles mõttes sarnased võrreldes Astanaga, kes tahab kogu aeg ees olla. Kui vaadata suurtuure ja muidki võidusõite, siis Astana võtab kogu aeg teise-kolmanda, maksimaalselt neljanda positsiooni pundi ees. Neil on ükskõik, kas neil on sprinter või mägironija kaasas, kas neil on võimalust etappi võita, nad üritavad kohe ennast kehtestada. See aga on kulukas strateegia, sest keegi peab selle tuule seal ju vastu võtma. See ei pruugi olla hea strateegia, kui on vaja sõita kokkuvõtet kellegi heaks ja sa paned kõik oma parimad mehed esimesest päevast ette tuule kätte.“
Sellepärast teie tiimi rattureid teleülekandes eriti näha ei olnudki?
„Olen kindel, et just sellepärast. Yatesi stiil ei ole võidelda kilomeeter nullist kuni finišijooneni, kui ei ole vajadust. Arvan, et mentaalne stress, mis nii olemata jääb, on ikka nii suur energiasääst, et lõpus annab see suure eelise.“
Mis on siis sinu roll seal?
„Sõltub päevast, enamasti olla nii kaua Yatesiga kui vaja. Egas mind ei olnudki nii väga vaja. Neil etappidel, kui oli vaja, polnud ka minul jalga või oli tal keegi teine abiks. Kui oli see kruusaetapp, seal olin ma tiimist ainukesena alles eelviimase lõiguni, seal ma läksin tema sõidustiili ohvriks. Täpselt see … Asusime pundi taga, kruusalõigul olin tema juures, aga on üks oluline vahe: mägironijatest on Yates väga terav. Kui seal tekkis pundis minuga paarimeetrine vahe, siis mina oma jalgadega seda enam kinni ei kiirendanud. Aga tema sai järele. Tekkiski selline olukord, et üritasin sõita nagu tema, kuigi teadsin, et mulle see ei sobi. Kui tuleb kiirendus, siis on mul seda väga raske kinni sõita. Ja täpselt nii oligi. Tema sai ette ja sai etapil kenasti hakkama.“
Oled tema juures. Mida see täpselt tähendab?
„Kui keegi jätab vahe sisse, siis mina hüppan seda kinni sõitma. Üldiselt on nii, et mina ei sõida liidri ees. Mägedes ka. Yates on – ja Nibali oli ka omal ajal – minu ees, tema otsustab, kus ta tahab olla, kelle taga istuda. Mina seda ei dikteeri, mina olen tema taga. Enamasti on need võidusõitjad ka sellisel tasemel, et neile ei meeldi, kui keegi neile ütleb, kus olla ja mida teha. Nad tahavad ise otsustada.
Aga minu roll on olla valvur. Kas tuleb kukkumine, keegi jätab vahe sisse, on vaja vett või geeli. Või on tee ääres meie assistendid toidukotiga. Sinna ei ole liidril mõistlik minna, sest toidukoti võtmine on alati natuke ohtlik. Lähen mina. Kui on keegi kokkuvõtte konkurent maha jäänud ja seega on vaja kiirendada, siis selleks olen jälle mina. Või kui tal on tunne, et tal on täna head jalad ja tahaks etappi võita ning teeme selleks sõidu raskeks, siis olen selleks jälle mina. Kui otsima hakata, olukordi jätkub, kus minusugust vaja läheb.“
Kuidas sa ennast sellise ülesandega – aidata liidrit ja punkt – motiveerisid ja üldse motiveerid?
„See ei ole keeruline, kui liider on hea. Enne mägietappe pole mul kaugeltki mitte jänes püksis, aga pinget tunnen iga päev. Kui minust sõltub midagi ja selleks pean olema tasemel, siis on üsna lihtne ennast motiveerida. Ma ei ole õppinud võtma rattasõitu vabalt, mul on sisemine vastutustunne ikka nii suur. Ma tean, et seal on paljude inimeste töö, ettevalmistus ja tegelikult ka raha.“
Oled sõitnud 17 suurtuuri. Kindlasti sõidad veel mõne. Mida suurtuur sulle pakub?
„Seda ei anna võrrelda ühegi teise võidusõiduga. Juba ettevalmistuse poolest. Igale muule võidusõidule võid minna kahepäevase etteteatamisega ja sõidad selle läbi. Suurtuurile on väga raske nii minna. Juba see, kui pikalt planeerimine käib. Miks mina selles tiimis olen – ongi Giro ja suurtuurid. Minu meelest on see profiratturile oluline tipp, kui saad sõita suurtuuri ja seal kõige vingemas tipus natukenegi kaasa rääkida. Mitte küll ise otseselt, aga kuidagi saad neid asju ikkagi mõjutada.“
Mis on kõige suuremad vahed Girol, Tour de France’il ja Vueltal?
„Kindlasti kliima. Vuelta kliima – kümme päeva järjest 35 kraadi – minu organismile hästi ei sobi. Girol tundus tänavu, et ei olnud hullu midagi, kuigi sadas päris palju. Niisugused raskemad ilmaolud sobivad mulle rohkem kui mõnele teisele. Giro tõusud on kuidagi talutavamad. Ma eelistan sõita kümme kilomeetrit 10-protsendilise tõusuga kui 25 kilomeetrit 6-protsendilisega, mis on Tour de France’il Alpides ja ka Püreneedes tavapärased. Girol on ka seda vahetut võidusõitu ja enda instinktidele tuginevaid rünnakuid rohkem, kalkuleeritakse natuke vähem ja mingeid otsuseid lastakse vastu võtta ka instinktidel, mitte ei kuulata vaid seda, mis tuleb raadiost.
Stressi on Girol ka vähem kui Tour de France’il, ei pea kõige kõrvalise pärast nii väga ennast vaevama. Mitte et Touril midagi hullu oleks, aga seda ebavajalikku stressi on Girol palju vähem. Ei pea näiteks tiimi bussiga kaks tundi enne starti kohale minema. Igas mõttes on Giro rohkem võidusõitjale endale. Tourile minnakse head lepingut tegema, aga ma arvan, et südamele on paljudele lähem just Giro.“
SEE OLI TANEL KANGERTI lugu selle aasta Giro d’Italial.
See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur juulinumbris 2021 (nr 28).
