Autoremondilukksepana töötav Margo Kippasto alustas rattasõiduga alles kuldses keskeas, kuid on sitke ja vilunud maastikusõitjana avastanud, et ikka ja alati võib veelgi paremaks saada. Tal on tarkusi, mida teistelegi jagada.
Tekst: Priit Pullerits, Postimees
SELLEKS ET RATTASADULASSE istuda, oli Margo Kippastol kõigepealt vaja saada trauma. Üksteist aastat tagasi rebestas ta kardivõistlusel masinat käima lükates parema reie nelipealihast. Taastusravi eesmärgil otsustas minna spinningutrenni. Talv läbi väntas ta jala liikuvuse arendamiseks spordisaalis pukil. Kevadel ostis maastikuratta ning läks sellega sügisel Tartu rattamaratoni lühikesele, 40 kilomeetri distantsile.
Seal juhtus kõike, mis algajaga ikka juhtub: kukkus ümber, kui ette jäi aeglasem sõitja; sai lihaskrambid; ohtlikest olukordadest rääkimata. Aga kõigest hoolimata sai indu edasi harjutada ka.
Pärast veel ühte talve spinningusaalis läks Kippasto oma maastikurattaga, pannud sellele alla siledad rehvid („Nagu tšainik,“ sõnab ta muiates), Tartu rattaralli starti – taas lühemale, 74-kilomeetrisele võistlusele. Lõpetas 284. kohaga. „Endiselt oli raske,“ meenutab Kippasto (47), „aga siiski palju parem kui esimesel korral rattamaratonil.“
Veel üks aasta Tartu rattarallil ja rattamaratonil – ning pärast seda, hooajast 2014, on oma ettevõttes autoremondilukksepana töötavast Kippastost saanud stammosaleja Eesti enamikul suurtel rattavõistlustel. Ta alustas maastikusõitudel kohtadega kolmandas ja neljandas sajas, jõudis kaks aastat hiljem tulemuste poolest teise saja algusse ning on viimased neli hooaega olnud pea eranditult kindel lõpetaja esisajas.
„Endalegi uskumatult on minust saanud kümne aastaga rattur,“ lausub Kippasto. „See tähendab, et kunagi pole vist hilja alustada.“
Paar aastat tagasi avastas ta fatbike’i. Ta oli hakanud pidama end korralikuks maastikusõitjaks, aga fat’i sadulas sai aru, et on tehnilistel lõikudel tegelikult koba. Siledatel suutis vajutada kõvasti, aga niipea kui tulid keerulisemad singlid, jäi jänni. „Vandusin algul, miks on metsad palke täis,“ meenutab Kippasto. „See lõhub ju ratast!“ Häda oli hoopis tema nigelates oskustes.
Nüüdseks on ta metsaalust sõitu harjutanud ja harrastanud nii palju, et suudab ratta seljas ületada maas lamavat kuni põlve kõrgust puutüve, ilma et rattale või endale viga teeks. „Veel paar aastat tagasi tundus see ulme,“ tunnistab ta. Järgmiseks soovib ta pihta saada bunny hop’i tehnikale – see on hüpe rattaga õhku justkui trampliinilt.
Järgnevad on bunny hop’ist märksa lihtsamad, kuid eluliselt see-eest vajalikumad õpetused, mida Kippastol on oma kogemustest teistele jagada.
HOMMIKUL VÕISTLUSELE sõites joob Kippasto autos ära poolteist liitrit Borjomi mineraalvett – siis on startides varutud organismi piisavalt vedelikku ega pea muretsema, kui joomine sõidutuhinas meelest läheb. Tehnilistel maastikuradadel ei ole suurel kiirusel pudeli haaramiseks tihti head võimalustki. Seda, et nii-öelda ettejoomisest pissihäda peale tuleks, pole Kippastol kordagi juhtunud. Vedelik kaob higistades kehast niigi.
Vytautase mineraalvett Kippasto ei soovita, sest selles sisaldub liiga palju magneesiumi ning temal on see löönud kõhu lahti. Värska vesi ei ole tema väitel jällegi nii tõhus nagu Borjomi, kus leidub vähem gaasi kui enamikus teistes karboniseeritud jookides.
Paar päeva enne võistlusi magneesiumi süüa ja loota, et tänu sellele pingutuse ajal krampe ei teki, on Kippasto sõnul asjatu lootus. Selleks tuleks teha siiski paarinädalane kuur, lausub ta. Tema puistab rajale kaasavõetavatesse joogiveepudelitesse hüdrotablette, mis aitavad tõsise pingutuse ajal organismil paremini vett omastada. Ta on täheldanud, et puhta vee joomine ei too higistades sageli kasu, vaid vastupidi: vesi «peseb» olulised ained kehast hoopis välja.
Õppetund 1: Joo Borjomit!
TUNAMULLUSEL, VIHMAS ja poris toimunud Tartu rattamaratonil tõmbas Kippasto niiskuse ja jaheduse eest kaitseks võistlusvormile peale termojaki ja kile ning jalga pikad kompressioonsokid. Esimesed 20 kilomeetrit sõitis ta harjumuspärasel kohal, esisajas, aga edasine sai tema sõnul nagu noaga ära lõigatud. Tihkelt ümber jalgade hoidvad sokid vettisid läbimärjaks ning jalad hakkasid külmetama. Eriti sandisti ja saamatult tundis ta end libedatel lõikudel, kus tuleb rakendada süvalihaseid. Lisaks tekkisid krambid.
„See oli üks suur kannatus ja piin,“ meenutab Kippasto. „Peagi hakkasid mööda minema sellised vennad, keda ma polnud kunagi varem näinud. Lõpuks oli kopp täiesti ees.“ Ta lõpetas oma viimase viie aasta maastikuvõistluste kõige viletsama tulemusega, 250. kohal.
Tollest fiaskost on ta õppinud, et jaheda ilmaga olgu riietus alati kihiline ja kombineeritav: kätised, säärised, õhuke vest. Kompressioonsokkide asemel olnuks tema hinnangul targem määrida jalad sisse vett tõrjuva spordikreemiga. „Stardis olgu pigem külm kui mugavalt soe,“ lausub Kippasto. „Riietega ülepakkimist on kordades hullem taluda kui kergeid külmavärinaid enne starti.“
Veel kaks soovitust. Esiteks: võtke vastiku ilmaga kaasa varupaar kindaid, sest see on kohutav, kui käed leistangil kangeks külmuvad. Teiseks: kasutage maastikusõitudel heledaid või photochromic-prille, sest kui lagedalt päikseliselt väljalt paksu metsa söösta, võib tumedate klaasidega prillide varjus kuluda minut, enne kui silmad korralikult seletama hakkavad.
Õppetund 2: Riietu kihiliselt!
KIPPASTO TEEB ALATI enne maastikuvõistlust tunnise rajaluure. Ta sõidab läbi kuni kümme esimest kilomeetrit, et selgitada välja ja jätta meelde, kumba raja serva hoida, kus on libedad ja ohtlikud kohad, kas tõuse tuleb rünnata hooga või saab neist üles ka kerides.
Näiteks Jõulumäel on tema kogemuse põhjal sellised rajad, kus õigel ajal nii-öelda peale vajutades saab küngastest inertsiga üles. Aga neid kohti peab teadma, et targalt sõita. Samuti teeb ta enne starti tutvust viimaste kilomeetritega.
Sellest, et nädal varem avatud raja sõidul võistlustrassiga tutvust teha, ei pruugi Kippasto sõnul alati kasu olla, sest vahepealse ajaga, eriti näiteks pärast sadu, võivad olud kõvasti muutuda.
Õppetund 3: Ole tund enne starti kohal!
SEDA TEAVAD KÜLLAP kõik, et enne maanteevõistlusel startimist tasub algajail harjutada grupis sõitmist ning lasta kogenuil tutvustada endale kirjutamata reegleid ja käemärke, et teisi oma kavatsustest ja eespool ootavast, näiteks aukudest või takistustest, selgelt informeerida. Vähem on teada see, et ka maastikusõidul on soovitatav oma plaanidest teada anda. Selleks tuleb teha häält.
Kui Kippasto läheneb kitsal rajalõigul aeglasemale sõitjale, hüüab ta juba eemalt, kummalt poolt, vasakult või paremalt, kavatseb ta võimaluse korral mööduda. Ta ei pea õigeks, et taganttulija hakkab ennast jõuga mööda suruma. „Peab karjuma,“ ütleb ta, „andma endast märku, et tuled.“ Sest eessõitja ei pruugi seda kuulda ega märgata.
Õppetund 4: Tee sõidu ajal häält!
OLGU MAASTIKUL VÕI maanteel – kui tahad grupis ettepoole pääseda, vajuta juurde tõusudel, mitte laskumistel ülepeakaela riskides, soovitab Kippasto. „Laskudes võidad võibolla mõne koha, mis sult peagi tagasi võetakse, sest ega sa kaugele eest ära jõua,“ räägib ta. „Või kukud ja kaotad kõik.“
Seevastu pikal raskel tõusul, kus kiirus aeglane, annab ka mõni meeter edumaad tippu jõudes mitu sekundit võitu, seletab Kippasto. Enamgi veel: „Kes esimesena tippu jõuab, saab hakata ka varem kiirendama. Konkurentidel on vaja tükk aega pingutada, et sulle tuulde jõuda – kui see neil üldse õnnestub.“ Ja kui paar tugevat sõitjat tõusu otsast veel kaasa tulevad, võibki juhtuda, et pääsete ülejäänute eest minema, lisab Kippasto.
Seetõttu soovitab ta maastikul harjutades kasutada tõuse lõigutrenni tegemiseks ja laskumisi taastumiseks.
Õppetund 5: Kohta paranda tõusudel!
KIPPASTO ON VIIMASTEL aastatel osalenud haruharva maanteevõistlustel, sest kogetu ja nähtu ütleb: varem või hiljem lõpeb grupisõit kukkumisega, milles sa ise ei pruugi süüdi ollagi. See on tema sõnul nagu loterii – satud lihtsalt valel ajal valesse kohta … Kui maastikul kukud, juhtub see enamasti ikka enda süül või oskamatusest. Ja maastik, erinevalt asfaldist, annab rohkem armu ja andeks.
Kippasto mäletab eredalt kunagist maanteesõitu Haapsalus, kus teda päästis kiirel märjal laskumisel üksnes see, et riskis ja suutis vilunud maastikusõitjana hüpata üle maaslamaja.
Ta teab ühte teist sõitjat, kel samasugune trikk õnnelikult ei läinud: too sõitja hüppas samuti, aga lamaja kergitas parajasti jalga, hüppaja tagajooks riivas seda ning seetõttu ta asfaldile maanduski. Tagajärg: rangluumurd.
Filtri sarja etapil Väike-Maarjas Kippastol aga õnneks ei läinud. Lühemal võistlusel koitis koht esikümnes. Lõpuni jäi 200 meetrit. Eest spurtis Redbike’i vormis sõitja ning Kippasto haakis talle tuulde. Aga siis ilmus kõrvalt üks kogukas võistleja, kes oli juba paar kilomeetrit varem teinud kahtlasi manöövreid, ilmselt kurnatusest, ja lõi Kippasto külili ning lennutas Redbike’i mehe suisa üle pea. Nende taha tekkis suur virn teistest ratturitest.
Õppetund 6: Ettevaatust maanteesõitudel!
ENNE KUI RATAS KEVADEL või suvel stardijoonele seada, tasuks eelnevail kuudel vähemalt 1000 kilomeetrit läbi sõita, soovitab Kippasto. Kõige tobedama mulje jätavad talle need, kes on ostnud hirmkalli ratta, aga kui võistlemiseks läheb, siis piltlikult öeldes surevad.
Õppetund 7: Enne treeni, siis võistle!
Margo Kippasto (13) sõitmas 50-kilomeetrisel Kaika rattamaratonil 2018. aastal.
Foto: erakogu / Hauka Veloklubi
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 27 (mai 2021)
