Pärtel-Peeter Pere (35) on linnastrateeg, kes praegu töötab masinnägemise firmas Fyma. Varem on ta aastaid töötanud Euroopa Parlamendis poliitikanõunikuna, viimased kuus aastat aga töötanud Põhjamaade ja muu maailma linnadega – näiteks Berliin, Utrecht, Bilbao –, pakkudes neile nõu, kuidas luua jätkusuutlikke linnu, mis meelitavad rahvusvahelisi talente ja investeeringuid.
Rattaga on ta sõitnud viimased neli-viis aastat. „Hakkasime Stockholmis elades sõitma kastirattaga, kuna meil on lapsed,“ räägib ta. „See on normaalne viis, kuidas ühes tänapäevases linnas liikuda. Kes soovib, sõidab autoga, kes ühistranspordiga, kes aga soovib sõita rattaga, see ka sõidab. Kes tahab, saab Tallinnas kastirattaga hakkama, aga paraku tuleb Tallinnas sõita kõnniteel – valides vastutustundliku kiiruse ja arvestades jalakäijatega –, sest turvalisi rattateid Tallinnas igapäevaseks liikumiseks ei ole.“
Pärtel-Peeter Pere.
Foto: erakogu
Nüüd on Pärtel-Peeter Pere ka Tallinna esimene rattalinnapea. Just sellest viimasest rollist rääkisimegi.
Küsis ja kirjutas: Vahur Kalmre
Kuidas saadakse rattalinnapeaks?
Pere: Tallinna rattalinnapeaks saadakse nii, et on olemas ülemaailmne võrgustik – rattalinnapeade võrgustik. Seda veab Hollandis asuv sotsiaalne ettevõte BYCS [https://bycs.org/]. Nad on loonud võrgustiku, mille eesmärk on edendada rattakultuuri maailmas rattalinnapeade seltskonna kaudu. See võrgustik koosneb inimestest, keda kohalik kogukond on üles seadnud ja kes siis vastavad nende kriteeriumidele. [Kokku on BYCSi kodulehe andmeil maailmas 109 rattalinnapead 105 linnas 34 riigis.]
Tallinnas oli selleks kogukonnaks ehk soovitajateks, kes minu poole pöördusid, Tallinna ülikooli keskkonnakorralduse professor Helen Sooväli-Sepping, Tõnis Savi Eesti linnaratturite liidust ning Marek Rannala, kes on liikuvusekspert ja ka Tallinna rattastrateegia üks autoritest. [Helen Sooväli-Sepping on rattalinnapeade liikumisest kirjutanud ajakirjas Ma Olen Jalgrattur juulis 2017.]
Nemad soovitasid, mina esitasin oma visiooni, mida ma selles ametis teeksin, mis oleksid minu eesmärgid ja miks mina enda meelest selleks sobin. Siis BYCS hindas seda ja kinnitas mu ametisse kaheks aastaks.
Võtan kohe teie sõnasabast kinni: miks arvate, et just teie sobite sellesse rolli?
Pere: Miks mina sellele tööle sobida võiks, peaks küsima minu soovitajate ja BYCSi organisatsiooni käest. Kui mina peaks sellele küsimusele vastama … Kuna olen töötanud linnastrateegina aastaid Põhjamaades ja mujal Euroopas, on mul võime näha suurt pilti, kuidas rattaliiklus seondub sellega, missugune on tänapäevane linn, tuleviku linn, kuidas see mõjutab majandust, inimeste tervist, tänavatel inimeste ohutust ja ka autoliikluse sujuvamaks muutmist.
Ja teine küsimus kohe: mis on siis teie eesmärgid Tallinna rattalinnapeana?
Pere: Eesmärk on teha Tallinna tänavad inimestele ohutuks, käivad nad jala või sõidavad jalgratta või autoga. Praegu Tallinn ei ole ohutu. Seda kinnitavad arvud, kui palju inimesi hukkub, kui palju viga saab, sealhulgas ülekäiguradadel. Seda kinnitab rakendusliku antropoloogiakeskuse tehtud „Laste ligipääsetavuse uuring“. Andmed näitavad meile Tallinna ohtlikkust. Linn on aga lisaks keeldunud nullvisiooni oma poliitikaks võtmast. Nullvisioon tähendab, et seatakse konkreetne eesmärk ja tegevusplaan, et liikluses ei hukku aastas mitte ühtegi inimest.
Minu eesmärk selles töös on panna linn tegutsema rattastrateegia järgi, sest alus selle strateegia näol on Tallinnal olemas. Mitte midagi ei tule selles muuta, ei tule teha mingeid ebaversioone. Rattastrateegias on olemas kõik, mis vaja, kuni detailideni välja. Ka tööde järjekord on seal kirjas, et Tallinn muutuks paremaks linnaks kõikidele, mitte ainult jalgratturitele. See on minu eesmärk – et rattastrateegia viidaks ellu nii, nagu selle on kavandanud oma ala tippspetsialistid.
Selles rattaajakirja loos juulis 2017 kirjutas Helen Sooväli-Sepping mitmetest põhimõtetest, kes rattalinnapea on. Kui sealt loost väljakirjutusi teha, siis … Jalgrattalinnapea on linnas jalgrattaga sõitmise hääl ja nägu. Jalgrattalinnapea tõukab tagant muutusi, et avalik sektor ja üksikisik koos tegutsema hakkaksid. Linnapea tutvustab ja räägib, miks on kasulik sõita jalgrattaga. Rattalinnapea ei ole aktivist, vaid katalüsaator. Jalgrattalinnapea arendab suhteid jalgrattaorganisatsioonide, elanike ning kohaliku linnavalitsusega. Jne. Palju selgeid sõnu. Selle juures aga tekib kohe küsimus: mis on rattalinnapea jõud? Mis on teie jõud?
Pere: Rattalinnapea saab oma jõu koostööpartneritelt ja toetajatelt. Kuna ta esindab kogukonda, siis koostööst nendega ehk siis tavaliste inimestega. Aga ka ettevõtetega, asutustega, mis tegelevad linnauuringutega. Need koostööd ja projektid annavadki rattalinnapeale jõu.
Jõu annab rattalinnapeale oma töö ja inimeste tugi, kui palju inimesi jagab rattalinnapeale oma muresid ja soovib teha koostööd, et rattalinnapea oleks hääl ja häälekandja linnaga asja ajamisel. Ta peab esindama kogukonda ja on rohujuuretasandi algatus. Just, ta ongi katalüsaator, kui kasutada seda sõna Sooväli-Seppingu loost. Ta koondab ja esindab, ta on lobist, ütleksin mina.
Jõudu saab ka suundumustest, mida näeme mujal maailmas, ka see annab jõu. Siinsamas külmal ja pimedal põhjamaal, meist veel põhja pool kogub rattaliiklus hoogu. Kogus hoogu enne koroonat, kogub hoogu talviti. Põhjamaades kujundatakse inimkeskseid linnu sõltumata nende suurusest. See on see hoovus, mille peal rattalinnapea saab kulgeda. Seda saaks teha igaüks, seda saaks teha kasvõi Tallinn ise, kui astuks samas suunas, mida teevad maailma, sealhulgas Põhjamaade linnad. Aga Tallinn ei tee seda. Tallinn läheb risti vastupidises suunas – autostumise suunas. See paraku võtab minu kui rattalinnapea jõudu vähemaks, sest see on umbtee, ning teised linnad on suunda juba muutnud. Tallinn mitte.
Ütlesite, et rattalinnapea kujundab oma jõu konkreetsete sammudega ise. Olete olnud oma ametis paar kuud. Mis need konkreetsed sammud siis on?
Pere: On palju, mida teha saab. Lobistada. Kirjutada, võtta sõna sotsiaalmeedias. Teha videolugusid, mis hakkavad järjest ka ilmuma, tuues tähelepanu konkeetsetele probleemidele ja valukohtadele. Ja lahendustele. Konkreetsetel tänavatel, mis on teada-tuntud murekohad. Inimesed annavad teada, et näete, siin on ohtlik ristmik ‒ mida teha? Saab minna ja juhtida sellele tähelepanu. Kindlasti kirjutades ka linnavalitsusele, aga kuna linnavalitsus ei lase ennast üldjuhul segada sellest, mis mujal maailmas toimub ja mida inimesed soovivad, tuleb kasutada näiteks videolugusid ja sotsiaalmeediat.
Tuleb suhelda ka otse linnavalitsusega, see on möödapääsmatu, kuid sellele ei saa lootma jääda. Linna ei huvita andmepõhised ja tõestatud parimad praktikad liikluses või linnaplaneerimises.
On tulemas kohalikud valimised ja kuigi rattalinnapea positsioon on statuudi järgi apoliitiline, võib ta kuuluda erakonda ja tegelda ka poliitilise tööga. [Pärtel-Peeter Pere ühines selle aasta märtsis Reformierakonnaga.] Selles tuleb säilitada aga tasakaal, milles me ka BYCSi organisatsiooniga rääkisime, enne kui mind valiti. See peab olema erakondadeülene roll, mis aga ei välista ega takista kuidagi valimisaastal teha teavitustööd nii poliitikute kui ka valijatega. Suvel on välja tulemas üks hoolega ettevalmistatud platvorm veebis, mis aitab kaasa sellele, et rattateedest ja ohutusest tänavatel ei vaadataks mööda.
Kas organisatsioon BYCS, kes teid ametisse kinnitas, seadis ka mingid eesmärgid ja nõuded kaheks aastaks?
Pere: Austada head tava ja käia suures plaanis kaasas samade sõnumitega, mida see võrgustik tavaliselt edastab. Ei ole suuri piiranguid. Kui tehakse midagi sobimatut, siis jääb tehing katki, nii et tuleb hea maitse piirist aru saada. Üks eesmärk, millest võrgustik lähtub: aastaks 2030 on 50 protsenti mistahes linna liiklusest ratta seljas. See on niisugune 50 x 30 eesmärk.
Selle peale võiks siia vahele karjatada, et see on utoopia … Näiteks Tallinn on oma rattastrateegias seadnud eesmärgiks, et aastaks 2027 oleks rattasõidu osakaal kõigist liikumistest 11 protsenti. Tartu on oma dokumentides välja öelnud, et 2030. aastaks peaks see olema 17 protsenti ja 2040. aastaks 26 protsenti. Viiekümneni on ikka hirmus pikk maa minna …
Pere: See 50 x 30 ei ole kindlasti lähiaastate realistlik eesmärk paljudes linnades. Ei Tallinnas, ehk ka mitte Tartus. See ei tähenda, et rattalinnapea peaks mistahes linnas tegutsema pimesi sellest eesmärgist lähtudes. Ei-ei. Pigem aitab see sättida valgust sellele, mis juhtuks ideaaltingimustes, kui oleks olemas ohutud ja nõuetekohased rattateed, linna rattalaenutus, nagu Tartus, nagu Helsingis ja paljudes teistes linnades. Kui need erinevad elemendid on paigas, mis siis juhtuda võib. Kui inimestele anda ise võimalus valida, kuidas nad liiguvad, siis võib juhtuda, et kuni 50 protsenti või enamgi sõidab rattaga. Aasta läbi. See 50 x 30 eesmärk näitab, et rattalinnapea võrgustik on sobilik ka linnadele, kus rattateed on kaasaegsel tasemel, aga kus jääb veel veidi puudu Kopenhaageni või Amsterdami tasemest. 50 x 30 näitab seega võrgustiku jõu ja potentsiaali tugevust.
Paindlikkus on oluline ja kõiki linnu vaadeldakse eraldi. See viitab pigem sellele, milline see võib ideaalmaastikul välja näha. Mis juhtub, kui kõik elemendid on perfektselt paigas.
Räägime konkreetselt Tallinnast. Ka rattaajakiri on mitmel-setmel korral Tallinna rattaliiklusest kirjutanud. Näiteks pikemalt juulis 2017 ja juulis 2020. Nendes lugudes on sõnastatud ka probleemid, mis Tallinnas on. Siis veel Tallinnal rattalinnapead ei olnud. Nüüd on. Mis on teie arvates Tallinna probleem?
Pere: Tallinna probleem on ohtlikud tänavad – punkt. Seda lahti võttes saame totaalselt puuduliku rattataristu ja linnajuhtimise, soovimatuse poliitilisel tasandil ja ametkonna tasandil mõista ja kuulda võtta eksperte. Eksperdid on inimesed, kellel on teadmised – mitte arvamused – ning nad teavad, mis kasu saavad rattateed tuua majandusele, tervisele, kohalikul tasandil ja kogu ühiskonna tasandil. Kuidas see parandab liiklust kõigi jaoks, ka autojuhtidele. 20 protsenti tallinlastest oleks valmis vahetama auto jalgratta või ühistranspordi vastu, näitab meile tänavune arenguseire keskuse uuring. Kantar Emori uuring kevadel näitas, et inimesed on valmis Tallinnas rattaga sõitma, kui vaid linn ehitaks turvalisi jalgrattateid.
Siin on üks kohe silma kargav vastuolu. Tallinnal on minu meelest väga hea jalgrattastrateegia …
Pere: On.
… ja see strateegia ei ole mitte ainult kogukonna ja rohujuurestrateegia, Tallinna linn on selle kinnitanud oma ametliku dokumendina ja see kehtib juba kolmandat aastat [vaata kaanepilti siinsamas kõrval]. Samal ajal kogu aeg nii suures meedias kui ka sotsiaalmeedias rattasõitjad kritiseerivad – halastamatult, võiks isegi öelda – võimalust Tallinnas rattaga sõita. Mille taga asjad kinni on?
Pere: Ohutu rattaliikluse tekkimise pudelikael number üks on puudulik rattataristu. Rattastrateegia ellurakendamise pudelikael on poliitilise tahte puudumine, poliitiline juhtkond linnavalitsuses ja ametkondade juhtkond. Nemad, nii valitud kui ka ametisse määratud linnajuhid, ei võta aastaid kuulda linnaplaneerimise eksperte, ei võta arvesse mujal maailmas toimuvat, ei võta kuulda liikuvuseksperte, kes opereerivad arvudega. Kellel on teadmised ja kogemus.
Kui rääkida autoliiklusest, siis Tallinn rajab endiselt sõiduteid, mille projektidesse on sisse kirjutatud autoliikluse kasv. Tallinnas on praegu 450 autot tuhande elaniku kohta, teedeprojektidesse kirjutatakse aga eesmärk suurendada autoliiklust kuni 650 autoni tuhande elaniku kohta. Helsingis on juba praegu 350 autot tuhande elaniku kohta ja see arv väheneb. Võrdluseks veel: Tamperes 400 autot tuhande elaniku kohta, Turus 413, Göteborgis 327, Stockholmis 369, Oslos 440 …
Kõigil on õigus autoga sõita, autoga sõitu ei saa ära keelata. Need arvud peegeldavad seda, et Tallinnas muutub olukord ka autojuhtidele veelgi halvemaks, sest kõik autod ei mahu ühtegi linna ära. Ei mahu sõitma ega parkima. Need arvud peegeldavad seda suunda, kuhu Tallinn teel on, mis eirab totaalselt kõiki muid strateegiaid ja arengukavasid. Tallinna arengupidur on linna juhtkond, kes ei suuda mõista seda matemaatilist tõsiasja, et kõik autod ei mahu linna ära, ning kuniks siin muudatust ei tule, muutuvad Tallinna teed saastatumaks, ohtlikumaks ja läbipääsmatumaks. Veel hea mitu aastat.
Miks siis Tallinna juhtkond sellest kõigest justkui aru ei saa?
Pere: Seda peab nende käest küsima, mul on raske sellele küsimusele vastust anda. Ma võin vastata küsimusega: mis seob Tallinna Pariisiga?
Pariisis rajatakse praegu rattateid ja 15 minuti linna linnapea Anne Hidalgo juhtimisel [Pariisi linnapea aastast 2014]. Selle kontseptsiooni väljatöötaja ja linnapea nõustaja on Carlos Moreno, tunnustatud linnaplaneerija Sorbonne’i ülikoolist. Pariisis on dünaamika, et on linnapea, kes kuulab tippülikoolist tulevat tipptasemel linnaplaneerijat.
Tallinnas on meil võtta oma mees – Andres Sevtšuk, kes on õppinud ja õpetanud Harvardis ja praegu õpetab linnaplaneerimist MITis [Massachusetts Institute of Technology]. Alles hiljuti pidas ta loengu arhitektuurimuuseumis (ja see on netist leitav), kus ta rääkis sellestsamast nähtusest – esilekutsutud nõudlus (inglise keeles induced demand) ehk kui ehitatakse ainult autodele mõeldud sõiduteid, tuleb rohkem autosid juurde. See räägib just sellest 650 autost tuhande elaniku kohta. Kui oma ala maailma tasemel tundev ekspert Sevtšuk ütleb, et seda on aastakümneid nähtud ja mõõdetud, kui ehitatakse rohkem autoteid, siis ei saada vähem ummikuid, vaid saadakse rohkem autosid, sest toimib esilekutsutud nõudlus, siis Hidalgo kuulaks teda nagu ta kuulab Morenot. Siin aga lõpeb Tallinna ja Pariisi sarnasus, sest Tallinna linnapea vastab hoopis, et tema ei usu seda.
Seega … kui meil ei suuda linnapea kuulata Harvardis ja MITis käinud meest, on olukord lootusetu. Sellised asjad toovadki esile selle kuristiku, mis on sellise tagurliku linna nagu Tallinn ning selliste linnade nagu Helsingi, Pariis, Stockholm, Kopenhaagen, Malmö, Tampere ja teiste vahel.
Kui räägitakse rattaliiklusest Tallinnas, siis ikka tulevad kõne alla – ja põhjenduseks, miks olukord on niisugune, nagu on – meie talv ja Tallinna kikilipsu moodi olek. Ja öeldakse, et need kaks ei lase siin rattaliiklust edendada ja rattaga sõita. Mida teie nendest kahest väitest arvate?
Pere: Need Tallinna linnavalitsuse põhjendused on totaalselt asjatundmatu jutt. Kui vaatame Põhjamaid, siis need on samasugused külmad maad nagu meie. Rattaliiklus kasvab seal, kasvas juba ka enne koroonat. Ka talvine rattaliiklus, mitte sportimine, vaid igapäevane rattasõit: kooli, tööle, trenni … Oslos kasvas see 2015.‒2019. aastal 70 protsenti, Stockholmis samamoodi. Stockholmi regioon – laiem piirkond, koos eeslinnade ja valdadega – tegi 2019. aastal uuringu, kus tõdeti, et 30 minuti sees rattaga jõuab 70 protsenti Stockholmi elanikke tööle. See on üks konkreetne alus, miks on otsustatud veelgi rohkem ehitada rattateid.
Põhjamaade arengud lükkavad täielikult ümber vabanduse, et meie ilm on rattasõiduks liiga külm. Kuidas siis peaksid kooli minema lapsed, kes juba käivad koolis jala, kas ka nemad peavad sõitma autoga. Kuidas peavad vanad inimesed minema talvel turule? Kas taksoga, nagu neile on soovitanud linnavalitsus? Kui lapsed ja vanad saavad õues olla oktoobri ja aprilli vahel, saavad seda ka teised. Need, kes seda ise muidugi soovivad.
Mis puutub kikilipsu, siis see kikilips on linnavalitsejate endi peades, sest muudeski maailma linnades on selliseid kitsaskohti küll ja küll. Kui mõtleme vanade Euroopa linnade peale, kus on sildu, kus on saari ja kitsaid tänavaid. Mitte ühtki neist asjadest pole toodud ettekäändeks sellisel piiratud moel, nagu teeb seda Tallinna linnavalitsus. Need on otsitud vabandused.
Kuidas siis rattalinnapeana tunne on, kas jooksete peaga vastu müüri …
Pere: Kõigil on õigus avalikus ruumis ohutult liigelda, tänavad on avalik ruum. Ja mitte keegi, ka mitte Tallinna linnavalitsus, ei saa inimestelt võtta seda õigust. Hoolimata sellest, et seda kivi tuleb veetilkadega uuristada mõnda aega … Kui vaatame, mis toimub Põhjamaades ja mujal Euroopas, kuidas koroonaajal inimkesksete linnade ja ohutute tänavate loomine on hoogu juurde saanud, siis võime olla kindlad, et ka Tallinnas jõuab see aeg ükskord kätte, kui tänavatel ei pea surma saama mitte ükski inimene. Olgu jala käija, autoroolis või rattasadulas.
Rattalinnapea rollis saate olla kaks aastat. Mis peaks olema kahe aasta jooksul Tallinnas muutunud, et saaksite öelda, et olete olnud selles rollis edukas?
Pere: Minu hinnang on see, et kui sel aastal Tallinnas kohalik võim ei vahetu suurel määral, siis järgmised neli või kaheksa aastat ei näe me mingit olulist arengut ohutu linnaruumi tekkimisel. Me näeme valimisaastal linnavalitsuse potjomkinlikke kiireid lahendusi ning äärmiselt mõistvat tooni ja suhtumist sõnades. See kaob kohe pärast valimisi nagu varemgi. Kui poliitiline maastik Tallinnas ei muutu, ei muutu Tallinnas ohutu linnaruumi ja rattateedega mitte midagi järgmise poole kümnendi jooksul.
Rattalinnapea roll selles asjas on nagu teistelgi, kes võtavad sõna ja sõidavad rattaga, nõudes taga kõikide õigust ohutult linnaruumis liigelda. Mida rattalinnapea saab teha selle kahe aasta jooksul? Panna paika selle institutsiooni võrgustik, üles seada kanalid, luua kodulehed, töötada sisse mõned projektid. Seda ma teengi ja annan siis teatepulga koos nende saavutustega järgmisele rattalinnapeale.
Kahe aastaga ei jõua palju teha, kui poliitiline maastik siin ei muutu. Ei maksa olla naiivne nende poolikute ja kiirete lahenduste suhtes, mida linnavalitsus valimisaastal teeb. Kui need ka paika saavad, on need poolikud lahendused ja ma poleks sugugi üllatunud, kui need kaotatakse aasta või kahe pärast. Kuna need tehakse rattastrateegiat eirates, ei hakata neid korralikult kasutama, rattaliiklust see ei suurenda, juhtuvad õnnetused, sest konfliktid on sinna sisse kirjutatud. See annab linnavalitsusele ideaalse võimaluse öelda, et näete, me proovisime, aga inimesed ikka ei taha rattaga sõita. Võtame need asjad siis eest ära, et inimesed saaksid vähemalt autoga sõita …
Kas te olete Tallinna linnapeaga silmast silma juba kohtunud?
Pere: Koroonaajal on olnud raske silmast silma kohtuda. Olen osalenud kohtumisel abilinnapea Andrei Novikoviga koosolekul, kus räägiti ajutistest rattateede lahendustest. Kutsutud mind sinna ei ole, ise sain kutse ühe inimese käest, kes soovis seda edastada just Tallinna rattalinnapeale. Tänan teda! Olen proovinud linnavalitsuselt küsida nende rattateede lahenduste kohta, kuid ei ole vastuseid seni saanud. See pole üllatav, sest neid ei huvita rattaliiklus, tegelgu sellega mina või keegi teine.
Tallinna linnapeaga kohtunud pole. Minu prioriteet on rääkida inimestega tänavalt, inimestega, kes sõidavad iga päev rattaga, nendega, kel on oma turvalisuse pärast mure. Inimestega, kes on kirjutanud, kes töötavad erasektoris, kes on eksperdid selles vallas. Ma hea meelega ajastaks audientsi Tallinna linnapeaga veidi hilisemaks ajaks. [Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti meiliaadress on linnapea@tallinnlv.ee]
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 28 (juuli 2021).
